Mägigorilladest levib palju müüte, Hollywoodi filmitööstus on neid kujutanud märatsevate ja agressiivsete banaanilembeste loomadena, tegelikult elavad nad ligipääsmatus vihmametsasügavuses rahumeelset elu ja banaanid neid sugugi ei ahvatle. Aga kuidas käib gorillavaatlus, kirjutab Jüri Etverk.
Surusin päkad tugevamalt mulda ja kallutasin keha mäe poole, et oleks turvalisem pildistada. Sõber aga kaotas mu selja taga meeter kõrgemal järsul mäeseljal tasakaalu ja riivas alla kukkudes õrnalt mu säärt. Vaatasin rahuliku südamega tema langemist. Nii pankrannikul kui ka Alpides turnides tähendab selline komistamine elu ratastoolis või matuseid. Bwindi vihmametsa sitkete liaanide ja kassitapulistega läbi põimunud mitmemeetrised sõnajalad haarasid langeja aga oma embusesse ja vedrutasid teda, nagu oleks mõnusale õõtsuvale rabapinnasele pikutama heitnud. Kui hetkeline ehmatus ja kümme sekundit kestnud segadus maa ja taeva leidmisel välja arvata, siis vaja oli veidi mullaseks saanud ego puhtaks rapsida ja matk sai jätkuda.
Bwindi ehk „Läbimatu“ vihmamets
Bwindi vihmametsa ametlik nimetus nii Uganda riikliku rahvuspargina kui ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas on Läbimatu. Seetõttu rajavad kaks matšeetedega (kohalik panga-nimeline variatsioon sellest laialt levinud tööriistast) metsavahti meie ees rada, et mägigorilladele lähemale saada. Eriti vihmahooajal kasvavad taimed kiiresti – tõenäoliselt saab isegi mulda pistetud harilikust pliiatsist varsti puu. Mõne nädala möödudes ei leia ka kogenud jäljekütt enam märke, et meie matkaseltskond siin endale teed sisse raius.
Mets on võimas – keerukas puude ja taimede punutis, kus on raske ühele objektile keskenduda, vaid tuleb tunnetada seda rohelist massiivi tervikuna. Kuigi olen elu jooksul mõned loodusfotod teinud, siis siin jään kadreerimisega hätta ja välja ei pääsegi. Drooniga oskaks puude võrastikust moodustuva varikatuse kohale tõustes seda metsa edasi anda, aga siin all padrikus tuleb end metsaga immutada, tajuda ja loota, et ühe pildi puudumisel on tuhandest sõnast abi.
Meie metsad on oma mustrit pununud üle 10 000 aasta, siinne aga juba üle 25 000 alates viimasest jääajast, kui oli pelgupaigaks paljudele liikidele. Tänu suurele kõrguste erinevusele segunevad siin tasandiku- ja mägitaimed, 300-400 liblikaliiki, üle 200 eri puu ja 100 eri sõnajalga. Siin on kodu 350 linnuliigile, 100 imetajale, sh 10 primaadile. Kogu see imeline maailm aga jättis nii kohalikud kui ka rahvusvahelised looduskaitsjad kaevikutesse.
Esimesed vähema tähtsusega kaitsealad loodi siin juba eelmise sajandi algul. Aga korruptsioon metsa majandavas ametis oli 1980ndateks tekitanud olukorra, kus pühvlid, leopardid ja elevandid olid sisuliselt maha kütitud, mets mahagonist tühjaks raiutud ning mägigorillad olid elus vaid kahel põhjusel – esiteks kohalikud ei pea neid delikatessiks ja teiseks elasid nad metsa kõige mägisemates kihtides. 1979. aastal külastas filmi-, reisi- ja loodusmees Sir David Attenborough (liida kokku Fred Jüssi, Tiit Pruuli ja Rein Maran) mägigorillasid mõnikümmend kilomeetrit eemal Rwandas ning oli nende seas viibimisest vapustatud, aga ka väga kurb, sest tõenäoliselt olid nad väljasuremisele määratud – neid oli maailmas alles veel vaid paarsada.
Uus peatükk mägigorillade elu päästmisel
Mägigorillade inimlik sarnasus vajutas nunnumeetri põhja, puudutas empaatianärvi ning looduskaitsjatele oli antud lipp, mille alla koonduda – Bwindi päästmise loos algas uus peatükk. Erinevad metsa-kinnistud liideti rahvuspargiks 1991. aastal, kehtestati rangem kaitse-eeskiri ning hakati katsetades ja vigadest õppides sammuma tänaseks tuhatkonna isendiga populatsiooni taastamise suunas (neist ca 600 Bwindis, ülejäänud Kongos ja Rwandas Virunga mägedes).
Inglise keeles kõlab tänu tähemängule tundmatu autori ütelus „Looduskaitse ilma rahata on vaid jutuajamine“ paremini („Conservation without money is just conversation“). Kuigi sageli tõene, siis ei peaks seda sellisena võtma, et ilma rahata üldse midagi teha ei saa. Kogukondlikud ettevõtmised on siiski talguvormis võimalikud ja kasulikud. Kasvõi meile kuulsust toonud maailmakoristuspäev. Asjakohasem on parafraseerida, et looduskaitse on kompromisside leidmise kunst.
Rahvuspargi loomine oli hea uudis mägigorilladele ja teistele primaatidele. Kuigi üks tiib looduskaitsjaid propageeris primaatidele oma Noa laeva (metsa) ehitamist ehk täiesti suletud ahvide reservaadi loomist, valiti jätkusuutliku turismi mudelile aluse panemine. Siin on tiheasustusega piirkond ning kohalikud vajavad sissetulekut, kui metsa majandamine keelata. Koomik Jimmy Carr küsis ühe oma tuuri raames publikult: „Kas teie arvates on aktsepteeritav tappa üks vaal, et päästa kaks pandakaru?” Sarnase moraalse dilemma ees looduskaitsjad paraku on. Rahvuspargi asutamine lõi näiteks uue dünaamika vihmametsas seni aastatuhandeid elanud pügmeedele (batwa hõim), keda sunniti oma kodumets maha jätma ja alla küladesse kolima.
Nende tänane kuningas ja tema lapsed on veel metsas sündinud ja kasvanud ning proovivad oma kultuuri jäänuseid vabaõhumuuseumilaadses metsaäärses kogukonnas elus hoida, kuid selleks peab olema suurem optimist kui Sir David, et näha võimalust nende kultuuri muutumisel mälestuseks. Samas, ega me Vana-Rooma kultuuri ka ei säilitanud, vaid see arenes millekski muuks, millest nüüd laulab Tommy Cash.
Muutused külaelu korralduses
Kuigi batwade elukorralduse muutus oli kõige drastilisem, siis 1990ndatel leidsid tuhanded külaelanikud end uuest olukorrast – nende harjumuspärane jahilkäimine oli keelatud, nii kütte- kui ka ehituspuitu metsast tuua ei tohtinud ning isegi ravimtaimi ei võinud minna korjama ega mesilasi metsas pidada. Ja seda kõike võõramaalastest turistide võõrustamise eesmärgil ja selleks, et kaitsta mingeid ahve, kes talunike põlde käisid rüüstamas.
Kõik oli sobivalt valmis pandud, et nursipalulik konflikt saaks lahvatada. Nagu ikka, on ajalool kombeks meid üllatada. Kuidagi hiilis kuuma vaidluse keskmesse idee opositsiooni ettepanekuid arutada, siis avas vargsi akna mõistuse hääl ning seejärel koputas uksele ka lahkus vastase vastu.
Külarahva ettepanekul loodi metsa ääre-alale mitmese kasutusega alad; igas külas määrati ametlikud ravimtaimede kogujad; mesinikele anti piiratud ligipääs ja kindlatel kogukondadel lubati palmikoort korjata, et korve ja muud vajalikku punuda. 20% turismirahast anti otse küladele, kes said ilma keskvõimu sekkumiseta valida endale sobiva raha kulutamise otstarbe. Näiteks pandi koolile uus katus, siluti külateed ja osteti kliinikusse vajalikku varustust. Loodi seos gorillade heaolu ja külarahva elustandardi paranemise vahel. Vahemärkusena teeb minu kontoritooliga kohanenud keskkoht siinkohal ettepaneku, et külavanemad võiksid taas külatee parandamist kaaluda.
Loodusturismi üks aluspõhimõtteid on, et see ei tohi loomadele omast käitumist muuta. Seetõttu ei tohi näiteks kotka fotovarje ette viia koduloomade liha, kuna see pole nende tavatoidus; veelinde ei tohi aga meelitada koeratoiduga ning ka õiget sööta võib panna vaid nii vähe, et loomad ei harjuks ainult sellest toituma. Looduskaitsjad debateerivad ka selle üle, kas kaitseala loomadele nimede panek on hea või mitte. Pooldajad ütlevad, et see teeb külastuse ja looduskaitse turistile südamelähedasemaks, kui näiteks gorillapere ema nimi oleks Sabiine, vastased argumenteerivad aga, et see jätab petliku mulje, kui metsloom on kodustatud, ja tuleks identifitseerida kui näiteks Nõmme emane nr 3. Lõvide ja teiste kiskjate kontekstis, kes teoreetiliselt võivad safariautost väljaastujatele ohtlikud olla, võib see ettevaatusabinõu kohane olla.
Gorillapere külastamine eeldab pikka ettevalmistust
Gorillapere külastamiseks ettevalmistamine on tavaliselt kaheaastane projekt. Esmalt rajaleidjad lähenevad neile, annavad enda tulekust ka köhivate häältega teada ning kui olemuselt territoriaalsed loomad reageerivad, siis jäävad seisma ega tee midagi. Gorilla „rünnak“ on alati bluff ehk rahumeede – nad näitavad oma positsiooni ja seisukohta ning see hoiab ära tegeliku füüsilise konflikti. Nad on igapäevaselt äärmiselt rahumeelsed ja hammustamiseni viivad konfliktid on harva esineva drastilise võimujagamise osa. Gorilla kui märatseva looma kujundi lõi Hollywoodi filmitööstus „King Kongi“ filmides.
Seda inimesega harjutamist segab aga külarahva traditsiooniline sekkumine – kui ahv on mu põllul, tuleb kivi visata, pottide-pannide kolistamisega ja karjumisega ta eemale ajada. Et külarahvas ei sekkuks ja ahve ei hirmutaks, loodi laastatud banaanipõldude toetusmeede – midagi meie murtud lammaste kompensatsiooni sarnast. Sellepeale hakkasid leidlikumad külamehed oma põldude lähedale gorilladele meeldivaid viljapuid istutama, et ahvidel oleks põhjust sinna maiustama tulla ja loodetavasti ka banaanipõld ära laastata. See on loomaaedadest ja tsirkustest tekkinud arusaam, et ahvid söövad banaani. Neid huvitab looduses tegelikult banaani vesine vars. Gorillad sisuliselt vett eraldi ei joo, saades kogu vedelikuvajaduse rahuldatud süües.
Igapäevase harjutamise eesmärk on jõuda selleni, et gorillapere rajaleidjaid ignoreerib – need tüübid ei taha ei meie naisi, lapsi ega toitu ning ei ründa ka karjajuhti. Kui nn „oma rajaleidjaga“ harjutud, võtavad nood kaasa esimesed pargitöötajad, ideaalis varsti ka mõne kahvanäost vabatahtliku, sest mägigorillad on nagu eestlased – pole teise nahavärviga tegelasi lähedalt näinud ja on võõraste suhtes skeptilised. Kuna vabatahtlikke huvilisi on tekkinud palju, siis on see asendunud võimalusega tasu eest liituda rajaleidjatega nn harjutamismatkadele ning anda lisaks oma rohelistele dollaritele looduskaitse käsutusse ka oma nägu ja keha.
Turist peab jääma gorilla jaoks maastiku osaks
Kogu selle töö tulemusena võib paari aasta möödudes rajaleidja kaasa võtta kuus-kaheksa turisti ning Hõbeturja lahkel loal tunni tema pere seltsis veeta. Pooled gorillapered on metsas inimestega harjutatud ja pooled mitte. Muuhulgas maandatakse sellega ka riski, et mõni inimestelt saadav haigus (või ka meile ohutu bakter) ahvipopulatsiooni tervikuna hävitab. Looduskaitse on pigem kunst kui teadus – tundub, et selline külastamine on ohutu, aga ikka tasub olla pikas vaates ettevaatlik. Metsavahtide eesmärk on vahetu kokkupuute vältimine – kõik söödav tuleb jätta enne gorillade juurde minekut eemale, et neil ei tekiks huvi su koti või taskute vastu. Ise ei tohi arusaadavalt liiga lähedale minna, aga ka ahvi poolt algatatud kontakt ei ole hea. Kui ahv kohtleb turisti kui osa maastikust, on kõik hästi, aga kui tunneb huvi, siis on sekkumine olnud liiga aktiivne. Beebiahvi armas puudutus on ohutu, aga isaahvi õlavöö jõud on neli-viis korda suurem kui inimesel. Tema sõbralik patsutus või turistiga müramine võiks Suure Pahanduse põhjustada.
Salakütid värvatakse teise ametisse
Kuigi gorillaliha pole olnud siinsete pügmeede ega külahõimude toiduks, on salakütid siiski probleem. Mõned kaugemad tsivilisatsioonid on soovinud gorillatrofeesid või siis beebigorillat endale lemmikloomaks. Beebigorilla kättesaamine aga eeldab kogu tema pere tükkideks raiumist, sest ilma võitluseta nad alla ei anna. See rõvedus ja jõhkrus on alati ka tulemusetu, sest ükski mägigorilla pole veel vangistuses elama jäänud. Ka looduskaitsjate katsed neid loomaaedades paljundada luhtusid.
Üks erakordne lugu Bwindis on neid jäledusi toime pannud salaküttide ja metsavaraste palkamine rahvuspargi teenistusse. Nad tunnevad metsa hästi ja on harjunud looduses viibima ning kui neile anti alternatiivne sissetulek, siis kadus ka vajadus kuritegeliku eluviisi järele. Neist said peamiselt pakikandjad, aga ka mõnest tublimast rajaleidjad või isegi metsavahid. Nad on loonud oma erialaliidu ning käivad muude koduste põllutööde kõrvalt rotatsiooni korras lisaraha teenimas.
Gorillad armastavad rohelist
Metsavahtide pealik vaatas meie grupi üle ning ütles: „Kui see pikk poiss välja arvata, siis kõigil teistel ma tungivalt soovitan pakikandja palgata.“ Vast oleks hakkama saanud ka nelja kandjaga kuue peale, aga tänu neile said kõik keskenduda siirale rõõmule sugulaste kokkutulekul, selmet pidevalt puhata järsul mäenõlval kandamiga turnimisest. Pakikandjatel oli ka banaanikiududest punutud kanderaam ning nad palusid kõigile vaegliikujatest loodussõpradele edasi öelda, et 300 dollari eest viivad nad iga turisti kanderaamil gorillade seltsi nautima.
Gorillade geneetika olevat 98% meie sarnane, vaid šimpansid ja bonobo ahvid hargnesid meie ühisest eelkäijast hiljem. Selle 98% hulka kuulub ka seedimine. Täiskasvanud gorillad vajavad iga päev 18-30 kilo rohelust, et end toita. Nad on nagu suure krõpsupaki avanud teismelised – ilma kiirustamata liigub käsi põõsasse, võtab sealt mõned maitsvad lehed, õied või veidi koort ning nii kuni paki tühjenemiseni. Kariloomade kõht on selliseks dieediks efektiivsem, gorillad aga käivad suurte punnis vatsadega ringi, nagu teeks seda ka meie, kui selline kogus salatit iga päeva ära süüa.
Igal õhtul ehitavad nad puude külge endale uued pesad, mis ennekõike kaitsevad selle eest, et magades mäekülge mööda alla ei veereks. Hommikuks on seekordne „magamistuba“ täis roojatud ja pere liigub pidevalt süües päeval tasapisi edasi kuni järgmise laagripaigani. Need väljaheited ja toitumisest tekkinud murtud ja näritud oksad on rajaleidjate märgid, mida mööda pereni jõuda. Veeta nende seltsis päev, kuni ahvid magama lähevad, ning järgmise hommikul samast kohast neid taas jälitama hakata.
Bwindi ja mägigorillade päästmist peetakse üheks maailma looduskaitse edulooks, kus õpitut kohandatakse ja rakendatakse ka teistes projektides. Looduskaitsjad on edukalt žongleerinud kolme palliga – tuua riiki ja kogukonda raha, vältida metsloomade kodustamist ja liigset segamist ning hoida ära nakkuste kandumine inimestelt ahvidele. Mägigorillade arvukuse jätkuvaks tõusuks on aga vaja kaitseala suurendamist – tänasesse parki oluliselt rohkem peresid ära ei mahu. Kilomeetri kaugusel on Kongo piir, aga pole teada, kes seal võimul parasjagu on; sobiv mäestik rahvuspargi ümbruses on aga küladega täidetud. Kas peaks külad taas metsaks muutma, et mingid ahvid saaks sigida? Looduskaitse dilemmad on igavesed ja kompromisside otsimine jätkub.
- Bwindi vihmamets
- David Attenborough
- Fred Jüssi
- gorillad
- Hollywoodi filmitööstus
- Jimmy Carr
- Jüri Etverk
- King Kong
- Kongo
- maailmakoristuspäev
- mägigorillad
- Rein Maran
- rwanda
- sõnajalg
- tasandiku- ja mägitaimed
- Tiit Pruuli
- uganda
- Uganda riiklik rahvuspark
- UNESCO maailmapärand
- Virunga mäed
Selles numbris
- Tooteuudised
- Kroonika
- Raamatuarvustus: Liivo Laanetu „Mereväelase käsiraamat“
- Raamatututvustus: Andrés Reséndez „Vaikse ookeani vallutamine“
- Moldova rahvusköök – rikas ja mitmekesine
- Räägime heast matkast ja matkajuhist!
- Keelest ja meelest Ukraina moodi
- Karin Luts. Pildid reisidelt
- Mari Roosvalti reisimaailm maalidel
- Daire Kaup: „Olen eelmises elus elanud Jaapanis.”
- Lähis-Ida hea elu ja lohesurfi pärl
- Džungli äärel ja karaoke keskel: kaks kuud Panay saarel
- Kallis ja kaunis Costa Rica
- Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma
- Aafrika neile, kes Aafrikat pelgavad
- Gorillaretk Ugandasse
- GO Reisiajakiri 112 - Juuni 2025
