„Arktika virutab sulle otsekui nuiaga pähe, sa koged midagi, mida ei oska teisiti nimetada kui „arktiline psühhedeelia“, suunad pilgu läbi väreleva õhu kaugusesse ja ei saa kohati aru, kas see on objektiivne reaalsus või hallutsinatsioon,“ nii kirjeldab Peeter Vähi hiljutist reisi Gröönimaale.
Järgnevate mõtete kirjapanek on sattunud päevile, mil president Donald Trump tegi valjuhäälseid pretensioonikaid avaldusi Gröönimaa territooriumi kohta. See omakorda kutsus esile Taani vastulauseid à la „Gröönimaa pole müügiks“ ning tõstis maailma suurima saare Euroopa-Ameerika poliitilises aegruumis tähelepanu keskpunkti. Selle kõige valguses tõrguvad näpud kirjutamast Greenland või Grønland, meelsamini jään meiekeelse Gröönimaa või pigem isegi gröönikeelse Kalaallit Nunaati juurde.
Nõnda ärevalt see algas…
On päikseline varasügisene päev Maarjamaal. Asutame end koos reisikaaslase Tiinaga lendama mõneks nädalaks Gröönimaale, vahepeatusena on planeeritud lühike öö Islandil. Lennukogemusi peaks meil ju olema küll mis küll, aga mõni meist on ikka loll mis loll… On ju mõnus istuda lennukis vaid T-särgis, salongis igaks juhuks kaasas õhuke tuulepluus. Kogu polaarvarustus, seljakott ja muu kraam on hoolsalt pakitud suurde spordikotti ning saadetud teele tavapärase pagasina. Küll Islandil jõuab Gröönimaa jaoks sobilikud rõivad selga panna.
Saabunud lõpuks Keflavíki lennujaama, leiame pagasilindilt Tiina spordikoti, kuid minu oma ei tule ega tule. Pärast mitut järelepärimist ja telefonikõnet selgub kurb tõsiasi, et see on Tallinnast pandud hoopis Malagasse suunduvale lennukile. Lahke lennujaamatöötaja teatab, et probleemi pole, asi lahendatakse professionaalselt ning pagas peaks jõudma õigesse sihtkohta loodetavasti juba ülehomseks. Jänki kordaks siinkohal mantrana f…, f…, f…! Aga meie ei viida aega ega ütle midagi, sest Reykjavík asub lennujaamast peaaegu 50 kilomeetri kaugusel ning sealsed riidepoed ja kaubamajad suletakse tunni pärast. Taksojuht vajutab gaasipedaali nii kuis jaksab ning vähem kui veerand tundi enne poodide sulgemist jõuame kohale. Tiina läheb mulle uut spordikotti, hügieenitarbeid, päikeseprille jms ostma. Mina palun appi müüjanäitsiku, kes juhatab kätte, kust leida soe aluspesu, sulejope, sokid, kindad, mütsid, fliisid, tuulekindlad püksid. Tormame riiulite vahel ringi tuulekiirusel, sest kaubanduskeskus suletakse punktuaalse täpsusega ja jäänud on veel vaid viis väärtuslikku minutit. Riidekraam lendab ostukärusse selga-jalga proovimata ja hinnasilti vaatamata. Jalga proovin vaid matkasaapaid, mis, nagu hiljem selgub, said siiski poole numbri võrra liiga suured – 46, ent vastupidine oleks igatahes halvem. Ühesõnaga, hädavajalik reisivarustus on olemas, aga siiski mitte päriselt. Hispaaniasse lennutatud spordikotis on ka foto- ja videokaamerate varuakud ning akulaadijad. Hilisel õhtutunnil pole sedavõrd spetsiifilist kraami kusagilt hankida. Aga hää, et niigi läits!
Järgmisel hommikul oleme taas Keflavíki lennujaamas ja ootame väljalendu ihaldatud sihtkohta Gröönimaa idarannikul. Paraku pole ilmastikuolud sellised, mis võimaldaksid Nerlerit Inaati „lennuväljal“ isegi väikelennukil maanduda. Kasutan siin jutumärke, kuna see pole päris lennuväli, vaid pinnasekattega maandumisrada, mis toimib ohutult üksnes hea ilma korral. Ja nõnda lükkub meie lennureis edasi algul tunni, siis kahe võrra, seejärel „kuni järgmise teadaandeni“, „kuni ilmaolude paranemiseni“ ja nii edasi. Tegelikult tõuseme tumesinisesse taevasse alles järgmise päeva varajastel hommikutundidel. Aga see selleks.
Euroopa või Ameerika?
Lõpuks jõuame hiigelsaarele, mille kohta kohalikud elanikud ütlevad Kalaallit Nunaat. Täpsemalt oleme saare ülimalt hõreda asustusega idaosas ja põhja-lõuna suuna arvestuses umbes keskel, kaugel põhjapolaarjoone taga umbes 70. laiuskraadil, Kangertittivaqi fjordi piirkonnas. Parema ettekujutuse saamiseks lisan ka maakaardi, millel tähistasin punase sõõriga ala, kus meil on võimalus seigelda. Pildistasin spetsiaalselt just sellise kaardi, millel on eelkõige gröönikeelsed kohanimed. Ja muide, kõrvalepõikena liigub silm päris põhja ja tabab kirja Nuna Kunngissaq Frederik (‘Kroonprints Frederiki maa’). Täpselt kaks aastat tagasi sai Taani kroonprintsist kuningas Frederik X ning vaid loetud päevad tagasi viibis Tema Majesteet Eestis riigivisiidil, mil paljudel tallinlastel avanes võimalus temaga raeplatsil kohtuda.
Tegelikult tahan kõnelda hoopis muust. Inimloomusele on omane soov paigutada asjad, nähtused ja fenomenid ajus õigetesse lahtritesse. Sageli toimub lahterdamine alateadvuslikult või sooritab aju sellise klassifitseerimise automaatselt. Muusikuna ei pea ma kontserti nautides arutlema, kas tegemist on levi- või süvamuusikaga, see on selge paugupealt. Ent nüüd, viibides Gröönimaal, ei saa ma lahti painavast küsimusest, kas tegemist on Euroopa või Ameerikaga või hoopis millegagi, mis on väljaspool kategooriat „maailmajagu“? Võib-olla aitab tagasivaatav pilk ses asjas paremini selgusele jõuda.
Artikli piiratud maht ja veelgi enam mu väga piiratud teadmised selles vallas ei luba laskuda peensustesse, aga kõige üldisemas plaanis ning väga-väga lihtsustatult nägi saare asustamine välja niisugune… Umbes 4500 aastat tagasi võisid Gröönimaa lääne- ja lõunaosas maabuda esimesed asukad – öelgem nende kohta paleoinuitid –, kes olid ilmselt nii geneetilises kui ka kultuurilises suguluses arktilise Kanada elanikega. Esimesele rändele järgnesid uuemad immigratsioonilained ja kultuurikihistused. Ning põguski pilguheit gloobusele kinnitab Põhja-Kanada saarte ja Gröönimaa geograafilist naabrust. Ses mõttes võiks Gröönimaad vaadelda Põhja-Ameerika juurde kuuluvana. Teisalt hakkasid 1. aastatuhande (pKr) lõpu eel siinmail ilma tegema Islandi ja Norra taustaga viikingid, eelkõige kurikuulsa Eiríkr Punase eestvedamisel. Ikka tuldi sinna, kus elukeskkond oli inimsõbralikum – saare lõuna- ja lääneossa. Koos eurooplastega tuli ka ristiusk. Märksa karmimate olude ja iseäranis külmade talvedega maa idaosa jäi endiselt tühjaks. Jah, Ida-Gröönimaa kliima on küll karm, kuid siiski leebem võrreldes samade laiuskraadidega planeedi lõunapoolkeral. Selle näitlikustamiseks lisan siia foto, mille tegin Antarktise kontinendil üsna polaarjoone lähedal.
Mõnda aega jagasid viikingid maad põlisrahvaga, ent 13. sajandil sai saar Norra Kuningriigi osaks, seejärel, alates 18. sajandist läks ülemvõim järk-järgult üle taanlaste kätte. Seotus Taaniga on jätkunud tänaseni, kui mitte arvestada paari lühiajalist intermezzo’t. Sellest vaatekohast nähtuna asuksime praegu justkui Euroopa kultuuriruumis, Euroopas.
Arktiline lummus
Niisiis, maandunud Nerlerit Inaati lennurajal, võtame ette paarikilomeetrise jalgsimatka rannikule, kus meid ootab Norra lipu all seilav väike laev nimega „Polarfront“. Lisaks meeskonnale mahutab see pardale 12 reisijat. Kapten võtab suuna läände, fjordi sügavusse, sisemaa poole. Tegelikult juhib laeva kindlakäeline tüürimees, sest kapten – jätan siin ta nime mainimata – on vahetpidamata kas lõbusalt vindine, purjus või pohmellis. Meenub üks laul Kukerpillide repertuaarist, ümisen mõttes viisi kaasa: „Esimene tüürimees ei raatsi iial juua, kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua. /…/ Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint, jäi masti alla magama, kui väljas oli vint. /…/ Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi.“ Vaatamata kõigele liigub „Polarfront“ siiski ning pole tänu jumalale seni kokku põrganud ühegi jäämäega.
Kui ilmaolud vähegi lubavad, lahkume igal võimalusel väiksema paadiga laevalt ning randume. Teeme tavaliselt poolepäevase matka maismaal, liikudes kitsastes kanjonites, ronides üle kaljude ning tõustes aeg-ajalt liustike kohale kõrgendikele. Mõistagi on meil kõrval relvastatud ihukaitsja, kes kaitseb võimaliku jääkarurünnaku eest. Kuigi püss on alati laetud ja näpp päästikul, siis paugutamise vajadust õnneks ei teki, sest loomad hoiavad mõistlikku distantsi.
Mida me enda ümber näeme? Ikka lumi, jää ja liustikud, meri ja Eisberg’id, kaljud ja mäed, öösiti muidugi lillad-punased-rohelised virmalised, vaheldust pakuvad linnud, hülged, vaalad, jääkarud ning harvad muskusveised. Polaarrebaseid ega põhjapõtru pole esialgu näha. Ei märka ka vähimatki jälge inimtegevusest. Nii oli eile, nii on see täna ja küllap ka homme. Säärases üksluises kulgemises möödub kolm päeva, nädal, tosinkond päeva – peaks juba olema tapvalt igav, aga ei ole. Tekib omalaadne lõpmatuse ja igavikulisuse tunne, Arktika virutab sulle otsekui nuiaga pähe, sa koged midagi, mida ei oska teisiti nimetada kui „arktiline psühhedeelia“ (psühhotroopsete mõnuainete abita). Suunad pilgu läbi väreleva õhu kaugusesse ja ei saa kohati aru, kas see on objektiivne reaalsus või hallutsinatsioon.
Silm kinnistub ikka ja jälle liustiku küljest lahti murdunud tohututele jääkamakatele. Mastaabid on vapustavad. Väidetavalt moodustab veepealne osa ainult 1/7 või 1/8 jäämäe suurusest. Seega, kui meile ujub vastu hiigelmägi nähtava kõrgusega 30 meetrit, siis vee all on piltlikult ligikaudu kaks-kolm Pariisi Jumalaema kirikut. Kui mõni säärane Eisberg on jõudnud aja jooksul teatud määral sulada, siis raskuskese muudab asukohta ning seni rahulikult vesises voodis uinunud jäähiiglane otsustab äkitselt külge pöörata. See võib käia loetud sekundite või paari minutiga ning kaasnev jää pragunemise heli on kõrvulukustavalt vali, lisaks eemalduvad sellest kontsentrilised lainesõõrid, otsekui tsunami. Ühte sellist kukerpalli kogeme vähem kui 100 meetri kauguselt.
Nagu öeldud, lendasid meie kaamerate varuakud ja laadijad Costa del Soli. Akud tühjenevad teadagi külmas ja niiskes keskkonnas aga kiiremini, nii et püüan tegutseda väga säästlikult. Peas vasardab küsimus, kas seda või teist kaljut või hüljest on ikka tingimata tarvis pildistada. Ent hiiglaslike jäämägede jäädvustamisest ma loobuda ei suuda, need on sedavõrd kaunid. Kahtlen, kas ükski skulptor oleks võimeline midagi sarnast looma – seda suudab vaid emake loodus.
Ennäe, inimene!
Lõpuks ometi jõuab kätte see päev, mil – oh imet! – pakpoordilt hakkavad läbi udu paistma värvikirevad väikesed majad rannal. Üks neist on torniga, küllap kirik. Sadamakaid pole, peame esialgu jääma kaldast paari kaabeltau kaugusele reidile, lähedusse on end ankurdanud ka üks purjekas, mis näib pärinevat sajandite tagant. Udu taandub ja väike mootorpaat viib meid kaldale. See on Ittoqqortoormiit (grööni keele ida dialektis ’suure maja elanikud’) – midagi enamat kui küla, kuid päris linna mõõtu välja ei anna. Gröönimaa konteksti arvestades on see siiski pigem linn, kus elanikke ikkagi üle 300, enamikus mõistagi grööni keele idamurret tunumiiti kõnelevad inuitid. Vaatamata oma suhtelisele väiksusele ei saa Ittoqqortoormiiti tähtsust siinses regioonis alahinnata, sest kui mitte arvestada väheseid rannaäärseid vaala- ja hülgeküttide hütte ning ühe USA sõjaväebaasi jäänuseid, siis asub teine lähim tõsiseltvõetavam väikelinn Tasiilaq siit linnulennult enam kui 800 kilomeetri kaugusel lõuna-kagu suunas.
Mitmetest artiklitest võime lugeda, et Ittoqqortoormiit on üks nurgatagusemaid asustatud punkte planeedil Maa ning parim paik tutvumiseks inuittide traditsioonilise elulaadiga. Küllap oleks ühe eksootikajanuse turisti soovunelm näha loomanahkadesse mähkunud pärismaalasi, kes elavad igludes ja ajavad kivikirvega jääkaru taga. Midagi sellist siin pole. Küll aga on pood, kus kõrvuti toidukraamiga on riiulitel peaaegu kõik eluks hädavajalik: kindad, küünlad, tikud, sigaretid, kaitsekiivrid, püssid, loomanahad… Veedame Ittoqqortormiitis vast ehk pool päeva, aga jõuame selle ajaga teha oma ostud, külastada kelgukoerte kasvandust ja surnuaeda, vestelda kohalike elanikega, kuulda arhailist autentset rahvalaulu ning teha üsna põhjaliku ringkäigu alevikus. Silma jäävad velskripunkt, võimsad diislijõul töötavad lumesahad, mobiilsidemast, pangaautomaat, helikopteri maandumisplats… Tegemist on ju ikkagi kolmanda aastatuhande kolmanda kümnendiga!
Lõpetuseks tsitaat biitlite esimese USA tuuri aegsest intervjuust. Ajakirjanik küsis bändilt: „Kuidas te Ameerika üles leidsite?“ Trummar Ringo Starri vastus kõlas: „Gröönimaa juurest tuli pöörata vasakule.“
Kadriorus jaanuaris 2026
- Ameerika
- Arktika
- arktiline psühhedeelia
- Donald Trump
- Eisberg
- Euroopa
- Frederik X
- gröönimaa
- Ittoqqortoormiit
- Kalaallit Nunaat
- Kangertittivaqi fjord
- Keflavíki lennujaam
- Nerlerit Inaat
- Norra Kuningriik
- Nuna Kunngissaq Frederik
- Peeter Vähi
- Reykjavik
- Tasiilaq
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
