Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“

Septembri teisel kolmapäeval linastus KUMU-s Taani, Kanada ja Gröönimaa koostöös valminud dokfilm „Kahe koloniaalvõimu vahel“. See oli pilguheit Arktika põlisrahva inuittide probleemidele, millega nad moderniseeruvas ja soojenevas maa-ilmas rinda peavad pistma.

Tekst: Maris Pruuli
Foto: Angela Gzowski

Oma keel

Pikka aega püüti inuitte „tsiviliseerida“, lahutades nende lapsi vanematest ja viies suurtesse internaatkoolidesse. Oma keel oli tabu. Sage oli vaimne ja füüsiline väärkohtlemine. Filmi peategelane, inuittide õiguste eest võitlev Aaju Peter (64) viidi omal ajal seitsmeks aastaks Gröönimaalt Taani õppima. Seal unustas ta emakeele ja muutus omadele võõraks, kõike tuli Arktikasse naastes otsast alata. Peale surutud taani keele rääkimine tekitab temas siiani vastumeelsust ja viha. Inimese emakeel on osa tema olemusest.

Meie kaks reisi „Admiral Bellingshauseniga“ Arktikasse näitasid, et asjad on vaikselt paranemas, igas külas oma kool, antakse välja materjale inuiti keeles ja vähemalt osa noori õpivad ja räägivad uhkusega aina enam oma emakeelt. Gröönimaa ainus ametlik keel on muide grööni keel, ehkki ametlikus asjaajamises on taani keel endiselt olulisel kohal.

Traditsiooniline eluviis 

Inuitte on kokku umbes 150 000. See rahvakild on harjunud küttima vaid oma tarbeks, suhtub loodusesse suure respektiga ning kasutab saaklooma väga säästlikult ära viimse nahatüki ja luukilluni. Nende kütitud kogused pole ohuks ühelegi hülge- ega vaalaliigile. Tänapäeval lubataksegi neil traditsioonilist eluviisi jätkata, ka väikeses koguses vaalu küttida. Röövpüügi vastu protestijad ei suuda aga sageli asjadel vahet teha. Nii näiteks hakati Greenpeace’i tegevuse tulemusel Gröönimaa ainsas nahatöötlemistehases (kui ka väheses koguses kütitakse, on mõistlik nahad töödelda ja ära kasutada) hülgenahku värvima, et need võltsid välja näeksid. Seda maailmas, kus kõik püüavad teha võltsasju, mis näeksid välja võimalikult naturaalsed.

Kas loodusele ja inimeste tervisele oleks parem, kui inuit hakkaks sööma näiteks sealiha, mis sõidutatakse kohale kaubalaevadega tuhandete kilomeetrite kauguselt Euroopast? Jätkusuutlikum on lasta inuittidel oma eluviisi jätkata ja vaalu püüda, kui hakata massiliselt pakendatud toitu mujalt sisse tooma. Igal juhul tervislikum ja odavam, aga kuidas teha see selgeks aktivistidele, kes Euroopa suurlinnades demonstratsioonidele kogunedes panevad ühte patta tööstusliku röövpüügi ja inuitid?

Jää sulab, kliima soojeneb

Vanad elumustrid enam ei toimi, head uut asendust veel pole, inimestel on pind jalge alt kadunud, paljud ei leia elus kohta ega motivatsiooni, puudub oskus uutes oludes hakkama saada. Muutus on olnud väga järsk. Enesetappude protsent on Arktika inuittidel kümme korda suurem kui Kanadas ja Ameerikas üldiselt. Ka filmi peategelase 17-aastane poeg valib vabasurma.

Positiivne on see, kuidas kohalikke olusid tundvaid inuitte püütakse üha enam kaasata. Edukat teadustööd eriti just kliimauuringute küsimuses, mis on Arktikas põhiline uurimisteema, tehakse üha enam kombinatsioonis moodsa teadustehnoloogia ja inuittide traditsiooniliste teadmistega. Vastastikku panustamine toob kasu mõlemale poolele, Arktikasse on ehitatud mitu väga moodsat uurimiskeskust.

Taastumas on traditsiooniliste tätoveeringute tegemine

Need keelati omal ajal ära, aga tätoveeringutes on inuittide lood, jumalad, saladused, kultuur. Tätoveeritakse põhiliselt naisi, sest neid peetakse inimese ja jumalate vahel asuvaks, sest nad loovad elu.

Loodeväilas kohatud valge naine, seal üle kümne aasta elanud ja töötanud, ütles, et mida kauem ta seal elab, seda rohkem on tal tunne, et ehk on inuittidel paljudes asjades õigus ja meie eksime. Neis on väga palju tarkust just nendes oludes elamiseks ja poleks vaja neid muu maailma traditsioonide järgi nii väga painutada.

Filmi peategelane Aaju ütleb, et neid, inuitte, kutsutakse jääinimesteks, aga et tegelikult on nad hoopis päikeseinimesed. Paljude jaoks on Arktika ekstreemselt külm ja sisuliselt elamiskõlbmatu. Inuitid on seal elanud aastatuhandeid ja see on nende normaalsus. Kui meil on lastel koolis külmapühad –25 kraadist alates, siis inuiti koolides –50 kraadist. See tähendab, et lapsed ei pea kooli minema, aga väljas mängida ikka tohivad. Inuittide elus võib olla elurõõmu, kodusoojust ja armastust just niisama palju kui inimestel kus tahes muus maailma paigas.

***

Kumu Dokumentaal on Kumu kunstimuuseumi ja Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali / PÖFFi ühisprojekt, mis sai alguse juba 2006. aastal ning on ainus iganädalane dokumentaalfilmide programm Eestis.

Selles numbris

• Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
• Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
• Liisu elu Jaapanis
• St. Kilda. Saared maailma äärel
• Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
• Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
• Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
• 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
• Kuidas toidu­mürgitust vältida?
• Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
• Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
• Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
• Samal ajal kodus ...
• Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
• Tooteuudised
• Kroonika