St. Kilda. Saared maailma äärel

Siiri Merila-Hubbardil avanes harukordne võimalus töötada St. Kilda arhipelaagis vabatahtlikuna. Siia jõudmine on paras katsumus, aga eesootav on pingutust väärt.

Tekst ja foto: Siiri Merila-Hubbard ja Nigel Kelly

Lähme Euroopa äärealale. Liikudes Šotimaalt edasi lääne poole, jõuame St. Kilda arhipelaagi. Saarterühma kuuluvad Hirta, Boreray, Soay ja Dùn. Saartest edasi lainetab tuhandeid kilomeetreid Atlandi ookeani. Saared on jäänuk 60 miljoni aasta eest moodustunud vulkaanilisest kraatrist, ajal mil Põhja-Ameerika ja Euroopa hakkasid eralduma. Arhipelaag on üks kuuest Šotimaa UNESCO kaitsealusest objektist.

Šotimaa suurematest läänepoolsetest saartest Hebriididest eraldab St. Kilda saarte perekonda 65 kilomeetrit tormist Atlandit. Lennuühendust ei ole ja vähesed elavad reisi üle, jäämata merehaigeks. Vahel jõutakse saartele mitmepäevase hilinemisega, vahel ei jõutagi… Kui vihm ja pilvine taevas lubavad, avaneb saar(t)ele saabudes vaade esialgu õõtsuvana tunduvale horisondile. Taamal kõrguvad kaks 430-meetrist, vertikaalselt otse merest kerkivat kaljumäge. St. Kilda arhipelaag on veider ja erakordne koht. Mul on õnnestunud siin töötada. Vabatahtlikuna.

Selles numbris

• Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
• Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
• Liisu elu Jaapanis
• St. Kilda. Saared maailma äärel
• Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
• Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
• Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
• 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
• Kuidas toidu­mürgitust vältida?
• Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
• Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
• Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
• Samal ajal kodus ...
• Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
• Tooteuudised
• Kroonika