„Gröönimaa ei ole koht, kust mugavust otsida. See on koht, kus tajuda, kui suur ja metsik maailm tegelikult on,“ arvab artikli autor Triin Libe, kes töötas Lõuna-Gröönimaal lastelaagris ning vabal ajal avastas kohalikku loodust.
„Nad on siin lihtsalt metsikumad,“ püüdis üks kolleeg mulle selgitada karmis keskkonnas sirgunud laste käitumismustreid. Kui metsikus tähendab oskust kaljudel turnida, ookeanituultes hakkama saada ja loodusega läbi rääkida, siis olin valmis nõustuma.
Lendasin Lõuna-Gröönimaale selleks, et juhendada laste ning noorte loodus- ja käsitööteemalist suvelaagrit. Kui koolihooajal on lapsed õppimise ja huvitegevusega hõivatud, siis vastutus suure vaheaja sisustamise eest langeb nende endi õlule. Minu sihtkohaks olnud Nanortalik on kohaliku haldusjaotuse mõistes linn. Reaalsuses pigem alevi mõõtu. Kohalikud tunnevad üksteist nägupidi. Kui juhtub mõni tähtis persoon siit ilmast lahkuma, võib oluliste asutuste töö leina tõttu ligi nädalaks häiritud olla. Kuigi ollakse ühtehoidvad, on tuhande elaniku seas siiski keeruline kogukonnatunnet säilitada. Vähesed on piisavalt entusiastlikud vabatahtlikuna panustama.
Meie Taani heategevusorganisatsiooni tööd toetasid kohalikud politseinikud, sotsiaaltöötajad, lasteaia juhataja ja keeleliselt olid juhendajatena abiks mõned lapsevanemad. Kalatööstuse ülemus kinkis meile paari nädala menüü jagu mereande, poeketi omanik sponsoreeris toitlustust nädalalõpu pereõhtutel. Gröönlased ei kipu välisorganisatsioone avasüli vastu võtma, mis on saare ajalugu arvestades igati mõistetav. Meie MTÜ-l on kohapeal pikaajaline sotsiaaltöö kogemus. Rahvas tervitas meid soojalt. Laager kestis kolm nädalat, mille käigus julgustasime noori kaljuronimises, pakkusime liigiõpet läbi taimemandalate loomise, treenisime näppe traditsioonilises helmepunumises. Panime suurt rõhku koostöö ja empaatia arendamisele. Läbi eeskuju õpetasime ka vanusele vastavaid baasoskusi. Eelkõige pakkusime hoolivat seltskonda, kohalolu ja emotsionaalset tuge.
Mängumaastikud minu sisemisele lapsele
Tasast maad Gröönimaalt juba naljalt ei leia. Lõunas on asulad koondunud suurt saart ümbritseva saarestiku madalamatele kühmudele. Mulle peavarju pakkunud õpilaste ühiselamu oli kunagi turistide seas hinnatud hotell. Toetudes kaljunukile, ulatusid suure hoone peasaali kandvad sambad vette. Minu toast avanes vaade teravate tippudega fjordile. Tõusu ajal sain akna all ulpivaid hahkasid kokku lugeda ja mõõna korral vetikate liike määrata. Muigasin endamisi, et ei leidu ilmas teist sellist ühikat.
Paadunud uitajana valisin koduteel iga päev uue suuna. Püstloodis tõusvad tänavad viisid omakorda trepistikul asetsevatele kõrvaluulitsatele. Vahel lõikasin ka otse, üle graniitkaljude. Sedasi juhtus, et võisin sattuda kellegi tagahoovi. Või hoopis mitme majapidamise vahelisele hallalale. Oma valduste tarastamist pigem ei harrastata. Küllap põhjusel, et hooneid kandvat krunti ei omata, vaid renditakse omavalitsuselt. Lisaks on ehitusmaterjalid kulukad, eriti puit. Esmapilgul tundub, et kõik grööni asulad on ühe projektiga planeeritud. Pisikesed erksavärvilised ruudukesed jaotuvad mosaiikselt reljeefile. Lähemal vaatlusel leiab äsja rajatud ehitisi, sekka muinsuskaitselisi puumaju koloniseerimise aegadest. Koorisin linnakest kiht kihi haaval lahti. Leidsin hoove, kus hakkajamad arktilise kliima kiuste köögivilju kasvatasid. Möödusin patriootlikult ehitud akendest, sattusin laste kolahoovidesse ja kuulasin salaja kellegi elutoast kostvat rokkbändi proovi. Mängisin tänavatel uitavate koertega. Kõigele eelnevale pakkus kontrasti siin-seal mõni lagunenud hurtsik, justkui omanikuta tänaval vedelevad rulad-rattad ja toast kostuv joobnud käratsejate peretüli.
Gneissi ja graniidi kogumite kergelt abrasiivne tekstuur, sekka marmorit ja kilti, tegid loodusmaastikel liikumise hõlpsaks. Veetsin mitmed loojangud teravaid tippe või avaookeani põrnitsedes. Molutasin sedasi, kuniks fjordituul põue puges. Istumise ümbert võis vahel leida roosat, violetset või rohekat tooni mineraale. Rannajoonel jalutades leidus ka liiva- ja seebikivi, rääkimata saare maapõue täielikust valikust. Laagrilastega trehvasin nendel samadel kühmudel. Kaljudel mängiti kulli, ukakat ja mulle lõpuks selgusetuks jäänud mänge. Siin jäime me kõik inglise keelega hätta. Täheldasin õuemängudes vahvat leidlikkust. Näiteks passisid kalasadamas virnadesse laotud plastvannid ronimistornideks, tuulelipumastist sai köiekarusselli kese ning vanad laevavrakid ja randa uhutud jääpangad tõmbasid ligi ka noorukeid.
QAJAQ – gröönlaste leiutis
Meresüst ehk kajakk sündis vajadusest ületada avaraid veekogusid. Eelkõige jahipidamise eesmärgil kasutatav, vaid ühte kütti mahutav alus pidi olema vaikne, väle ja hästi manööverdatav. Kajaki abil kütiti hülgeid, morski, veelinde ja vahel ka vaalu. Raam ehitati vaalaluudest või ajupuidust. Veekindla kere moodustas sellele pinguldatud hülgenahk. Tänaseks on vajadus süstaga liikuda asendunud Yamaha mootorite põrinaga. Harva leiab rannalt mõne säärase paadi ja needki on plastist. Mõnes põliskülas leidub veel eakaid ja nooremaid entusiaste, kes traditsioonilist hülgeküti elu elavad. Jahti ei pea lõunaosas sedasi enam keegi. Veel mõned aastad tagasi tegutses Nanortalikus kajakiklubi. Õpiti meistri käe all paate meisterdama ja käidi koos aerutamas. Kuigi kooli puutööõpetaja jätkab õpilastele oskuste edasi andmist mingil määral ka praegu, on siiski ka mitme teise asula klubid kahanenud pigem maakondade keskustesse. Näiteks toimuvad Kujalleqi maakonna linnas Qaqortoqis igal aastal rahvusvahelised kajakiaerutamise meistrivõistlused.
Modernsete paatidega aerutajaid leidub küll palju, kuid arvestatav osa nendest on turistid. Pea igas populaarsemas sihtpunktis on ekspeditsioonide pakkujad sisse seadnud ka rendipunktid. Sarnaselt teiste tuuridega ei leia kahjuks kõiki süstamatka võimalusi veebiavarustest. Ööbimisega pikemad retked tasub võimaluse korral kindlasti ette broneerida. Lühemad paadisõidud ja loodusvaatlused leiab ka kohapealt. Suuremaid turismiettevõtteid majandavad küll välismaalased, kuid saarel kehtivad gröönlaste stiilis kirjutamata seadused. Vabalt võib juhtuda, et üks ettevõte on tegelikult tegutsemise lõpetanud või aadressi muutnud.
Küll kruiisilaevade meelispaik, kuid valdavalt siiski piisavalt vaikne linnake Nanortalik testis hetkeks ka mind. Olin kodus eeltööd tehes veendunud, et saan pikemaks ajaks aerutamisvarustuse rentida. Kohale jõudes kuulsin kõlakaid selle võimaluse puudumisest. Alles pärast mitut telefonikõnet, ka mitte asjassepuutuvate kontaktidega, ja Tasermiut South Greenland Expeditionsi giididega sõbrunemist sain diili tehtud. Nende ametlik hinnapakkumine nädalaseks süstakasutuseks küündis 270 euroni. Ekspeditsioonile asudes saab rentida kuivülikonda, satelliittelefoni, telkimisvarustust ja muud olulist. Hea ilma korral võib omal käel teha mõnetunnise ringi mõnes kaitstud lahesopis, kuid Gröönimaal on siiski rangelt soovituslik osaleda matkajuhiga retkedel. Eriti kui oled esmakordne huviline. Turvalistest vetest eemal tuleb arvestada tõusu-mõõna ja hoovustega. Vahel pista rinda ka meeletu tuulega. Vahemaa võib visuaalselt petlikuks osutuda ja ajakulu hindamine osutub keeruliseks. Omaette ohuks on väga külm vesi.
Olles vastavalt koolitatud, rentisin endale soolosüsta. Kolleegide huvist sõltumatuna sain teha plaane vastavalt ilmale. Lisaks mõjub ihuüksi veel kulgemine eriti maandavalt. Ekspeditsioonijuhtidega sõbrunemine sisustas mitu õhtupoolikut ülipõnevate vestlustega. Ühtlasi sain ligi parimale infole ja juhistele kohalikes vetes aerutamiseks. Hindasin adekvaatselt oma oskuste taset ja ülemäära suuri riske ei võtnud. Arvestasin marsruudi valikul ilmaennustusega. Kokkuvõttes sain aerutada nii lauspäikeses kui ka seenevihmas. Uduga kulgesin vaid mööda rannajoont ja tugeva ookeanituule puhangu tõttu istusin ainult pool tundi saarevangis. Ühele massiivsele liustikutükile võisin küll kogemata liiga lähedale sattuda. Õnneks ei otsustanud see parasjagu külge keerata. Tiirutasin kõikvõimalike saarekeste ümber. Kusjuures, igaüks täiesti oma näo ja tekstuuriga. Ületasin fjordi ja avastasin erinevaid randumispaiku. Kord trehvasin polaarrebast. Lõunatasin vanas kalurionnis, piilusin mitteametlikku lasketiiru ja rõõmustasin leitud vaalaluude üle.
Põnevamaid paiku külastasin võrdlusmomendiks nii tõusu kui mõõnaga. Heledama põhja taustal silmasin kalaparvesid ja kihvtilt lehvikuna lainetavaid pruunvetikaid. Majesteetlikku vaala õnnestus näha hoopis mootorpaadist, teel Uunartoqi kuumaveeallikatele. Nii elavaid kui ka hukatud hülgeid sain vaadelda sadamast. Vahel tundsin nendes vetes aerutades elevuse kõrval ka kõhedust. Lastele pakkus üksik aerutaja palju nalja. Mõned isegi jälitasid mind paralleelselt mööda rannajoont oma mitu kilomeetrit. Vanemate elanike seas tekitas nähtus samuti elevust – naine kajakis ja ta on üksi ja veel valge kah! Minu unistus ulpida kajakiga grööni vetes on täidetud. Ühes sellega ka reisi üks peamisi eesmärke.
Loodusturisti maiuspala Lõuna-Gröönimaal
Nanortalik on küll tuntud, kuid piisavalt hajusa külastatavusega linn. Sadamas peatuvate kruiisilaevade graafik on hõre ja tihti merejääst häiritud. Kõigi mugavustega, kuid piisavalt eraldatud paik. Alustades kesklinnast, saab valida kolme mõnetunnise mägiretke vahel. Vaated on ka 300-meetriste tippude otsast hunnitud. Minusarnased külmalembesed saavad supelda rannale uhutud liustikutükkide vahel. Veetemperatuur ei tõuse ka suvel üle nelja kraadi. Paadiretkedest on kohalike teenuste valikus vaalavaatlused, jääpangatuurid ja väljasõidud liustikele.
Kõige kustumatuma elamuse nendest pakub aga lennujaama viiv neljatunnine paaditakso. See inimtühjus ja meeletult jõuline maastik jätavad hinge sõnulkirjeldamatu jälje. Nanortalik ise asub selle kõige keskel, Tasermiuti fjordis, mille kallastele on üles seatud minu hinnangul parimad telklaagrid. Giidiga saab asuda eriilmelistele päevamatkadele, soovi korral kombineerides rattasõidu, kalapüügi või kaljuronimisega. Tavaliselt pakutakse matkapakettides ka kohalikke hõrgutisi, näiteks muskusveise steiki või kuumal kivil küpsetatud lõhet. Tõsisem matkaja saab fikseeritud matkapakettide asemel planeerida oma marsruudi hiljuti avaldatud kaartide põhjal, vt https://visitsouthgreenland.com/map-of-the-region/.
- fjord
- Gneiss
- gröönimaa
- kajakiklubi
- kajakk
- Lastelaager
- Lõuna-Gröönimaa
- Nanortalik
- QAJAQ
- rahvusvahelised kajakiaerutamise meistrivõistlused
- Taani heategevusorganisatsioon
- Tasermiut South Greenland Expeditions
- Triin Libe
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
