GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Rattaga 100 000 km ümber maailma

Tekst: Janika Tamm, fotod: Erakogu

1. detsember 2025

Raimo Laosma ehk Fujimees jõudis selle aasta 4. septembril oma pikaaegse unistuse täitumiseni: 100 000 kilomeetrit rattaga mööda maailma. Kokku tegi ta selleks 15 aasta jooksul neli pikemat reisi ning külastas 64 riiki.

Mõtted sellest, et kunagi võiks ühe pikema rattareisi ette võtta, tekkisid Raimol juba üle 20 aasta tagasi, kui ta parasjagu kodus põlveoperatsioonist taastus. „Aega oli laialt käes ning sai lugeda erinevaid reisikirju. Avastasin ühe vene mehe, kes lõpetas just rattaga oma teist ümbermaailmareisi. Siis käis sähvatus läbi, et tahaks ise ka midagi sellist teha. Eriti kuna just jalgrattaga näeb maailma kõige paremini – kiirus ei ole liiga suur ja enamasti kulged sa mööda väiksemaid teid, külasid ja asulaid, mitte läbi suurlinnade,“ räägib Raimo ja lisab, et oma esimese rattareisini jõudis ta kuus aastat hiljem. „Kui ma lõpuks pool aastat enne starti oma emale ütlesin, et mul selline asi plaanis on, siis järgnes pikk vaikus ning tema vastus oli järgmine: „Ma loodan, et suren enne ära, siis ei pea ma sinu pärast muretsema jääma.“ Need sõnad on mind saatma jäänud kõigil mu reisidel,“ jutustab ta.

Esimese eestlasena ümber maailma

2010. aasta 20. septembril alustas Raimo oma esimest rattaretke – plaan oli esimese eestlasena ümber maailma sõita. Järgnes 2017. aasta reis Aafrikasse ning 2019. aastal Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Oma sõitude seeria lõpetas ta sellel aastal Euroopa ringreisiga.

Enne esimest reisi töötas Raimo rattapoes ning oma esimese matkaratta pani ta ise juppidest kokku. „Sõitma hakates mõistsin, et kodukootud ratas ei ole ikka päris see, kuna see mass, mida vedada tuleb, on päris suur. Reisi jooksul arendasin ma ratast tugevamaks, näiteks panin paremad jooksud alla. Järgmised reisid tegin aga juba spetsiaalse matkarattaga. Sellega on muresid märgatavalt vähem,“ räägib ta.

Raimo esimese, 11-kuuse reisi eelarve oli 13 000 euro ringis ning sinnakanti on jäänud ka tema järgmised käimised. Kuna ta ööbib enamasti telgis, siis suurimateks kuludeks olid igapäevane toit ning vahetevahel mõnes majutuspaigas peatumine, et saaks pesta ennast ja riideid. „Riiete pesu on üldse päris keeruline ettevõtmine,“ ütleb ta. „Näiteks Norras sadas kogu aeg vihma ning riideid oli keeruline kuivatada. Aafrikas polnud mul jälle poolteist kuud kordagi jooksvat vett.“ Ka toidu pealt on rattareisi ajal keeruline kokku hoida, kuna päevas kulub üle 5000 kilokalori. „Mu päevased kalorirekordid on kuskil 7000 ringis. Seda tagasi süüa on äärmiselt keeruline. Näiteks võib nälg tekkida juba tund aega pärast hommikusööki, jõud kaob lihtsalt ära ja peab uuesti sööma.“

Toetajaid raske leida

Kuigi Raimo proovis enne oma esimest reisi ka sponsoreid leida, siis hästi see ei õnnestunud. „Kui ütlesin, et hakkan rattaga ümber maailma sõitma, siis paljud firmad lihtsalt naersid selle mõtte välja. Mind see aga ei heidutanud. Müüsin maha oma auto ja veel mõned asjad ning tegin selle reisi ära,“ räägib ta oma otsusekindlusest. Toetajate leidmine ei muutunud lihtsamaks ka pärast esimest reisi, kui mehel oli juba midagi ette näidata. Raimol on siiski olnud üks püsitoetaja, Fixuse rattapood, kus ta enne oma esimest reisi ka ise töötas. Kõik neli reisi on ta teinud Fixuse Fuji rattaga ning sellest on tulnud ka tema hüüdnimi: Fujimees.

Kuigi täisvarustusega kaalub Raimo ratas kuskil 50 kilo ringis, siis alguses oli see veel raskem. „Esimesel korral oli mul ohtralt kõikvõimalikku manti kaasas: suur ja raske fotokaamera, raske priimus ja palju riideid. Nüüd on asjad väga optimeeritud ning üle keskmise kerged. Ma olen näiteks loobunud isegi rattalukust, sest korralik lukk kaalub kuskil kilo ringis. Siiamaani on mul lukustamata rattaga kõik hästi läinud,“ ütleb ta. Kõige raskem ratas oli Raimol Mauritaanias, kus kahe toidupoe vahele jäi kolme päeva teekond. Tal oli kaasas 16 liitrit vett ning väikese muigega ütleb ta, et siis oli seda ratast ikka tunda.

Esimene reis ja raske kukkumine

Oma esimesest ümbermaailmareisist on Raimol kõige eredamalt meeles British Columbia, Yukon ja Alaska. „Piiritu metsik loodus ja üksindus. Ei ole liiklust ega asustust. Isegi kui kaardilt tundub, et mingi asustus tuleb, siis on need vanad mahajäetud külad, kus majad on laudadega kinni löödud. Ma jäin seetõttu ka üheks päevaks nälga. Õnneks vett jagus,“ meenutab ta.

Ümbermaailmareis läks edukalt, aga Eestisse tagasi jõudes kukkus Raimo 2012. aasta Rakke rattamaratonil nii õnnetult, et oli kaks aastat töövõimetuspensionil. „Haiglasse läksin ma alles nädal peale kukkumist, nagu tüüpiline Eesti mees ikka. Koljus olid verevalumid ja prognoos väga hirmutav. Järgnes kuus kuud voodirežiimi – ei raamatuid, telekat ega telefoni. Lamad ja vaatad valget lage. Aga mida sa seal lamades ikka mõtled kui mitte rattareisidest. Nii ma seal neid jooni tõmbama hakkasin,“ meenutab ta keerulist aega.

Põnev Aafrika

Viis aastat hiljem jõudis Raimo lõpuks oma uue väljakutseni: reis Aafrikasse. Ta ütleb, et kõige keerulisem oli sõita Sambias, kuna seal lihtsalt ei olnud piisavalt poode ja toitu. Lääne-Aafrikas osutus väljakutsuvaks aga vihmahooaeg. „Ma kasutasin valdavalt väikseid teid ja need olid muutunud raskesti läbitavateks. Samuti oli teede seisukorda keeruline ette ennustada ning võis juhtuda, et oled äkki liivasel rajal ja sellist teed on ees 30-40 kilomeetrit. Raske rattaga liival sõita ei ole just eriline nauding,“ räägib ta.

Lõunapoolsemad riigid meeldisid Raimole väga. „Tansaania oli väga lahe! Kohe, kui ma üle piiri tulin, nägin igal pool loomi, näiteks kaelkirjakuid. Ilusad olid ka Namiibia ja Botswana.“ Aafrikas juhtus mitu korda, et Raimo oli juba oma telgi püsti pannud, kui kohalikud teda loomade eest hoiatama tulid. „Ei tea kust tuli välja mõni külamees, kes vehkis kätega ja ütles, et siin on ohtlikud loomad. Siis viidi mind külakeskusesse ja ööbisin hoopis mõne pere juures. Tansaanias ärkasin hommikul telgis ja kuulsin, et midagi toimub. Selgus, et olin keset sebrakarja, see oli äge kogemus!“

Üks riik, kuhu Raimo enam tagasi ei läheks, on Mauritaania. „Seal ei olnud mitte midagi! See oli lihtsalt nagu üks suur liivakast ja lisaks oli ka pealinn päris räpane. Teise natuke vastuolulise riigina meenub mulle Nigeeria, mis ei olnud just kõige turvalisem koht. Politsei ja sõjaväe kontroll oli seal nähtav ja tugev,“ meenutab ta.

Nigeeriasse jõudes lagunes Raimol ka ratta käiguvahetaja ära. Seda asus ta remontima ühe suurema maja juures ning peagi selgus, et see on politsei peakontor. „Seal nad siis pidevalt jälgisid, et mida ma teen, ja üllatusid, et ma ise oma ratast parandan. Selleks ajaks, kui ma remondiga lõpetasin, oli mul juba mitukümmend head politseinikust sõpra. Järgmistel päevadel siis politsei igal pool tervitas mind. Sõna levis kiirelt üle riigi ja hea turvaline oli olla,“ meenutab ta.

Kokkuvõttes ütleb Raimo, et Aafrika on tore ja täis kontraste. „Valge inimene on muidugi see, kelle käest kõik loodavad, et saab raha. Mina aga sõitsin terve kontinendi läbi niimoodi, et ei maksnud kordagi altkäemaksu. See muidugi ei tähenda, et mul see lihtsalt läinud oleks. Näiteks Nigeeria viisa järel käisin ma saatkonnas seitse korda. Iga kord nad püüdsid ja lootsid, et äkki ma ikka annan neile raha. Ei andnud. Eks seal tee peal ka korduvalt küsiti, et äkki kingin neile ühe või teise asja, aga ma ütlesin, et mul on neid asju endal vaja.“

Raimo lisab, et sarnast käekirja oli natuke tunda ka Lõuna-Ameerikas. „Piiripunktides öeldi seal ikka korduvalt, et neil oleks seda või toda asja vaja, aga vastasin, et ei saa kahjuks ära anda.“

Unustamatud kohtumised Ameerikas

Ameerika reisist tuleb Raimole esimesena meelde Ecuadori jõudmine, kus parasjagu toimusid rahutused. „Riik oli just mõne sendi võrra kütuse hinda tõstnud ja selle peale blokeeriti ära terve riigi liiklus. Seal ei käi asjad nii nagu meil, et kui hindu tõstetakse, siis läheb eestlane sauna taha, lööb jalaga vastu maad, ütleb „kurat“ ja liigub oma eluga edasi. Ecuadoris olid kohe kõik teed blokeeritud: põlevad rehvid, puud, muu materjal. Erandeid ei tehtud. Ka kiirabiautod pidid blokaadide taga ootama.“

Peruus ootasid Raimot ees 5000 meetri kõrgusel asuvad Andid. Seitse aastat tagasi juhtunud rattaralli õnnetuse tõttu olid arstid tal aga keelanud kõrgetesse mägedesse minna, kuna tervis ei peaks vastu. Kui arstid Andide plaanist kuulsid, siis tuli sealt kindel „ei“. Raimo küsis aga hoopis soovitusi, et kuidas saaks mägesid ohutumalt läbida ning läks ikka. Vaikselt minnes ja enesetunnet järgides said Andid edukalt ületatud.

Oma esimesel suurel tõusul kohtus Raimo USA turistidega, kes ütlesid, et Eesti on nende lemmikriik. „Tuli välja, et nad olid Eestis kuus-seitse korda käinud ja jälle tulemas, et laulupeol osaleda. Siis mõtled küll, et üliäge! Need on sellised hetked, mis toovad sellise härduse ja kodusoojuse.“

Teine unustamatu kohtumine Raimol oli Argentinas, kus ta läks õhtul eraldatud maapiirkonnas bensiinijaama vett võtma ning teenindaja võttis teda vastu laia naeratusega, öeldes, et Eesti on tema lemmikriik maailmas. Järgnes lause „Ma ei räägib hästi eesti keelt.“ – tütarlaps oli nimelt kunagi vahetusõpilasena Eestis olnud.

Euroopa: viimane pingutus

Pärast Ameerika reisi lõppu hakkas Raimo mõtlema, et mis see 20 000 kilomeetrit enam sõita on – teeb ühe tiiru veel ja saabki 100 000 täis. Kuigi mehe esialgne plaan oli alustada Jaapanist Fuji jalamilt, siis tuli kõigepealt vahele COVID-19 ning seejärel erinevad konfliktid ja kodusõjad. „Kaarditööd tehes lõin kokku, et mul oli oma eesmärgist puudu 20 369 kilomeetrit. Arvutasin Google Mapsi ja Exceli abil kokku, et ring ümber Euroopa on täpselt 20 400 kilomeetrit ja nii see asi lukku läkski,” ütleb ta.

Euroopas üllatas Raimot kõige rohkem Balkan, kus ta varem käinud polnud: „Albaania, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina tõid ikka naeru näole ja hea meelega läheks tagasi.“

Euroopas koges ta ka autojuhtide väga erinevat suhtumist jalgratturisse. „Kõige rohkem üllatas mind Itaalia – kuigi seal on üsna tugev rattakultuur, siis liikluses ratturina sõita on kohati ikka väga nutune. Mul oli Itaalias ka üks õnnetus, kus auto mind teelt välja lükkas ja reisi jätkamine oli korraks küsimärgi all. Samas Hispaania on jälle ratturi jaoks puhas kuld – autojuhid peavad sinust ikka väga lugu. Portugali jõudes toodi mind aga kähku reaalsusesse tagasi – Lõuna-Portugal ei olnud liikluse mõttes just kõige meeldivam.“

Ööbimised koolides ja tuletõrjedepoodes

Oma reiside käigus on Raimo õppinud seda, et inimesed on toredad ja head, ning samuti on ta leidnud reisidel palju uusi sõpru kogu eluks. „Minu sügav kummardus kõigile külalislahkuse eest. Näiteks Aafrikas ööbisin ma tagasihoidlikes tingimustes elavate perede juures, kus jagati oma viimast toidupoolist. Ma olen hästi palju ka koolide territooriumitel ööbinud ning mind on alati positiivselt üllatanud see, kui vahetud on lapsed – alati tuntakse siirast huvi minu reisi ja Eesti vastu. Oma reiside jooksul olen koolides õpilastele ka Eestit tutvustanud,“ jagab ta.

Majutuse leidmiseks kasutab Raimo muu hulgas ka ratturite seas populaarset veebilehte WarmShowers, kus rattamatkajad üksteisele öömaja pakuvad. „Ka meie oleme oma kodus majutanud päris palju rattamatkajaid ja me teame, mis see rattamatkamine on. Inimene tahab ennast ära pesta, süüa ja et tal oleks koht, kus olla,“ räägib ta ning lisab, et rattamatkajad on üldjuhul hästi toredad inimesed, kellega tekib juba lühikese ajaga tunne, nagu teaks neid inimesi juba aastaid.

Lõuna-Ameerikas ööbis Raimo tihti aga hoopis tuletõrjedepoodes. Nimelt on seal kujunenud toredaks tavaks, et tuletõrjujad pakuvad rattamatkajatele turvalist öömaja. Depoodes kohtus ta ka teiste jalgratturitega – Mehhikos ööbis ta koos näiteks kuue teise ratturiga.

Kõvasti laiem silmaring

Pikad matkad on Raimole palju õpetanud. „Juba esimeselt reisilt tagasi tulles sain aru, et meil siin probleeme ei ole, meil on ainult pseudoprobleemid. Silmaring on mul nüüd kõvasti laiem ja arusaam asjadest vähe teistmoodi. Vahel on küll selline tunne, et väga palju on neid inimesi, kellele tahaks öelda, et mine käi natuke laias ilmas ringi, liigu mööda väiksemaid külasid ja vaata, kuidas seal elatakse.“

Kui varem oli Raimol koju jõudes ikka alati väike rahutus hinges ja soov jälle maailma avastama minna, siis 100 000 kilomeetri täitumine on talle lõpuks rahu toonud. Ta kinnitab, et kodus on väga hea olla. „Aitab küll, ma olen oma eesmärgi saavutanud. Kartsin natuke, et kui see unistuste
100 000 tegemata jääb, siis hakkan mingi hetk ennast süüdistama, et tegelikult oli mul see võimalus ja oleks võinud ära teha.“

Komistuskive ja väljakutseid on tal oma reisidel päris palju olnud ning seetõttu on igal korral lõppu jõudes vallanud ka suur tänutunne. Raimo ütleb lõpetuseks, et füüsiliselt oleks enamik inimesi sellisteks retkedeks võimelised, aga paljudele saab probleemiks just mentaalne pool – kodusoojust ja -tunnet reisile kaasa võtta ei saa.

Raimo reisipilte ja pikemaid kokkuvõtteid saab näha tema Facebooki kontol FUJIMEES.

∗∗∗

Raimo 100 000 km arvudes

Ümbermaailmareis. Start Tallinnast 20.09.2010, tagasi Tallinnas 15.08.2011. Kokku 329 päeva, millest 50 olid puhkepäevad. Läbitud distants: 34 344 km.

Aafrika reis. Start Tallinnast 26.05.2017, tagasi Tallinnas 19.12.2017. Kokku 207 päeva, mille sees 42 puhkepäeva. Sõit rattaga algas Nordkapis (Norra) ja lõppes Kaplinnas (LAV). Läbitud 27 riiki (16 riiki viisaga). Rattal läbitud teekond 21 987 km. Sõidupäevi 165, sadulas oldud aeg 1059 tundi ja 37 minutit. Keskmine kiirus 20,75 km/h. Maksimaalne kiirus 81,51 km/h.

Selle sees oli Euroopa teekond 6797 km ja see kestis 46 päeva. Keskmine läbitud distants oli 147,76 km päevas. Pikim sõidupäev 270 km, sadulas 8 tundi ja 39 minutit. Keskmine kiirus 31,23 km/h. Madalaim temperatuur -8 °C ja kõrgeim 54,6 °C.

Ameerika reis. Start Tallinnast 18.05.2019, tagasi Tallinnas 26.12.2019. Rattaga sõidu algus: Fairbanksis (Alaska) ja lõpp Ushuaias (Argentina). Kokku läbitud 23 300 km. Tõusumeetreid 129 165 (umbes 14,5 korda Everesti tippu ja tagasi). Keskmine kiirus 20,6 km/h. Maksimaalne kiirus 84,13 km/h.

Euroopa reis. Start Tallinnast 05.04.2025, tagasi Tallinnas 04.09.2025. Kokku läbitud 20 388 km. Sadulas oldud tunnid: 974,08. Puhke-päevi: 14. Kulutatud energia: 860 197 kcal. Tõusumeetreid 129 746 (ehk 14,66 korda Everesti tippu ja tagasi). Keskmine kiirus 20,93 km/h. Maksimaalne kiirus 82,56 km/h. Kõrgeim temperatuur 45,7 °C.

Selles numbris

Viimati blogis

Kontorist välja: miks ettevõtted oma tiime workation’ile saadavad?

9. aprill 2026

„Workation ei ole niivõrd trend, kuivõrd loogiline jätk sellele, kuidas paljud meist täna töötavad. Kui töö ise ei sõltu enam…

Tai plaanib muuta õnnetusjuhtumikindlustuse turistidele kohustuslikuks

6. aprill 2026

Tai tervishoiuministeeriumi hinnangul ulatuvad välisriikide turistide tasumata jäänud raviarved aastas vähemalt 100 miljoni baati (u 2,5 miljonit eurot) piirini. Kõige…

Kõik postitused