Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
Iga aasta suvel pakib umbes 50 eestlast kohvri ja võtab suuna Nevada mägedega ümbritsetud liivakõrbesse 18 ruutkilomeetrile rajatud linna, kus toimub Burning Man, tõenäoliselt kõige omanäolisem sündmus terves maailmas. Selgub, igal burner’il on sellel üritusel osalemiseks oma põhjus. Uurisime kolmelt eestlaselt, miks minna.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Ivar Savin
Kas sattusite esimest korda Burning Man’ile?
Coco Rõõmusaar: Esimest korda, kuigi soov minna on olnud aastaid. Mul tegelikult oli papsiga kokkulepe, et lähen, kui saan 30-aastaseks, sest selleks ajaks on juba veidi elukogemust rohkem, aga eelmisel aastal võttis Ivo Naries enda koolieelikust tütre kaasa. Sellest sai ka minu isa inspiratsiooni ja seetõttu jõudsin ka ise kõvasti oodatust varem kõrbesse.
Kuu Elina: Jah.
Ivo Naries: Ei, see oli mu kaheksas kord.
Selles numbris
- Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
- Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
- Liisu elu Jaapanis
- St. Kilda. Saared maailma äärel
- Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
- Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
- Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
- 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
- Kuidas toidumürgitust vältida?
- Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
- Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
- Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
- Samal ajal kodus ...
- Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
- Tooteuudised
- Kroonika
