Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

TELLI GO REISIAJAKIRI!
GO Reisiajakiri 108

Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat

Tekst: Rene Satsi, foto: Rene Satsi
14. oktoober 2024

Rene Satsi uudistas Izmiri piirkonda Türgis. Izmir on Istanbuli ja Ankara järel Türgis rahvaarvult kolmas linn ning suurim linnastu Egeuse mere ääres. „Kui Istanbul on Tallinn, siis Izmir on nagu Tartu,“ tõi keegi reisiseltskonnast võrdluse – kas see ka tõele vastab, selgub loost enesest.

Tekst ja foto: Rene Satsi

 

Turkish Airlines sai teada, et ma ei ole Lääne-Türgis käinud ja nad otsustasid seda möödalaskmist viivitamatult korrigeerida, läkitades mind koos paari teise reisibüroo töötajaga Izmiri poole teele. See on muidugi lihtsustatud kirjeldus sündmuste käigust, kuigi tõsi: seal natukene Kreeka moodi Türgi osas ma just ringi kolasin ja sulatõde on ka see, et Tallinnas lennukisse astudes ütles türklannast stjuuardess püüdlikult „Tere hommikust!“ ja uuris, kuidas eesti keeles tere öelda, ilma et peaks sellise kohutavalt raske sõnaga nagu hommik pead vaevama. Stjuardess oli armas, meenutas varblast. Aga nüüd: teele!

 

Izmir – suurlinn Anatoolia rannikul

Tallinna-Istanbuli-Izmiri lend ja siis bussiga kesklinna, mille kõrval loksub eestlase jaoks nii armas lakooniline sügavsinine meri. Izmir on suurlinn Anatoolia läänerannikul ja ühtlasi ka Izmiri provintsi pealinn, nagu nime järgi pole väga raske isegi lapsel ära arvata. See on Istanbuli ja Ankara järel Türgis rahvaarvult kolmas linn ning suurim linnastu Egeuse mere ääres. Linna rahvaarv on pea kolm miljonit – lihtsalt, et teile suurusjärgust Eestiga võrreldes ettekujutust anda. 

„Kui Istanbul on Tallinn, siis Izmir on nagu Tartu,“ mainib keegi minuga kaasas olevatest eestlastest mõtlikult, kui silmitseme linna keskväljakul ajaloolist kellatorni, mis Vikipeediat uskudes peaks olema linna kõige tähtsam maamärk. Paratamatult jään siin seistes silmitsema ka ümberringi vaipkattena laotuvat tuvide merd. Konaki väljak on nende lindudega ühtlaselt täidetud. Turistid utsitavad vaeseid linde pidevalt lendu, et saaks koos õhus ehmunult tiibadega rapsivate tuvidega foto teha. Sest pole midagi paremat kaadrist reisialbumis, millel sa parasjagu Türgis tuviga vastu nägemist saad.

 

Türgi ja Kreeka sulandumine paistab silma

Jalutame vanalinnas. Märkan detaile, mis panevad mind ennast tundma, nagu oleksin Türgi asemel Kreekas. Isegi kebab, mille hiljem tänavatoiduna hangin, sisaldab fetajuustu, mida pigem seostaks Kreeka, mitte Türgiga. (Vastavalt ELi õigusaktidele võivad feta nimetust kanda vaid juustud, mis on toodetud traditsioonilisel viisil Kreekas. Eri nimede all tuntakse sama tüüpi juustu küll aga kõikjal Lähis-Idas.) See dualism on küllaltki lihtsustatud, sest nii Türgi kui ka Kreeka on ju ajalooliselt koos tantsinud keerukat paaristantsu juba iidamast-aadamast. Ei ole olnud nii, et üks asi on Türgi asi ja teine asi on jäigalt Kreeka. Need on sulandunud. 

See piirkond, kus viibime – Izmiri rajoon –, on ajalooliselt olnud aastatuhandete jooksul mitme suurriigi võimualuses ning antiikajal oli Joonia, kuhu kuulus ka tänapäeva Izmir, oluline osa just Kreeka mõjuvõimust. Linnriigid nagu Efesos ja Smyrna (Izmir alates 20. sajandi algusest) olid kreeka kultuuri ja kaubanduse keskmed. Rooma impeeriumi ajal säilitas piirkond kreeka kultuuri mõju. Bütsantsi ajal oli Joonia osake suurest Bütsantsi impeeriumist, kus kreeka keel ja kultuur olid domineerivad. 15. sajandil vallutas Joonia aga uudishimulik Osmanite impeerium. Türgi keele ja kultuuri mõju kasvas, kuid kreeka kogukond elas Izmiris edasi ning hirmutas minu kujutluses linnaväljakul tuvisid õhku. Linn säilitas oma kosmopoliitse iseloomu.

16. sajandist hakkas Izmiris elava kreeka kogukonna rahvuslik ärkamine ning hakati avaldama soovi iseseisvumiseks. Sooviks see aga jäi ning jättes laskumata keerulistesse ajaloo keerdkäikudesse, võin mina nüüd parasjagu vaadelda Izmiri kui modernset Türgi linna, kust kreeka kogukond on peaaegu täielikult kadunud. Linnas on aga endiselt näha jälgi pikast ja keerulisest ajaloost, sealhulgas antiikajast pärit varemeid, bütsantsi ajastu ehitisi ja kebabi vahele topitud fetajuustu.

 

Kannatus pannakse proovile

Nii nagu on olnud ja on mõneti keerulised Türgi ja Kreeka suhted, tuleb ka minul nüüd Türgis tegemist teha keerulise olukorraga. Nimelt oleme jõudnud kohta nimega Kuşadası ja seame ennast sisse hotellis, mis on hiiglaslik. Õigemini ei tundugi nii väga hiiglaslik selle hetkeni, kui üritan hotellist välja pääseda. Sõites liftiga mitu korda omast arust neljandalt korruselt alla vastuvõttu, et minna osa saama väljasõidust ajaloolise linna Efesuse varemetele, jõuan ma kolm korda välja basseini juurde. Ikka ja jälle bassein. Kuigi kohe siinsamas treppidest alla on ka kosutav meri. Igal juhul on mul väga raske mööda pikki koridore kõndides ja aeg-ajalt liftiga sõites leida väljapääsu. 

Järjekordne katse lifti kasutada lõppeb sellega, et jõuan kogemata tagasi neljandale korrusele, kus uste avanedes ootab mind Turkish Airlinesi esindaja Rainis, kes hoiab mul reisi jooksul silma peal, et ma ikka kõigel kultuursel ise ilusasti silma peal hoiaks. Astume koos lifti – kaks pead on kaks pead – ning ühine teekond välisukseni saab seekord olema edukas. Oleme väljas! Rainis mainib, et tema jaoks tuli selle hotelli puhul üllatusena, kuidas ta ainult sirgjoones kõndides kaks korrust allapoole sattus, aga nii keerulisi detaile me arutama ei hakka. Ilmselt on see imeilus hotell natukene nõiutud, kui siin on võimalik igasse suunda minnes kogu aeg basseini sattuda või siis sirgjooneliselt korruseid vahetada.

 

Efesos – ajarännak antiikmaailma

Oh, ei oska kuidagi kirjeldada, mis tunne tekib, jalutades õhtul, kui õhk veel paitavalt soe, kuid öö on varakult laotanud maale pimedusekatte, kunagise suurlinna varemete vahel. Efesos on üks Antiik-Kreeka kultuuri säravamaid pärleid. Tema ajalugu ulatub tagasi 10. sajandisse eKr ning see on jätkuvalt üks maailma kõige põhjalikumalt uuritud antiiklinnu.

Kahe aasta eest pandi varemete vahel tööle võimas 3D-muuseum, mis räägib meile linna ajaloost. Efesose tõus võimule sai alguse Joonia kreeklaste poolt asutatud väikese asulaga. Järgnevatel sajanditel kasvas linn kiiresti tänu soodsale asukohale kaubateede ristmikul. Efesos sai kuulsaks oma suurejooneliste avalike hoonete, templite ja teatrite poolest. Kõige kuulsam neist on Artemise tempel, mis on üks maailma seitsmest imest. Ma ei mäleta hetkel, mis need teised kuus tükki on. Võib-olla see hotell, mis sind kogu aeg basseini juhib, on üks nendest. Kuigi algupärane tempel hävis, on säilinud selle alus ja üksikud sambad. Rooma impeeriumi ajal saavutas Efesos oma hiilguse tipu. Linn sai Rooma provintsi pealinnaks ning seal elas üle 250 000 inimese. Efesos oli ka oluline kristlik keskus ja seal peeti üks varasemaid kristlikke nõupidamisi.

Nagu kõik suured tsivilisatsioonid, läbis ka Efesos tõusu ja languse. Tema sadamad muutusid ajapikku kasutuskõlbmatuks ning järk-järgult hakkas linn oma tähtsust kaotama. Seda dramaatilist hetke kujutab 3D-muuseumis selline valgusmäng, mille peale võib pikali kukkuda. Võimas kogemus. Keskajal hüljati Efesos täielikult ning alles 19. sajandil alustati selle süstemaatilisi arheoloogilisi uuringuid. Minagi alustan siin arheoloogilisi uuringuid ning satun nende käigus kivisse raiutud juhiste peale, mis suunavad sind vastavalt vajadusele linnas kas prostituudi juurde või raamatukokku. Lähengi. Muidugi mitte prostituudi juurde, vaid raamatukokku.

Celsuse raamatukogu on üks maailma paremini säilinud antiiksete raamatukogude näide. Samuti leiab selle fassaadi pildi igast turismibrošüürist, mis räägib Izmirist kui regioonist.

Toetan ennast vastu suure teatri seinakivi ja mõtlen nähtu üle järele. Siin teatris võis korraga istuda üle 24 000 vaataja. Mida nad kõik vaatasid? Mille üle juurdlesid?

 

Miks Izmiri tulla?

Ise juurdlen selle üle, kas ainult selle koha – kadunud linna – külastamiseks tasuks Izmiri lennata? Miks turistid üldse siiakanti tulevad? Suurem osa külalistest paistsid olevat kohalikud, kes hotellides ringi patseerisid, ehk siseturism on siin kõva. Ilmselt tullakse siia randa vedelema ja pead basseini pistma, aga kas siin kohas on mõni võlu veel?

Järgmine päev andis sellele küsimusele vastuse, kui liikusime edasi minu meelest imeilusasse kohakesse nimega Alaçatı, kuhu jäime pidama paariks päevaks. Kui aus olla, siis oleksin jäänud sinna jõudeelu elama veel nädalaks, isegi kaheks. Nii mõnusalt tüüne oli see mereäärne koht oma lõpmatute kitsaste tänavate ja madalate majadega. Tänavad, mis õhtul muutusid kultuurseteks restoranideks ning sumisevate inimeste kogunemiseks mõeldud baarideks. Rahulik puhkusemeeleolu. Hotellid üks tagasihoidlikult kaunim kui teine. Tüdrukutel silmad tumedad kui tõrvatünni põhjad, meesterahvad uhkelt mõõduka sammuga mööda munakiviteid patseerimas, pruunid käsivarred musklis. Ei-jah, midagi selles väikeses kohas mulle väga sümpatiseeris. 

Kas see oligi see, miks siia kokku tullakse? Põhjuseks ei saanud ju olla ainult septembripäike, mis jõudis oma töötegemises ikka pea kolmekümne kraadi juurde. Või see, et ümberkaudsetelt aladelt võis leida viinamarjakasvatusi, kus hoolega veini villiti – ka meie külastasime kahte nendest ning ma mäletan siiani sommeljee kurbi ja õudust täis silmi sel hetkel, kui toidu kõrvale veini asemel Tuborgi õlut tellisin. Ma lihtsalt ei joo veini. Ma ei saa sellest joogist aru. Võib-olla aga tulevad inimesed siin asuvasse maailma suurimasse oliiviõlimuuseumisse? Vaevalt. Ka ilma muuseumita võib ette kujutada, kuidas oliiviõli saadakse: pressitakse oliive ja õli tuleb välja…? Või ei olnud see nii lihtne? Oleks pidanud ikka muuseumis rohkem tähele panema!

Üks põhjus, miks tullakse, on kindlasti see, et siinse poolsaare rannad on tuulised ja seetõttu surfimishuviliste inimeste jaoks huvitavad nagu karu jaoks mesitaru. Iga kord, kui randa sattusime, ei jõudnud neid ringiratast kihutavaid purjeid kokku lugeda.

Kindlasti ei ole ka vee peal inimesele ebaloomulikul viisil liuglemine see ainuke põhjus, miks sammud siiakanti seatakse. Pakun, et kuigi see põhjus peitub ka kõiges eelnevas, on selleks peapõhjuseks ikkagi siinne aura, mis kõiki neid kitsaid tänavaid, ilusaid maju ja imposantseid randu ümbritseb.

 

Toit pakub igal juhul elamust

Peaaegu oleks unustanud. Ka söök – võiks öelda – toob turisti kohale, aga see väide ei oleks päris korrektne, sest Türgi söök on igal pool üle Türgi imehea (mitte ainult Izmiris) ja nii mitmekesine, et lööb silme eest kirjuks. Türgi toit – ehk Türgis siis lihtsalt toit – on piirkonniti erinev. Türgi on ju suur ja lai. Sealt leiab kõike, olgu su eelistuseks elav ja dünaamiline Istanbul, lõbus ja rannalähedane Izmir või autentne ja ajalooline Diyarbakır. Samamoodi muutuvad regiooniti ka pakutavad road. 

Olen Türgit külastanud oma kuus korda ja pole kordagi sattunud halva toidukorra otsa, kuigi tõsi – seekordsel reisil juhtusime tee peal sööma kuulsas Michelini tärniga „koduses“ restoranis, kus toitu kirjeldati kui rangelt ainult kohalikku. Vot selles kohas ei suutnud ma taldrikutäit juurviljadega lõpetada, sest minu maitse jaoks oli seal midagi liialt imelikku. Mis ei tähenda seda, et see huvitav ei oleks olnud. Nüüd pean täpsemalt uurima, mille järgi neid Michelini tärne ikka antakse. Mina oleksin sellele majale tähe asemel peale kleepinud hoiatuse: nõrgamaolistel mitte tulla!

 

Lõpetuseks – koerte, kasside ja inimeste suhtest

Viimaseks mälestuseks seekordsest Türgi-tripist jätan siia aga mitte kohaliku restorani kogemuse, vaid kella-kaheksa-hommikuse tühja tänava, kusmööda üksinda jalutan ning kus mind piirab sisse hobusesuuruste koerte kamp. Mitte et mind maha murda või siis minu peal oma poegadele murdmist õpetada (miskipärast viib penide turjakõrgus mõtted murdmise peale), vaid sisse piiratakse mind selleks, et kõik kamba liikmed saaksid ükshaaval sügatud. 

Üks miljonist asjast, mis mulle Türgi juures meeldib, on siinsete koerte, kasside ja inimeste suhe. Koertele kuuluvad tänavad, kassidele restoranid ning inimese kord ja kohus on nende pühade loomade eest hoolitseda, kui neil peaks tekkima janu või minema – jumal hoidku selle eest – kõht tühjaks. Siis inimesed jooksevad, kannavad karvastele provianti ette ning loomad on seetõttu nende suhtes leebed, saavad aru, et inimest kui natuke rumalat, ent kasulikku olendit tuleb hoida ja nende hammustamisest tuleb hoiduda nagu sinepi söömisest. Türgi on huvitav. Tasub külastada – ja külastada eri piirkondi.

Viimati blogis

Laose workation | november 2024

20. november 2024
Kädi võtab meie kogemuse kokku: Maailma kõige valjem vaikus… On reise, mis seavad kõik su sihikud ja radarid paika. Perspektiiv…

Reisitrendid kosmoseturismist mängukohvrini

24. september 2024
KOSMOSETURISM Tahtsid juba lapsena kosmonaudiks saada? Sind erutavad märksõnad nagu kosmoseturism ja 0-gravitatsioon? See kõik ei pea unistuseks jääma –…
Kõik postitused