Legendaarse Ukraina rokkbändi Skrjabini üks tuntumaid lugusid on „То є Львів“ ehk „See on Lviv“. Armastusavaldus bändi kodulinnale algab sõnadega „Привіт, старий, ти кльово виглядаєш“ ehk „Tere vanamees, lahe näed välja“.
Kõlab ehk vanamoodsalt, aga enamasti peetakse linnu ju naisteks. Skrjabini laulus on Lviv aga vanamees. Ja miks ka mitte. Mitte et Lvivis oleks midagi eriliselt mehist ja testosteroonilõhnalist. Või et naiselikkus oleks kuidagi vähem väärikas. Sugugi mitte. Lihtsalt – Lvivi võib tõesti võrrelda ühe vanapapiga. Linna veidi lagunenud, aga väärikad Austria-Ungari aegsed fassaadid, vanalinna paksumüürilised kaupmehemajad ning suured ja uhked, aga sajandite tolmust tumedaks tõmbunud liivakivist laotud kirikud – kõik see meenutab tõesti ühte väärikat, aga ehk pisut hajameelset ja kardetavasti üksi elavat vahahärrat, kelle riided on kulunud ja mitte just viimase moe järgi lõigatud, kuid reedavad siiski eksimatut elegantsi. Jah, see on Lviv…
Lviv kui kultuuripealinn ei kuulu vaidlustamisele
2009. aastal nimetas Ukraina riiklik turismiamet Lvivi ametlikult Ukraina kultuuripealinnaks. Ma ei olegi aru saanud, kas plaan oli teha sellest rändav tiitel nagu „Euroopa kultuuripealinn“ või oli lähenemine sama nagu Eestis, kus praeguseks on vist olemas kõigi aastaaegade ja ilmastiku-nähtuste pealinnad. Olgu sellega kuidas on, aga Ukrainas kultuuripealinna tiitel anti välja täpselt korra ja julgen arvata, et Lvivi linnavõim teeb ka kõik endast oleneva, et nii ka jääks.
Tegelikult võetaksegi seda, et Lviv on kultuuripealinn, Ukrainas justkui vaidlustamisele mitte kuuluva tõsiasjana. Isegi suuremates keskustes nagu Kiievis, Harkivis või Odessas, kus ollakse endast samuti kõrgel arvamusel, ei vaielda ega naeruvääristata Lvivi erilist positsiooni ukraina keele- ja kultuuriväljal. Seetõttu on linna ametlik staatus isegi veidi üleliigne. Sest kõik ju teavad, et nii on.
Huvitavam sellest on aga küsimus: miks nii on? Sellele võib muidugi vastata mitut moodi. Võib rääkida ajaloost ja poliitikast, võib rääkida poeesiast ja läheneda filosoofilisemalt. Eks need olegi ühe mündi kaks külge. Kuid ajalugu mängib siin kahtlemata olulist rolli. Võib-olla ongi küsimus lihtsalt selles, kui kaugele ajas tagasi minna.
Lviv ja muusika
Kui näiteks otsida vastust sellele, miks ilma Lvivita pole Ukraina rokk- ja popmuusikat õieti võimalik ettegi kujutada, siis üks võimalik vastus on üsna lihtne ega ulatu ajas mitte liiga kaugele tagasi: sest linnas oli juba nõukogude ajal hea muusikaharidus. Lisaks asuti kaugel läänes, kus olud olid suhteliselt vabamad, kontaktid lähedal asuva Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungariga olemas ning ka umbsete olude kiuste ikkagi liikus inimesi, ideid, plaate muusikaga ja mõjutusi.
Samas võib anda samale küsimusele ka sootuks teistsuguse vastuse. Ja seda tegigi üks mu lvivlasest sõber, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et linn on ju sajandeid asunud tähtsal ida-läänesuunalisel kaubateel. Siin on olnud rikkust ning pidevalt uusi tulijaid ja minejaid. See on hea baas vilka ja mitmekülgse kultuurielu tekkeks. Piirilinna staatus ida ja lääne vahel, kus sajandeid on põrkunud ja põimunud saksa ja austria, poola, ukraina, juudi, aga ka armeenia ning ungari keel ja kultuur, on olnud viljakas pinnas inspiratsiooniks… Ka nüüd, mil Lviv on pea täielikult ukrainakeelne, ei ole ju mälestus sellest kuskile kadunud ning oma kirju mineviku üle ollakse uhked, sellest ammutatakse inspiratsiooni, seda tõstetakse esile.
Olgu see tegelik põhjus siis milline tahes, tulemus on käegakatsutav. Skrjabinit sai juba mainitud, aga ka rahvusvaheliselt tuntuim Ukraina punkbänd Beton, kes tegi 2022. aasta alguses The Clashi kaveri „Kyiv Calling“, või 2010. aastal asutatud indie-trio Один в каное ehk Üksinda Kanuus, kelle pehme ja sugestiivse häälega naisvokaal Irõna Švaidak kõlab ka nende ridade kirjutamise ajal, esindavad kõik Lvivi muusikakultuuri väga erinevaid, kuid võrdselt professionaalseid tahke.
Lviv ja kirjandus
Muidugi ei piirdu Lvivi kultuurielu ainult muusikaga. Lviv on pikalt olnud ka oluline linn nii poola-, ukraina- kui ka saksakeelse kirjanduse jaoks. Siin sündisid nii eripalgelised autorid nagu Leopold von Sacher-Masoch – huviliste jaoks on vana-linnas tänapäeval olemas temaatiline hotell – või Stanisław Lem, kelle panust maailma ulmekirjandusse on raske üle hinnata. Ukraina kirjasõna ja keele arengu kontekstis võib aga nimetada Moskva kandis sündinud Ivan Fjodorovi, kes avas just Lvivis 1573. aastal maailma esimese trükikoja, kus trükiti raamatuid kirillitsas – miski, mida Moskoovias teha ei lubatud. Samuti tegutses Lvivis hiljem, Austria-Ungari ajal, ukraina keele- ja kirjamees Ivan Franko (1856-1916), kelle panust moodsa ukraina kirjakeele arengul hinnatakse väga kõrgelt…
Lviv – rikkalik teaduspärand ja vilgas teatrielu
Liikudes kirjandusest edasi – Lviv on ka ühe Austria majanduskoolkonna rajaja Ludwig von Misese sünnilinn ning kahe maailmasõja vahel tegutses siin Lvivi matemaatikakoolkond, kelle liikmed armastasid istuda Kawiarnia Szkockas ehk Šoti kohvikus – tänapäeval asub selles kohas hotelli Atlas Deluxe’i kohvik – ja lahendada erialaseid probleeme.
Need on kokkuvõttes suvalised nopped linna rikkast ja mitmepalgelisest pärandist. Pärandist, millel on palju tahke ja millele võiks läheneda väga mitme nurga alt. Näiteks ei peatunud ma üldse Lvivi- rikkal teatrielul – tänapäeval tegutseb linnas üheksa professionaalset teatrit, lisaks väiksemad teatristuudiod ja tsirkus –, mille juured ulatuvad 17. sajandisse. Või hariduselul: Lvivis on 30 kõrgkooli ringis, nende seas riigi parimaks peetav Ukraina Katoliku Ülikool. Ega ka festivalidel: nii toimub ka sõja kiuste igal aastal oktoobri alguses Lviv Book Forum, Ukraina kõige mainekam kirjandusfestival.
Kuid ongi selge, et üsna õnnetul põhjusel – pagulaste voolu tõttu – nüüd miljonilinnaks muutunud Lääne-Ukraina metropoli kultuurilist tähtsust ongi võimatu ühte artiklisse kokku võtta. Seda tuleb ise kogeda. Ja kogemise käigus ise otsustada, mis see põhjus siis on. Igatahes on põhjusest tähtsam asi ise: et Lviv on Ukraina kultuuripealinn ning ka sõja kiuste toimib see kõik edasi. Teatrid tegutsevad, muuseumid ja kunstigaleriid on lahti, kirjandusfestival toimub ning muidugi, jätkuvalt on igaühele kättesaadavad Lvivi kõige tähtsamad kultuuriinstitutsioonid: linna arvukad hubased kohvikud, mis on juba kaks sajandit olnud Lvivi kultuuriloojate peamised kogunemiskohad.
- Kultuuripealinn
- lviv
- Lviv Book Forum
- Lvivi matemaatikakoolkond
- Lvivi muusikakultuur
- Peeter Helme
- Ukraina Katoliku Ülikool
- Ukraina kultuuripealinn
- Ukraina punkbänd Beton
- Ukraina riiklik turismiamet
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
