GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Alpimaa eklektiline portree

Tekst: Laura Arum-Lääts, fotod: Erakogu

1. detsember 2025

Laiutame Zürichis pagariäri aknalaual, kaneelisaiade magusad aroomid õhus ringlemas, ja kavandame oma teekonda Genfi. Kõik lauad on paigutatud õue – soojalt sisse pakitud kohvinautlejaid ei paista külm häirivat. Reisi lõpuks mõistan, et see on tavaline. Selgub ka, et Šveits on nii väike, et kolme päevaga on võimalik käia nii Albert Einsteini, Freddie Mercury kui ka lord Byroni jälgedes.

See oli ühel südasuvisel pühapäeval, pärast päikesest läbi imbunud Lõuna-Prantsusmaa retke, kui tegime koolieelikust Björke ja abikaasa Kudresega pikema vahemaandumise Zürichis. Kohtusime sinna elama asunud sõbra Margusega, et uidata vanalinnas, vaadata Lindenhofi vaateplatvormilt üle selle katuste ja Limmati jõe ning kiigata sisehoovidesse. Tänavad on siin hubased: täidetud kohvikute, butiikide, kunstigaleriide ja raamatupoodidega. Novembris oleme tagasi kavatsusega avastada Šveitsi veidi sügavamaid kihte.

Seekord loodan pilgu heita ka Zürichi kunstielule. Külastame Louise Bourgeois’ punaste hologrammide maailma Luma Westbau kaasaegse kunsti keskuses ja kõiki ootusi ületavat Kunsthausi ning saame ootamatult osaks Marina Abramovići maailmakuulsast performance’ist, sest näitusesaali pääseb vaid kitsukesest sissepääsust kahe alasti inimkeha vahelt. Meeldejääv on seejuures ka turvanaise salajane muie, kui ta jälgib saabujate kohati kohkunud ilmeid. Kuna Šveitsil on kombeks üllatada oma külalisi kõrgete hindadega, siis tasub meeles pidada, et sissepääs Kunsthausi on kolmapäeviti tasuta. Meie visiit langes loomulikult neljapäevale.

Pealelõunal taaskohtume Margusega. Jalutame seekord Locherguti ja Wiedikoni linnaosade vahel, käime järjekordses imepärases pagariäris ja täidame tühjaks joodud teetopsid kaevul. Mööda linna on nimelt laiali tänapäevased ja ajaloolised kaevud ja purskkaevud, millest saab ammutada pidevalt voolavat puhast looduslikku joogivett. Ühtekokku on neid 1200. Naerame, et meie mõlemad Zürichi külastused on sattunud äärmuslikele temperatuuridele: suvel olime kõige kuumemal ajal ja nüüd, sügisel, kõige krõbedamal (õhutemperatuur jääb 0 kraadi ümber), sest enam palju külmemaks siin ei lähe ja lumi ka tavaliselt linnas maha ei saja.

Vaated, mis varastavad une

Õhtupoolikul võtame suuna Zürichist mitte väga kaugel asuva Luzerni linna poole. Meie ööbimiskoha aknast avaneb erakordne vaade jõele ja ajaloolisele sillale. Oleme hooajavälised reisijad ja nii tundub, et meile satuvad majutuse parimad palad. Šveitsis on kõik väga kallis, kuid turistide vähesuses on võimalik normaalse hinnaga – seda muidugi Šveitsi mõistes – leida imelise vaatega korter või hotellituba, mida sageli ka upgrade’itakse. Sel hilisõhtul mõtlen, et ma ei lähegi magama, sest vaade on nagu magnet, mis ei lase endalt pilku pöörata. Taevas helendab selge täiskuu.

Hommikul pakime asjad kokku, asetame need esikusse ja suundume kohvikusse. Luzern ärkab vaikselt. Pilved vajuvad mägedele, hommik on hall, aga ikkagi valgust täis. Vahtrad leegitsevad tulipunaselt. Jalutame hästi säilinud keskaegse arhitektuuriga linna munakivitänavatel. Paljud hooned on kaunistatud puitpaneelide, värvikirevate ajalooliste freskode ja vitraažakendega. Hilisõhtul tundus, nagu käes oleksid jõulud, samas oli linnatänavatel ka naljakat õudu, kuna halloween’i kaunistused on akendelt veel maha võtmata. Kummastust lisas ajalooline atmosfäär ja teatud arhitektuurilised elemendid kuuvalguses, näiteks Fritschi purskkaev.

Tagasi korterisse jõudnud, on uks pärani lahti ja põleb tuli. Ehmun. Sisenedes näen, et koristaja peseb vilkalt põrandat, ehkki check out’i aeg pole kaugeltki veel käes. Ta tervitab meid laia naeratusega ega lase end häirida. Meil on küll Šveitsi täpsusest siiani teine arusaam olnud, samas ei pane me liigset agarust ka pahaks, sest korter oli tõesti laitmatult puhas.

Järve ja mägede vahele peidetud linna süda on Kapellbrücke – 14. sajandi puitgalerii, mis ulatub üle Reussi jõe, ühendades vana ja uue linna. Esmapilgul võib see tunduda lihtsalt sillana, kuid iga selle plank kannab sajandite kaalu, illustreerides oma keskaegsete maalingutega linna ajalugu. Neljakorruseline kuusnurkne veetorn aga eksisteeris juba pea sada aastat enne silda. Veetorni keldris asub uste ja akendeta sünge ruum, kuhu ei paista ainsatki valguskiirt – kuni 18. sajandini kasutati seda vanglana. Kongi pääses vaid läbi ava, mis asus selle kohal oleva varakambri põrandas.

Linna kuulsaim maamärk on Luzerni lõvi, mis raiuti 1821.–1822. aastal kaljuseina. See kujutab surevat lõvi ja on pühendatud 1792. aastal Prantsuse revolutsiooni ajal hukkunud Šveitsi kaardiväelastele, kes kaitsesid Louis XVI-d, sümboliseerides vaprust, truudust ja eneseohverdust. Mark Twain nimetas seda oma teoses „Võhikud võõrsil“ (1880) maailma kõige kurvemaks ja liigutavamaks kivist kujuks, ja võib-olla oli tal õigus.

Karude ja suurte ideede linnas

Paljud tõusevad linnast välja sõites funikulööriga Pilatuse mäele, meie aga jätkame teekonda Berni, valides selleks lühima, kuid aeganõudvaima tee, mis on kõike muud kui sirge. Sõit võtab pea kaks tundi, ehkki teekonna pikkus ei ulatu isegi saja kilomeetrini, ning kulgeb võluvate mägikülakeste ja -linnakeste vahelt. Möödume karjamaadest ja lehmadest. Linna sisenedes peatume esmalt kohvikus, mille leti tagant kostab kõlav üllatushüüd: „Oot-oot, kas te räägite eesti keelt?“ Selgub, et särasilmne eestlannast barista on veetnud Bernis pea kolm aastat, aga pole siiani siin eesti keelt kuulnud.

Tahaksin võrrelda Berni vanalinna mõne muu maailma linnaga, kuid see on nii teistsugune, et ma ei suuda leida sobivat vastet. Selle keskaegsed hooned on massiivsed, sünged, pikkade arkaadidega ja kõik tuhmrohelised. Ainult astronoomiline kell on nagu Prahas. Ühes sellistest majadest kellatorni lähistel elas aastatel 1903-1905 Albert Einstein. Töötades toonases patendiinstituudis, oli tal võimalus analüüsida uusi teaduslikke leiutisi, mis omakorda aitas tal arendada oma teaduslikke ideid. 1905. aastal avaldas Einstein oma kuulsad imepärase aasta artiklid, sealhulgas erirelatiivsusteooria ja fotoefekti teooria, mis tõid talle rahvusvahelise tuntuse. Tavaline maja, ebatavalised mõtted.

Jalakäijate sillalt alla vaadates võib näha suitsevate korstendega kivikatuseid. Jõeäärne ala on piiratud aedikuga – seal elavad karud. Legend räägib, et Berni rajaja, hertsog Berchtold V, otsustas linna nimeks panna Bern pärast seda, kui ta jahil karu tappis.

Montreux’ loominguline hingus

Õnneks reisime enamasti plaanivabalt ning oleme avatud kõikidele soovitustele. Vuramegi Marguse nõu kuulda võttes prantsuskeelsesse Montreux’sse. F. Scott Fitzgeraldi romaani „Sume on öö“ peakangelane „sõtkus Montreaux’sse suunduval teel aeglaselt jalgratast, vahtis iga natukese aja tagant Dents du Midid ja kissitas silmi, kui kaldaäärsete hotellide vahelt vilksatas järvesära“. Meie jõuame kohale kottpimedas. Öö on pigimust, taevas vaid üksikud tähed. Olen kindel, et meid ümbritsevad hingematvad vaated ega jõua hommikut ära oodata.

Montreux’ linnake on tuntud kireva muusikaelu poolest. Ka meie hotelli nimi on kõnekalt Tralala. Iga selle tuba, millest paljud pakuvad kauneid vaateid Genfi järvele, vanalinnale ja ümbritsevatele mägedele, on pühendatud mõnele artistile, kes on aidanud kujundada Montreux’ mainet muusikalinnana. Meie toa seinal on David Bowie portree ja aknad kaetud paksude punaste sametkardinatega, mis loovad väga teatraalse miljöö, peegeldades Montreux’ loomingulist hinge.

Meie retk algab hommikul vara. Vaatan aknast välja ega usu oma silmi, sest olen justkui tagasi mõnes Lõuna-Prantsusmaa linnakeses, ainult et majade korstendest tõuseb suitsu – see lisab talvist õhustikku. On laupäev, kitsukesed tänavad on tühjad ja šveitsilikult puhtad. Liigume mäest alla pagaripoodi kohvi ja saiakese järele. Väljas on karge, kuid rahulik, ilmselt tuleb päikeseline päev. Müüjapaar räägib väga kohmakat inglise keelt, kuid on ääretult sõbralik – jällegi šveitslaslikult. Kuigi pagariäris kohti on, sööme tänaval jalutades ja varume igaks juhuks banaanileiba kaasagi. Tänaval söömine on Šveitsis kiiresti loomulikuks saanud.

Montreux’ promenaadil ehitatakse jõulu-turgu, siia-sinna on paigutatud pähklipureja figuurid. Taustal, teisel pool järve kõrguvad mäed. „Järvel ujuvad luiged nagu paadid ja paadid nagu luiged…“, kui Fitzgeraldit veel kord tsiteerida, ehkki veelinde ja paate näeb hommikuses uduhämus vaid üksikuid. Ja need kaleidoskoopilised sügisvärvid: erkpunased, kollased, oranžid, aga ka lillad ja roosad, sest lilled õitsevad. Silman üksikut turistigruppi, mis on kogunenud Freddie Mercury skulptuuri juurde pildistama – see on üks linna sümboleid.

Casino Barrière de Montreux

Üheks linna tunnusmärgiks on ka Montreux’ kasiinohoone, mis on palju enamat kui lihtsalt hasartmängukeskus. See on olnud aastakümneid keskne lava maailmakuulsale Montreux’ džässifestivalile, mille algusaeg ulatub 1967. aastasse ning mis on tänaseks kasvanud üheks hinnatuimaks muusikafestivaliks maailmas. Ent siin pole kõlanud mitte ainult džäss, vaid ka rajud kontserdid rokitaeva tähtedega. See paik on otseselt seotud kultusloo „Smoke on the Water“ sünniga. Lugu räägib tõestisündinud juhtumist, kui kasiino süttis 1971. aasta detsembris Frank Zappa ja The Mothers of Inventioni kontserdi ajal fänni poolt lastud raketipüssilasust põlema. Genfi järvel leviv suits inspireeriski Deep Purple’it kirjutama nende ikoonilise laulu. Hoonest, mis ehitati 1881. aastal algselt sümfooniaorkestritele, jäidki ainult suits ja varemed.

Pärast tulekahju ehitati kasiino ümber ja sellest sai kodu ka aastatel 1975-1993 tegutsenud Mountain Studiosele. Stuudio kuulsus levis kiiresti, kuna seal salvestasid oma muusikat paljud maailma suurimad artistid: Queen, David Bowie, Led Zeppelin, Rolling Stones jpt.

Freddie ja Mountain Studios

Seda, et Freddie Mercury ja Queen olid tihedalt Montreux’ga seotud, meenutab pea iga linna nurgatagune. Queen avastas Montreux’ 1978. aastal, salvestades Mountain Studioses albumit „Jazz“. Linna rahulik atmosfäär soodustas produktiivsust ja muidu peolembeline bänd ostis 1979. aastal kasiinohoones asuva stuudio ära. Vaikus ja looduskaunid vaated andsid Freddiele ja bändile võimaluse töötada liigse tähelepanuta ning luua uusi lugusid. Freddie Mercury veetiski oma elu viimastel aastatel Montreux’s väga palju aega. Raske haigusega võideldes leidis ta linna rahulikus õhkkonnas lohutust ja eelkõige privaatsuse. Aastaid üüris ta Genfi järve ääres asuvat hoonet hüüdnimega Duck House, kust avanesid imelised vaated järvele ja mägedele. Viimased poolteist aastat omas ta korterit promenaadi ääres. Siin leidis ta inspiratsiooni oma viimasteks lauludeks, sealhulgas „A Winter’s Tale“, mis on ilmselt kirjutatud, vaadates Montreux’ lummavat maastikku. Tema viimastes albumites („Innuendo“ ja „Made in Heaven“) kajastubki Montreux’ mõju. „Made in Heaven“ anti välja pärast Freddie surma ja see koosneb suures osas Montreux’s salvestatud materjalist. Albumi kaanepilt on üles võetud The Duck House’is.

Tänaseks on Freddie stuudiost saanud muuseum, kus on välja pandud tema pärand, alates kontsertide lavadelt tuntud kroomitud trummisetist ja esinemiskostüümidest kuni „Scrabble’i“ lauamänguni. 1996. aastal avati Montreux’ promenaadil Freddie Mercury skulptuur, mis kujutab Freddiet tema ikoonilises poosis, mikrofon käes. Iga aasta septembris korraldatakse Montreux’s Freddie Mercury mälestusnädalavahetust (Freddie Celebration Days), kus fännid üle maailma tulevad kokku tähistama tema elu ja muusikat. Sündmus on publikule tasuta.

Pean lisama, et varem pole ma Queeni ja Freddie käekäigule erilist tähelepanu pööranud, ent nüüd, selles keskkonnas, muutub see huvitavaks, meeled ergastuvad. Koju jõudes uurin, kus asus täpsemalt korter, mille ta Montreaux’s ostis, ja avastan üllatusega, et olen sellest promenaadil jalutades teinud mitu fotot. Mäletan selgelt, kuidas seisin selle põneva arhitektuuriga õhulise kortermaja ees ja mõtisklesin, kas see on järjekordne hotell selles pikas toretsevate fassaadidega hotellide rivis, mis kõrghooajal linna ja selle festivalide külalisi majutab, või hoopis kellegi suurem villa.

Lord Byron Chilloni kindluses

Siia linnakesse on leidnud tee ka kirjanikud. Lord Byron külastas Genfi järve ääres asuvat ligi tuhandeaastast Chilloni kindlust 1816. aastal, kui ta reisis Šveitsis koos oma sõbra ja teise kuulsuse Percy Bysshe Shelleyga. Väidetavalt oli ta teel Itaaliasse, kuid armus sellesse paika ja jäi siia kuueks kuuks. Byroni tähelepanu köitsid François Bonivardi lugu ja lossikelder, kus teda 16. sajandil neli aastat vangis hoiti. Loo oli talle jutustanud purjus politseinik, kellega ta kindlust külastas. Byron kraapis isegi oma nime ühele lossisambale.

„Chilloni vang“ sai tuntuks nii Byroni kaasaegsete kui ka tulevaste põlvede seas. Kirjeldused lossist ja selle ajaloolistest sündmustest on lisanud paigale romantilise ja samas dramaatilise aura. Ent loss oli juba tol ajal laialdaselt tuntud. Näiteks Jean-Jacques Rousseau otsustas oma romaanis „Julie ehk uus Héloïse” (1761) just siin oma kangelanna elu lõpetada.

Liitun minust mööduva ekskursioonigrupiga. See on küll prantsuskeelne, aga midagi saan ikka aru. Ja siis kuulengi „Lord Byron“ ning giid osutab sambale, millel Byroni grafiito. Ise poleks ma seda ilmselt leidnudki.

Kes soovib kuulsuste või kinoajaloo radadel jätkata, siis Montreux’ vahetus läheduses saab külastada Charlie Chaplini endist residentsi.

Kas näen und?

Küsin endalt „Kas näen und?“ nagu Freddie oma ühes viimastest Montreux’ vaadetest inspireeritud lugudest. Püüan veepiiril veel loojuva päikese kiiri näole. Tõmban mantlihõlmad koomale ja otsin taskust kindad välja – oleksin nagu suves käinud, aga tegelikult on õhk karge. Kollased sügislehed ja palmid; ühed puud on lehed maha visanud, teised jälle ilutsevad täisõites, nagu ei aimaks nad talve tulekut. Helesinine Genfi järv sillerdab vaikselt ja helendavate lumemütsidega Alpide sakiline müür kõrgub vastaskaldal. Poidel eputab paar kormorani, ilma sabata sisalik peesitab minu kõrval kivil. Justkui unistus ja ma ei imesta, et nii paljud loomeinimesed on siia tee leidnud ning siia pidamagi jäänud.

Banaanileibki on rottidest kubiseval kalda-pealsel söödud. Võileivakioski järjekorras kohtame ärireisile tulnud eestlast. On naljakas, kuidas kaasmaalast kohates suheldakse nagu vana tuttavaga.

Rühime mööda kitsaid tänavaid üles mäkke auto juurde, et hilisõhtuks Genfi jõuda. Viimase öö veedame Genfis, tavaline hotellituba upgrade’itakse hiiglaslikuks pere-sviidiks. Enne veel jõuame teha tiiru novembripimedas Genfi vanalinnas, taustaks valjud kirikukellad ja õrn uduvihm.

Tagasi Tallinnasse jõudes lippan poodi ja kohtan sombuses sügisõhtus tuttavat. Ehmatan teda tahtmatult. Ta vabandab ning mainib, et on David Bowie lainel ja kuulab tema albumeid. Jutustan, et käisin Montreux´is stuudios, kus Bowie on mitu albumit salvestanud. Tuttav teab seda linna-kest hästi, ta on vaadanud selle jazzifestivali salvestisi. Ja samal ajal, kui meie tänaval lobiseme, trotsib tööasjus Šveitsi jäänud Kudres hangunud liikluses lumetormi. Ka Zürich on lumme mattunud.

Selles numbris

Viimati blogis

Kontorist välja: miks ettevõtted oma tiime workation’ile saadavad?

9. aprill 2026

„Workation ei ole niivõrd trend, kuivõrd loogiline jätk sellele, kuidas paljud meist täna töötavad. Kui töö ise ei sõltu enam…

Tai plaanib muuta õnnetusjuhtumikindlustuse turistidele kohustuslikuks

6. aprill 2026

Tai tervishoiuministeeriumi hinnangul ulatuvad välisriikide turistide tasumata jäänud raviarved aastas vähemalt 100 miljoni baati (u 2,5 miljonit eurot) piirini. Kõige…

Kõik postitused