Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
Iga aasta suvel pakib umbes 50 eestlast kohvri ja võtab suuna Nevada mägedega ümbritsetud liivakõrbesse 18 ruutkilomeetrile rajatud linna, kus toimub Burning Man, tõenäoliselt kõige omanäolisem sündmus terves maailmas. Selgub, igal burner’il on sellel üritusel osalemiseks oma põhjus. Uurisime kolmelt eestlaselt, miks minna.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Ivar Savin
Kas sattusite esimest korda Burning Man’ile?
Coco Rõõmusaar: Esimest korda, kuigi soov minna on olnud aastaid. Mul tegelikult oli papsiga kokkulepe, et lähen, kui saan 30-aastaseks, sest selleks ajaks on juba veidi elukogemust rohkem, aga eelmisel aastal võttis Ivo Naries enda koolieelikust tütre kaasa. Sellest sai ka minu isa inspiratsiooni ja seetõttu jõudsin ka ise kõvasti oodatust varem kõrbesse.
Kuu Elina: Jah.
Ivo Naries: Ei, see oli mu kaheksas kord.
Üks asi on lugeda ja kuulata lugusid sellest legendaarsest üritusest, teine aga päriselt kohal olla ja seda õhustikku kogeda. Kas Burning Man vastas teie ettekujutusele?
Coco: Kõik vestlused papsi ja ta sõpradega on alati lõppenud ühe lausega: „Sa tegelikult ei kujuta üldse ette, pead ise nägema!“ See kõlas veidi nina-püsti-suhtumisena, et ma ju püüan fantaseerida ja kui teistsugune see ikka olla saab. Ent tegelikult oli see kõik veel midagi palju ägedamat. Nüüd, kui sündmusest on juba veidi möödas, jääb ka minul sõnadest vajaka, et mida ma siis ikkagi nende nädalapäevade jooksul kogesin. Muidu olen lobamokk, aga kuidagi viskab selle kirjeldamine aju lühisesse. Vist olengi kõrberahva poolt ära tinistatud.
Elina: Ma arvan, et mul ei olnud ootusi. Ettekujutusi küll. Kõik oli palju vägevam ja erilisem ja sõnulseletamatum, kui oskasin arvata. Ja kõrb ise – see kliima, ilmastik, paik – meeletu. Oma kuuma ja külma ja rahu ja tormidega – seda ei osanud ettegi kujutada.
Sel korral näitas loodus ka karmimat poolt, viimasel päeval oli suur liivatorm. Kirjeldage seda kogemust.
Coco: Lahkusin playa’lt varem. Mõningaid suuremaid liiva keerutavaid tuulehooge tundsin juba nädala alguses, ent eestlastest kõrbelõvid ütlesid, et see polnud veel midagi. Tundub, et pean ikka tagasi minema, et õige tunne kätte saada.
Elina: See oli midagi sellist, mida tegelikult ei saagi lõpuni kirjeldada. Väga kogemuslik. Aga piltlikult – ma ei julgenud isegi üksi WC-sse minna, mis asus meie camp’ist ca 300 meetri kaugusel, sest nähtavus oli vahepeal vaid paar meetrit. Liiv peksis vastu nahka ja polnud ühtegi kohta, mis polnud seest või väljast tolmune. Meie ülesanne oli selle tormiga kogu meie Eesti camp kokku pakkida – see oleks olnud suur töö ka tormita. Aga saime hakkama. Ulme. Kõik andsid endast parima ja pingutasid, abistasid. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud, eriti just tiimitöö mõttes.
Ivo: Liivatormid on selle kohaga kaasnev nähtus, mida kogeb igal korral. Vahel rohkem, vahel vähem. Mina isiklikult naudin seda apokalüptilist tunnet, justkui ei olekski siin planeedil. Sageli läksime just tormide ajal linna peale seiklema, selle asemel et turvaliselt laagris tormi vaibumist oodata.
Kõigile neile GO Reisiajakirja lugejatele, kes sellest kõrbes toimuvast legendaarsest festivalist suurt ei tea – tehke palun üks tutvustusring enda sõnadega.
Coco: Kogu festivaliala on umbes Tartu linna suurune, mis tähendab, et ilma rattata peavad seal vastu vaid tšempionid. Sõitsime rattaga iga päev umbes 20 kilomeetrit, sest teha ja näha on lihtsalt nii palju. Enne kõrbesse minekut laadisin telefoni rakenduse, kus kaart ja kogu vajaminev info olemas, kuid sain aru, et sellest tolku pole, pigem vaatan jooksvalt, kuhu jõuan ja mida kogen. Enne rakenduse kustutamist lugesin huvi pärast üle, mitu sündmust seal toimub. Näiteks teisipäeva südaööst kuni keskpäevani oli neid 843! Sealhulgas töötubasid, pidusid, kohvikuid ja mida iganes ette oskad kujutada.
Elina: See pole festival, me ei kasuta sellist sõna. Inglise keeles on see cultural movement – kuidas eesti keelde tõlkida? Iga-aastane sündmus, kus saavad kokku inimesed, kes jagavad sarnast väärtusruumi ja soovivad (taas)luua ühte väga erilist maailma väljaspool mugavustsooni. Kokku saavad kunst, muusika, töötoad, aga eelkõige inimesed. Vahetatakse ideid ja luuakse koos. See on justkui täiskasvanud laste mängumaa, kus austatakse kokkuleppeid ning kuhu igaüks toob kohale iseenda parima versiooni. Püsti saab justkui mingit sorti väli, milles hakkavad juhtuma asjad, mida on väga keeruline selgitada neile, kes ise kogemas pole… ja kas peabki.
Ivo: Koht, kus loomingule ja fantaasiale on antud vabadus, samuti seal olevatele inimestele, kuid lisaks on pandud ka igaühele vastutus hoolitseda iseenda ja teiste ning sealse ruumi eest.
Milline on Black Rock City kõrbes?
Coco: Asukoht ongi selle sündmuse võti. Tohutu suurt liivavälja ümbritsevad majesteetlikud mäed, mille vaatamisest nädala jooksul ära ei väsi, need lausa tekitavad kuidagi väga hoitud tunde. Võib-olla varsti ma enam nõnda ei arva, aga praegu tundub küll, et kuskil mujal ei saaks midagi sellist toimuda. Viimasel päeval enne äraminekut ronisime oma matkabussi katusele, et päevavalguses slummi meenutavale linnakule head aega öelda, ning järsku nägime kaubarongi. Kilomeetrite pikkune rong vuras mööda. Illusioon-muinasjutt kuidagi purunes. Kuigi nädala jooksul sai nii palju maagilisi asju nähtud, tundus rong midagi täiesti eriskummalist, mis ei sobi pilti.
Elina: Minu jaoks tekitas enim hämmingut just asjaolu, et see „linn“ kerkib üles keset kõrbe nullist ja vaid nädalaks ning saab siis taas imekauniks liivaväljaks. Teadsin seda, aga nähes kõiki neid kunstiteoseid, ehitisi, tänavaid ehk reaalselt kerkivat linna, hämmastas see mind totaalselt. Mägedega ümbritsetud liivakõrb Nevadas on kuumade päevade, külmade ööde ja imetabase valgusega rahvuspark, mis asub justkui keset eimiskit. Ilmselt seepärast see linna kerkimine sinna veel erilisem tundubki.
Ivo: Sel aastal oli mul võimalus sõita 40 miili kaugusele tühermaale, et meie kinni jäänud sõprade autot päästa ning seeläbi sain sõita kaugemale kõrbesse. Maastik on ilus, avar, loodus on kidur, aga värvid, eriti päikesetõus ja -loojang on kohati ebamaised ning lihtne on end ette kujutada kusagil teisel planeedil viibivana. Nägime ka metsikuid hobuseid, aga püüdma neid ei hakanud.
Kuidas kirjeldaksite õhkkonda? Tegelikult liigub selle ürituse kohta üsna palju vastuolulist infot, aga vahetult seal käinuna oskate seda õhustikku kindlasti hästi kirjeldada.
Coco: Aeg hakkas teisiti voolama. Olin kaks päeva seal ja selle aja jooksul juhtus nii palju, et tundus, justkui oleksin juba pikalt kõrbes olnud. Nädala lõpuks olin kõrberütmi nii sisse saanud, et hea meelega oleksin veel praegugi seal.
Elina: Mind üllatasid eelkõige inimsuhted – see, kuidas üksteist hoiti ja toetati. Rõõmus ja raskustes. Iga päev oli hetki, kus lõug lihtsalt värises tänust. Ja ma ei pea silmas lahkust ainult omade vahel, vaid võhivõõrastega samamoodi. Kordan ennast, aga tõesti, igaüks justkui oleks enda parima versiooni kohale toonud.
Mis on selle legendaarse ürituse fenomen ja filosoofia? Tean, et kaasasutaja Larry Harvey sõnastas ka kümme printsiipi.
Coco: Olen nende kümne printsiibiga kursis ja nägin seal ka nende rakendamist. Keskkonnahoid ja enese järelt koristamine eriti, aga ka osavõtlikkus ja gifting. Liiva seest musta kasuka väikeste karvade korjamine võib kõlada pentsikult, ent seal tundus see iseenesestmõistetavana. Neid karvakesi polnud seal kõrbes ja need ei jää sinna, ma võtan need kaasa. Kui keegi mind aitas, siis tänutäheks kallistasin teda. Selline avatud suhtumine polnud kuidagi surutud, vaid see oli justkui mu loomulik reaktsioon. Kuigi seal oli nii palju inimesi, siis kordagi ei tundnud ma seal end ebaturvaliselt. Kõik olid justkui omad. Kuna viimased kuus aastat on mu peres räägitud kõrbest ja kogu sellest maailmast, siis teadsin, et ainuke viis teada saada ja pähkel katki hammustada on seal ära käia.
Elina: Mind julgustas see sündmus veelgi rohkem avastama ja avarduma, veel suuremalt mõtlema ja tegutsema, sest maailm on täis inimesi, kes tahavad koos luua ning ägedad ja olulised ideed elule aidata. Maailm sai Burning Man’il kuidagi suuremaks ja väiksemaks korraga. Võimalikumaks.
Ivo: Ma arvan, et see puudutab paljudes ühte kohta, millega kontakt on läinud kaduma. Mängulisus, loomingulisus, vabadus, olla ise, olla avatud, tõsta kõrvale hinnangud, astuda välja mustritest-süsteemidest, mis me ümber ja sees iga päev toimetavad ning vahel on inimese sinna ära kaotanud. See on intensiivne ja mugavustsoonist väljas aeg ja ruum, mis – tahad või ei taha – rebib su välja oma tavaelust. Sellistel keskkondadel on transformatiivne potentsiaal – positiivse muutuse võimalikkus sinus endas ning seeläbi sinu elus või ümber. See on nagu üks kiirendi, kuhu on sattunud hulk elemente, mis kõik toimetavad sinuga eri tasanditel.
Kuidas on festival ajas muutunud? Algas see ju kunagi hoopis rannaüritusena, millest kasvas välja kõrbes toimuv tuhandeid ja tuhandeid ligi meelitav sürreaalne kogukonnaüritus.
Coco: Kohapeal oli avatud ka festivali ajalugu puudutav näitus, mida väisasin. Seal oli giid, kes vastas kõigile küsimustele. Tuleb välja, et alates 1990. aastate lõpust hakkasid vanad burner’id ütlema, et sündmus pole enam see, mis ta oli varem. Kui juba 30 aastat tagasi oli jutt, et Burn pole enam sama, siis mis siis veel praegu on? Eks see Burning Man ongi nagu elus organism, mis kogu aeg kasvab ja areneb. Mul tekkis sel näitusel mõte, et huvitav, millal saab 100 000 osalejat täis. Praegu osalenud ligi 80 000 inimest oleks kümme aastat tagasi tundunud mõeldamatu hulk.
Elina: Ma pole pädev sellele vastama, kuna olen käinud vaid korra, aga küsi kümne aasta pärast uuesti!
Ivo: Need rannaperioodid on päris kauged, mina olen kogenud Burning Man’i ainult Black Rock Citys alates 2014. Kindlasti on tänu sotsiaalmeediale kasvanud teatud „atraktsiooni-melu-sära, see on äge, tahan kah sinna“-inimeste hulk, kes selle keskkonna sügavamat tausta ja kihte ei tea või ei pruugi märgata. Kuid see miski „vaim“ on seal kohal ja kes valib, saab seda ka tunda. See on väga värvikas ja mitmekihiline aegruum ning see „miski“ pole õnneks ajas kaduma läinud.
Keda Burning Man ühendab?
Coco: Mulle tundub, et see kogukond on väga kirju. Noored ja vanad. Ka lapsi oli üllatavalt palju, seal linnakus on keskel eraldi peresõbralik linnaosa, kus lapsed ringi lippavad ja mängivad. Vahetasin kontakte nii inimestega Saudi Araabiast, Antiguast, Usbekistanist kui ka Uus-Meremaalt. Eriliselt jäi helisema vestlus ühe 75-aastase naisega, kes on viimased 20 aastat kõrbes käinud. Ta elas ühes karavanis oma 78-aastase venna ja venna 82-aastase parima sõbraga. Kujutage, mis gäng! Tänavu oli üle paarikümne aasta olukord, kui pileteid sai veel kõrbenädala alguseski osta. Too naine rääkis mulle, et tema meelest hirmutas eelmise aasta vihm ja pori fa-fa inimesed ära ja influencer’eid-mõjuisikuid on palju vähem ning seekord tulid vaid õiged kõrbeinimesed. Lisas veel juurde, et talle meenutab see 2014. aasta Burning Man’i. Hoolega noogutasin kaasa, nagu teaksin, millest ta räägib.
Elina: Arutasime koju jõudes, et kes see burner on. Vastus lookles kuidagi sellistele radadele, et burner võib olla ka inimene, kes pole kunagi Burning Man’il käinud, ent elab oma elu sarnases väärtusruumis ja loomingulises voos. Samal ajal ei pruugi mõni, kes kordi ja kordi Burnil käinud, kunagi burner’iks saada. Tahaksin mõelda, et see on justkui kõigile, aga samal ajal tean, et see pole tõsi. See on neile, kes on piisavalt uudishimulikud elu ja enese suhtes. Et teada saada, mis end minus ilmutab, kui äärmuslikes tingimustest seiklema hakkan. Kuidas ma teistega suhestun? Kui arvestav ma olen? Kui nõtke muutustes? Ulmelises kliimas? Fakt on see, et igaüks saab endale luua just sellise Burning Man’i kogemuse, nagu ise kohapeal valib. See võib olla meelerahureis mööda joogasaale ja kunstiteoseid ning workshop’e. Võib olla raju lõppematu peo kogemus. Võib olla peresündmus (Burnil on ka suur lasteala-linnak) ja seiklus koos kasvamiseks või hoopis midagi muud.
Ivo: Siia kuuluvad kõik – see kogukond ei määratle end ühegi isikuomaduse, vanuse, professiooni, hobi, religioosse, seksuaalse või mõne muu kuuluvuse järgi. Mina leian siit enda jaoks inimesed, kellel on pea otsas, käed küljes ja süda sees, kellele läheb korda, mis siin ilmas toimub ja kes võtavad ses suhtes ka midagi ette. Ärksad pead ja vaimud, kes oskavad elu tähistada, aga sama palju elust ja loomisest aktiivselt osa võtta ega oota, et muutused leiavad aset pingil istudes ja ümbritsevat kritiseerides.
Teie „Burning Man 2024“ kunstilised ja muusikalised elamused? Millist kunsti ja muusikat ise tegite?
Coco: Kuigi minu selle skeene lemmikartistid olid kohal ja käisin neid kuulamas, siis isegi nautisin camp’ide vahel ringi sõitmist ja „Oo, teeme pausi, see on mu lemmiklaul“ järgi tantsimist võrdväärselt. Aga kui peab valima, siis vast Monolinki päikesetõusu-live. Ta esines silmakujulisel laval ning tema selja tagant tõusva päikese kiired moodustasid ripsmed, mis paitasid öö labi tantsinud pidulisi.
Elina: Eesti camp pakkus sel korral ka playa’l kingituseks kaks päevase vööndi pidu. Muusika ja mõtete vahetamisega. Mina sel korral ei esinenud, olin rohkem vaatleja rollis, abis muuga – järgmisteks kordadeks on kindlasti mitmeid mõtteid juba ka loomingulise artistina tekkinud ja tutvutud uute inimestega, kes valmis koos looma. Kõige ulmelisem leid (mida, ma arvan, paljud isegi ei märganud) oli kunstiteos nimega Saccadia, kus rohelise valgusega markeeritud kujutis kuvas end vaid siis, kui liigutasid silmi kiiresti. Tekkis kahtlus, kas ma kujutan nähtut ette või oli see tegelikkus. Raske selgitada…
Teine meeldejääv installatsioon oli Mariposa – kineetiline liblikas, mis värvide, valguse ja helide toel lõi elusa õhkkonna. Said liblika all kõrbe pinnal pikutada ja lõdvestuda kogemisse. Ja üks oluline ja märgiline installatsioon-kohtumispaik „Slow x Ravens Temple“, Eesti enda Eva Reiska ja tema tiimi pühapaik keset kõrbe. Mind köitis selle idee lihtsus ja sügavus – alati pole vaja helkivaid tulesid, et silma paista ja kõva häält või muusikat kasutada, et kuulnud olla. Seal sai kuulatada ennast ja teisi, olemist, kõiksust.
Ivo: Mul ei ole sellist pikali löövat kõrghetke kohe nimetada, aga momente, mis mõjuvad võimsalt, neid ikka oli. Ise olen DJ ja igal aastal mõnes kohas seal festivalil ka esinen. Samuti teeme oma laagri Camp Estoniaga mõned peod-sündmused-veidrused, seekord tutvustasime inimestele näteks kama.
Kuidas mõjub kõrbetolmu, muusika, kunsti ja ümbritsevate inimeste sümbioos?
Coco: Ei taha kuidagi paatoslikult kõlada, aga küllap tulin teistsuguse inimesena sealt tagasi küll.
Elina: See tunne, et kõik on võimalik, kui me tahame, valime ja usaldame. Ja et me pole üksi – mitte kunagi. Hakka lihtsalt astuma. Mul ongi tunne, et sinna jõuavad kohale inimesed, kes ei karda. Või siis kardavad, aga valivad ikkagi kohale jõuda. Reis sinna pole üldse lühike, isegi kui elad ise USA-s, kohalejõudmiseks peab olema tahtmist ja sisemine tugev tiks.
Ivo: Saan igal aastal sealt mingi laengu ja kinnituse, et see, kuhu liigun ja olen liikunud, on hästi ja õige.
Ma ei ole ise kunagi Burning Man’il käinud, andke puhtale lehele soovitusi palun. Mille praktilisega peab sinna minnes arvestama?
Coco: Puht praktiline soovitus on see, et kuna tolmu ja liiva on metsikult, siis tasub pikemad juuksed patsi punuda. Kuna kõrbes on ju loogiliselt kuiv, siis kreemid, huulepalsamid ja päikesekreemid tasub kaasa vedada. Kui on vähegi õrnem nahk, siis hakkab see seal metsikult kuivama ja ketendama.
Elina: Täiesti tabav ja mõistetav küsimus ning paneb mind naerma, sest olin valmistunud ja pakkinud oma kohvri nii viieliselt kui võimalik. Nali oli selles, et mu kohver saabus kõrbesse pea nädal aega hiljem. Sain päriselt teada, mida tähendab fraas playa provides, seda korrutati mulle aina kihistades. Ja tõeks see osutus. Kõigepealt on aga vaja pilet soetada ja teha aeg oma ellu.
Ivo: Soovitan tuua fookus Instagramis ilmuvatelt kenadelt (ja mittetolmustelt) inimestelt Burning Man’i kui kultuuri ja/või kultuurilise nähtusega tutvumiseks. Olgu see nende kodulehekülg, foorumid, kindlasti kümme põhimõtet ning esmakordsele minejale Survival Guide. See pole festival, kuhu minna tarbima ja lihtsalt pidu panema – sa võid seda teha, aga see on, ma ütleks, potentsiaali raiskamine. Meil on kodumaal hulk kogenud burner’eid ja Facebooki grupp ning jagame kõigile hea meelega nõu ja kogemusi.
Kõige naljakam kogemus?
Coco: Uskumatult naljakaid asju juhtus. Kogukehamassaaž autopoleerijaga, hapukurgivedeliku ja viski kokteil ning inimpesumasin on vaid mõningad märksõnad, mis kõik pikemat lahtiseletamist ootavad.
Elina: Ühele tänavanurgale oli ehitatud soovikivi kaev. Kivile tuli kirjutada soov ning teisele poole nimi ja laagri aadressi. Kirjutasin, et soovin helendavat sõrmust. Paar tundi hiljem ilmusid meie laagrisse kolm meest ja küsisid mind. Olin ehmunud. Üks neist laskus mu ette põlvili ja kinkis helendava sõrmuse ning lubas, et kõik mu soovid saavad edaspidi täidetud. See oli tõesti naljakas ja ootamatu, aga võttis hästi kokku kogu nädala – ainult soovi ja see saab tõeks!
Ivo: No me neid nalju püüdsime shasammida, aga ei õnnestunud.
Kas teil juhtus reisi jooksul ka midagi ootamatut?
Coco: Kaotasin esimesel õhtul oma telefoni kuskile kõrbeliiva ja esimest korda elus ei tundnud muret, sest mul polnud seda millekski vaja. Levi seal pole ja võib-olla paar pilti oleks teinud, aga samas seal toimub nii palju, et ei mõtle telefonile, kuidagi olin rohkem hetkes. Eestlased ütlesid kõik, et mis kadunud, see kadunud, välismaalased olid nõksa positiivsemad. Lõpuks neljandal päeval läksin lost & found’i ning tõepoolest leidsin 400 telefoni seast enda oma. Keegi hea inimene oli selle sinna viinud. Lõpp hea, kõik hea.
Ivo: Seiklus sõprade veoautot 40 miili sügavusele pärapõrgusse päästma minna, mille käigus meie kahel autol purunes kahe peale kolm rehvi ja kõige lõpuks pidime ühe neist – lisaks veoautole – kõrbesse maha jätma.
Elina: Armusin. Uuesti. Elusse.
***
Kuidas kohale saada?
Maandu lennukiga San Franciscos, Oaklandis või Los Angeleses, edasi saab kas rendiauto, RV või bussiga. Festivali ajal elavad kõik kõrbes, sest hotellid on liiga kaugel. Sõltuvalt kui kauaks USA-sse lähed, on kindlasti enne või pärast Burni võimalik Californiat avastada. Sama reisi sisse võib planeerida ka Las Vegase ja Suure kanjoni, Surmaoru, Mammoth Lakesi piirkonna, Yosemite rahvuspargi, San Francisco.
Selles numbris
- Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
- Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
- Liisu elu Jaapanis
- St. Kilda. Saared maailma äärel
- Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
- Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
- Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
- 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
- Kuidas toidumürgitust vältida?
- Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
- Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
- Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
- Samal ajal kodus ...
- Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
- Tooteuudised
- Kroonika
