Liisu elu Jaapanis

Alisa Padur ehk Liisu kolis Jaapanisse 2019. aasta kevadel tänu magistriõppe stipendiumile kohalikus ülikoolis. Jaapan on tema elus pikka aega olulisel kohal olnud ning nüüdseks elab ta juba kuuendat aastat Tokyos.

Tekst: Janika Tamm
Foto: erakogu

Huvi Aasia vastu tekkis Liisul juba lapsepõlves ning seda just tänu Disney multikatele. Ta veetis palju aega raamatukogus ning kui esiotsa tundus kõige põnevama riigina Hiina, siis raamatuid oli rohkem hoopis Jaapani kohta. Lisaks avaldas sügavalt muljet film „Geiša memuaarid“ ning Liisu hakkas põhjalikumalt uurima nii geišade elu kui ka Jaapani toidu kohta. Järgnesid juba jaapani keele õpingud, milles tema sõnul midagi üleliia keerulist polnud. „Kui tähtede õppimine välja jätta, siis eestlase jaoks pole seal midagi rasket. Hääldus on väga sarnane ning ka grammatika on õpitav. Eestlastele tuleb jaapani keele rääkimine üsna loomulikult ja ilma suurema aktsendita. Tuleb lihtsalt pühenduda sellele, et õppida lugema ja kirjutama. Samas ega seda käsitsi kirjutamist väga palju enam vaja ka ei lähe.”

Esimene reis Jaapanisse

Ülikooli läks Liisu Saksamaale ning asus õppima japanoloogiat. Esimest korda Jaapanisse jõudis ta aga alles oma bakalaureuseõpingute lõpus. „Algselt oli mul plaanis, et Jaapanisse enne ei lähe, kui keel on vähemalt suhtlustasandil suus. Järsku tuli aga ebareaalselt odav lennupiletite pakkumine ning mis mul muud üle jäi, kui piletid ära osta. Tegelikult kartsin ma väga. Mul ei olnud nutitelefoni ning kartsin Tokyos ära eksida ja seda, et mu jaapani keel pole piisavalt hea. Kõik läks aga väga hästi! Asjad olid arusaadavad ja inglise keelt oli palju rohkem kui ma arvasin. Rongijaamas on olemas ingliskeelsed sildid ja suuremates restoranides on alati olemas piltidega menüüd. Kuigi olin palju kuulnud sellest, kui viisakad on jaapanlased, siis suutis see mind ikka üllatada. Teenindus oli väga hea, inimesed abivalmid ja kõik puhas. Tänu õpingutele olin ma aga hästi kursis ka Jaapani ühiskonna probleemidega ning seetõttu mõtlesin, et ilus ja tore küll, aga elada ma seal tõenäoliselt ei tahaks. Uuele reisile tahtsin aga väga minna. Teise külastuse järel mõtlesin juba, et tegelikult võiks Jaapanis elada küll.“

Koju tagasi jõudes hakkas Liisu otsima võimalusi Jaapanisse kolimiseks ning lõpuks õnnestus see tänu stipendiumile. „Õppisin sotsioloogiat ning võtsin lisaks ka japanoloogia kursuseid. Õppimisele läks päevas kümmekond tundi, kuna pooled kursused olid täielikult jaapani keeles ning kuna mul oli lugemisega raskusi, siis läks kursusteks ettevalmistusega ja kodutöödega väga palju aega. Ajaga hakkasin järjest rohkem mõistma, et Jaapan ei ole mingi imedemaa ja igal pool on oma probleemid. Kasvõi näiteks seesama jaapanlaste viisakus. Turistina tundub sulle jah, et oled maailma kuningas, aga mida kauem siin oled, seda rohkem märkad, et ei ole nad midagi kogu aeg viisakad. Ka nemad on inimesed ja ka nendel on vahel halb tuju.“

Väljakutsed toidupoes

Kuigi Liisu rääkis jaapani keelt väga heal tasemel, siis oli tema jaoks esialgu üheks suurimaks väljakutseks toidupoes käimine. „Mul on alati olnud raskusi jaapani keele lugemisega. Tavaliste tähtedega (hiragana, katakana) probleemi pole, kuid keerulisemaid tähti (kanji) ma siis veel ei osanud ning pakenditest ei saanud mitte midagi aru. Äärmisel juhul suutsin välja lugeda, kas seal on sees kala, liha või muna. Poes käimine oli päris suur stress. Teine probleem oli, et kuupäevi kirjutatakse Jaapanis vastupidises järjekorras, alustades aastast. Alguses vaatasingi, et nii huvitav – kõik säilivuskuupäevad on täpselt samal ajal, aga kodus märkasin, et toidud lähevad järjest halvaks.“

Pool aastat pärast Jaapanisse kolimist algas koroona, mida Liisu meenutab humoorikalt. „Jaapanlased kandsid juba enne koroonat maske ja selles mõttes midagi ei muutunud. Väga paljudel on siin õietolmuallergia ja ka mina kannan hetkel seetõttu maski. Võrreldes Euroopaga ei olnud piirangud nii karmid ning maskide kandmine oli soovituslik, aga juba sellest piisas. Kõik kandsid maske ning koroona lõpuaegadel pidi inimestele korduvalt meenutama, et nüüd võib ilma maskideta liikuda. Reeglite järgimisega siin probleeme ei ole.“

Aususest olulisem on harmoonia

Liisu sõnul on jaapanlased oma iseloomult eestlastega üsna sarnased, sellised tagasihoidlikud ja vaiksed. Üks suurimaid erinevusi on aga see, et kui Eestis nähakse inimest rohkem kui indiviidi, siis Jaapan on grupiühiskond. „Pärast kooli teevad lapsed ühiselt ringides tegevusi ning tööl on vastavalt hobidele grupid, näiteks pesapall, koduloomad ja muusika. Ka välismaalasena on tunda, et sind ei võeta mitte indiviidina, vaid pigem oma riigi esindajana. Kui tööd tehes on jaapanlane tõsine, siis kohe kui kontorist välja saadakse, lastakse end vabaks ja minnakse kas sõpradega baari või tegeletakse mõne hobiga. Väga populaarne on pesapall.“

Jaapani kultuuris on kesksel kohal tugev austus vanemate inimeste vastu. „Kui vanem inimene ütleb, et mingi asi on nii, siis temaga vaidlema ei hakata. Eriti töökohtades. Pigem hoia oma arvamus endale. Eestlastele meeldib väga aus olla, aga siin ei ole su ausust kellelgi vaja. Kõige olulisem on hoopis, et kõik harmooniliselt edasi liiguks. Sul võib olla rohkem kogemusi ja teadmisi, aga loeb ikkagi selle arvamus, kes on sinust vanem. Peab hoolikalt läbi mõtlema, kuidas asju sõnastada, et võimalikke konflikte vältida.“

Üks tugevamaid harjumusi, mis Liisul Jaapanis tekkinud on, on põrandal istumine. „Kui eelmisel kevadel koos jaapanlasest elukaaslasega Tallinnas käisime, siis õde küsis, et kas te istute kogu aeg põrandal. Ise ei olegi seda tähele pannud, aga tõesti, ma istun väga palju põrandal. Samuti olen tähele pannud, et süüa tehes on mu esimeseks söögiriistade valikuks söögipulgad, millega toitu segada või keerata.“

Puhkust naljalt ei saa

Hetkel on Liisu alustamas uut tööd veebiturundusfirmas ning ütleb, et tema karjääriredeli suund ei ole veel kindel. „Jaapanis on nii, et sa ei kandideeri mingile konkreetsele tööle, vaid kandideerid firmasse ja seal vastavalt su oskustele vaadatakse edasi, mida tegema hakkad.“ Töökultuuri kohta ütleb ta, et tänu uuele põlvkonnale on asjad natuke muutumas. „Noored ei taha enam igavesti ületunde teha ja tervet oma elu firmale pühendada. Samas väga palju sõltub firmast. Mu eelmises töökohas näiteks ametlikke ületunde ei olnud, aga lepingus oli kirjas, et vajaduse korral tuleb teha kuni 25 ületundi kuus. Praeguses töökohas ületunde ei ole ning puudub ka kindel graafik. Peab vaid õigel ajal koosolekutele jõudma ning oma asjad tehtud saama.“ Kuigi palju firmasid on tuntud selle poolest, et nad käituvad oma töötajatega halvasti, siis Liisu sõnul jõuab see kõik internetti. „On spetsiaalsed lehed, kus need firmad kirjas on ja nende nimed on avalikud. Järjest rohkem hakatakse ka töötajaid kaitsma ning väga oluline on teada tööd otsides ohumärke. Kui sa tahad sarnaseid tingimusi nagu Euroopas, siis pead natuke kauem otsima.“

Liisu nõuded töökohale olid, et nädalavahetused ja riigipühad oleks vabad ning et ta ei peaks tegema üle kümne ületunni kuus. Sellega muutus võimalike töökohtade valik aga üsna väikseks. Samuti on Jaapanis võrreldes Eestiga oluliselt vähem puhkusepäevi. „Esimesel tööaastal annab firma reeglina 11 puhkepäeva ning iga töötatud aastaga tuleb üks päev juurde. Tihti on lisaks veel reegel, et neid päevi ei või järjest ära kasutada, vaid peab aasta peale ära jaotama. Haiguslehte Jaapanis enamasti ei ole ja ka selleks peab oma puhkusepäevi kasutama.“

Liisu meenutab, kuidas tal oli äärmiselt keeruline planeerida oma kaheksapäevast reisi Eestisse: „Mulle öeldi, et selline puhkus on liiga pikk. Nädal aega järjest puhkust saada on siin pigem haruldane nähtus. On ka juhtumeid, kus puhkusepäeva ei taheta anda isegi kas reedel või esmaspäeval, kuna siis oleks kolm vaba päeva järjest. Puhkusega on siin üldse üsna nutused lood, kuid õnneks on uues töökohas puhkusereeglid leebemad.“

Värvitud juuksed ja ülikool

Lisaks töökultuuri muutmisele soovib Jaapani noorem põlvkond vabamaid reegleid ka välimuses. „Paljudes koolides ei tohi kuni gümnaasiumi lõpetamiseni juukseid värvida. Ülikooli ajal on see lubatud ning siis on kõik hästi värviliste juustega. Aasta enne ülikooli lõpetamist hakkab ametlik tööotsimise periood ning selleks värvivad kõik oma juuksed tagasi mustaks. Sõltuvalt sellest, millisesse firmasse tööle saad, siis tead, kas edaspidi saad veel juukseid värvida või mitte. Minu eelmises firmas näiteks silmatorkavad juuksevärvid lubatud polnud.“ Liisu ütleb, et kooliaeg on lastele üldse üsna pingeline ning on tavaline, et lisaks tavaõppele võetakse veel lisatunde ning koolipäev venib õhtul üheksani välja. Samuti on koolivaheajad Jaapanis oluliselt lühemad kui Eestis.

Toores kala ja riis

Kõige tavalisem Jaapani kodune toit on Liisu sõnul kauss riisi, misosupp, ahjukala ning kas fermenteeritud sojaoad või Jaapani omlett. Sellist kombot süüakse muuhulgas ka hommikusöögiks. Ka Liisu paneb kodus süüa tehes esimese asjana tööle riisikeetja ja siis vaatab, mida riisi kõrvale teha. Poest ostab ta juurde ka lisandeid, näiteks spinatit või marineeritud köögivilju. Toidu mitmekesisus on Jaapanis väga oluline.

Väljas süües on Liisu üheks lemmiktoiduks aga kananahk. „Siin on sellised yakitori-vardad, mida saab baarides tellida. Sinna saab küsida erinevaid kanaosasid ja mulle meeldib kõige rohkem kananahk ning ka magusa sojakastmega kaetud maks. Alati tellin ka sashimi’t ehk toorest kala. Suureks lemmikuks on ka anago sushi ehk meriangerjas magusa kastmega. Jaapanis toorjuustuga ega küpsetatud sušit ei leia. Õige suši koosneb riisist ja toorest kalast.“

Liisu ütleb, et Jaapani restoranides toitu tellides erisoove ei esitata. „Midagi toidust välja jätta või teistmoodi teha ei paluta. Pigem tuleb võtta toitu nii, nagu see on. Äärmisel juhul võib öelda, et jätke pealt sibul ära.“ Seda, et Jaapan on ülemäära kallis, peab ta müüdiks, mis vanasti võis küll nii olla, kuid mitte enam. „Väljas söömine on üsna mõistlike hindadega ning lisaks on ka toidupoodides hinnad mõistlikud ja kvaliteet hea. Eestist tulles on Jaapan võrdlemisi odav koht.“

Parimaks ajaks sügis

Jaapanisse reisida soovitab Liisu sügisel. „Kevadel on kohal hulganisti kirsipuude turiste ning hinnad seetõttu kallimad, samuti on maikuus kuldne nädal, kus Jaapanis on mitu riigipüha järjest ning ka kohalikud reisivad. Lisaks on kevadine ilm ettearvamatu. Juunis on vihmahooaeg, juulis väga palav ja augustis taifuunide hooaeg. Talvel ei ole jälle loodus niivõrd ilus ning aastavahetusel on paljud kohad kinni. Sügisel on ilm hea, turiste vähem, loodus väga ilus ja piletid pole nii kallid. Parimaks kuuks on november, kuna septembris võib veel taifuune olla ja oktoobris võib üsna palju sadada.”

Kui paljud eestlased kardavad looduskatastroofe, siis Liisu sõnul ei pea selle pärast liialt muretsema, kuna Jaapan on tema sõnul üsna turvaline riik, kus eriti suurlinnades on majad hästi ehitatud ning igakülgne valmisolek on olemas. Taifuune on üsna vähe ning maavärinate suhtes hoiatuste saamiseks võib kasutada erinevaid äppe, näiteks NERV.

Tüüpiline turistiring

Klassikaline turistide marsruut Jaapanis on Tokyo-Kyoto-Osaka. „Tokyot tullakse vaatama kui suurlinna, Kyoto on põnev traditsiooniline linn ning Osakat peetakse Jaapani köögiks, kus on kõige paremad Jaapani toidud. Lisaks võib minna veel Hiroshimasse, kus saab tutvuda tuumapommi ajalooga. Seal lähedal on ka Miyajima saar oma kuulsa mere sees oleva punase väravaga. See on hästi mõnus saar, kus saab ringi jalutada, tänavatoitu süüa ja kitsi vaadata. Osaka lähedal asub Himeji linn, kus on üks väheseid losse Jaapanis, mis pole mitte üheski looduskatastroofis kannatada saanud. Mulle meeldib väga ka Nagano linn, kus saab mägedesse sõita ja ahvipargis jalutada.“

Liisu eriline lemmik on aga Põhja-Jaapanis asuv Hokkaido saar ja seal asuv Hakodate linn. „See on selline mõnus rahulik sadamalinn, kus oleks nagu Eesti ja Jaapan kokku saadud – majad on seal nagu Kalamajas. Elurütm on hästi rahulik ning turiste ja inimesi on vähe. Võrreldes näiteks Kyotoga, mis on väga ilus linn, aga kus on väga palju turiste. Mulle väga meeldib käia väiksemates linnades, kus saab nautida turistivabamat Jaapani kogemust.“

Enne Jaapanisse reisimist soovitab Liisu oma plaani võimalikult hästi läbi mõelda, kuna vahemaad on pikad ja inimesi palju ning see kõik on väga väsitav. Kui üldine plaan on paigas, siis jääb ainsaks igapäevaseks mureks otsida söögikohti. Ettevaatlik tasuks olla ka selles suhtes, et Jaapanist on üsna keeruline osta riideid ja jalanõusid, kuna seal ei pruugi olla eurooplasele tavapäraseid suurusi. Liisu on ise 164 cm pikk ning ka temal on olnud raskusi riiete leidmisega ning kui midagi leiab, siis peab mõnikord ostma isegi XXL suuruse. 

Neile, kes plaanivad Jaapanisse kolida, soovitab ta kõigepealt seal pikemalt reisida ning mõista, kas nad suudaks olla üle probleemidest, mis Jaapanis elades tekkida võivad. Kellel huvi Jaapani igapäevaelu vastu, siis Liisu tegemisi saab jälgida tema Instagrami kontolt @liisujaapan.

Selles numbris

• Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
• Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
• Liisu elu Jaapanis
• St. Kilda. Saared maailma äärel
• Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
• Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
• Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
• 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
• Kuidas toidu­mürgitust vältida?
• Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
• Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
• Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
• Samal ajal kodus ...
• Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
• Tooteuudised
• Kroonika