Samal ajal kodus …

Sel ajal kui mehed merel seilasid, jäid pereliikmed koju. Maris Pruuli ja kapten Saarso tütar Anna-Helena Salurand vaatavad ajas tagasi.

Tekst: Stina Eilsen
Foto: Maris Pruuli erakogu

Maris Pruuli

1999. aastal olid sidepidamisvahendid hoopis teistsugused. Kui praegu võimaldab Starlink igast maailma punktist saada kiire internetiühenduse, siis tollal võis sellest vaid unistada. Kuidas ja kui tihti te ühendust saite ja kuidas see üldse välja nägi?

Laeval oli satelliittelefon, aga selle kõneminut oli nii kallis, et niisama lobisemiseks seda ei kasutatud. Lisaks pidi õppima sellega rääkima, sest toona töötas asi nii, et ütlesid midagi ja pidid siis ootele jääma, sest heli jõudis teiseni teatud viivitusega. Kui teine kohe rääkima hakkas, tekkis suur sõnapuder ja kumbki ei saanud millestki aru. Esimesed korrad just nii juhtuski, sest neid pause oli pagana raske pidada, tahtsime ju kõik tähtsad asjad võimalikult kiiresti ära öelda ja kuulda. Lisaks pidi arvestama, et merel olija oli haruharva telefoni juures üksi ehk et paratamatult kuulas keegi alati pealt.

Rohkem suhtlesime e-kirjades ja tegime seda tegelikult palju sisulisemalt kui igapäevaselt koos olles. Rääkisime rohkem pärisasjadest, oma igatsustest, mõtetest. Tiit naeris, et õppisime teineteist selle pooleteise aastaga rohkem tundma, kui eelmise 12 abieluaastaga. E-kirju sai põhiliselt alla laadida sadamates ehk ülearu tihe see suhtlus muidugi polnud. „Lennuk“ oli pilootprojekt, mille raames oli tohutult uudne asi see, et sai teekonda kaardil jälgida. Aga vaid teekonnapunkti, mis uuenes kord ööpäevas. Minu hommikune rutiin oli arvutisse tormata ja vaadata, kuhu see täpp jõudnud on.

Kuidas üksteisele toeks olite?

Suurim tugi oli see, et teadsid, et teine mõtleb su peale ja toetab sind, mis siis, et kaugelt. Teise üldjuhul rõõmsa hääle kuulmine laskis seda regulaarselt tajuda. Eks meil kõigil olid ka oma madalseisud, aga õnneks ei sattunud need ühele ajale ja siis sai vaheldumisi teisele positiivsemat õhku telefonis või kirja teel sisse puhuda. Saime maal väga hästi aru ka sellest, et igapäevaseid viperusi polnud vähimatki mõtet merel olijaga jagada. Aidata nad ei saanuks ja milleks teist asjata muretsema panna. Olles hiljem ka ise pikkadel otstel merd sõitnud, tean, kui oluline on kindel tagala ja teadmine, et kodus on kõik hästi.

Kui tihti tuli ette olukordi, kus side kadus pikemaks perioodiks? Ootasite kõnet, aga seda ei tulnud.

Seda juhtus ikka alailma, et side oli pikemalt kadunud, olime sellega harjunud. Tiidul oli komme levisse tulles anda mulle alati hulgaliselt ülesandeid, mida oli kuival maal vaja teha otseselt „Lennuki“ reisi jaoks, aga ka tema tarbeks – ilmunud uudiskirjandust osta, midagi ühte või teise kohta viia või sealt tuua, kellegagi kokku saada jne. Seda oli ikka nii palju, et vahel ma naersin, et on lausa puhkus, kui levi pole ja julged merelises mõttes loota, et no news is good news. Eks vahel oli muidugi ärev ka. Kui nad näiteks Hoorni neemele lähenesid ja üks suur torm oli just läbi saamas ja teine tulemas. Teadsime, et laeva küttesüsteem ei tööta ja vahis ollakse suusaprillidega, eks varustuski oli toona teistsugune. Või kui oli vaja tüürimehe põletikus iget opereerida ja üks vale liigutus võis tähendada mäda verre sattumist, sepsist ja... ning lähim abi neile oli 500 miili ehk õige mitme päevateekonna kaugusel.

Mida tähendab teie jaoks sõna igatsus? Kas pisaraid sai tihti poetatud? 

Igatsus on ilus, igatsuses tajub inimene teise olulisust sageli pareminigi kui pidevalt tema kõrval olles. Aga meie, meeste tagala ja kaldameeskond kuival maal, polnud kindlasti nurgas istujad ja pisarapühkijad. Olime üksteisele väga palju toeks, kogunesime sageli reede õhtuti kokku, et nädala asjad läbi arutada ja uusi plaane teha. Me lapsed, kes olid toona enamasti eelkooliealised või põhikoolis, said üheskoos mängida ja meie omavahel nii vajalikku vaimset tuge. Selles ajas oli kohatisest keerulisusest olenemata palju positiivset emotsiooni, see merereis oli väga inspireeriv.

Kas lapsed uurisid meelsasti maailmakaarti ning elasid seiklusele kaasa?

Lapsed elasid muidugi oma isadele ja kogu projektile kaasa. Ettevalmistava suve jooksul, kui olime kõik Saaremaal Nasval, kus „Lennuk“ valmis ehitati, panid lapsed kokku CD-plaadi oma laulude ja koduste juttudega, mis meestele merele kaasa anti. Tagantjärele on lapsed öelnud, et kuna emad olid rõõmsad ja olemas, kodune elu toimis, siis elasid nad selle lahusoleku üle lapsele omase muretusega. Igatseti ikka, aga pigem on see ajajärk jäänud mällu positiivsena.

Kui mitu korda oli teil võimalus selle pooleteise aasta jooksul kohtuda?

Kahel korral püüti korraldada nii, et kõik naised saaksid kokkusaamisele lennata. Minul õnnestus see neljal korral, sest töötasin toona Kanada saatkonnas, kus sain ületunnid raha asemel ajas välja võtta.

Kuidas on see reis inspireerinud sind ja teie lapsi reisima?

See reis pani aluse meie perekonna merearmastusele. Ma pean olulisimaks, et see andis ka lastele parema maailmataju, tõi paljud kauged kohad vaimus koju kätte, mõned ka päriselt. Usun, et rohkem rännanud inimesed on sageli tolerantsemad maailma erisuste suhtes ning julgen loota, et ka optimistlikumad ja rõõmsamad.

Selle aasta suvel saite Käsmus kokku. Mis tuli meenutustes kõige rohkem meelde?

„Lennuki“ laste väike punt kasvas pooleteise aasta jooksul mängides omal moel kokku. Nüüdseks on nad sama vanad, kui meie siis olime, mitmel on endil lapsed ja nad on hakanud seda aega täiesti uuel moel tajuma. Just nende eestvõttel me suure „Lennuki“ perena kokku tulime. Mõned „lapsed“ polnud omavahel paarkümmend aastat mänginud, aga mingi eriline soe side oli nii selgelt tuntav. Küll me saime palju naerda ja arutada. Kokkusaamise üks osa oli ka meresõit väikestel purjekatel Käsmu lahel. Ilm oli päris karvane ja küllap mõtles nii mõnigi, kes esmakordselt purjetas, et kuidas neil seal merel ikka olla võis.

Anna-Helena Salurand

Olid viieaastane, kui „Lennuk“ startis. Mida sellest ajast ja reisiperioodist mäletad?

Mälestusi on väga palju – see „Lennuki“-etapp on varasest lapsepõlvest üks eredamini meelde jäänud aegu. Muidugi mäletan aluse ristimist, teele saatmist ja tervitamist koju tagasi jõudes. Minu kui „Lennuki“ lapse jaoks oli kõige olulisem ikkagi meie laste ja naiste kamp ja meie tegemised. Mingi periood sai igal nädalal Pruulide juures kogunetud. Siis tegime täiskasvanutele õuduste tuba, Helena eestvedamisel etendusi, mängisime hiliste õhtutundideni, keerasime kogu elamise ilmselt pea peale ja kui oli aeg koju minna, siis põgenesime peitu, sest meil oli nii äge laste punt ja mäng ei tahtnud kunagi lõppeda. Lennuki ehitamise aegu sai „Regulaga“ üle Suure väina käidud ja Nasva hotelli koridorides lastega ringi joostud.

Sinna aega jääb ka minu esimene reis väljapoole Euroopat: käisime „Lennukil“ Lõuna-Aafrika Vabariigis külas. Mäletan, kuidas lennujaamas isa nähes esialgu teda pelgasin, oli nii habemesse kasvanud ja polnud ju „Lennuki“ minekust saati peale kirjavahetuse temaga kontaktis olnud. Jaanalinnud, pingviinid, merisiilid, hiigelkilpkonnad... reisipisik sai osalt kindlasti juba sealt alguse.

Mäletan hästi ka kirjade kirjutamist ja elevust, kui isalt kirja vastu sain. Vahetusmeestega laekus aeg-ajalt ka kingitusi ja aardeid kaugetest maadest.

Kas õnnestus ka tollal „Lennuki“ pardal käia?

Õnnestus ikka, peredega sai tehtud ka lühem reis Eesti vetes. See oli ilmselt pärast „Lennuki“ koju naasmist ning kulgesime kusagil Hiiumaa ja Saaremaa kandis, rohkem praktilisi detaile minu lapseaju ei salvestanud. Eredalt on meeles laste seas spontaanselt tekkinud oksendamisvõistlus, mis õnnestus mul vapralt kaotada, merehaigusest peaaegu pääsesin. Aga öösel ristipidi vöörikajutis magades rullusime õega ikka mitu ringi kord ühele poole ja kord teisele poole.

Kuidas „Lennuki“ ümbermaailmareis on sinu elu ja suhtumist reisimisse mõjutanud?

„Lennuki“ reisi ettevalmistuse ja merel oleku aeg oli üsna suur osa minu varasest lapsepõlvest. Sestap on ka raske kindlalt öelda, millised mõjutused just „Lennuki“ reisi arvele saab panna. Aga seda kindlasti, et kogu see projekt oli minu jaoks normaalsus, tavaline elu. Nelja-viieaastasena ei osanud ma mõelda, et see on kuidagi eriline või ebatavaline, et mu isa ümber maailma seilama asub. Usun, et see kogemus andis mulle juba siis julguse unistada suuremalt ja mõelda laiemalt.

Kui „Lennuk“ taas suvel koju jõudis, siis mis tunde see tekitas?

Olin päris üllatunud, et ta ongi nüüd tõesti siin, Eestis tagasi. „Lennuki“ reis ja aeg oli nii ammu, viis kuuendikku minu elueast tagasi, tänaseks tundub see nagu mingi teine ajastu, teine elu. Taaskohtusime „Lennukiga“ 31. augustil Lennusadamas muinastulede ööl. Ikkagi väga emotsionaalne oli minu jaoks sisimas. Nagu keegi tõstaks sind praegusest reaalsusest 25 aastat tagasi sinu lapsepõlve.

Sel suvel toimus Käsmus ka „Lennuki“ perede kokkutulek. Mis sellest kohtumisest meelde jääb?

Väga soe tunne tuleb, kui seda kokkutulekut meenutan. Jälle saime kõik Pruulide juures kokku, ainult et terve trobikond pisikesi on vahepeal sündinud. Oleme nüüd „Lennuki“ lastega umbes sama vanad kui meie vanemad „Lennuki“ reisi ajal. Kas nad tõesti olid nii noored... ja kuidas nad selle kõigega hakkama said (just naised, kes maapealse elu juhtimise enda õlule võtsid)? 

Jagasime ohtralt mälestusi: detailidest, huvitavatest seikadest, laiemalt tolleaegsetest tundmustest ja meeleoludest. Toona ei osanud ma väikese lapsena absoluutselt end ema kingadesse panna, nüüd sai ikka laiemalt lahti harutatud, mida keegi selles eluetapis koges, kuidas seda kõike nägi. Ka laste seas on perspektiivid erinevad: mina olin siis koolieelik, aga vanemad lapsed juba teismelised. Laias laastus oli tunne selline, kui lapsepõlves mängitud lemmikpusle pööningult tolmu seest üles leiad ja kõik tükid sobivad ikka sama hästi kokku.

Üks eredamaid elamusi oli purjetamistrenn Käsmu Lahe Merekooli treeneri juhendamisel RS „Quest“ alusel. Tiiduga mootorpaadiga treeningpaika laekudes sai esmalt näha, kuidas Norman (minu vend) oma lastega (Matilda 11 a ja Albert 7 a) kummuli merre käis. „Mõnus“ sissejuhatus – meie Netiga (minu õde) olime järgmised. Meri oli parajalt karvane ja taevas süngelt hall. Mulle tohutult meeldis – eriti just väikese purjeka peal saavad kokku looduse ületamatu jõud inimese üle ja samas füüsika ning inimkeha ja -mõistuse koostöö ja osavus. Meri ja tuul paneb paika suured numbrid, aga sina saad määrata komakohad. Uskumatu, et me Netiga ei olnud siiani purjetamist ise proovinud. Kusjuures väga mitmed „Lennuki“ lapsed ei ole purjetamisega ise kokku puutunud, meil oli oma laste maailmas vist piisavalt tegemist, et purjetamise teemasse ei olnud mahti süveneda.

Selles numbris

• Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
• Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
• Liisu elu Jaapanis
• St. Kilda. Saared maailma äärel
• Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
• Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
• Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
• 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
• Kuidas toidu­mürgitust vältida?
• Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
• Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
• Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
• Samal ajal kodus ...
• Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
• Tooteuudised
• Kroonika