Kirurgiametit pidava Ilmar Kauri ja 11-aastase poja Verneri fotograafiateekond sai alguse koos suurepärase fotograafi Rein Kuresooga Ugandasse reisides. Sealt edasi ei ole ilma fotoaparaadita toimunud enam ühtki reisi ega matka. Ilmar on võitnud ka Eesti Looduse loodusfoto konkursil loomafotode konkursi.
Kuidas jõudsite Verneriga (reisi)fotograafiani?
Olen külas (ehk maal) üles kasvanud ja veetnud lapsena suure osa vabast ajast metsades ringi hulkudes, küllap on loodushuvi sealt pärit. Mu ema on hea loodusetundja ning eestikeelsed taime-, linnu- ja loomaraamatud olid kodus olemas, lisaks Eesti Loodus igakuiselt postkastis. Vernerit pole me vanematena kunagi eluslooduse toreduses veenma pidanud ning väga palju ühisest vabast ajast veetsime ka enne fotograafiani jõudmist looduses ja reisides.
Fotograafiaga tegelevad tänapäeval tänu nutitelefonidele pea kõik. Loodusfotograafiani jõudmine, meie jaoks siis kitsamalt lindude ja loomade pildistamine vabas looduses, vajas aga tõuget ja eeskuju. Tagantjärele tundub kõik lihtne ja arusaadav, aga alustajale on barjääre ja tundmatust palju. On lihtsamad ehk tehnilised ja rahalised küsimused: milline varustus on piisav, selle kasutama õppimine, hooldamine jne. Siis sisulised küsimused iseendale: kui palju olen aega ja energiat valmis harrastusele pühendama, õppima ja arenema, mida see mulle pakub ja nõuab? Palju kas- ja
kuidas-küsimusi.
Õnneks viis elu meid kokku kahe suurepärase inimese Rein Kuresoo ja Indrek Ilometsaga, kelle fototeekond algas minu jaoks lohutavalt – samuti küllalt küpses eas –, kes oskasid pildistamise köögipoole piisavalt lihtsalt ja julgustavalt lahti seletada. Indreku suurepäraseid fotosid olin aastaid jälginud, Reinuga saime tuttavaks 2024. aasta talvel Ugandas reisides. Reinul oli seegi kord kaamera ja teleobjektiiv kaasas ja reisi käigus jõudsime Verneriga äratundmisele, et see on midagi meie jaoks. Tänaseks möödunud kahe aasta jooksul oleme käinud erakordselt huvitavat teed, mis on meie maailmanägemist väga palju muutnud, pakkunud unikaalseid hetki ja teinud tuttavaks paljude fotograafidega.
Minu jaoks kaamera ei filtreeri, vaid võimendab looduskogemust, annab looduses viibimisele ja reisimisele täiendava eesmärgi ja sisu. Kaamera motiveerib ärkama enne kukke ja koitu, maas roomama, vihma ja sääski taluma, kuulama, nägema ja tajuma loodust intensiivsemalt, teadlikumalt ja eesmärgipäraselt. Reisisime ka varem üsna palju, kuid fotohuvi on kõik viimase aja reisid kallutanud loodusreisideks. Õnneks on teised pereliikmed sellega nõus olnud. Oleme külastanud Aafrika riike, käinud Costa Ricas, Paraguais ja Brasiilias. Aga võõrsil käimise üheks eesmärgiks on ikka ja jälle aru saada sellest, kui rikkalik, kaunis ja südamelähedane on Eesti loodus.
Mida meeldib pildistada?
Eeskätt meeldib meile pildistada loomi ja linde nende loomulikus keskkonnas. See nõuab aga aega ja suurt kannatust, sest juhusele jääb hea pildi saamisel või mittesaamisel suur roll. Õnnestumise korral tasub see aga kuhjaga ära, sest spontaansus ja „päris“ hetke tabamine jääb pilti sisse. Teatud liikide puhul on selline lähenemine pea võimatu ning siin saab kasutada erinevaid fotovarjeid, kuhu vabalt elavad loomad-linnud toitmisega või veega käima harjutatakse. Siit saab tehniliselt perfektseid võtteid, kuid tegelased ja lavakujundus kipuvad erinevate fotograafide piltidel korduma ning pildistatava ja keskkonna unikaalsus läheb kaduma. Meie pildistamise stiil on üsna ajamahukas. Veedame ja liigume looduses palju aega, suurendades sellega tõenäosust, et sobiv modell sobivas keskkonnas lavale astub. See on „numbers game“. Loomulikult on abiks liikide ja konkreetsete indiviidide käitumise ja elupaikade tundmaõppimine, kuid tulemust ette näha ei saa. Ja see võlubki.
Millega pildistate? Kas fotoaparaat on reisidel alati kaasas?
Jah, fotovarustus on kõigil reisidel kaasas. Pildistame mõlemad Verneriga täpselt sama varustusega: OM System OM-1 Mark 2 kaamera ja sama tootja 150-400 mm, f 4,5, TC 1,25 teleobjektiiv. Fototehnika valimine on alati kompromiss tehniliste parameetrite, hinna ja varustuse kaalu vahel. Meie varustuse oluline voorus on vähene kaal, mis teeb selle igas olukorras mugavalt kasutatavaks. Kuna reisime ja liigume looduses väga palju, siis minimeerime sellega võimalusi, et kaamerat kaasas pole, kui midagi huvitavat juhtub.
Kas teil on eeskujusid?
On palju fotograafe, kelle loomingut imetlen ja hindan ning kellelt olen saanud palju kasulikke teadmiseid. Eeskujude suhtes olen õppinud kõhklev olema, sest etteuuristatud voolusängist võib olla raske välja murda ning arvan, et parem on algusest peale oma rada otsida. Praeguses vanuses (52) pole „mina ka“-lähenemise jaoks enam aega ega tahtmist. Lõbusam on ise koperdada ja otsida. Verneril on oma stiil, loominguliselt ning visuaalselt on ta väga andekas ja omanäoline, minust oluliselt erinev. Julgustan teda oma teed leidma ja käima. Verneri tehniline võimekus – reaktsiooniaeg, liikumine, liikide matkimine, hiilimine ja komponeerimine – on samuti parem kui minul. Samas olukorras pildistades saab ta tavaliselt etemad kaadrid ning ma ei tahaks kuidagi eeskujuna jalus olla.
Mis on teie enda jaoks kõige meeldejäävamad kohad ja fotod?
Eksootilised fotopaigad on alati omamoodi toredad, kuid kõige meeldejäävamad hetked sünnivad Eestis. Esiteks tänu kodu- ja hingelähedusele. Teiseks põhjusel, et kodus pildistades ja kodumaist loodusfotomaastikku ning konteksti tundes on foto väärtusest lihtsam aru saada. Näiteks habekakk, kelle pildistamine Eestis on erakordne sündmus, kuid mitmel pool mujal maailmas on ta suhteliselt tavaline ega ületaks uudisekünnist. Nimetatud liiki me siiski veel kohanud ei ole ning meie jaoks on meeldejäävamateks hetkedeks vast kohtumised Eestis huntide ja karudega, millest on sündinud ka mitmeid häid pilte.
Samuti hindame väga fotosid suhteliselt tavalistest liikidest visuaalselt ägedas keskkonnas või tegevuses. Pildistame palju Peipsiääre vallas oma maakodu ümbruses, samuti Alutaguse metsamassiivis Oonurme ja Peresaare kandis. „Selleks, et näha uusi asju oma elus, tuleb käia vanu radu,“ on öelnud Fred Jüssi ja olen selle ütlemisega igati nõus. Karupulma sattumine möödunud aasta mais Peresaare kandis on ehk värvikaim ja meeldejäävaim senine fotokogemus kodumaal. Reisidel jäävad meelde need hetked ja liigid, kelle poolest on konkreetne sihtkoht tuntud, kuid kelle nägemine pole enesestmõistetav, näiteks hüäänkoerad Botswanas, sipelgaõgija Brasiilias või kuldpärdikud ja sõrmiksaarmad Ugandas.
Mida ja kus tahaksite tulevikus pildistada?
Sellele küsimusele on raske ammendavalt vastata, soove ja unistusi võib tuua lõputult. Eestis on läänerannik meie jaoks fotograafiliselt avastamata piirkond. On liike, näiteks ilves, keda oleme oma retkedel küll kohanud, aga jäänud kohmerdama ja pilt on jäänud saamata. Maailma unistuste sihtkohtadeks oleme välja öelnud Amazonase, Indoneesia, Uus-Guinea, polaaralad, Alaska.
Mida ütleksite julgustuseks teistele reisi- ja fotograafiahuvilistele ning millest alustada?
Pika kalkuleerimise ja planeerimise asemel tuleb lihtsalt tõusta ja minema hakata. Kohe ei pea täispangale minema ja kõike mängu panema, kuid tunnetuse ja vahetu kogemuse toovad ikka omaenda sammud ja kogemused. Otsust, kas ja kuidas sealt edasi liikuda, on seejärel palju lihtsam teha. Unistuste edasilükkamine on mugav ja võib tunduda ratsionaalne, kuid kokkuvõttes mitte parim elustrateegia.
Ehk on me lugejatele jagada mõni meeleolukas lugu?
Eelmise aasta eredaim fotoelamus oli karupulm Alutaguse metsades. Mai on karude paariheitmise aeg ja teineteisest sisse võetuna on nad inimeste suhtes ehk vähem ettevaatlikud. Märkasime 10. mai õhtul metsasihil väikest musta täppi, keda esmalt pidasime seaks või põdraks. Liikusime lähemale ja selgus, et tegu oli kahe karuga, kes omavahel kurameerides metsa ja sihi vahel ilmudes ja kadudes vaikselt edasi liikusid. Kiirendasime Verneriga neile järele ning kuna karu nägemine on halb ja tuul oli loomade poolt, siis jõudsime neist 25-30 meetri kaugusele. Viskusime metsa-sihile parema pildistamisnurga saamiseks kõhuli ning jälgisime ja pildistasime nende tegemisi pea kümme minutit. Hirmu eriti ei tundnud, sest ilma poegadeta täiskasvanud karu inimese suhtes agressiivne ei ole. Mingil hetkel tajusid karud meie kohalolu, tõusid tagakäppadele, nuhutasid ja liikusid vaikselt metsa. Meie lahkusime oma teed.
12. aprillini saab Eesti Loodusmuuseumi trepigaleriis vaadata Ilmari ja Verneri ühisnäitust „Lähiloodus“.
- Alaska
- Amazonas
- Botswana
- brasiilia
- costa-rica
- eesti loodus
- Eesti Looduse loodusfoto konkurss
- Fred Jüssi
- Ilmar Kaur
- indoneesia
- Indrek Ilomets
- Loodusfotograafia
- Oonurme
- Paraguai
- Peipsiääre vald
- polaaralad
- Rein Kuresoo
- reisifotograafia
- uganda
- Uus-Guinea
- Verner Kaur
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
