Kaido Haagen arutleb intrigeeriva teema üle – kas fotoga teenitakse pildistatavat objekti või on objekt pigem fotograafi isiklike ambitsioonide teenistuses?
Fotograafias võib mingi teema käsitlemise mõttes laias laastus eristada kahesugust lähenemist. Üks on vaatleja positsioon, mille puhul on peamiseks väärtuskriteeriumiks dokumentaalsus ehk eluolu näitamine just sellisena, nagu see on, ilma fotograafi otsese sekkumiseta. Teine võimalus on lavastuslik foto. Ja otse loomulikult on lisaks selle lavastaja-vaatleja skaala otstes olevatele puhtakujulistele kategooriatele olemas ka hulk vahepealseid, pooltoonides astmeid ning seda pea kõikides fotograafia žanrites. Kindlasti ei saa neid eri lähenemisi vastandada ja öelda, et üks on parem või õigem kui teine. Kõik sõltub sellest, miks kaamera päästikule vajutatakse, miks konkreetne foto tehakse.
Miks pildistad?
Reisifoto puhul tuleks endale enne kaamera kättehaaramist selgeks teha, kas oma fotoga teenitakse pildistatavat objekti või on objekt pigem fotograafi isiklike ambitsioonide teenistuses. Ka Eestis on eksponeeritud töid ühelt maailmakuulsalt fotograafilt, kes pildistas nii-öelda eksootilisi hõime üle maailma. Ta valis väga hoolikalt välja pildistamise koha ja aja, palus hõimuliikmetel selga panna kõige uhkemad rahvuslikus stiilis kehakatted, paigutas inimesed talle endale sobivaimana tundunud positsioonidele, paremate valgusolude loomiseks võttis appi lisavalgustid ja sai tulemuseks vägagi efektse foto. Aga siinkohal tasuks hetkeks mõelda, kas selline foto on mingisse hõimu kuulujate objektiivne kajastus või on see pigem visuaal sellest, millisena meie oma arenenud maailmas tahaks neid näha.
Foto tehisaru ajastul
Juba paarkümmend aastat tagasi ühe kuulsa postimüügikataloogi toimetajaga vesteldes parafraseeris ta tabavalt üht laialt tuntud ütlust: „Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna.“ Eriti aktuaalseks on see veidi väänatud kõnekäänd saanud nüüd, mil tehisaru areneb kosmilise kiirusega. Enam pole võimalik pildile lihtsalt peale vaadates öelda, kas tegemist on autentse foto või arvuti poolt genereeritud visuaaliga. Selline ebakindlus aga toob endaga kaasa selle, et seni tõe kriteeriumiks olnud foto- ja videokaadri vastu kaob inimestel usaldus. Ja üsna suure tõenäosusega võib suhtumine fotosse pöörduda otse vastupidisesse suunda – kui kaader näeb väga hea välja, siis arvatakse, et kindlasti on see manipuleeritud või tehisaru poolt tehtud.
Läbinisti objektiivset fotot ei ole olemas
Nii ongi iga fotograafi ees ka valik, kui palju ta võib fotot töödelda. Võtame näiteks mustvalge foto. Läbi aegade on dokumentaalfotograafias olnud üheks tööriistaks värvide elimineerimine. Sageli võimaldab just mustvalge foto esile tuua pildil kõige olulisema ja jätta kõrvale sisu seisukohalt ebaolulised, ent visuaalselt pilkupüüdvad värvid. Ka tänasel päeval, mil praktiliselt kõik fotod salvestatakse algupäraselt värvilisena, ei pea pildi mustvalgeks tegemist keegi manipuleerimiseks, kuigi selleks on kümneid ja kümneid eri võimalusi. On puhtalt subjektiivsuse küsimus, kas värvitul fotol näidata punast tomatit musta, valge või hallina. Objektiivsust selles ei ole olemas. Samasugune autentsuse küsimus kerkib üles ka näiteks pildi nurkade ja servade tumendamisel, eesmärgiga juhtida vaataja pilku rohkem foto keskosa poole. Kui ma teen foto mõne objektiiviga, millele see niinimetatud vinjetiefekt on juba algupäraselt iseloomulik, siis seda aktsepteerivad kõik foto loomuliku osana. Aga kui ma lisan vinjetifiltri hiljem järeltöötlusprogrammis, kas see on siis juba mittedokumentaalne foto? Või kui ma objektiivi ehitusest tingitud iseloomuliku vinjeti, pidades seda defektiks, arvuti abil eemaldan? Kas on siis hoopis see manipuleerimine? Sajaprotsendiliselt objektiivset fotot pole olemas. Valikuid on palju ja igal fotograafil on omad kriteeriumid, millest ta lähtub. Oluline on, et vaataja ees jäädaks ausaks.
FERRUM
Fotod selles seerias on tehtud laevadest, mis omal ajal vedasid soola Roheneemesaarte Sali saare Pedra de Lume külakesest Lääne-Aafrikasse. Kuna võttenurki nende laevade jäädvustamisel oli nii allapäikest kui ka vastu valgust, siis roostese metalli mustritele tähelepanu toomiseks ja seeria ühtsuse huvides elimineerisin järeltöötluse protsessis erinevad taeva sinised toonid kõikides kaadrites.
- dokumentaalfotograafia
- dokumentaalsus
- fotograafia
- Kaido Haagen
- Lääne-Aafrika
- lavastuslik foto
- Pedra de Lume küla
- reisifoto
- Roheneemesaared
- Sal’i saar
- tehisaru
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
