Ameerika värvikirevas Metsikus Läänes seigelda armastav Priit Pullerits võttis koos abikaasaga Arizona põhjaosas ette teekonna paika, mida enamik kaarte ei näita, sest kui lihtsameelsed turistid sinna massiliselt sõitma hakkaksid, jääksid nad lihtsalt hätta. Aga paik, olgugi raskesti ligipääsetav, on avastamist väärt: nagu müstilise looja hiiglaslik sürrealistlik imeteos.
GPSi koordinaadid, kus kohas pidin autot vahetama, saabusid meilitsi. „Tõmba maanteelt kõrvale ja oota kruusateel,“ oli lisatud õpetus.
Lõin koordinaadid arvutisse ja üllatusin. Mitte sellepärast, et koht, kus pidin teist autot ootama, asus keset lõputut tühjust, mida sisustas kahe tee ristumispaigas vaid paar hoonet, mille kohta ei saanud sugugi olla kindel, et seal keegi ka elab. Või kui elabki, siis arvestades ümberringi laiuvat inimvaenulikku kõrbemaastikku, mida põhjast piiravad püstised punased Vermilioni kaljud, eelistaks tõenäoliselt temaga pigem mitte kohtuda.
Üllatusin, sest olin arvestanud hoopis teise, umbes poolsada kilomeetrit põhja poole jääva kohaga, kus autot vahetada.
Tegelikult olin lootnud üldse ilma autovahetuseta hakkama saada. Olin võtnud abikaasaga plaani käia ära looduslikult muinasjutulises, lausa ebamaises piirkonnas nimega White Pocket, mis asub Edela-Ameerikas Arizona osariigi põhjaservas, Hiiumaast pindalalt veidi suuremal Vermilioni kaljude kaitsealal (Vermilion Cliffs National Monument). Sinna on äärmiselt raske ligi pääseda, sest kogu kaitsealal pole ainsatki asfalteeritud teed. Kõik teed on heal juhul kivised, halvemal juhul – ja enamasti – liivased, väga liivased. Ilma nelikveota ja kõrge kliirensita on liiva sisse kinnijäämine garanteeritud ning see pole pelgalt suusoojaks edastatud hoiatus.
Umbes kuuekümnendates ranger, kellega paar päeva enne White Pocketi poole suundumist rääkisin, ütles, et iga päev jääb noil teedel mõni liiga uljas või kogenematu turist oma masinaga lõksu. Tavaliselt niimoodi, et kiirus liivas aeglustub, kuni ühel hetkel hakkavad rattad kohapeal ringi käima ning auto istubki põhja peale. Kui kaasas pole labidat, millega end välja kaevata, jääb loota, et äkki saabub mõni võimekam masin, mil kaasas puksiirtross, millega auto liivast välja tõmmata.
Just sellepärast, et White Pocketi liivastel teedel hakkama saada, saigi renditud kõige suuremat sorti auto, Infiniti QX80.
Ent ikkagi tekkis kahtlus, kas sellest piisab. Esiteks puuduvad mul paksus liivas sõitmise kogemused. Teiseks on rendiautodel siledad asfaldi-, mitte paksu mustriga maastikurehvid. Ja kolmandaks, kui rendiautoga asfaldilt maha keerad ning seal midagi juhtub, peseb kindlustusfirma oma käed puhtaks: tekkinud kahjud hüvitad ise.
Keelatud marsruut
Niisiis otsustasime abikaasaga, et riskide maandamiseks ei hakka White Pocketi piirkonda ise sõitma, vaid võtame giidi koos tema autoga. Sellise teenuse osutajaid on White Pocketile lähimas, kahe ja poole tunni autosõidu kaugusele jäävas Kanabi väikelinnas mitmeid. Pakutuist soodsaim, kokku kaheksatunnine retk, mille võtsime, maksis 255 eurot kahe inimese eest.
Aga meie aegsasti broneeritud ööbimispaik White Pocketisse mineku päeva eel polnud Kanabis, vaid sellest 120 kilomeetri kaugusel Page’is, mis rajati Navajo indiaanlaste maale aastal 1957, kui läks lahti Gleni kanjoni tammi ehitamine Colorado jõele. Seetõttu tuli reisikorraldajaga kokku leppida, kus ja millal ta meid oma auto peale võtab. Eeldasin, et poolel teel Kanabi ja Page’i vahel, kust keerab lõunasse kruusa- ja liivakattega House Rock Valley Road, mida mööda saab omakorda nonde liivaste teedeni, mis viivad White Pocketi juurde.
Ent saadetud koordinaadid juhatasid meid hoopis mujale, umbes 50 kilomeetri pikkuse House Rock Valley Roadi lõunapoolsesse otsa. Kui uurisin, ega siin ole mingit eksitust, sain kinnituse, et kõik on õige. Asi on selles, nagu selgus, et House Rock Valley Roadi põhjapoolses otsas on nii palju vastikuid, masinaid lõhkuvaid lõike, et retkekompanii juhid on keelanud giididel sealt kaudu White Pocketi juurde sõita.
Jõudsime mööda maanteed 89A, mille esimene pool viib läbi navajode reservaadi, määratud kohtumiskohta 20 minutit varem, kui pidime. Giidid saabusid valge Ford Expeditioniga täpselt kella veerand kaheks, nagu olid lubanud, ning palusid meil parkida Infiniti House Rock Valley Roadi alguses väiksele liivasavisele platsile, mille kaugemas otsas kuulutas värviline tahvel, et selle tagant algab Vermilioni kaljude kaitseala.
Peale kahe giidi, viiekümnendates Kyle’i ja temast ligi poole noorema Lance’i, ning meie oli autos veel neli inimest: kaks keskealist naist, ilmselt sõbrannad, ja pensionile jäänud sihvakat kasvu elektriinsener Californiast koos jaapanlannast kaaslasega.
Esiotsa oli House Rock Valley Road igati talutav, olgugi sageli treppis ja kohati kivine, kuid võimaldas Kyle’il sõita ligi 60 km/h. Korraks võttis ta hoo maha, et osutada paremat kätt miili kaugusel kõrguvatele Vermilioni kaljudele, mis on saanud koduks California kondoritele, Põhja-Ameerika suurimatele lindudele, kes 1987. aastaks vabas looduses välja surid. Aretusprogrammi käigus koorunud ja üles kasvanud kondorid lastakse nüüd igal aastal vabadusse just nonde kaljude kohal.
Kui 15 kilomeetri järel House Rock Valley Roadilt vana karjaaediku juures paremale, üksjagu kitsale ja kurvilisele teele keerasime, ei saanud ma järgneva 10 kilomeetri jooksul aru, mis peaks sel juttude järgi raskel teel olema sellist, mis nõuaks kõrget kliirensit, nelikveost rääkimata. Seal tuli vastu vähemalt pool tosinat maasturit, ent nii palju, kui märgata jõudsin, oli enamikul uksel mingi suur embleem: järelikult on need teiste retkekompaniide masinad.
Riskantne sõit
Aga siis, kui tee jõuab ühe vähese kunagise elumärgini suurel Vermilioni kaljude kaitsealal, Pine Tree Pocketi ehk Männipuu Tasku rantšoni, millest on alles lagunev elumaja ja vana tuulegeneraator aia taga, tuleb nelikvedu kohe sisse lülitada. Tee muutub sootuks teistsuguseks, liivaseks. Õigemini polegi see tee, vaid lai jäljepaar liival ja liivas, sekka mõned teravate kividega kohad, kus tuleb kiirus alandada sörkija temponi, et mitte rehve lõhkuda. Kui seljakotte ja matkakeppe oma autost Fordi pagasiruumi tõstsime, panin tähele, et seal on lisaks veepudelitele ja helepunasele esmaabikotile ka labidas.
Mulle tundus Fordi tagumisest, kolmandast istmereast üle teiste peade ja võimsa mootorikapoti ette vaadates, et pole see liivane rada, mida kokku on üle 15 kilomeetri, hullu midagi. Kuid abikaasa väitis – ja tal on terasem silmanägemine –, et oma Infinitiga poleks me mingil juhul mitmest kohast läbi pääsenud. Arvan, et isegi kui oleksime, poleks ma söandanud riskida, vaid eespool paksu liivaga lõiku nähes oleksin löönud verest välja, et mitte võõra kalli autoga plindrisse sattuda. Mõnikord tasub südamerahu nimel maksta ja usaldada vilumust nõudev töö asjatundjatele.
Jõudsime pärast autovahetust White Pocketini tunni ja kümne minutiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 34 km/h. Kui siis paarisajameetrisel liivasel rajal jalgsi teele asusime, vaatas kauguses vastu 150 meetri kõrgune valgest liivakivist monoliit – esialgu ainus silmaga nähtav märk, et keset ääretut liivast maastikku leidub ka midagi teistsugust, kivist. Juba jõudsin mõelda, et näis, kas White Pocket on ka päriselt nii eriline, koguni ulmeline, nagu internetis nähtud fotodel, kus võib alati kahtlustada, et igasugu pilditöötlusprogrammidega on loodust ilusamaks ja võimsamaks disainitud.
Nagu ikka, oleneb palju päikesest ehk valgusest. Ja päike jäi pilvede taha, kui liivane rada lõppes ja White Pocketi kivimaastik – õigemini väike osa sellest – kogu vaatevälja täitis. Päikese puudusel oli avanenud pilt hallikarva, üldsegi mitte selline, nagu olin lootnud.
Aga see kõik muutus. Tasapisi pilved taandusid. Ja mida madalamale päike laskus, seda reljeefsemalt ja jõulisemate värvidega looduse vormid esile tulid. Ning taga–ti-puks, nagu hiljem aru sain, olid giidid Kyle ja Lance kavandanud ringkäigu White Pocketis nii, et see läks emotsionaalselt tõusvas joones. Nii-öelda parimad palad jäid kolme ja poole tunnise matka teise poolde.
Looduse meistritöö
White Pocket, mis asub Paria platool, on niivõrd unikaalne ja eriline, et seda on keeruline, peaaegu võimatu kirjeldada. Kas või sellepärast, et see on üdini sürreaalne ja ebaloogiline. Kõige lihtsamalt seletades võib ette kujutada, kuidas kunstnik on pigistanud suurtest tuubidest lauale paksult valget, oranži, kollast ja halli ning veidi ka punast värvi, neid siis pintsliga meelevaldselt seganud, seejärel segatud värve paljudesse hunnikutesse kokku kuhjanud, neid omakorda peenema pintsliga suvaliselt, ent nii mõneski kohas justkui mingi plaani järgi töödelnud ning lasknud siis kõigel hanguda. Ja nüüd kujutage ette, et saadud tulemus ei ole mitte ateljee väiksel laual, vaid laiub kahel ja poolel ruutkilomeetril.
Tegelikult on White Pocketi kivimoodustised, kõikvõimaliku kuju ja mustriga kuplid, lõhed ja künkaharjad tekkinud miljonite aastate jooksul tektoonilise aktiivsuse, erosiooni ja ilmastikumõjude tulemusena. Liivakivikihid ladestusid iidsetesse liivaluidetesse ning erinevad loodusjõud, peamiselt tuuled ja veed, asusid neid oma suva järgi töötlema. Samal moel on tekkinud sealkandis, kõigest kümne kilomeetri kaugusel ka maailmakuulus The Wave ehk Laine, iga loodusfotograafi unelm, ning samuti paljud muud, aluspinnal olevast liivakivist moodustunud mitmekesise kujuga väiksemad, vähem tuntud paljandid.
Nimes White Pocket ehk Valge Tasku viitabki ühe käsitluse järgi tasku-sõna suhteliselt väikesele maa-alale, mis erineb oluliselt selle ümbrusest, milleks Paria platool on liivased, hõredalt põõsaste ja väikeste puudega kaetud tasandikud. Teise käsitluse järgi viitab tasku-sõna valges kivis olevatele süvenditele, mis hoiavad pärast vihma vett ja mida leidub hajutatult White Pocketi paljudes kohtades.
Kõigepealt juhatasid giidid meid künklikule-lainetavale brain rock’i ehk ajukääre meenutavate kivide alale, mille keskel olid kummalisel kombel suutnud juured alla ajada kaks paari meetri kõrgust üksikut mändi – küllap tänu veetaskutele. Siis möödusime kahest kolme meetri kõrgusest, kollase jalamiga seenekujulisest kivist, nägime eemal roosatipulist monoliiti, mida paljud kaardid nimetavad White Pocketiks, ning jõudsime traataia juures esimeste tõeliselt veidrate, sõnulseletamatute moodustisteni. (Jah, sealkandis karjatatakse ka lehmi, mida kinnitasid White Pocketi lamedamates kohtades mõned lehmakoogid.)
See, mida nägime, oli pagan teab mis! Osa meenutas värvidelt ja tekstuurilt keerdunud peekonilõike, nende otsas brain rock’i kübarad. Mõned kohad nägid välja nagu hiiglaslikud veiselihakamakad. Nende kõrval üksikud triibulised koonused. Siis üks helepunane, pealt valge kivikihiga kaetud massiiv, mille ühes otsas kerkib inimese kõrgune murumuna kujuga jurakas. Mitmel pool kõrged murdunud lained ja vahule klopitud pöörised, keerlevad punavalged õhukesed pealiskihid. Üks paik sobiks pika kurviga bobirajaks. Siis suured, mitmekümne meetri pikkused-laiused triibulised nõlvad ja paljandikud. See kõik võib sõnades kõlada diletantlikult, kuid teistmoodi ei oska nähtut kirjeldada ja seletada ning tõenäoliselt ei oskaks ka geoloogid.
Edasi matkates jõudsime üha uute ja uute kohtadeni, mille kohta võiks inglise keeles öelda lühidalt crazy, täitsa pöörane, ja millest igasugune püüd sõnades pilti luua ei ole määratud üksnes nurjumisele, vaid näitab neid kohti kordades vähem erilisena, kui need tegelikult on. Kõike seda vaadates ja pildistades, pildistades, pildistades, milleks giidid lahkelt aega andsid, nii palju kui keegi tahtis, tekkis tunne, nagu oleks keegi ülivõimas siin kunagi ammustel, maailma loomise aegadel pehme materjaliga mänginud ning siis aja ühel hetkel seisma lülitanud – jäägu kõik nii, nagu parajasti sai.
Kurnav tagasitee
White Pocket hakkas tuntust koguma kaks kümnendit tagasi, kui fotograafid sellest internetis pilte üles panid. Mäletan, et sattusin esimest korda noid pilte nägema tosin aastat tagasi. Need avaldasid sügavat muljet. Aga siis ei kujutanud ette, kuidas seda kohta kunagi oma silmaga näha saaksin, sest väheste kirjelduste järgi asus see pärapõrgus, kuhu sõites isegi tavalised, lihtsamat sorti maasturid jänni jääksid.
Lühikest kasvu jässakas ja habetunud Kyle, kes kuulnud, et oleme Eestist, mainis, et tema merejalaväelasest poeg on olnud nii Lätis kui ka Soomes – ning Lätis suhtuti temasse eriti hästi, lisas Kyle, sest seal saadi aru, kui oluline on ameeriklaste kohalolek –, rääkis mulle, et on White Pocketis näinud päeva jooksul kõige rohkem umbes 40 inimest. Meiega samal pärastlõunal olid seal veel vaid üksikud turistid, neli-viis ühisel fotokursusel osalejat ning korra nägime isegi pruutpaari mõne saatjaga – nemad olid tulnud pulmapilte tegema.
Võrreldes Ameerika rahvusparkidega, mis on viimastel aastatel eriti ülerahvastatud, saab White Pocketis kogeda maailmakärast eraldatust ja üksildust. Sellepärast, et rasked ja riskantsed ligipääsuteed toimivad külastajate arvu tõhusa piirajana. Vaevalt neid teid niipea, kui üldse paremaks hakatakse tegema, sest seejärel võiks turistide kasvav arv hakata White Pocketis juba kahju tekitama. (Erinevalt rahvusparkidest on White Pocketi külastamine tasuta – kui just giidi ei võta, nagu meie tegime.)
Giidide kasutamine, nagu päeva lõpuks aru saime, tuli kasuks ka seetõttu, et tõenäoliselt ei jäänud miski, mis väärib White Pocketis nägemist – tegelikult väärib uudistamist kõik –, meil nägemata. Seal ei ole matkarada, vaid igaüks võib minna sinna, kuhu tahab, mis omakorda tähendab, et kui sa pole varunud vähemalt poolt päeva, veel parem, kui tervet päeva, siis omapäi ringi ekseldes jäävad paljud unikaalsed kohad vaateväljast välja või märkamata. Kas või üksteise suhtes nihkes tumepunaste ja valgete kaarjate triipudega lõigud, mis näitavad kunagist maapinna nihkumist; või pikk kausjas terrass autoparklast kaugeimas osas, kus õhtupäike erinevad värvid eriti kontrastselt esile toob; või kuu, mis tõuseb taamal roosa koonusekujulise tipu otsa ning mille nägemiseks giidid meid õigeks ajaks õigesse kohta, brain rock’i väikse kõrgendiku otsa juhatasid.
Tagasisõit mööda liivaseid kitsaid teid meie Infiniti juurde ja maanteeni 89A kestis juba autotulede valgel. Paaril korral jäi Fordi valgusvihku üle tee silkav jänes. „Lance, mulle tundub, et sa pidurdad liiga vara,“ ütles pensionil endine elektriinsener rooli asunud nooremale giidile, kui too enne kiviseid kohti pilkases pimeduses üksjagu kihutamisena tundunud kiirust maha võttis. Eksinseneri huumorimeel ja naljad aitasid emotsioonidest üleküllastunud seltskonda ärkvel ja ärksana hoida.
Ligi sajakilomeetrine teekond Infinitiga tagasi Page’i kujunes kurnavaks. Kuna valgusallikaid maantee ääres peaaegu pole, mõjus esitulede näidatud musta maantee pingeline jälgimine justkui hüpnotiseerivalt. Silmad tahtsid muudkui kinni vajuda. Abikaasa märkas, et kahel korral läkski auto kergelt n-ö ujuma. See oli raskemaid autosõite, mida mäletan. Aga päev oli sada protsenti väärt, et piin roolis ära kannatada.
- Ameerika rahvuspargid
- brain rock
- House Rock Valley Road
- Külli Pullerits
- Metsik Lääs
- Paria platoo
- Pine Tree Pocket
- Priit Pullerits
- Vermilion Cliffs National Monument
- Vermilioni kaljud
- Vermilioni kaljude kaitseala
- White Pocket
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
