Lihtsurelikuna olümpiamaratonil

„Kitty, you did it,“ ilmus ühel päeval Kitty Kubo postkasti kiri. See pealtnäha lakooniline sõnum andis teada elu võimalusest – Kitty oli pääsenud 10 protsendi õnnelike hulka, kes said stardiloa Pariisi olümpiamängude rahvamaratonile ja kogesid kõigi aegade raskeimaks tituleeritud olümpiamaratoni rada.

Tekst: Kitty Kubo
Foto: Marathon Pour Tous

Kõige rohkem on minult uuritud, kuidas oli võimalik sellele üritusele saada. Ja kuigi tahaks vastata, et tänu tublide jooksusaavutustele, on siiski aus vastus, et mul lihtsalt vedas. Siiski, päris sülle see võimalus ei kukkunud, natuke tuli ka ise vaeva näha.

Stardikohta Pariisi ei saanud osta, selle saamine ei sõltunud ka sellest, kui kiiresti jooksed või kas üldse oma elus jooksnud oled – absoluutselt igaüks võis proovida. Üks võimalus üritamiseks oli võtta äpi kaudu osa igakuistest virtuaalsetest jooksuväljakutsetest, mille läbinute vahel läks loosi kindel arv rinnanumbreid, alati meestele ja naistele võrdselt.

Info, et midagi põnevat on jooksumaailmas teoksil, jõudis minuni 2022. aasta sügisel. Kuigi esimese hooga tundus uskumatuna, et tavalised inimesed lastakse olümpiale, ning päris lõpuni ei saanud ka aru, kuidas see üldse toimub, otsustasin proovida. Tõmbasin alla MPT jooksjate kogukonna äpi, kus avanes iga kuu neli väljakutset, millega sai liituda. Prantslastele omaselt kaasnes nendega alati lugu, näiteks tehti alustuseks tutvust tulevase maratonirajaga, seda jupikaupa virtuaalselt läbides, seejärel mindi maratoni ajaloo juurde jne. Jooksuülesanded ise läksid iga kuuga raskemaks: distantsid pikemaks, lisandusid ajalised eesmärgid, näiteks „Jookse 5 kilomeetrit alla 25 minuti“. Kuna ma jooksen nagunii regulaarselt ja mobiilirakendus oli spordikellaga ühendatud, täitusid väljakutsed nagu iseenesest ning lausa iga päev ma Pariisile ei mõelnud.

Kitty, sa said hakkama!

Närv tuli sisse, kui hakkasin märkama, et järjest rohkem inimesi jagas MPT Facebooki grupis suure elevusega kuvatõmmiseid kirjadest, kus neile maratonikoha saamise puhul õnne sooviti. Kuni eelmise aasta juulini, kui olümpiamängudeni oli jäänud aasta, leidsin ka enda postkastist kirja: „Kitty, you did it.“ Olin loomulikult rõõmus, kuid sel hetkel veel ei adunud, et tegu on elu võimalusega. See hakkas kohale jõudma hiljem, kui sain teada, et kõigist üritanutest õnnestus koht saada vaid kümnendikul.

Statistika ütles, et rahvamaratonil oli osalejaid 127 riigist, enim Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Saksamaalt. Vanim osaleja maratonil oli 85-aastane. 72% väitsid, et see pole neil esimene kord maratoni joosta. Sooline võrdsus, mille poolest Pariisi olümpia samuti ajalukku läheb, kehtis ka siin.

Erinevalt maailma suurmaratonidest nagu London või New York, kus suure nõudluse tõttu kohti samuti loosiga jagatakse, kuid osalustasu küündib 250–350 euroni, oli see üritus tasuta. Ainukeseks nõudeks arstitõend, mis pidi kinnitama, et osaleja tervislik seisund lubab maratoni läbida. Õnneks ei pidanud arstile täpsustama, et jooks toimub sumedas 26-kraadises suveöös ja erakordselt nõudliku profiiliga rajal.

Rada: suurejooneline, ent kaelamurdev

Maraton on legendaarne ala, mis on kuulunud olümpiamängude kavasse alates esimestest nüüdisaegsetest olümpiamängudest Ateenas 1896. aastal. Seetõttu oli prantslastele oluline anda sellele oma tähendus. Inspiratsiooni saadi ajaloost – maratonirada jäljendas 1789. aasta naiste marssi, kui pariislannad kogunesid Prantsusmaa pealinna tänavatele ning suundusid Versailles’ lossi poole, et seal elavalt kuningapaarilt õigusi ja leiba nõuda. See käivitas sündmuste ahela, mis viis lõpuks Prantsuse revolutsioonini. Kuna naiste esiletõstmine oli Pariisi olümpiat läbiv teema, sobis see sündmus imehästi. Samas vaimus vahetati ära ka meeste ja naiste maratonide toimumise järjekord, nii et traditsiooniliselt olümpiamänge lõpetanud meeste maratoni asemel astusid Pariisi OM-il viimasel päeval stardijoonele hoopis naised.

Salakavalad järsud tõusud-langused

Maratoni start oli Pariisi raekoja eest, rada kulges alguses Seine’i paremal kaldal, läbides tuntud maamärke nagu Louvre, Tuileries’ aed, Concorde’i väljak jpt, suundus siis linnast välja Versailles’ lossi poole, kus tegi tagasipöörde Pariisi suunas, viies jooksjad lõpuks mööda Seine’i vasakut kallast Eiffeli tornist mööda ja lõpetades Invaliidide kiriku juures.

Kaelamurdvaks tegi raja selle profiil, millist pole olümpiaajaloo jooksul väidetavalt enne nähtud, kuna see sisaldas tiitlivõistluse kohta ebatavaliselt palju tõusu-/langusmeetreid (438 meetrit) ja järske tõuse-langusi (maksimaalne kallak 13,5%). Joonist vaadates ei tundunud rada mulle hirmus, sest olin eelmisel suvel jooksnud elu esimese mägimaratoni Marathon du Mont Blanc. 

Kõhe hakkas stardipäeva hommikul telekast meeste olümpiamaratoni otseülekannet jälgides, kus mehed rajaga võitlust pidasid ja 81-st kümme katkestasid. Sealhulgas mu lemmik, Pariisi kolmandat olümpiavõitu jahtima läinud GOAT (greatest of all time) Eliud Kipchoge, kes oma pika karjääri jooksul esimest korda rajalt maha astus, numbri rinnalt rebis ja hiljem teatas, et see jääb tema viimaseks olümpiaks. Aga kui esikolmik hakkas Pariisile lähenema, kiirustasime perega raja äärde, et oma silmaga näha, kuidas põrguliku raja kiuste sünnib olümpiarekord. Sellel rajal nii kiiresti jooksmist oli raske ette kujutada.

Rahvamaratoni lähe anti kell üheksa õhtul, maratoni stardiks ebatavaliselt hilisel ajal. Samas hakkas päevane põrgulik kuumus selleks ajaks veidi järele andma. Starditi gruppides kümneminutiliste vahedega, sest 80 olümpiasportlasele mõeldud rajal oleks kahekümnetuhandekesi kitsaks läinud. Grupid tekitati osalejate poolt ennustatud lõpuaja järgi, startisin teisest grupist (ennustatav lõpuaeg 3:30).

Tunne nagu tõelisel olümpial

Esimesed 14 kilomeetrit läksid nagu lennates – tunne oli ülev, päikeseloojangu valguses Pariis imeline, rahvamassid tänavatel huilgasid ja oli tegu, et end tagasi hoida. Et mitte kiusatusele järele anda, haakisin 3:30 tempomeistri sappa. Raja nõudlikum osa jäi 14–34 kilomeetri vahele. 14. kilomeetril algas lõputuna tundunud tõus, millel siiski oli lõpp 20. kilomeetril. Sealt edasi sai umbes 8 kilomeetrit kerge langusega minna, kuni 28. kilomeetril tuli sõna otseses mõttes sein ette – kilomeetrine tõus oli nii järsk, et energia säästmiseks läksin jooksult üle tempokale kõnnile. 29. kilomeetrist algas kolm kilomeetrit vabalangemist ja sellega raja seikluslik osa lõppes. 35. kilomeetril ilmus kauguses nähtavale Eiffel ja tekitas optimismi, et lõpp juba paistab. Viimased 7 kilomeetrit, mis tavaliselt on üks kannatamine, läksid seekord üllatavalt mõnusalt. Kuigi kell näitas üle kesköö, oli rajaäärne pealtvaatajatest ääristatud täpselt samuti nagu hommikusel pärismaratonil.

Pool üks öösel olümpiakaare all sinisel vaibal finišijoont ületades, taamal valgustatud Invaliidide kirik, sai igaüks end korraks olümpiasangarina tunda. Medal riputati samuti kaela – küll mitte see 18 grammi Eiffeli torni rauda sisaldav, mille olümpiavõitjad said. Vaatamata sellele olid MPT medalid juba järgmisel hommikul veebis 400 dollariga müügis.

See ei ole võistlus, aga…

Kuigi MPT korraldajad rõhutasid, et see ei ole võistlus ja igaüks saab teada vaid oma individuaalse aja, hakkasid pärast üritust sotsiaalmeedias levima lingid, kust sai paremusjärjestust vaadata. Sealt selgus, et kuigi stardikohti jagati välja 20 024, oli lõpetajaid 17 390. Ilmselt oli neid, kes jätsid starti tulemata (tasuta osalemine!), aga ka neid, kes kuuma ilma, raske raja ja nappide kogemuste koosmõju tõttu jooksu pooleli jätsid. Jäi silma, et rajalt astuti kõrvale, et suure kaarega oksendada. Pärast selgus, et see oli olnud valdav katkestamise põhjus ja prooviti selles süüdistada ka joogipunktides pakutud vett, mis korraldajate kinnitusel oli siiski pärit kraanist, mitte Seine’ist.

Lõpetasin oma viieteistkümnenda maratoni ajaga 3:32:38, mis andis 1852. koha. Kuigi aeg jäi senisele parimale kümme minutit alla, oli see esimene maraton, kus jooksin mõlemad pooled võrdse ajaga ja lõpetasin ilma piinlemata.

Kui aga keskealist hobijooksjat omast soost olümpialastega võrrelda, siis olin rajal 1 tund ja 10 minutit kauem kui järgmisel hommikul naiste maratoni olümpiarekordiga lõpetanud Hollandi jooksutalent Sifan Hassan. Samas aga 20 minutit kiirem kui olümpiamaratoni rahvahulkade ovatsioonide saatel viimasena lõpetanud Bhutani neiu.

Olümpiane Pariis

Minu reisikaaslasteks olid mu mees ja poeg. Olime varem Pariisis käinud, kuid olümpiamängudel mitte ja MPT andis hea võimaluse see viga parandada. Vapustav oli see, kuidas linn oli väga nutikalt olümpiamängudeks kohandatud: võistlused olid toodud linna sisse sümboolsetesse hoonetesse ja platsidele ning kogu Pariis elas ja hingas olümpiarütmis. Me jõudsime vaatamas käia kergejõustikku, korvpalli ja loomulikult maratone, aga suurimat elamust pakkus rannavõrkpall. Seda mängiti Eiffeli torni taha parki ehitatud liivaväljakutel ja võistluste jälgimiseks oli pealtvaatajatele püstitatud hiiglaslikud tribüünid, kust pimeduse saabudes oli ühtlasi suurepärane vaade Eiffeli täistundide valgus-show’le.

Prantslaste idee korraldada olümpiamängude raames rahvamaraton oli suurepärane, hästi teostatud ja täitis oma eesmärgi. Aeg näitab, kas MPT jääb unikaalsena olümpiamängude ajalukku või saab sellest traditsioon, mida Los Angeles 2028. aastal edasi kannab.

***

Marathon Pour Tous (MPT) sündis visioonist olümpiamänge ajakohastada, pakkudes pealtvaatajatele tribüünidel istumise kõrval aktiivse kaasalöömise võimalust. Nii tehti Pariisi olümpiamängudel ajalugu ning esimest korda vallutasid meeste ja naiste olümpiamaratoni vahelisel ööl 42,195 kilomeetri pikkuse võistlusraja hoopis 20 024 amatöörjooksjat. Teist sama palju läbis tuledesäras Pariisi tänavatel kümnekilomeetrise distantsi.

Selles numbris

• Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
• Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
• Liisu elu Jaapanis
• St. Kilda. Saared maailma äärel
• Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
• Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
• Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
• 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
• Kuidas toidu­mürgitust vältida?
• Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
• Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
• Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
• Samal ajal kodus ...
• Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
• Tooteuudised
• Kroonika