GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Maitserännakud Kanaaridel

Tekst: Maris Pruuli, Tiit Pruuli, fotod: erakogu

1. aprill 2026

Maris ja Tiit Pruuli valmistasid Tenerifel Ave ja Herkki Haldre juhtimisel kõikvõimalikke hõrgutisi.

Casa Carmeni juurest on vaated allapoole otsekui lennukist ja mõned saabujad vajavad alustuseks nn parkimisnapsu, sest auto parkimine järsul ja kitsal külatänaval võib olla paras väljakutse. Chirche ajalooline küla asub 800 meetri kõrgusel, mis tähendab, et hallid madalad pilved mähivad ta aeg-ajalt endasse ja seal on tükk maad jahedam kui all ookeani ääres. Kui me veebruari keskel juba kolmandat korda Avele ja Herkkile külla läksime, sõitsime lisaks tavalisele pilvele ka roosasse lõhnavasse mandliõite pilve. See kevad olevat iseäranis õiterohke, arvatakse, et tänu tavapärasest jahedamale talvele.

Casa Carmeni kõrge värav oli juba kutsuvalt lahti. Tänava poolt tumeda ühetoonilise aia taga avaneb siseõu, mis on otsekui suur maalritöö. See ongi tegelikult juba aastaid Tenerifel elava lätlasest kunstniku Oskars Oak’i nädalase töö vili, mis teeb tuju heaks veel enne, kui Ave ja Herkki lahkelt vastu tõttavad. Algselt oli see värav just tänava poolt maalitud, aga siis selgus, et ajaloolises külas peab järgima vana joont ja ei mingeid värve! Nutikas pererahvas ei võõbanud väravat taas pruuniks, nagu politsei käskis, vaid kruvis hinged lahti ja keeras värava tagurpidi. Nii on kunstitöö nüüd hoovi pool.

Herkki ja Ave ütlevad endi kohta, et nad tegelevad maitserännakutega. Ave kui meisterkokk teeb koolitusi ja süüa, Herkki õlul on toiduelamuse vürtsitamine lugudega (toidu)kultuurist, kohalikust ajaloost ja legendidest. Pärast me esimest külaskäiku võtsime oma tunde kokku nii:

„Kui keegi (ekslikult) arvab, et mereannid pole tema tassike teed, siis ta pole lihtsalt sattunud Ave ja Herkki Haldre juurde. Nende kodust Tenerifel ehk Casa Carmenist saime kuningliku ja samas imekoduse toiduelamuse. Ja mitte ainult toidu. Herkkit kuulates on tunne, et ta on siin ca 12 miljoni aasta eest 1200-kraadise laava survel merepõhjast hirmsa mürinaga tõusnud saarel elanud sellest ajast peale, kui maakoor hangus. Kuidas tekkisid laavatunnelid, kuidas laavamullidesse kogunes eluks vajalik joogivesi, kuidas kunagi naabermajas elanud kohaliku nõia vaim neid endiselt valvab, miks tapase nimi on hispaania keeles kaas (nagu potikaas). Vahel pidi üle küsima, kas lustaka legendi taga on ikka puhas tõde või on see segunenud Herkki fantaasiaga. Olenemata vastusest jäid ikka pikisilmi uusi lugusid ootama.

„Toit peab olema lihtne!“ on toidukuninganna Ave deviis. Teda vaadates tunduski kõik lihtne. Aga ise nuga haarates kippus miski esmalt silma pritsima, liivaseks jääma või lendu minema. Tiit andis puiklemata oma lõikelaua ja merekarbid peakokk Avele, kes siis nende peal töövõtted ette näitas. Lõpptulemus sai maksimumpunktid, rahulolev mõmin ja ohkimine oli kiitus kokkadele ja meie kannatlikule juhendajale! Meie nelja-tunniselt toiduseikluselt mägedest alla sõites nuputasime tänuga, kuidas selliseid elamusi tekitatakse. Oluline pole serveerida sinituuni, mida muide siinsetes vetes leidub ja mille KILOhind võib olla viiekohaline. Esmatähtis on tahe oma teadmisi ja oskusi soojalt jagada. Profikoka kogemused pluss armastus toidutegemise vastu, värskelt merelt toodud kraam, sajad ja sajad loetud ja kuuldud infoallikad, neisse süvenemine ja oskus neist vaimukad ja targaks tegevad lood kokku panna.“

Nii pole imestada, et kuu aega hiljem olime oma sõpradega Haldrete juures tagasi, et läbi teha Kanaaride klassika, esmajoones mojode valmistamise õpituba.

Kui Haldred kolme aasta eest Tenerife oma uueks koduks valisid, oli esialgne plaan rahulikult sooja ilma ja head veini nautida. Tegusatele inimestele sai peagi selgeks, et sellest jääb väheks. Tahaks tegutseda ja suhelda. Kokandushuvilistena hakkasid nad uurima, kus saaks kohalikku kööki lähemalt tundma õppida. Selgus, et sellist kohta ei leidunudki ja nii on nad selle mõne aastaga ise tekitanud. Esialgsest sõprade ja pigem eestlaste ringist on välja kasvanud rahvusvaheline klientuur. Neid on üles leidnud Saksa telekanal Cabel Eins ja Briti Canal 4. Järjekord on ukse taga ja veebruari keskel, kui meie seal olime, reserveeriti elamuskoolitusi juba oktoobrisse. Alguses plaanisid nad teha paar koolitust nädalas, nüüd teevad sageli kaks päevas, üksikutel kordadel isegi kolm. Herkki sõnutsi on tohutult põnev väljakutse end võõras keskkonnas nullist üles töötada, hasart kannustab, kogu aeg õpid ise juurde, tagasiside rahulolevatelt külalistelt kannustab. Grupid hoitakse väikesed, et jõuaks igaühega suhelda ja säiliks kammerlik atmosfäär.

Vesi

Herkki tegi meile seegi kord sisuka sissejuhatuse. Mis on Põhja- ja Lõuna-Tenerife vahe? Põhjas kasvab kõik mühinal, teadaolevat ajalugu ja arhitektuuri on 15. sajandist alates. Lõuna-Tenerife seevastu on lühidalt kokku võttes päike, kaktused ja turistid. Ajalugu kui selline algab alles 1960ndatest. Lõunas toodetakse magevett ookeaniveest elektri abil. Elektrit saadakse põhiliselt naftast. Praegu mitmel pool vuhinal pöörlevad tuulikud (ja tuult siin jagub!) on püstitatud alles viimase viie aasta jooksul. Päiksepaneelid (ja kui palju siin veel päikest on!) olid vähemalt eraisikutel kaua aega üldse keelatud. Kui ise ja ilma loata üles panid, võis trahv olla kuni 8000 eurot. Heikki ja Ave taotlust oma majale päiksepaneelid panna menetleti kaks aastat ja üks kuu! Lisaks kaasnes iga sammuga riigilõiv, mis polnud kaugeltki väike. Herkki ja Ave naeravad ise, et kogu selle kadalipu läbimine ehk ametnikega suhtlemine oli kui tasuta keeltekool.

Casa Carmen ei asu rannikul, vaid mägedes. „Mägedes on vett, siin algas elu varem,“ rääkis Herkki ja esitas esimese viktoriiniküsimuse: „Kuskohast see vesi siia tuleb? Pole jõgesid ega allikaid, vihma sajab harva.“ Pärast me edutuid pakkumisi pidi Herkki ka ise vastama: „Aitäh tuleb öelda kanaari mändidele, mis kasvavad 500-2000 meetri kõrgusel. Männiokkad on hiigelpikad ja kolmekaupa pundis. Okaste vahele koguneb madalatest pilvedest kondensvesi, mis okstelt vihmana maha langeb.“

„Ja siis voolab vesi ojadena mägedest alla,“ hakkasime asjast aru saama.

„Eiii, oota nüüd,“ andis Herkki delikaatselt märku, et me pole asjadest siiski kaugeltki aru saanud. Jäime tänulikult kuulama Herkki loengut vulkaanide ja laava iseärasustest. Kauges minevikus purskasid Tenerifel laava ja gaasid korraga ja nii jäid laava hangudes pinnasesse mullid ehk suurepärased veereservuaarid. Nii võib vedamise korral juhtuda, et sinu maja all on isiklik mitmekümnekuupmeetrine gaasimull, kuhu valgub perfektne joogivesi.

Veetorusid vanal ajal mõistagi polnud ja nii ehitati tänase päevani töötavad akveduktid, mida mööda vesi vajalikku kohta juhiti. Mõistlik oli vee lähedusse hoida ja nii need mägikülad kerkisid.

Mis amet sul on? Männiokkakoristaja

Kanaaridel näeb kõikjal mäekülgedel terrasspõlde, millest suuremat osa enam ei harita, supermarketitest saab toidu kergemini kätte. Tillukeste maalappide eest hoolitsemine on raske käsitsi töö, põllutöömasinaid seal kasutama ei mahu. Herkki sõnutsi olid külades varemalt ekstra ametimehed piñolero’d, kelle ainus ülesanne oli koguda männiokkaid, mis segati sõnnikuga ja laotati terrassidele, et tekiks viljakandev huumus. Kui kivine põllulapp juba saaki andis, laotati vili, kartulid ja muud köögiviljad munakividega kaetud ringikujulistele platsidele päikese kätte kuivama. Seejärel pandi platsi ümber ringi käima kas eesel või ka kaamel (hispaanlased tõid neid omal ajal Aafrikast tööloomadeks), kelle taga lohises surfilauale sarnanev plaat. Selle alla olid kinnitatud kivid ja nii tekkis üksteise vastu hõõrduvate veskikivide efekt, mis muutis kogu saagi traditsiooniliseks gofio jahuks. See meenutab eestlaste kama, on kangesti toitev ja seda serveeritakse sageli puljongiga segatuna. Kohalikud lapsed söövad gofio puru hommikuti piimaga. Olime sellest jahust juba varem lugenud ja ühes rustikaalses restoranis oli see menüüs.

Tiit saatis kohe Herkkile sõnumi, et mis asi on gofio escaldon ja kas Herkki oskab seda teha.

„Oskame küll, kuid siin köögis on ka paremaid maitseid,“ vastas Herkki.

Olime enne vastuse saamist jõudnud gofio juba lauda tellida ja tuleb tunnistada, et see klassifitseerus rubriiki „huvitav“.

Pidev uue otsing ja areng kindlustab selle, et ka tegijail endil ei teki rutiini. Ave käis äsja Valencias, et õppida paella tegemist eks-Michelini koka Jose Rodrigueze juures erakoolitusel. Valenciat loetakse paella sünnikoduks ja Ave ütleb kelmikalt, et teeb nüüd õige hästi vahet, milline on see õige paella ja milline lihtsalt riisiroog.

Kaste = salsa = mojo

Meie alustasime Kanaari maitserännakut mojodest, kastmetest, mida loetakse siinse köögi alustaladeks. Neid pakutakse peaaegu igas söögikohas ja ehkki teoreetiliselt samad, on maitseid seinast seina. Igatahes on kohe aru saada, kas kasutatakse konserveeritud või värskelt valmistatud kraami. Kui viimast oled saanud, siis esimest enam ei taha. Iga endast lugupidav kanaar valmistab mojod muidugi ise. Mojot võib teha munadest, juustust, isegi looma rupskitest, aga kuulsaimad ja levinuimad on kindlasti punane ja roheline mojo.

Enne käiste üleskeeramist saime Herkkilt ülevaate, kuidas need kastmed ülepea Tenerifele jõudsid. Roheline mojo pärineb Lähis-Idast ca 2000 aasta tagusest ajast ja levis Rooma impeeriumi hiilgeaegadel laialt. Selle jõudmise Kanaaridele võivad portugallased endi arvele kirjutada. Punase kastme tõid hispaanlased Aafrikast, kui Kanaarid nende omaks said. Araablased valitsesid Hispaania alasid 800 aastat ja eks need riisi, paella ja punase kastme juured mauridelt pärit ole. Rohelist mojot kasutatakse pigem mereandide ja kala kõrvale, punast rohkem liha tarbeks. Meie paneme Tenerifel olles head mojot valimatult kõikjale. Ave kiitis selle heaks ja naeris, et kanaarid on nii sõbralik rahvas, et keegi ei tule sulle kallale, kui juhtumisi valesid asju koos sööd. Mojode koostisosad on läbivalt kas rohelised või punased, eks sellest nimedki.

Kui uhmerdamise vahepeal käsi puhkasime, siis uurisime, kas käsitöö asemel ei sobiks järsku saumikser. Ave naeratas malbelt, et ega kedagi keelata ei saa, aga see ÕIGE maitse kipub siis kaduma minema.

Papas antiguas

Mojode tegemise taustaks podisesid pliidil kõrge äärega pannil väikesed ja krimpsus kartulid, millesarnaseid siin saarel nimetatakse üldnimetusega papas antiguas. Pealtnäha kartul nagu kartul ikka, aga jälle oma looga. Esiteks on tegu eheda Kanaari kartuliga, mis pärineb Andidest Boliiviast ja Peruust. Sõna papa tuli ketšua keelest. Poodides müüakse kartuleid, millel on silt papas canarias, oh mis tore, eelistame kohalikku! Selle all on aga väike kiri, millest selgub, et need on pärit Suurbritanniast. Need päris-Kanaari kartulid ei kasva isegi mitte Hispaanias. Nimelt sobivad talle vaid ekvaatorile suhteliselt lähedased alad ja seda mitte niivõrd soojuse pärast. Siit tuli Herkki järjekordne viktoriiniküsimus, et miks siis? Aga selle pärast, et ekvaatori lähistel on päev aasta ringi sama pikk ja just valguse-pimeduse vaheldumise ühtlus on nende kartulite kasvatamisel edu pant.

Kanaaridel kasvatatakse 16 eri sorti kartuleid. Ave ja Herkki olid meie toiduelamuseks valinud kartulid nimega papas negras, mida tööstuslikes kogustes ei kasvatata ja nii saab neid taluturult või otse farmerilt. Saagikus on väike, kilo ruutmeetri kohta ja vaid üks saak aastas.

Tiit: „Eee… ega see ei tähenda, et nad väga kallid on?“

Herkki: „On, aga ärge muretsege, need sain suhteliselt odavalt – 9.90 kilo, tavaline hind on 10-20 eurot kilo eest.“

Vanasti keedeti kartuleid ookeaniveega, nüüdsel ajal lisatakse keeduvette meresoola, mille kogus peaks võrduma ookeanivee soolsusega. Muidu nende valmistamisel suurt kunsti pole, isegi koorima ei pea, piisab, kui korralikult puhtaks pesed. Kriitiline punkt saabub vahetult enne seda, kui viimane vesi ära keeb. Siis peab kartulipanni hoolega raputama, et kartulid põhja ei keeks/kõrbeks ja liigne sool kartulitelt maha langeks. Tulemus meenutab omal ajal tuhas küpsetatud kartuleid ja on tegelikult väga maitsev. Iseäranis koos mojodega.

Kits

Meil oli aga lisaks sellele hommikust saadik ahjus küpsenud kitseliha. Kitseliha ja -juust on väga kohalik kraam ja kangesti hea.

Herkki kinnitas, et teadlased on DNA abil välja selgitanud, et kitsed tulid Kanaaridele ca 2000 aasta eest Aafrikast Niiluse piirkonnast. Sellest ajast pärinevad ka salapärase põlisrahva guantšide esimesed jäljed, aga kuidas nemad siia said, on tänaseni ebaselge, et mitte öelda suur saladus. Sellisel puhul on legendid kerged tekkima, Herkki on neist paljudega tuttav ja tutvustas meile paari oma lemmikut. Müstiline on see, et kuskilt pole leitud mingeid meresõiduvahendite säilmeid, ei ühtegi jälge kalastamisest. DNA näitab, et tegu polnud ka ühtse rahvaga, vaid nende hulgas oli nii valgeid kui ka negroidse rassi esindajaid. Nad mumifitseerisid oma surnuid ja ehitasid püramiide, nagu seda Egiptuses tehti. Kohalike üks armastatud vastuseid guantšide päritolule on: „Jumal lõi guantšid ja pärast unustas nad ära.“ Üks teooria on, et inimesed tulid siia papüüruslaevadega, mis lagunesid. Siin polnud materjali, millest uusi ehitada ja pikapeale unustati meresõiduoskused sootuks. Teine legend räägib, et just ca 2000 aasta eest võisid vanad roomlased kasutada neid saari oma orjalaagrite paigana. Rooma impeerium oli suur ja lai ning nii võisid ka orjad mistahes rassist olla. Nad toodi laevadega siia ja muidugi ei jäetud neile paate, millega nad oleksid põgeneda võinud. Orjade ülesandeks oli orchia vetikatest spetsiifilist lillat värvainet toota. Vahemere maades oli see vetikas peaaegu otsa lõppemas, aga värvi vajati hädasti katoliku preestrite rüüdeks. 5. sajandil Rooma impeerium lagunes ja kuni 14. sajandini polnud kellelgi siia saartele asja. Nii võiski olla, et jumal unustaski need inimesed, kes jäid sajanditeks omapäi.

Tapas

Herkki järjekordne viktoriiniküsimus: „Tapa tähendab hispaania keeles kaant. Millest selline nimi maailmas ülipopulaarseks saanud snäkkidele?“ Legend räägib, et kui kuningas Alfonso X haigestus, käskis arst tal palju veini juua ja väikeste ampsudena võimalikult tihti süüa. Haige kuningas tõrkus, vein jäi kauaks seisma ning kärbsed olid kohe platsis ja klaasi kukkumas. See oli mõistagi ebameeldiv ja nii kattis nupukas tohter veiniklaasi mõne singi või juustulõiguga. Pikapeale sai kuningas terveks ja veinikõrvased ampsud ehk kaanekesed ehk tapas väga populaarseks. Herkki tegi hoogsa jutu lõpetuseks kummarduse ja paistis isiklikult rõõmustavat, et kuningas tervenes ja et seeläbi oli võimalik nende koduköögiski õilsaid ampse serveerida.

Meil olid kaanekesteks magus singisse ehk jamón’i mässitud dattel, kitsejuustulõik magusa datliga ja grillitud pimiento padrone pipar soolahelvestega.

Pimiento padrone pipraga on aga alati võimalik väike üllatusmoment. Nimelt võivad ühel ja samal taimel kasvada magusad ja ka mõned ülivürtsikad-kibedad piprad, pealtnäha kõik täpselt ühesugused. Tõde selgub alles siis, kui pipra suhu paned. Meil vedas, aga Heikki-Ave sõnutsi on ette tulnud, et pärast pipra söömist tekib vastupandamatu tahtmine suu lahti vastutuult tormata. Herkki seletas, et ettearvamatu ütlemise ja käitumisega inimeste kohta tavatsevad hispaanlased just sel põhjusel sama terminit kasutada – pimiento padrone inimesega tuleb sama ettevaatlik olla kui pipraga.

Bien me sabe

Magustoit bien me sabe ehk „mulle maitseb hästi“ on taas üks kohalik toredus, mis meenutab Ave sõnul natuke eestimaist leivasuppi. Kanaaridel on see väga populaarne ja selle tõestuseks korraldatakse selle valmistamise meistrivõistlusi. Maaletoojaks võib taas pidada araablasi, kes tõid siia ka mandlid, mis on selle magustoidu põhikomponent.

Viie magustoidu tarbeks röstitakse pannil 125 grammi mandlijahu pidevalt segades pruunikaks. Samas pannakse tulele pott 125 grammi veega, millele lisatakse ühe sidruni mahl ja riivitud koor. Eraldi kausis lüüakse kergelt vahtu 2 munakollast ja 125 grammi suhkrut või mett.

Kui vesi soojeneb, lisatakse röstitud mandlisegu ja seejärel munad suhkruga. Segu ei tohi keema lasta ja tuleb madalal tulel korralikult ühtlaseks segada. Näeb välja kaunis mittemidagiütlev, aga oh kuidas maitseb! Edasi kaussidesse jahtuma ja garneerimist ootama. Selleks sobivad hästi vaniljejäätis ja roosbegoonia punane täiesti söödav õis.

Kaktusemoos

Seda Haldred ei paku. Viigikaktus on küll ülikohalik ja kõikjal nähtaval. Need ilusad punaste õuntena mõjuvad okkalised pallid olid meile tundunud raisatud ressursina kuivusest krõbiseval maal. Avastasime kaktusemoosi purgi ühelt Põhja-Tenerife turult ja kohe ostsime. Tiit ei suutnud umbusklikult küsimata jätta, kas müüja ISE ka seda proovinud on. Google teatas, et tegu on supertoiduga, mis alandab kolesteroolitaset, aitab kaasa kaalulangusele, parandab seedimist, võitleb vähirakkudega, aitab vähendada Alzheimeri tõve ja diabeediriski, tugevdab immuunsüsteemi. Kiilaspäisuse vastu võitlemine oli vist ainuke, mida see moos väidetavalt ei teinud. Nüüd oli meil hea võimalus asjatundjatelt aru pärida. Pikemalt jätkamata võib teema kokku võtta nii, et ega see kahjulik pole, aga ilma sidruni ja õunteta, mida konkreetsesse moosi oli segatud, on tegu kaunis maitsetu ollusega, mille panus meditsiini on kaheldava väärtusega.

Kohv

Kanaaridel on väga lihtne igalt poolt head kohvi saada. Kui olime juba paar nädalat saarel olnud ja raamatu „Minu Tenerife“ autori Mart Normetiga kohtudes jutuks tuli, et me pole maitsnud barraquito’t, siis karjatas ta, otsekui oleks katuse jalga astunud: „Te ei tea Tenerifest veel midagi!“ Muidugi oli Herkkil ka selle oivalise kohvijoogi kohta legend kohe varnast võtta. Herkki naeris, et selles joogis on sisuliselt kõik, mida eluks vaja: suhkrut, alkoholi ja kohvi.

1950ndate teisel poolel astus pealinna Santa Cruzi Imperiali baarist regulaarselt läbi üks mees, kes tellis menüüs mitte-leiduvat erilist kohvijooki, mida talle lahkesti valmistati. Mees oli hiiglasekasvu ja tema hüüdnimi oli Barraco ehk küün. Temale loodud jooki hakati nimetama barraquito’ks ehk väikeseks küüniks. Selle alumiseks kihiks on kondenspiim, millel kuldne kiht likööri nr 43, mis on Tenerifel levinud nagu Vana Tallinn Eestis. Lisaks kange kohvi tume kiht, siis valge piimavaht ja kaneelipuru kõige peal. Vahu sisse on tingimata torgatud killuke laimi või sidruni koort. Serveeritakse läbipaistvas klaasis, et kõik see kihiline ilu nägemata ei jääks. Tegu on joogiga, mis sobib hästi ka jook-magustoiduks.

„Miks te ometi raamatut välja ei anna kõigi nende retseptide ja legendide kohta!?“ küsisime kohe esimese kohtumise lõpetuseks.

„Aga siis te ei tuleks siia, vaid loeksite raamatut,“ muigas Herkki. Tõsinedes arutas ta, et suurim tunnustus neile on see, kuidas kohalikud nad omaks on võtnud. „Kujuta ise ette, et tuleb üks sell Andaluusiast Eestisse ja hakkab eestlastele õpetama, kuidas mulgiputru teha,“ naeris Herkki laginal. „Ta peab seda ikka väga hästi tegema, et ma tema juures käima hakkaksin.“

Ave lahkel loal avaldame siiski rohelise mojo retsepti. Ave saladus jääb talle alles, sest pole kahte ühesugust mojot. Uhmerdasime neljakesi kõrvuti samadest toorainetest mojod ja igaühe uhmris oli erinev maitse! „Eks iga kokk paneb sinna sisse ka killu oma südant,“ kommenteeris pererahvas rahulolevalt.

Saime natuke Ave ja Herkki südant oma rännakult kaasa, jätkugu neil jaksu, põnevust ja hasarti aastatepikkuseks maitsemaratoniks!

∗∗∗

Haldrete merendusäri

Kes Eestis sel sajandil merelõbusõiduks rendilaevu valinud, on tõenäoliselt kokku puutunud mõne Herkki Haldre alusega. Haldred tegutsesid Eesti merendusäris aastatel 2002-2023.

Kaljas IRIS oli esimene vana purjelaev (ehitatud 1945 Soomes), millega Eestis hakati professionaalseid lõbusõite tegema.

Praamseilkuunar KAJSAMOOR ehk Norra mütoloogias Tuulerolli ema (ehitatud 1939 Norras) jätkas Irise tööd. Laeva värvikasse ajalukku kuulus aga näiteks ka osalemine ajaloolistel mereretkedel, millega viidi II maailmasõja ajal relvi Norra vastupanuliikumisele.

Mootorlaev KATHARINA (ehitatud 1965 Norras) võis peale võtta kuni 200 reisijat, ta kurseeris Tallinna lahel, tegi reise Naissaarele.

VENUS (ehitatud Türgis 2004) oli korralik peolaev, mida võis sageli näha nii Aegna kui ka Naissaare sadamais.

MATHILDA oli alus, millega Haldred edendasid kalastusturismi.

Rollide jaotust neis ettevõtmistes kirjeldab Herkki nii: „Mina olin kapten ja jutuvestja ehk „kaptenkloun“, Ave oli purser ja kokk ehk inimene, kes ettevõtet tegelikult püsti hoidis. Tead, tema oskab nimelt arvutada. Hiljem olime juba koos nii elus kui ka ettevõtte juhatuses ehk reederid, kuid sisulised rollid jäid samaks. Kui laevu oli meil rohkem, siis me olime ülendatud vastavalt „peakapteniks“ ja „majandus-ohvitseriks ja peakokaks“.

Kaphoorner Herkki Haldre

Herkki Haldre vasakus kõrvas on kaphoorneri staatusele viitav kõrvarõngas. Ümber kurikuulsa Hoorni neeme seilas ta kahemastilisel kuunaril „Tecla“
2013. aastal.

Purjetamise juurde jõudis Herkki läbi Tartu Kalevi jahtklubi, sest Lõuna-Eestis sai tema sõnul „sõita vabalt ilma piiritsooni piiranguteta Peipsil ja Võrtsjärvel“. Purjelaev „Irise“ ajal sai Herkki tuttavaks Avega, kes tuli laevale purserina ja kokana tööle. Herkki kommenteerib: „Kõikuv jalgealune talle ilmselgelt sobis (mõista, kuidas tahad). Ja edasine on juba ajalugu.“

Tiit Pruuli intervjuud Herkkiga „Kaphoornerid omavahel“ saab lugeda Go Reisiajakirjast 2/2014.

∗∗∗

Roheline mojo

Valmistamiseks peavad olema valmis pandud järgmised toorained:

koriander või petersell, sobib ka segu (Ave eelistus on 2/3 koriandrit ja 1/3 silelehelist peterselli)
1/2 rohelist paprikat
tšillipipar / roheline pipar (õige vähe, sest see on õige kange)
umbes poole laimi mahl (Ave kasutab seda tavapärasema veiniäädika asemel ja kutsub seda oma kiiksuks)
1 spl vürtsköömnet
1 tl meresoola
paari küüslauguküünt
1 tl musta terapipart
surtsuke suhkrut või mett

Alustuseks kääri käised ja valmistu uhmrit pikemalt käes hoidma. Uhmerda pipar, meresool ja vürtsköömen peeneks jahuks. Lisa terake suhkrut/mett ja siis järjest võimalikult peeneks hakitud koostisosad. Püüa kogu aeg neelatada, sest lõhnad on oivalised ja sülg jookseb juba vältimatult. Kõige lõpuks lisa südamest oliiviõli, sega see kõik kokku ja jäta seisma. Värske mojo olevat parim kaks-kolm tundi pärast valmimist, aga külmas hoituna kannatab kenasti tarvitada nädala jooksul.

Selles numbris

Viimati blogis

Autoga reisile Eestis ja lähiriikides: kuidas planeerida teekonna eelarvet?

29. juuli 2026

Autoga reisimine annab vabaduse liikuda omas tempos. Võid teha peatuse väikeses rannakülas, keerata metsavaheteele või jääda ööseks paika, mida algses…

Kreetast ei saa iial isu täis

29. juuli 2026

Aga siin me oleme! 11 suve ja 11 reisi. Lugematu arv ühiseid mälestusi, basseinilebosid, palju veini, head toitu, "teeme veel…

Kõik postitused