Go Puhkus Go Reisiajakiri Go Elamus Go Pood Go Incoming

GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

TELLI GO REISIAJAKIRI!
GO Reisiajakiri 115

Vastuvoolu linnapeatus

Tekst: Kristel Peikel, fotod: erakogu
1. detsember 2025

Lühike, kuid meeldejääv põige New Yorki viis Kristel Peikeli Carnegie Halli, kus Arvo Pärdi 90 aasta juubeli kontserdil esinesid Paavo Järvi, Tõnu Kaljuste ja Eesti muusikud. Kontserdi­elamusele lisandus kohtumine linnaga – melu, kontrastid ja elurütm, mis panevad mõistma, miks see linn kunagi ei maga.

 

Aurupilved metroo ventilatsioonirestidest, Wall Streeti pintsaklipslased, karrikana ja kebabilõhn läbisegi kanepihõnguga, signaalitavad kollased taksod, tünnilõkke kohal käsi soojendavad Harlemi kodutud ja Central Parki oravad… trafaretne pilt linnas, mis kunagi ei maga.

See pisut teistmoodi lühivisiit New Yorki sai alguse kevadisest uudisest, et Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistamiseks esitavad Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester ning Eesti Filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhtimisel Carnegie Hallis Pärdi muusikat. Mõttest, et sellist kontserti lihtsalt ei või vahele jätta, haaras kinni ka Go Travel ning kui Carnegie Halli piletid juba olemas olid, oli muu juba vormistamise küsimus.

New Yorki lendamiseks on mitu võimalust. Tuntumad on JFK ja LaGuardia Long Islandil ehk praktiliselt südalinnas. Valisime seekord aga SAS-i lennu, mis maandus Manhattanilt pooletunnise autosõidu kaugusel asuvas Newark Liberty lennujaamas.

Päriselt, New Yorgis ja rendiautoga?

Newarkist saab Manhattanile bussi, takso ja rongiga, kuid meie otsustasime seekord rendiauto kasuks. Jah, Suures Õunas on ilmselt kõige lihtsam liigelda 24/7 toimiva metrooga. Kuid metrool on vähemalt minu jaoks mõned puudused. Metroorongi aknast avanev vaade ei anna linnast eriti head pilti, kuigi inimesed võivad isegi huvitavad olla.

Maa all ei teki ettekujutust, kuidas linnaosad üksteise suhtes asetsevad. Tuled järgmises jaamas maa peale nagu mutt mullahunnikust, aga kuhu poole eelmine jaam jäi ja mis nende vahel oli, tuleb ette kujutada. Kui peaks tulema tahtmine minna mõnda äärelinna kaubanduskeskusse või üldse linnast välja, siis ühistranspordiga oleks see päevane projekt. Leebelt öeldes, üleüldine heakord, lõhn ja turvatunne panid mind seekord auto kasuks otsustama.

New York ei ole üldse autosõbralik linn ning Manhattan on väike saar, kirdest loodesse koos Harlemiga umbes 20 kilomeetrit. Nagu Tabasalust Viimsisse ja tipptunnil võtab autosõit enam-vähem sama palju aega. Liiklus nõuab raudseid närve ja kindlat kätt. Päeval on ummik kõikjal ja vahele trügimine on sentimeetrite mäng. Yellow cab’d on De Niro filmi „Taksojuht“ aegadest märksa väiksemaks jäänud, kuid see-eest tunglevad, tuututavad ja sõimavad oluliselt rohkem ja multikultuursemalt. Bussirajad on taksosid ja velokullereid täis. Aeg-ajalt vehib kuskil mõni politseivormis tegelane, kuid neist eriti välja ei tehta. Samas, kui ikka akna lahti keerad ja käe välja sirutad, et kõik saaksid aru, et ma nüüd teen parempoolsest reast vasakpöörde, siis pidurdavad küll. Kuigi tuututavad. Öösel jääb liiklus rahulikumaks, ummikud on vaid kõige populaarsemate kvartalite ristmikel. Öine tuledes linn on ilus.

Kesklinna parkimismajad on kallid. Alla 40 dollari peatuspaika ei kohanud. Ööpäevane parkimine maksab alates 50 eurost, aga kui vahepeal tahad välja sõita, siis parkimine katkeb ja tagasi tulles peab uuesti maksma.

Õhtul alates kella 19-st on tänaval parkimine küll tasuta, kuid vaba koha leidmine võib nõuda mitme kvartali läbisõitmist. Trahv valesti parkimise eest on üle 100 dollari.

Miljonid turistid ja hästi häälestatud rahamasin

Kuidagi peavad need 8 miljonit elanikku ja üle 60 miljoni turisti aastas sinna linna siiski mahtuma. Ilmselt kõrgustesse, õhk ei maksa ju midagi! Iga teine maja on kõrgem kui Tallinna kõige kõrgem hoone. Ja selle eest saab raha küsida. Kui Empire State Buildingu uksehoidja kuulis, kust pärit oleme, hõiskas ta rõõmsalt: „Estonia, tere!“

New Yorgis on kõik turismiatraktsioonid hästi kirjeldatud, lihtsalt leitavad ja täiuslikult paketeeritud. Igast vaatamisväärsest kohast lahkumiseks tuleb läbida suveniiripoodide kadalipp, tihti peab mööduma ekraanidest, millele kuvatud sinu enda foto just selle konkreetse objekti taustal. Vuhis-ta vaid kaarti ja sul ongi riiulis üks kruus juures või fotoalbumis portree linnavaate või tuntud maja taustal.

Kurja kuulsusega Harlemist on saanud vaatamisväärsus nagu vabaõhumuuseum. Sinna korraldatakse giidiga ekskursioone, kuid ka omal käel kohale sõites näeb kõik ikoonilised ehitised ära. Viisakalt riides inimesed, vali räppmuusika, tõllarattasuuruste valuvelgedega ja põhja alt leedtuledega valgustatud suured maasturid ning tüünelt hõljuv marihuaanasuits, kuid tundub turvaline. Hämaramaid nurgataguseid võib leida Bronxis ja Queensis, kuid see on juba pikema ekskursiooni teema.

Kord juba New Yorgis, soovitan vaadata ka linna piirest kaugemale, et pilt ühekülgne ei jääks. Vaid läbi tunneli Jersey poole sõites hakkab paistma hoopis teistsugune Ameerika. Teed on avaramad, ummikuid pole ning ka tasuta parkimiskohti jagub. Majad pole enam kõrged, vaid laiad ning kaubanduskeskused meenutavad keskmise suurusega linnaosasid.

Teha ja näha jätkub nädalateks

Mõnepäevase tripiga saab New Yorgist lõhna ninna ja ehk ka esimese ruumilise ettekujutuse, kuid et rohkem tajuda, tuleks varuda nädalaid. Või kuid. Kohustuslikud vaatamisväärsused jõuab autoga kahe päevaga läbi sõita ja selfid ära teha. Ground Zero, Empire State Building, MET Art Muuseum, Metropolitan Opera, Times Square, Viies avenüü ja 42. tänav. Autoga jõuab neid viimaseid läbida korduvalt. Broadwayl seekord ise kahjuks teatrisse ei jõudnud, aga tuttavad kiitsid Godot’d ootavat Keanu Reevesi ja MET-i ooperietendust „Boheem“.

Vabadussamba juurde minekuks peab tellima laevareisi või rentima paadi. Hea zoomiga kaameraga saab pildi ka kaldapealselt ära teha. Manhattani pilvelõhkujate kõrval on Vabadussammas väike nagu pöialpoiss. Empire State Buildingu otsast vaadates tuleb hoolikalt otsida, et see üles leida. Väikesed on tornmajade kõrval ka vanad kirikud, kusjuures mõnel neist olid aknad laudadega kinni löödud ja müügikuulutused uksele naelutatud. Moodsa aja katedraalid ongi pangamajad.

Nõudlikumal eestlasel on võimalik astuda sisse ka Eesti rõivadisaini pakkuvasse kauplusse The Canvas SoHo ja Margot Sameli galeriisse. Ning loomulikult on New York ka ostlemissõprade paradiis.

Asfalteeritud rohepööre

Kui Central Park ja mõned hoolikalt sillutisse installeeritud puud välja arvata, on linn servast servani asfalteeritud. Ei keskkonda ega keskkonnasõbralikkust, rohepöördest rääkimata. Pudelikorgid käivad pudeli küljest ära, prügi läheb ühte konteinerisse, tänavatoidukärud ja kebabikioskid teevad endale bensiinigeneraatoritega elektrit, ühekordsete kaussidega kaasa antavad plastlusikad on kenasti kilesse pakitud ja augu katteks ühekordse kohvitopsi kaanes antakse ühekordne plastist pulgake. Elektrisõidukitest jäid silma toidukullerite elektrivelod ja turistirikšad, kallimates parklates oli paar Teslat. Muidu aga – business as usual.

Pärt, Järvi ja Kaljuste Carnegie Hallis

Peamine põhjus, miks seekord New Yorki sai lennatud, õigustas kogu kulu ja ajavaheväsimuse täielikult. Kontserdid olid suurepärased ning elamust võimendas märkimisväärselt ka teadmine asukohast, kus Eesti elavat klassikat ette kanti. Kui Carnegie Halli suure saali täis rahvast ehk kaks tuhat kaheksasada inimest püsti seistes aplodeerisid, oli võimas hetk. Eestlaslik eneseuhkus sai taas kord tõstetud.

Viimati blogis

Kontorist välja: miks ettevõtted oma tiime workation’ile saadavad?

9. aprill 2026
„Workation ei ole niivõrd trend, kuivõrd loogiline jätk sellele, kuidas paljud meist täna töötavad. Kui töö ise ei sõltu enam…

Tai plaanib muuta õnnetusjuhtumikindlustuse turistidele kohustuslikuks

6. aprill 2026
Tai tervishoiuministeeriumi hinnangul ulatuvad välisriikide turistide tasumata jäänud raviarved aastas vähemalt 100 miljoni baati (u 2,5 miljonit eurot) piirini. Kõige…
Kõik postitused