Timo Palo rääkis, miks ta naasis Tara fondi polaarretkele, milline on elu uues kosmosejaama meenutavas triivivas polaarjaamas ja kuidas Arktika muutused mõjutavad meid kõiki rohkem, kui esmapilgul tundub.
Oled tuntud kui uurija, matkaja, seikleja, kes võtab alati suurelt ette. Mis pani sind seekord taas polaarretkele minema ja just Tara Polar Stationi ekspeditsiooniga liituma?
2007. aastal tegin oma esimese Põhja-Jäämere triivi „Tara“ kuunari pardal. See oli kustumatu elamus ja üks mu elu erakordsemaid kogemusi. Arktika ja Põhja-Jäämeri on Tara ookeanifondi jaoks alati olnud erilise tähendusega, mistõttu tehti teoks unistus ehitada triiviv polaarjaam, mis keskenduks Arktika pikemaajalisele uurimisele. Fondi inimesed on omamoodi suur pere, kuhu ka minul on olnud au kuuluda. Selgi korral võttis minuga ühendust tegevjuht Romain Troublé ja kutsus tehniliseks konsultandiks polaarjaama testretkele. Ega ma sellise kutse puhul pikalt mõtle. Merejää on see paik, kuhu olen jätnud killukese oma südamest ja kuhu ma alati võimaluse avanedes tagasi lähen.
Mis selliste ettevõtmiste juurde ikka ja jälle tagasi kutsub?
Ennekõike ikka armastus polaaralade, iseäranis Arktika vastu. Lumi ja jää on minu elemendid ning suusad see kirg, mis pakuvad emotsionaalselt ülevaid hetki. Alahinnata ei saa ka lapselikku uudishimu ja janu uute teadmiste järel. Ja muidugi norralaste tuntud friluftsliv ehk armastus õues viibimise vastu. Ma pean aeg-ajalt seisma silmitsi loodusjõududega ja kogema elu õues kõigis tema võimalikes elementides. Ma pean saama liikuda, kohe palju liikuda, see on minu elu lahutamatu osa. Liikumises on edasiviiv jõud ja värskus, sest kui oled ise aktiivne, siis muudad ümbrust enese ümber. Neil retkedel, selles elamise lihtsuses, on samuti oma suur võlu. Kokkuvõtvalt võib seda kõike vist nimetada seiklusvaimuks – mingi inimhinges pakitsev ürgne kutse, vastupandamatu tung uute kogemuste ja emotsioonide järele. Emotsioonid ongi elu sisu, see kütus, mis annab energiat, et end elusana tunda. Inimese loodud mugavused on ainult selleks, et need aeg-ajalt sulle meeldivat lõdvestust ja lõõgastust pakuksid, looksid kontrasti nende raskuste ja ebamugavustega, mis on elu pärisosaks. Vaid ebamugavusi tundes ja raskusi trotsides võime me end päriselt elusolevana tunda. Minu jaoks ongi see päris elu seal – õues, looduses.
Nagu enne mainisid, see oli sinu jaoks juba teine kord „Tara“ teadusprojektis osaleda. Mis tunded valdasid, kui uuesti laevale astusid?
Eks see tunne on ikka emotsionaalselt ülev, see tagasipöördumine just nagu oma pere ja kõigi hinges hoitud mälestuste juurde. Tõsi, kuigi fondi kontoris Pariisis töötab endiselt veel neid inimesi, kes olid seal ka „Tara“ esimese triivi ajal 2007, siis meeskonnaliikmed pardal olid kõik uued. Mina olingi sedapuhku eestlasena muidu prantslastest koosnevas meeskonnas see ühendav lüli „Tara“ kuunari triivi ja uue „Tara“ polaarjaama esimese polaarreisi vahel. Uus polaarjaam on aga nii mõneski osas hoopis erinev varasemast kuunarist. Siin on nii tehnoloogiliselt kui ka meeskonna ja teadustöö tegemiseks loodud võimaluste ja mugavuste suhtes astutud järgmine samm edasi. Ka ruumi on avaramalt. Ja muidugi ei saa kuidagi märkamata jääda jaama kuju.
Tara Polar Stationit on võrreldud isegi kosmoselaevaga – triiviv teadusjaam, mis uurib kliimamuutuste mõju Arktikas. Kuidas tundus elu ja töö sellises „ujuvas laboratooriumis“?
Aluse alumiiniumist valmistatud kere meenutab välispidiselt tõesti pigem kosmoselaeva. Oliivikujuline ovaalne kerekuju peaks peale suruva jää haardest veelgi paremini vabanema.
Meeskonna jaoks on loodud kõik mugavused, et saaks võimalikult palju keskenduda teadustöö tegemisele. See ei tähenda muidugi, et poleks neid rutiinseid ülesandeid, mida on vaja teha selleks, et igapäevaselt jaama töökorras hoida ja oma elutingimuste eest hoolt kanda, aga teadus on siiski kõige keskmes ja selle hüvanguks käib kogu töö pardal.
Jaama keskne objekt on nn moon pool. Piltlikult öeldes on see silindrikujuline 1,6-meetrise diameetriga šaht jaama keskel, mis jookseb läbi kõikide tekkide ülevalt alla aluse põhja välja. Seal asub avaus, mida selle moon pool’i nimetusega tuntaksegi. Selle kaudu tehakse peaasjalikult kõik merega seotud mõõtmised ja uuringud. Sealt võetakse mereveeproovid okeanograafilise vintsi abil, mis ulatub mitme kilomeetri sügavusele. Sealt lastakse vette ka kaugjuhitavad robotid nii merevee kui ka jääaluse keskkonna proovide võtmiseks ja uurimiseks. Sealt saavad vajaduse korral sukelduda ka inimesed, olgu uuringute või alust puudutavate hooldus- või remonditööde tarvis. Šaht avaneb peatekil ahtris olevasse nn märga laborisse. Siin toimub esmane töö kogutud mereveeproovidega. Edasiseks analüüsiks liiguvad need märja labori mõlemal küljel ehk tüür- ja pakpoordis asuvasse kuiva laborisse.
Peatekil asuvad ka meeskonna eluruumid, ühtekokku 12 kajutit. Kolmandalt tekilt, mis on juba peateki keskelt välja ulatuv osa ja ruumi poolest väiksem, leiab kambüüsi ja messi ning pisikese laatsareti, aga ka sauna. Neljandal ja ühtlasi viimasel sisetekil asuvad jaama juhtimisruum ja mõned töökohad meeskonnaliikmetele. Hõbedaselt helkiv alumiiniumist alus näeb tõesti välja pigem kui midagi maavälist. Sestap pole ka midagi imestada, et kuhu iganes asulasse või sadamasse me saabusime, seal tekitasime kohalikes kohe uudishimu ja küsimusi.
Mis oli selle ekspeditsiooni juures kõige erilisem? Kas teaduslik eesmärk, meeskond, keskkond või ehk just need hetked, kui mõistsid, kui habras ja võimas Arktika tegelikult on? Kirjelda mõnda rohkem meelde jäänud hetke.
Seekordne missioon oli puhtalt aluse testimine jääoludes. Teaduslikult me otseselt mingeid mõõtmisi ei teinud, kui välja arvata see, et katsetasime pardal olevat teadusaparatuuri ja tegime proovimõõtmisi. Eesmärk oli siiski välja selgitada, kui hästi see alus töötab teaduslike uuringute huvides, nii nagu seda algselt ette nähti, ning mida saaks parandada või täiendada, et töö oleks päristriivil tõhusam ja tulemuslikum. Samuti valmistasime laboreid ette sisustuse ja aparatuuri jaoks. Oluline oli kogemuse pealt hinnata ka meeskonna eluolu puudutavaid küsimusi ning mängida läbi korralduslikke nüansse ja tegevusi. Näiteks on väga tähtis iga sellise tsivilisatsioonist kaugel asuva uurimisjaama hädaabistrateegia ja tegevusplaan õnnetuste korral. Kogemus õpetab kõige paremini ja päris keskkonnas on seda läbi mängida kõige tõetruum.
Seekordne missioon kestis küll vaid kaks kuud, kuid see on siiski piisav aeg, et teiste meeskonnaliikmetega kokku kasvada ja toimetada kui üks suur pere.
Ka piirkond, kus me seda testtriivi tegime, oli sootuks erinev sellest, mis saab olema peatriivil. Me liikusime jääserva alal ja seda suvisel sulamisperioodil. 83. laiuskraadist kaugemale põhja me ei läinudki.
Kindlasti olid meeldejäävad hetked kohtumised jääkarudega, need on alati erilised. Erinevalt „Tara“ kuunarist on polaarjaama välistekk nii kõrge, et siit võib ohutult jääkarusid vaadelda, seda ka nii lähedalt, et võiksid karu peaaegu puudutada. Meie kohtumised karudega toimusidki kõik turvaliselt jaama tekilt. Jääl käies olime muidugi relvastatud, kuid ühtki kohtumist karuga seal ette ei tulnud. Polaarjaama ülemine välistekk kaptenisilla peal on juba nii kõrge, et sealt avaneb suurepärane 360 kraadi vaade ümbritsevale jääväljale ja karusidki võib seetõttu märgata juba üsna kaugelt. Ning jääl liikudes oli ka laeval keegi alati ülemisel tekil jääkaruvahis.
Minu jaoks oli kahtlemata kõige erilisem meie retke teine pool, kui liikusime piki Gröönimaa idarannikut põhjast lõunasse koos jääkeelega, transpolaarse jäähoovuse viimase osaga, mis kannab Arktika jää piki Gröönimaa idarannikut lõunasse, kus see järk-järgult soojemas vees sulab. See on väga metsik ja raskesti ligipääsetav paik. Samas on Gröönimaa idarannikul polaar-ajaloos juhtunud hulk suuri seiklusi. See tohutu ulatusega kõnnumaa oma metsiku looduse ja väga vähese inimmõjuga jääb kõik Gröönimaa rahvusparki, mis on maailma suurim rahvuspark. Siin kirderannikul võib kohata ka kõige paksemat Arktika jääd – seda mitmeaastast jääd, mis on pärit Gröönimaa põhjaranniku piirkonnast. Õnnestus näha mitme meetri paksusi jääpanku koos tohutu kõrgete ja aukartust äratavate rüsijäävallidega. Sellist jääd ei ole tänases Arktikas enam kuigi palju, kuid kunagistest polaarlugudest on just sedasorti jää kirjeldused mulle mällu süüvinud ja mind kuidagi eriliselt paelunud. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem nii paksu ja vana merejääd kohanud.
Kuidas nägi välja sinu päev „Tara“ pardal – millised olid ülesanded, töörütm ja tingimused?
Minu peamised ülesanded olid seotud minu teadmiste ja kogemustega merejääst ja seal liikumisega, jääkarudega seotud ohtude ennetamisega ja enese kaitsmisega. Olin n-ö jäämere tehniline konsultant. Õpetasin meeskonda relvi käsitsema ja seda, mida jääkarude puhul silmas pidada, kuidas jääl liikuda, sinna vajaduse korral midagi kinnitada ning jäävälju lugeda, pidades silmas nende paksust, vanust ja võimalikku stabiilsust. Samuti tegin tähelepanekuid ja märkmeid tehnilise varustuse ning selle suhtes, mida oleks vaja hankida triivideks ja kuidas üht või teist probleemi lahendada ning tõhusamalt töötada.
Loomulikult olime nagu meeskonna puhul ikka üksteisele abiks mitmesuguste tööde puhul, kus aga aeg ja oskused võimaldasid. Neid tegevusi, mis on vajalikud aluse eest hoolitsemiseks ja elamistingimuste hoidmiseks, jagub alati. Väikeste meeskondadena täitsime vahetustega ka igapäevased ülesanded, mis puudutasid just jaama korrashoidu ja üldist hügieeni.
Oled teinud palju suuri retki – Gröönimaa, Teravmäed, Põhja-Jäämeri. Kuidas praegune projekt nende kõrval välja paistab?
Eks iga projekt on omanäoline ja ka eriline. Põhja-Jäämeri ja merejää on aga siiski minu jaoks kogemusena erakordsem kui mistahes maismaaprojektid. „Tara“ projektid on mulle seda võimalust pakkunud kahel korral. Esimene kord 2007. aastal oli see minu polaarkarjääri algus, midagi väga meeldejäävat – elada pool aastat merejääl, koduks 36 meetri pikkune alumiiniumist purjekas ja pereks üheksa teist meeskonnaliiget. Seal ma õppisin merejääd päriselt tundma. Nüüdne polaarjaama projekt erinebki selle poolest, et mul on seljataga juba aastaid kogemusi ning see keskkond ja olud jaamas pole mulle enam võõrad. Samuti on polaarjaam ise samm edasi mugavuste ja eluolu mõttes. „Tara“ kuunari triiv 2007. aastal pakkus ehk rohkem väljakutseid ja seikluslikkust, selles oli midagi sarnasemat kunagiste esimeste polaarretkedega. Tõtt-öelda just spartalikumad olud ja rohkem seikluslikkust ongi mulle enam meeltmööda. Öeldakse küll, et vanusega hakkab inimene üha rohkem mugavusi hindama, aga no ju ma siis pole veel nii vana.
Kui võrrelda tänast Arktikat sellega, mida nägid oma esimestel ekspeditsioonidel, siis mis on muutunud? Kas see teeb sind murelikuks või pigem annab veelgi motivatsiooni tegutseda?
Jah, tõsi, pea kahekümne aastaga, mis ma olen Arktika uuringutega seotud olnud, on nii mõndagi muutunud. Teadlaste poolt on välja käidud, et kusagil 2005. aasta paiku, nii umbes „Tara“ triivi aegu, toimus Arktikas režiiminihe. See tähendab, et Põhja-Jäämeri sisenes mingis mõttes uude ajastusse, kus varasem mitmeaastane jää asendus suuresti sesoonse õhema jääkattega ja see muudab kogu tervikpilti Põhja-Jäämerel. Arktika on soojenenud ja jääkate kahanenud nende viimase paarikümne aastaga veelgi. See tõesti pole enam see jäämeri, millest võib lugeda varaste polaar-uurijate reisimärkmetest. Aga ega minu mure siin ka midagi muuda. Aastad on näidanud, et inimene suudab väga vähe teha, et neid muutusi ära hoida, ja sestap tuleb meil pigem nende muutustega kohaneda. Olen õnnelik, et mul on õnnestunud ikkagi näha veel jäist Arktikat, tunda külma näpistust ja nautida suuskadel liuglemist üle krudiseva lumevälja. Neid mälestusi ja hetki ei võta enam miski.
Kui peaksid Go Reisiajakirja lugejale edasi andma ühe sõnumi Arktika ja kliimamuutuste teemal, siis mis see oleks?
Need muutused seal Arktikas võivad siit vaadates tunduda väga kauged ja meie jaoks tähtsusetud, aga see pole sugugi nii. Me oleme jäämerele palju lähemal, kui see puht geograafiliselt kilomeetrite ja laiuskraadidega mõõtes paistab. Arktika muutustel on meile läbi kliimasüsteemi, aga ka maailmamere väga selged otsesed ja kaudsed mõjud. Me oleme Arktika tagahoov ja igas mõttes selle mõjusfääris. Sestap tasub seal toimuval silma peal hoida.
- Arktika
- gröönimaa
- Gröönimaa rahvuspark
- moon pool
- Põhja-Jäämeri
- polaarjaam
- Romain Troublé
- sulamisperiood
- Tara fondi polaarretk
- Tara ookeanifond
- Tara Polar Station
- Teravmäed
- Timo Palo
- „Tara“ kuunar
- „Tara“ polaarjaam
- „Tara“ teadusprojekt
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
