Kutse minna N’Gori saarele surfireisile tuli kui välk selgest taevast, kuid Senegalis surfamine tundus nii põnev, et Annelis Rum ei mõelnud kaua, enne kui kohvri pakkis.
Senegal ei ole olnud mu reisiplaanides, kuigi „Reis läbi Aafrika“ lauamäng sai lapsepõlves kapsaks mängitud ja juba 25 aastat tagasi teadsin peast eksootiliste nimedega mängupunkte nagu Orjarannik, Kullarannik, Dakar, Dar Es Salaam, Kairo ja Johannesburg. Aga kutse minna surfama riiki, mille asukohta pidin meeldetuletuseks siiski guugeldama, kõlas piisavalt hea seiklusena, et teha kalender kohustustest puhtaks ja öelda jah.
Eestikeelset infot Senegali kohta leidsin vähe, ühest foorumist lugesin, et see riik ei sobi valgetele naisterahvastele musta mandriga tutvumise riigiks (ei saanudki täpselt aru, et milline riik siis sobiks või miks Senegal ei sobi). Inglise keeles infot otsides sain teada, et Senegal on Aafrika üks stabiilsemaid ja turvalisemaid riike, aga ebameeldiva poolena toodi välja seal levivad haigused – malaaria, dengue’i palavik, kollapalavik, A- ja B hepatiit –, lisaks kaootiline liiklus ja prügi tänavatel. Hiljem selgus, et üks-kaks nädalat linna lähedal mere ääres elades pole erilist põhjust krõbistada malaariatablette ega muretseda muude nakkushaiguste pärast ning kohaliku eluga harjumine võtab alla poole päeva.
12 tunniga kõrbesoojusesse
Senegali pealinna Dakari Blaise Diagne’i lennujaamas (nimetatud esimese Lääne-Aafrikast pärit ning Prantsuse parlamenti valitud mustanahalise mehe järgi) tervitas meid enam kui 20-kraadine kõrbesoojus ja pastellkollane aovalgus. Saabuvate lendude terminali ukse ees sagis hulk mehi, kes näisid meie saabumisest elevil olevat ning soovisid tulijatele küüti pakkuda: „Kas see on teie esimene kord Senegalis? Kuhu te minna soovite? Kust te pärit olete?“ – kõik need küsimused mõjusid unistele, just Aafrika pinnale astunud inimestele varahommikul üpriski tüütult.
Pärast terve igavikuna tundunud pooltundi ilmus aga välja padjanäo, kuid sihikindla sammuga mees, käes silt „Surfcamp“. „Meie tüüp!“ hõiskasime ja istusime südamerahus autosse, mis viis kaks kahvanägu Roheneeme poolsaare põhjakaldal asuvale N’Gor Beachile, et saaksime sealt edasi paadiga N’Gori saarele sõita.
Aafrikaga harjub kiiresti
Dakari eeslinnadest logiseva autoga läbi tuhisedes rullub me ees lahti omalaadne maailm – liivakarva ehitusjärgus ja oih-meil-sai-värv-otsa-muljega majad ning tänavad olid ärkamas, liiklus hoogne ja inimesed magistraalide äärde asju müüma tulnud. Tänavatel vurasid autoromud, mis mõlkide arvu järgi tundusid küll vaid ausõna peal koos püsivat, ent nad sõitsid! Eesli- ja hobuvankrid läbisegi plätudes ja ilma kiivrita rollerijuhtide ning värviliste minibussidega, mille taga rippus veel reisijaid, oli üpriski paeluv vaatepilt.
Umbes pooleteisttunnise autosõidu järel keeras juht kitsale liivasele tänavale, mille lõpus paistis meri. N’Gori saarele pääseb traditsiooniliste kalapaatide piroge’dega. Oota lihtsalt rannas ja veidi aja pärast ilmub kindlasti mõni paat, mis sind üle lahe viib. Sõit kestab napp viis minutit ja maksab 1000 Lääne-Aafrika franki (1,5 eurot).
Saarel asuva surfilaagri rajas kunagi keegi Jens Taanist. Praegune prantslasest omanik Pierre on aga Senegali surfikoondise füsioterapeut. N’Gori kuulsaim surfibreik on N'Gor Right, tuntud ka kultuslikust 1964. aasta surfifilmist „Endless Summer“. See rullub pikalt paremale ja pakub novembrist märtsini kuni kolmemeetriseid laineid.
Meie koduks sai kahe sääsevõrguga kaetud voodiga lihtne aiamajake surfilaagri hoovis. Tuba oli varustatud ka riiuli ja rikkis ventilaatoriga. Ühtegi pistikut polnud, sest saarel pole elektrit ning telefone laadisime köögis asuvas laadimisjaamas, mida toidavad päikesepaneelid.
Esimestel päevadel lukustasime küll hoolsalt oma onni ust, aga hiljem magasime juba uks pärani, kaitseks kollide eest vaid Aafrika öös lehviv lilleline kardin.
Muretu surfiparadiis troopikas
N’Gor on troopiline, lopsakas ja kolmest suunast helesinistest lainetest ümbritsetud. Elava rannaeluga saare lõunakallas vaatab Dakari linna poole, põhjakallas on kaljusem ja ookeanile avatud. 800 x 800 meetri suurusel saarel on püsielanikke vähe, aga nädalavahetustel koguneb sinna sadu külastajaid, kes tulevad nautima ujumist, kalastamist, snorgeldamist ja kohvikutes tšillimist. Elav küla kitsaste liivaste tänavate ja huvitavate majutusasutustega (tasub uudistada kunstipärast südamekujuliste motiividega hotelli / social-club’i Maison du Bonheur) meeldib nii kohalikele kui ka ränduritele kogu maailmast. Palmide ja kaktustega ääristatud teerajad viivad mööda madalatest kivimajadest, mida ümbritsevad rohelusse uppuvad aiad. Seinamaalingud, krohvi sisse uuristatud Aafrika maskid ning ohtralt käsitöö- ja kunstikaupmehi loovad tänavatele hubase ja sõbraliku atmosfääri. Saare muretus rütmis loksuvad lained toovad kokku ka kireva surfiseltskonna.
Isemajandav saar
Elektrimajanduse mõttes on N’Gor täielikult isemajandav. Külmkapi külm ja boileri soe vesi sõltuvad päikesepaneelidest ja bensiinigeneraatoritest. Kohvi jõime seega mustalt, sest jäi mulje, et külmkapitoit nagu piim oleks liigne luksus. Aga teistmoodi elu oli ülimalt nauditav ja hoidis eemal igapäevasest mugavustsoonist. Puudust tundsime ainult ühest asjast – konditsioneerist magamistoas.
Põhiline tänavatoit, mida maitsesime, on thiéboudienne ehk mögin, mis koosneb riisist, hautatud köögiviljadest, tundide viisi podisenud kastmetest ja küpsetatud kalast. Ülimaitsev oli ka magus, kohaliku Aafrika ema isetehtud roheline, sametiselt magus ditakh’i mahl. Hommikuste pannkookide ja omleti peale raputati surfiperes ahvileivapuu pulbrit või väidetavalt vananemisvastast moringapuru.
Minutitega zombist surfariks
Esimesel hommikul kohale jõudnud, vajusin voodisse ja mõtlesin, et siit ma niipea ei tõuse, aga oh üllatust, mida teeb inimesega tunnine uinak ja tass lahustuvat kohvi.
Kuigi olime alles kell seitse laagrisse jõudnud ja napid paar tundi Senegalis viibinud, vedasime end juba kella üheksaks kööki, kus mõned juba rõõmsalt oma surfilaudu kuivatasid ja osa kohalike kokkade valmistatud vahvleid, omletti ja šokolaadikreemi-baquette’i või banaani mugisid. Pärast sõõmu kohvi hakkas väsimus asenduma elevusega, sest kuulutati välja päeva esimene surfiväljasõit. Kakskümmend minutit hiljem olin juba valmis trikoo selga tõmbama ja Senegali soojadesse lainetesse tormama. Elu oli mu väsinud keefirivärvi kehasse tagasi voolanud.
Surfilaagris elatakse muidu lihtsat elu. Kella 8-11 ajal saab süüa hommikusööki, vastavalt siis kas enne või pärast surfamist, ja õhtul kell 8 õhtusööki. Päeval tehakse väljasõite nii paadi kui ka džiipidega eri randadesse. Õhtune aeg, mil surfirahvas koguneb ühise söögilaua äärde, on hubane ja huvitav – vaadatakse terrassil fotosid ja kuulatakse üksteise lugusid nii päeva parimatest lainesõitudest kui ka Dakari igapäevaelust. Tunneme end terve reisi väga turvaliselt, aga siiski kuuleme teistelt lugusid, mis võib juhtuda: paadiõnnetused, autoõnnetused, vargused, kinnipidamised ja tüssamised. Seega ei tohiks reisi ajal valvsust kaotada.
Okkaline oht pehmetes surfilainetes
Kui paljud maailmakuulsad head lained on nii ülerahvastatud, et surf võib olla üsna ebameeldiv, siis Dakari lähistel on lainelaudureid pigem vähe. Sealne helesinine, läbipaistev merevesi oli soojem, kui olin osanud oodata – ujukate väel sai vees hulpida tundide viisi. Aga ei maksa arvata, et kogu ookean on päris sinu päralt, sest kohalikud naised, mehed ja lapsed surfavad ülihästi ja neile pole viisakas ette jääda.
Kuigi surfiõnnega oli meil hästi, õnnestus mul astuda merepõhjas elavale merisiilikule, mis on Senegali surfireisi ilmselt suurim oht. Kui sa just ei roni endale üle jõu käivatesse torulainetesse ega jää mitmeks minutiks vee alla lõksu. Merisiiliku okkaid sai kohalik surfiõpetaja (sest nad on selles lihtsalt palju osavamad) tükk aega mu suurest varbast välja nokkida. Lisaks sain hammustada ühe kohaliku kassi käest, seega tasub enne reisi kindlasti mõelda igat masti vaktsiinidele.
Senegali sügavad juured ja uhked traditsioonid
17.-19. sajandini oli Senegal Prantsuse koloonia ja üks olulisemaid kaubanduspunkte Lääne-Aafrikas: orjakaubandus, elevandiluu ja kulla eksport olid majanduse aluseks 19. sajandi lõpuni. Iseseisvaks vabariigiks sai Senegal 1960. aastal. Kuigi koloniaalajastu pärandina on riigikeeleks prantsuse keel, siis tänavatel kuuleb kõige enam volofi keelt, mis on kohaliku identiteedi ja kultuuri sümbol.
Umbes 95% elanikest on moslemid, kuid hoolimata mitu korda päevas üle linna kõlavast kutsungist ei näinud me avalikult palvetamist (surfiõpetaja pomises midagi endale nina alla tänaval sularahaautomaati otsides) ning turistina võid ringi liikuda ka õlu näpus ja ise ujumispükstes. Tänavapilt on ilma valgete inimestetagi kirju, uhked prouad kannavad kauneid kohalike lillemustritega puuvillaseid kleite ja esindavad tõelist Aafrika matriarhaati. Senegalis kutsuvad mehed oma ema big mama’ks ning ütlevad, et ema on pealik. Pered on suured ja üksteise aitamine igas eluvaldkonnas hästi tavaline, lähedastes suhetes ollakse ka onude-tädide ja kaugemate sugulastega.
Dakari auklikud, kohati olematu pinnakattega tänavad on elavad ja rütmikad. Mõnel tänavanurgal tümpsub Araabia-Aafrika saundiga mbalax-muusikastiil, kuid mitmel pool austatakse ka rastafari subkultuuri ja kuuleb reggae-rütme. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid, kuid samas uhked oma traditsioonide ja kultuuri üle.
Kultuurisutsakas lainelauatamise vahelduseks
Kuna elu surfilaagris keerleb ookeanis hulpimise ja surfioskuste treenimise ümber, piirdus meie kultuuriprogramm Aafrika taassünni monumendi külastamisega. Aga mõnikord näed ja tunnetadki paigal olles hoopis rohkem kui ringi tuisates.
Ühel pärastlõunal, kui lained olid väiksemad, sõitsime paadiga mandrile, võtsime takso ja palusime end viia Ouakami-nimelisse eeslinna pompoosset mäe seest kerkivat ema-isa-lapse-kujulist monumenti vaatama. 2010. aastal avatud Aafrika taassünni monument on vastuolulise kuulsusega – pronksist kuju peetakse sovetlikuks ning selle ehitas Põhja-Korea ettevõte. Samuti pole selge, mida see sümboliseerib, kuid endine president korjab kolmandiku külastustuludest enda kui idee autori taskusse. Monument toimib tõelise maamärgina, kuna paistab igast ilmakaarest kilomeetrite kaugusele – hiigelsuur pronksist naine näitab käega minevikku, samal ajal kui mehe õlal istuv laps näpuga tulevikku. Sõitsime liftiga mööda kuju sisekülge üles vaateplatvormile (Aafrika mehe pähe), sealt avanesid vaated Dakari helehallidele kiviplokkidest majadele ja sinisele Atlandi ookeanile.
Kujutlesime, kuidas all tänavatel kõik need kirjudes Aafrika-mustrites kleitides uhked naised keedavad plekk-kaussides toitu, kannavad pealael kilogrammide viisi kandamit ja kamandavad oma perekonda. Dakari tänavatel kohatud lihtsad inimesed paljajalu ja särgiväel oma töid-tegemisi askeldamas, midagi müümas, rollereid ja autosid parandamas, lapsed läbisegi täiskasvanutega tänavanurgal palli mängimas või ema aitamas – kõik nad tundusid võluvalt argised, kuid väärikad.
Kuum ilm, soe ookean ja tugevad lained
Kuigi ärkasime kuus hommikut jutti pärast rahutuid, palavaid, kummalisi helisid ja sääski täis öid higiloigus, tundus une puudujääk tühine. Senegal kostitas meid tõelise surfiparadiisiga, kust jahedale Läänemerele vaheldust otsida. See reis tegi mind paremaks surfariks ja andis julgust teinekordki sügavamalt Aafrikale silma vaadata. Igal päeval oli eriline rütm ja energia ning surfarid teavad, et iga laine on sada protsenti erinev eelmisest. Iga päev kurnad oma keha nii päikese kui ka pideva meres rassimisega ning samal ajal arened füüsiliselt. See julguse- ja lainetrenn oli tuntav veel nädalaid pärast reisi.
***
Senegal
Pindala: 196 722 km2
Pealinn: Dakar
Naabrid: Atlandi ookean, Mauritaania, Gambia, Mali, Guinea-Bissau
Elanike arv: 17 miljonit
Hinnatase: Eestist odavam
Keel: räägitakse peamisel volofi keelt, aga saab hakkama ka prantsuse keeles
Sündmus: 2026. aastal toimuvad Senegalis noorte olümpiamängud
Kliima: aasta ringi 20-30 kraadi
- Aafrika taassünni monument
- Annelis Rum
- Dakar
- Dakari Blaise Diagne'i lennujaam
- Endless Summer
- Lääne-Aafrika kaubanduspunkt
- mbalax-muusikastiil
- moslemikultuur
- N'Gor Beach
- N'Gor Right
- N’Gor
- Ouakami linn
- pirogue’ kalapaadid
- Prantsuse koloonia
- Senegal
- surfilaager
- surfiparadiis
- surfireis
- thiéboudienne ehk mögin
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
