St. Kilda. Saared maailma äärel
Siiri Merila-Hubbardil avanes harukordne võimalus töötada St. Kilda arhipelaagis vabatahtlikuna. Siia jõudmine on paras katsumus, aga eesootav on pingutust väärt.
Tekst ja foto: Siiri Merila-Hubbard ja Nigel Kelly
Lähme Euroopa äärealale. Liikudes Šotimaalt edasi lääne poole, jõuame St. Kilda arhipelaagi. Saarterühma kuuluvad Hirta, Boreray, Soay ja Dùn. Saartest edasi lainetab tuhandeid kilomeetreid Atlandi ookeani. Saared on jäänuk 60 miljoni aasta eest moodustunud vulkaanilisest kraatrist, ajal mil Põhja-Ameerika ja Euroopa hakkasid eralduma. Arhipelaag on üks kuuest Šotimaa UNESCO kaitsealusest objektist.
Šotimaa suurematest läänepoolsetest saartest Hebriididest eraldab St. Kilda saarte perekonda 65 kilomeetrit tormist Atlandit. Lennuühendust ei ole ja vähesed elavad reisi üle, jäämata merehaigeks. Vahel jõutakse saartele mitmepäevase hilinemisega, vahel ei jõutagi… Kui vihm ja pilvine taevas lubavad, avaneb saar(t)ele saabudes vaade esialgu õõtsuvana tunduvale horisondile. Taamal kõrguvad kaks 430-meetrist, vertikaalselt otse merest kerkivat kaljumäge. St. Kilda arhipelaag on veider ja erakordne koht. Mul on õnnestunud siin töötada. Vabatahtlikuna.
Arhipelaagi suurim ja kunagi asustatud saar on põhjamaise nimega Hirta. Suurust on saarel pisut enam kui kuus ruutkilomeetrit, rannajoone pikkuseks on 15 kilomeetrit. Saare sisse lõikub kaks lahte. Kaljumäed palistavad Külalahte (Village Bay), saare ainukest looduslikku sadamat. Arheoloogid on kindlad, et inimesed on siin elanud juba kiviajast. Saare elanike eluviis ja sellega arenenud kultuur aitasid elus püsida aastatuhandeid, kuid 1930. aastal saare tollased 36 asukat mõistsid, et elu kauges arhipelaagis pole enam võimalik ja jätkusuutlik. 20. sajandi elustiil viiski viimased gaeli keelt kõnelevad kildalased Šotimaale.
Linnud aitasid ellu jääda
Kuid siiski – kuidas pidasid kildalased maailma äärel nii kaua vastu? Isegi kalapüük oli ohtlik siinsetes tormistes oludes, kuigi veed saar(t)e ümber olid rikkad, siit leidsid (ja leiavad siiani) toitu enam kui miljon pesitsevat veelindu. Julged mehed laskusid mööda vertikaalseid kaljusid alla ja korjasid linnumune. Kui läks hästi, siis õnnestus mõni lindki tabada. Lind kasutati viimseni ära: liha kulus toiduks, luudest valmistati tööriistu, sulgedest jalanõusid. Linnud toitusid rasvasest ookeanikalast, mis tekitas ka linnulihas õli, see koguti kokku ja kasutati valgustamiseks. Sulgi kasutati ka maaomanikule rendi maksmiseks. Viimane resideerus Skye’l, Šoti Sise-Hebriidide suurimal ja põhjapoolsemal saarel. Linnuliha kuivatamiseks ja hoiustamiseks ehitati aegade jooksul saarele 1400 pisikest kivihütti (cleits). Linde ja kalu oli nii palju, et mõned tollased saarele sattunud külastajad on maininud õhus levivat õli aroomi. Noored mehed demonstreerisid oma kaljuronimise oskusi, hoides oma väljavalitu ees tasakaalu 300 meetri kõrgusel kaljul. Kalju saigi nimeks Armastajate kivi. Väidetavalt arenesid põlvkondade jooksul mööda kaljusid ronivatel meestel ohtlikes kohtades turnimiseks suuremad jalalabad ja tugevad varbad.
Ka saare külastajad avastasid kiiresti St. Kildal elavad sajad tuhanded linnud. Külalahte sisenedes on taevaalune täis lunne, siin elabki veerand Briti saarte lunnide populatsioonist. Lendlevad ringi ka vihased arktilised ännid (Stercorarius parasiticus). Siin leidub ka nende suuremat sugulast, šoti suur-änni (Catharacta skua), kes – kui nende pesitsemist segada – võivad rünnata ja tekitada segajale füüsilisi vigastusi. Kes piilub kivionni, võib langeda jää-tormilinnu rünnaku ohvriks. Pisut rahulikum on vaikne tikutaja (Hydrobates leucorhous). Kui on õnne, siis võib küla kiviaedadel näha kilda käblikut (Troglodytes troglodytes hirtensis), kes on hariliku käbliku suurem sugulane ja kohanenud karmi kliimaga. Kes riskib ronida öösel kaljudele ja heidab pilgu Atlandile, siis tasuks riskantse ronimise eest võivad vilksatada tormilindude (Oceanodroma leucorhoa) valged sabasuled. Linnud tulevad ohutusse pimedusse ja viivad kalasaagi kaljupealsetesse pesadese.
Hiired ja lambad
St. Kilda hiir (Apodemus sylvaticus hirtensis) on teine looduse ime, mis on aegade jooksul ennast kohandanud saare karmidele tingimustele. Hiir on mandril elavast harilikust põlluhiirest (Mus musculus) ligikaudu kaks korda suurem. Hiired närivad läbi kaableid, uurivad külastajate seljakotte, elavad päris hästi… Tema suurus võib tekitada ka talle endale probleeme. Istusin ühel õhtul üksinda köögis ja kõrv tabas külmkapi juures sahinat – hiir! Loomake tegi enda vabastamiseks kukerpalli, kuid jäi siiski kapi ja seina vahele kinni – liiga suur! Vaatas mulle murelikult otsa. Hakkas temast hirmus kahju ja liigutasin kapi seinast eemale. Sekundiga oli loomake korstna kaudu põgenenud.
Juba pronksiajast on Kildal elanud väike soay lambatõug. Algselt kodulammas, muutus soay aegade jooksul poolmetsikuks. Lambad on koondunud kuude gruppi, ekslevad Hirtal ja naabersaarel Soay’l, varju pakuvad maastikule laiali pillatud kivionnid. Üsna haruldase lambatõu arvukus kõigub 600–2300 vahel ja sõltub Atlandi ilmastikust. Lambakasvatus polnud saareelanike otsene tegevusala, kuid nad andsid siiski olulise toidulisa, ka hinnati nende hele- ja tumepruuni villa. Unikaalse lambatõu geneetilist päritolu, arengut, vananemist ja vastuvõttu parasiitide infektsioonile on teadlased põhjalikult uurinud viimased 40 aastat.
Hirtal hariti ka põldu, kuid saarte niiske ja tuuline kliima, kehv ja kaljune pinnas lubasid koristada pigem kehvapoolset saaki. Iga maja juures oli pikk kitsas põld, põllumaad olid võrdselt jagatud vastavalt nende viljakusele. Jälle – saarerahvas jäi ellu, tänapäeva mõistes toitus tervislikultki. On märgitud kildalaste head tervist, elujõudu ja armastust laulu ja tantsu vastu. Kuid oli ka suur häving: 1724. aasta rõugeepideemia järel jäi 180 elanikust järele kõigest neli täiskasvanut ja 26 orvuks jäänud last. Osa puuduvaid inimhingi asendas immigratsioon Šotimaalt. Kuni 1920. aastateni jäi saare elanikkond vahemikku 70–100. Suurimaks riskiks isoleeritud kogukonnale said saar(t)e külastajad, kes võisid kaasa tuua vahel surmavaid haigusi, eriti riskialdid olid lapsed. 20. sajandi algul hakati emigreeruma.
Elu ääremaal
Elati ümber Külalahe, pika mäekallakul lookleva külatänava ühel küljel ümmargustes kivimajakestes. Traditsioonilised rookatusega kivionnid said tuntuks kui mustad majad. Majale andis nime turbapõletamisest räästa alla kogunenud must tahm. Aeg-ajalt tahmunud katus asendati uuega ja vana katuse roogu kasutati loodusliku väetisena. Hoone ülemises osas elasid inimesed, alumises loomad. Nii liikus loomade tekitatud soojus ülespoole inimestele, inimeste heitmed liikusid allapoole ja kasutati põllurammuna. Iga hoone saarel pidi (peab siiani) vastu seisma kuni 170 meetrit tunnis puhuvale tuulele. Majade vahele oli kinnitatud köied ja tugevad metallkonksud hoidsid rookatust õiges kohas paigal. Maja sissekäik oli küljel. Traditsioonilised mustad majad kujutasid endast omamoodi loomulikku müüri Atlandi tormide vastu.
Mingil põhjusel otsustas maaomanik aastal 1861 ehitada uued majad. See ei olnud aga õnnestunud projekt: uute hoonete seinad tehti liiga õhukesed, uksed-aknad olid avali ookeani tuultele, plekk-katus tekitas kondensatsiooni ja eluruumides niiskust. Ettenägelikult säilitasid külaelanikud oma vanad kodud ja vanemad inimesed eelistasidki kuni saarelt lahkumiseni elada edasi vanades majades.
Pea igal hommikul kogunesid mehed külatänavale, kus toimus kohalik parlament. Tähtsate asjade otsustajad olid mehed, naistel polnud siin palju sõnaõigust. Küll jagasid naised omavahel suuremaid töid. Ellujäämiseks oli vajalik tugev kogukonnavaim, kokkuhoidmine ja üksteise usaldamine. Ohtlikud, kuid eluks vajalikud asjad nagu linnujaht, kaljudelt linnumunade kogumine ja kivionnide ehitamine-parandamine eeldasid kõigi nõusolekut ja kooskõla.
Kuni 19. sajandini oli saarlastele suurim probleem ühendus välismaailmaga. Saarlased panid muule maailmale mõeldud sõnumid õõnsatesse, merel triivivatesse, vahel randa jõudnud puidutükkidesse. Jäi lootus, et pärast merel ulpimist jõuavad need teated mõnda sadamasse. Mõnikord nii ka juhtus, aga pigem mitte. Praegugi pole St. Kildal mobiiltelefoni signaali.
Töö ja looduskaitse
1957. aastast on St. Kilda arhipelaag National Trusti, Ühendkuningriigi pärandi ja muinsuskaitseorganisatsiooni Šoti haru hallata. Maailmapärandi standardite hoidmiseks on ametisse palgatud arheoloogia ja looduskaitse spetsialistid.
Vabatahtlike ja juhukülaliste majutuseks on taastatud neli maja ja köök, töötegijate käsutuses on tööriistaruum. Saarel on avatud muuseum, hoolitsetakse kunagise koolihoone ja kiriku eest. Võimaluse korral taastatakse vanu kivionne.
National Trust koordineerib lindude ja lammaste populatsiooni teaduslikku uurimistööd ning juhendab saarel suviti töötavaid vabatahtlikke. Vaatamata kaugusele ja raskesti ligipääsetavusele on St. Kildal vabatahtlikuna töötamine populaarne. Saarele seigelnud töötegijad esindavad eri elualasid, kuid eriti on nõutud ehitusoskustega inimesed ja loodus(kaitse)spetsialistid.
Ka minul oli õnn ühe sellise töögrupiga kaks ja pool nädalat St. Kildal elada. Aitasin taastada vanu kivionne. Minu juhendaja oli kunagi St. Kildalt lahkunute otsene järeltulija – vaikne mees, väga töökas, lõpetas iga päeva piibli lugemisega. Kunagiste kivionnide mördita laotud seinad lasksid sisse piisavalt õhku, mätaskatus hoidis ära vihma ja tormid. Ja onnis kuivas väärtuslik liha. Nüüd, kui kivionne ei kasutata, armastavad nendes pesitseda merelinnud. Nii hakkavad onnid ajapikku lekkima, mis võib viia kokkuvarisemiseni. Parandamiseks kasutasime kive, segu mudast ja lambasõnnikust ning rohumättaid. Lõpuks katsime taastatud kivionni võrguga, mis loodetavalt hoiab eemal pesitsevad merelinnud.
Teine töö oli ehitada kunagine sulehoidla ümber teaduslikuks baasuurimisjaamaks. Selle töö juures oli minu kaaslaseks šotlasest vabatahtlik, ehitaja, kellelt õppisin valmistama tugevaid, kuid lihtsaid ja vastupidavaid puituksi. Mõnel päeval olime giidideks mööduvate laevade reisijatele, hoidsime silma peal koolil, muuseumil ja kirikul, suveniiripoes usaldasime aususe kasti. Mõned saarekülastajad olid lihtsalt õnnelikud, et said olla mõne tunni kuival ja kindlal maapinnal.
Kui ilm lubas, siis vaatasime Hirtal ringi, ronisime kõrgemale tipule Conachairile. Kaheksa kilomeetri kauguselt ida suunast paistis Boreray, arhipelaagi teine kaljune saar. Borerayl pole looduslikku sadamat ja Hirta elanikud tegid sinna vaid väga juhuslikke retki, sest iial ei teadnud, millal ilm lubas koju tagasi pöörduda.
On raske hoomata nende kaljusaarte ulatust. Boreray lähedal on kaks otse mäslevast ookeanist tõusvat massiivset kaljusaart, 172-meetrine Stac Lee ja Briti kõrgeim merekalju, 196-meetrine Stac an Armin. Mõlemad on muutnud valgeks sinna kogunenud ja seal pesitsevate kümnete tuhandete suulade (Morus bassanus) väljaheited. Oma oranžide peadega on need ühed ilusamad veelinnud. Suulad liuglevad näiliselt ilma igasuguse pingutuseta ookeanilainete kohal või sukelduvad voolujooneliselt otse merre, ilmudes peagi pinnale, kala noka vahel.
Hirtal on ka teine, vaikne põhjapoolne laht. Lahe kohal mäeveerel on org nimega Gleann Mór. Omal ajal oli siin kildalaste suvekarjamaa, kus karjustele andsid ajutist peavarju kivionnid. Org on kaitstud valitsevate edelatuulte eest ning niiske ja pehme mikrokliima on parem taimekasvuks. Üllatavalt rikkalik on kannikese (Viola riviniana), roosijuure (Rhodiola rosea) ja priimula (Primula vulgaris) populatsioon. Kõrvalepõikeks – St. Kilda saared on praktiliselt lagedad, metsatud.
Üle ääre
Kui juhtub, et St. Kildale jõudmine pole veel piisav väljakutse, siis 300 kilomeetrit eemal meres on pisike, 17 meetri kõrgune kaljusaareke Rockall. 1955 nõudis Suurbritannia selle endale. Rockalli kaljusaarest sai tollase Briti impeeriumi viimane laiendus.
On teada mitme julge seikleja katsed püüda vallutada Rockalli tipp, kuid kahjuks on hulljulged lõpetanud ookeanilainetes. Kuid keegi inimene on kaljusaare üksilduses siiski 45 päeva vastu pidanud. Kuid kui võimalik, minge pigem inspireerivale Hirtale, mis tekitab aukartust ja armastust kõigis, kes sellele kaugele arhipelaagile on jõudnud.
Militaarne pärand. Elu praegu
Üsna kaua on Lääne-Šotimaad ja St. Kilda saari kasutud ka sõjalistel eesmärkidel. Juba esimese maailmasõja ajal püstitas Suurbritannia kuninglik merevägi Hirtale signaaljaama. 1918. aasta mais tulistati saart Saksa allveelaevalt. Õnneks keegi surma ei saanud, kannatasid vaid mõned ehitised. Külalahe kohal mäeveerel on siiani merelennuk Sunderlandi rusud. 1944. aasta juunis oli Sunderland õppelennul, põrkas vastu kaljut ja nõudis üheksa inimelu. Entusiastid pole ka 80 aastat hiljem jõudnud siinsesse eraldatud maanurka kollektsioneerima haruldasi metallitükke.
St. Kilda saartel pole tsiviilelanikest püsiasukaid. Kõik National Trusti looduskaitsjad, restaureerijad ja giidid lahkuvad enne talve. Hirtat kasutatakse siiski raketibaasina ja treeningute jälgimiseks, mis nõuab iga nelja nädala järel roteeruva tehnikute meeskonna kohalolu. Baasi väike elektrijaam toodab elektrit, laev toob toiduvarusid, on tööl täiskohaga meditsiiniõde ja avatud isegi kõrts Puff Inn. Hirta raketibaas ja selle kõrgustesse ulatuvad mastid küll pisut rikuvad vaadet puutumatule ja metsikule loodusele, kuid tehnika siiski hajub loodusliku keskkonna ääretutesse mastaapidesse.
St. Kilda looduskaitset ja turvalisust võetakse väga tõsiselt. Võideldakse linnugripiga ja igasuguste võõrliikidega bakteritest rottideni. UNESCO kaitse all olekut tuleb igati tõestada.
Selles numbris
- Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
- Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
- Liisu elu Jaapanis
- St. Kilda. Saared maailma äärel
- Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
- Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
- Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
- 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
- Kuidas toidumürgitust vältida?
- Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
- Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
- Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
- Samal ajal kodus ...
- Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
- Tooteuudised
- Kroonika
