GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Lapimaa kahes valguses

Tekst: Laura Arum-Lääts, fotod: erakogu

1. aprill 2026

Möödunud talvel viisid õpingud mind Põhja-Soome saamide juurde. Seal avanes Soome mulle täiesti uues valguses – lendasin esimest korda nii kaugele põhja, et see ei tundunud enam lihtsalt naaberriigina, vaid mõne teise maailmana. Kui tuleks suvel tagasi, mil lumi on sulanud ning polaarpäev asendab lõputu öö?

Kaks ja pool inimest ruutkilomeetri kohta

Inari näitab end valge ja avarana. On jaanuar, ümberringi laiub vaikus, lumi sillerdab hõbedaselt. Ööbime suusamajades kuskil päratus tühjuses – päris täpselt ei teagi, kus –, kõik on meie eest ära korraldatud. Ometi tean, et siin, Arktika südames, on rahvastikutihedus vaid 2,5 inimest ruutkilomeetri kohta. Näen elus esimest korda virmalisi. Kargleme kaastudengitega põlvini lumes nagu lapsed ja naerame, telefonid peos, et mälestus ei tuhmuks. Telefoniekraanil tunduvad virmalised ka palju erksamad.

Härra köögitoimkonnast alustab varakult ja nii ootab meid igal hommikul värske leib ning õhtustest ülejääkidest kokku pandud hommikusöök. Mitte midagi ei lasta raisku. Lühikese bussisõidu kaugusel asub Siida saami muuseum, mis on pälvinud tiitli „Euroopa aasta muuseum 2024“. Väga külm ei ole, umbes -8 °C , aga pime see-eest küll. Päike tõuseb kell 11.30 ja loojub juba kell 13.24. Päris valgeks ei lähegi.

Rovaniemisse on pikk bussisõit ja ärkame väga vara. Ühel hetkel pöördub üks peen prantsuse paarike bussijuhi poole ja küsib, kas see buss ei lähegi lennujaama. Selgub, et mitte. „Aga kuidas me siis lennujaama saame?“ küsib valges suusakostüümis naine. „Minge otse mööda seda teed, umbes kümme kilomeetrit,“ vastab bussijuht. Muigan omaette – nende nahas ei tahaks küll olla, üksi pilkases pimeduses, ümberringi vaid mets ja hanged.

Möödume suusakuurortidest ja tohututest mootorsaaniparklatest. Peatselt tõstetakse meid bussist välja, reisijaid on liiga palju, kuid saame asendusbussi. Rovaniemist Helsingisse sõidame rongiga. Pikad sõidud annavad aega aknast välja vaadata ja ette kujutada, milline Lapimaa võiks suvel välja näha.

Suvel leiangi end taas peaaegu samast kandist. Seekord koos Kudrese ja Björkega. Päris Inarisse me ei sõida. Tee viib Rovaniemini, sealt Rootsi Lapimaale ning edasi Põhja-Norra ja Lofootide poole.

Põhjamaa kuumuses

See on meie neljas suvi teel Norra. Seni oleme sõitnud meritsi Rootsi ja sealt edasi, kuid minu talvine soov näha Soomet suvel viib meid sinna põhjanaabrite kaudu. Oleme lubanud Björkele ka Muumimaad külastada. „Midagi sulle, midagi meile,“ kõlab ikka lause, et rännak oleks aus ja kõik rõõmsad. See paneb paika ka, kustkaudu sõidame.

On kuum juulikuu algus, õhk peaaegu seisab. Kraadid on 30 °C ümber. Jääme männimetsa peidetud kämpingusse paari tunni kaugusel Helsingist. Lõhnab vaigu ja päikese järele. Majutume tranquility cabin’isse, väikesesse metsaonni künka otsas, mis asub teistest majakestest, haagissuvilatest ja telkidest eemal. Siin oleme ainult meie ja prisked nastikud. Ideaalne! Björkel on kaasas vibu, mille kinkisime talle vastumeelse, kuid visa purjetamistrennides käimise eest sel ehmatavalt tuulisel suvel. Märklaua valmistab ta kodus ärasõidu eelõhtul. Kinnitame selle männi külge ja laseme märki, kartmata, et keegi ette jääb. Vahepeal jookseme mööda nõlva alla ja hüppame jääkülma järve. Hinge lööb kinni ja paneb naerma. Päike kuivatab naha mõne minutiga.

Meie majakeses on kolm voodit ja rohkem mitte midagi. Magame aga peaaegu õues, sest aknad on pärani. Suletäidisega magamiskotid on selgelt liiast. On palav ja mitte ühtegi putukat. Maja polegi tegelikult vaja. Näen, et üks mees ongi vaid rippvoodi kahe puu vahele kinnitanud ja veedab oma öö seal.

Süüa valmistame priimusel maja trepil. Kõige sagedamini sööme riisinuudleid mõne kalakonserviga, keedame vutimune, kaasas on võileivamaterjali, müslit ja jogurtit. Muidugi ei puudu espressokann ja piimavahustaja. Minu pärusmaa on ühisköögid. Sinna tuleb muidugi vantsida, sest oleme eemal. Pesen nõusid ja jälgin inimesi. Poolakad on hõivanud kõik mikrolaine-ahjud, soojendades oma rasvapirukaid, samas kui prantslased on ühe köögilaudadest erinevate toiduainetega üle kuhjanud ning muudkui praevad, segavad, maitsestavad. Seejärel kaetakse teine laud, soovitakse üksteisele bon appétit ning asutakse viisakalt noa ja kahvliga mitmekäigulise õhtusöögi juurde. Soome kutsub enda rüppe kõiksugu rahvast.

Oleme oma majakesest võlutud ja pikendame broneeringut. Muumimaal käime ka siiski ära, aga see maailm ei ühildu kuidagi meie omaga. Ilus on küll, kuid rahvahulk kirev ja lärmakas, silma jäävad õllekõhtudega isad ja uimasevõitu muumitegelased, küllap suvekuumast. Korraga koguneb minu ümber perekond ja valab mu kohviga üle, keegi ei vabanda. Turtsun hetkeks tilkudes omaette, loputan end pudeliveega ja löön käega. Tegelikult ei olegi meis suurt teemaparkide armastust. Igaüks otsib oma suverõõmu omal moel. Männimetsa vari ja järv kutsuvad, Björke ei jõua ära oodata, millal jälle vette saab. Vibulaskmises saame sel õhtul kõik vilunumaks.

Hingemaastik mere ääres

Pärast järjekordset idüllilist ööd suundume Raumasse – üks paremini säilinud puitlinnu Põhjamaades ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kitsad tänavad, värvilised majad, kohvikud, ateljeed, väikesed poed ja kirbuturud. Suuri vaatamisväärsusi siin ei ole. Aknaid ilmestavad pitskardinad tunduvad olevat seal juba vähemalt sajandi. Ostame lõnga. Ise ka ei tea täpselt, miks, äkki läheb vaja, ikkagi ilus siidi-villa segu.

Rauma kunstimuuseumis toimub rahvusvaheline kaasaegse kunsti sündmus – Rauma triennaal. Tean, et seal osaleb ka üks mu tuttav eesti kunstnik, ja just tema sotsiaalmeediapostitusest see linnake mu teadvusse jõudis. Oleme siia tulnud küll teadlikult, samas, kulgedes piki Botnia lahe rannikut, jääb Rauma justkui loomulikult meie teele.

Muuseumihooned ja nende ajastutruu siseõu moodustavad ühe paremini säilinud hooneterühma vanalinna alal. Kudres ja Björke mängivad orienteerumismängu ja otsivad loomi. Pärast kunstinäitust suundume randa, seisan jalgupidi külmas vees, peas kummitab näitusetekstist meelde jäänud lause „Rauma elanikele on meri hingemaastik, tunne ja kodu“. Ujume tükk aega, leban selili vaikselt lainetades ja vahin taevasse.

Hinnasiltidest

Poris täiendame toiduvarusid ja jääme hetkeks hindade üle imestama – Eestist polegi enam mõtet midagi kaasa varuda, sest kohapeal on soodsam. Sama taipamine saadab meid hiljem Rootsis ning teatud kaupade puhul isegi Norras. Kokkolasse jõuame öösel ja hommikul võtame suuna Nallikari randa. Termomeetrinäit tõuseb üle 30 °C, kuid nuriseda ma ei julge, sest oleme põhjamaal ja kuum suvi võib kesta vaid viivu.

Majakas, mis ei juhi laevu

Ranna silmapaistvaimaks orientiiriks on Nallikari majakka, puhkusefotode lahutamatu osa. 1988. aastal ehitatud ja Oulu arhitektuurikooli arhitektide poolt projekteeritud vaatetorn ei ole klassikaline navigatsioonimajakas, pigem arhitektuuriline maamärk heleda liivaga lagedal supelrannal. Ronin trepist üles, et näha merd ja maastikku distantsilt. Üks onu istub torni all vilus ja teeb lõunauinakut oma jalgrattale toetudes. Leitsak kestab.

Tuul kisub juukseid, kajakad lärmavad – nad on igal pool ühesugused. Liivale paljajalu astuda ei saa, kõrvetab. Ujumiseks tuleb minna kaugele, läbi madala sooja vee. Hiljem sööme jäätist. Nii kummaline tunne on, nagu oleks kuskil vanas ajas, kuigi ümbrus on selgelt tänapäevane. Võib-olla nihestavad minu ajataju toredad vaiadel rannavalvetornid.

Kuplid ja üksildane kiskja

Võtame suuna Ranuasse. Meie kämpingumajake on kolmnurkne ja selle roheline värv koorub. Peale voodite ei ole ruumikas majas taas midagi. Aga ometi pole millestki puudust. Sellisel suvel on igal pool hea olla. Eriti järvede ääres. Olenemata kuumast ei lähe vesi kohe kuidagi soojemaks, sunnin ennast iga kord sisse minema, samm-sammult, ikka veendes end, et kuum suvi ei kesta igavesti ning varsti saab ujumisest vaid ilus mälestus. Björke kükitab võõra tüdrukuga mustikapuhmas. Kämpinguplatsil on ka tänapäevased klaasist kuppelmajad, nagu seebimullid keset metsa. Küll oleks tore neis talvel ööbida ning virmalisi ja kosmosest vastu vaatavaid tähti imetleda.

Ranuas asub arktiline loomaaed. See on üks armsamaid, kus käinud olen. Vaikne ja põhjamaine. Näeme seal elus esimest korda ahmi. See kartmatu põhjakiskja mõjub mulle peaaegu müütilisena. Kärplaste sugukonda kuuluval üksildasel loomakesel, välimuselt nagu väike karu ja suur nugis ühes kehas, jagub jõudu ja jonnakust mitme looma eest. Looduses on teda peaaegu võimatu kohata – ta hoiab inimestest eemale ja liigub oma radadel. Alaska eraldatud piirkondade karmi igapäevaelu jälgivas dokumentaalsarjas „Elu allpool nulli“ räägitakse temast tihti: kord kütitakse teda naha pärast, kord leitakse püünised, mille ta on tühjaks teinud. Ta on korraga nii kütitav kui ka kaval vastane.

Joon asfaldil

Rovaniemis külastan kunstimuuseumit Korundi kultuurikeskuses. Käisin seal ka talvel. Olen juhuslikult saamide radadel tagasi, sest aset on leidmas esmakordselt toimuv Sápmi triennaal. Saalides avaneb vaade saami kaasaegsele kunstile ja duodji’le, mis toob esile saami kultuuripärandi elujõu. Korundisse tõmbab mind ka üks maisem mälestus – nende bufeerestoran. Vahepeal on mõnus süüa kellegi teise valmistatud toitu – ei mingit kännu otsas hakkimist ega koristamist.

Lühikese autosõidu kaugusel asub Jõuluvana küla. Põikame sinna naljaviluks ning ületame polaarjoone. Käisin siin ka talvel korraks, puhtast uudishimust. Nagu teemaparkidele kohane, jääb see pigem turistlikuks vahepeatuseks kui kohaks, kuhu kauemaks pidama jääda. Lapimaal on nii palju enamat kui ülerahvastatud Jõulumaa, kus märkan muu hulgas mitut hiiglaslikku paberikonteinerit, mis seisavad platsil täiesti avalikult. Ah et sinna need kogu maailma laste kirjad siis lähevadki.

Polaarjoon ei ole ainult joon asfaldil. Midagi muutub päriselt. Ühtäkki ilmuvad teele põhjapõdrad ja neid on palju. Longivad kartmatult keset teed liigeste klõbinal. Nad on nii aeglased, et neid on võimalik pikalt rahulikult jälgida. Olen varem arvanud, et looduses patseerivad põhjapõdrad on metsikud, kuid meie reisil selgub, et need loomad on poolkodustatud. Nad liiguvad vabalt looduses – metsades, tundras ja teede ääres –, kuid kuuluvad siiski põhjapõdrakasvatajatele, tihti saamidele, ning on tavaliselt ka märgistatud. Vabad, aga samas kellegi omad. Tundub, et Soome Lapimaal on võimatu põhjapõtru mitte kohata.

Oleme ühtaegu Lapimaal ja Sápmis – saamide ajaloolisel kodualal, mis ulatub üle nelja riigi. Lapimaa on geograafiline nimi, Sápmi aga kultuuriline ja keeleline ruum.

Kaasmaalane kaugel põhjas

Jõuame Pellosse, Rootsi piiri äärde, Tornio jõe orgu. Maastik on siin avar: laiad jõekäärud, põllud, metsad ja madalad künkad. Jääme taas kämpingusse. Registratuuris külmkapist jogurtit valides kuulen äkki eesti keelt. Selgub, et kämpingut peab eestlanna, kes pärast turisminduse õpinguid ja mitut Lapimaa reisi siia kolis. Nii värskendav on kaasmaalasega juttu rääkida ja kuulda eluolust siin karmil maal, kuidas läheb suvine lõhepüük ja mida võetakse ette pimedatel talveõhtutel. Tuleb välja, et turiste jagub siia nii soojal kui ka külmal ajal. Kämpingumajakesed lähevad küll talvepuhkusele, kuid majutus toimub administratiivhoones ning siis keerleb elu ümber talviste välitegevuste.

Istun pärast ujumist kuldsel tunnil pikalt jõe ääres pingil. Päike ei taha loojuda, vaid venitab valgust pikaks ja pehmeks. Seiran lõputuna näiva metsa piiri teisel pool kallast. Björkegi ei kipu magama, ehkki ta on terve õhtu jões veetnud, ta askeldab mängumajakeses. Valged ööd ei lase päeval päriselt lõppeda.

Rohtu kasvanud rajad

Olen kuulnud, et kuskil Rootsis asub kuulus jäähotell ning peatuspaiku planeerides avastan, et saame vabalt selle oma teele sättida. See paikneb Jukkasjärvi külas Põhja-Rootsis, umbes 200 kilomeetrit polaarjoonest põhja pool. Hotell on avatud ka suvel ja selle külmades tubades saab ringi kolada isegi keset juulit.

Kõigepealt astume läbi Nutti Sámi Siida vabaõhumuuseumist, mis asub sealsamas kõrval. See ei ole päris klassikaline muuseum ega ole kaugeltki nii muljetavaldav nagu Siida Inaris. Siin ei leia klaasvitriinides eksponeeritud duodji-esemeid, infotekstid on õuealal ning räägivad saamide ajaloost, eluviisist ja põhjapõdrakasvatuse tähendusest. Selgitatakse nii traditsioonilisi töövõtteid kui ka seda, kuidas põhjapõdrakasvatus tänapäeval toimib. Vabaõhuala mõjub siin veidi kurvalt, hooletusse jäetuna, on kohati rohtu kasvanud. Aga võib-olla peabki see olema veidi korratu ja ebaühtlane, nagu päris elu.

Siin saab astuda põhjapõdraaedikusse ja veeta loomade keskel aega. Nad ei tunne küll meie vastu erilist huvi, aga ikkagi on liigutav seista nii lähedal loomale, kes on terve rahvakultuuri keskmes.

Nutti Sámi Siida korraldab saami kultuuril põhinevaid loodus- ja kultuurielamusi ning pakub majutust põhjapõtrade vahetus läheduses. Uurin internetist võimalusi ööbimiseks, kuid näib, et kõrghooajal on kõik majakesed hõivatud.

Suvi sügavkülmas

Kui saami muuseumis on peale meie veel vaid mõni külastaja, siis jäähotell ei jäta ükskõikseks kedagi. Sinna tuuakse turiste busside kaupa ja pole ka ime. Meiegi tõmbame kohapeal jagatavad soojad vammused selga ning astume justkui kunstiteose sisse. Kõik – seinad, voodiraamid, lühtrid – on valmistatud jääst ja lumest. Valgus on pehme ja hajus, ruumid mõjuvad korraga külmade ja maagilistena. Toad on kõik erinevad, kunstnike loodud jääskulptuuride ja reljeefidega. Mõni meenutab kummaliste olenditega muinasjutulist koobast, mõni hoopis veealust maailma, ümberringi on peened abstraktsed installatsioonid. Hoonet aitavad aasta ringi jäisena hoida katusel olevad päikesepaneelid – päike toidab külma, veider paradoks.

Hotellitoad ehitatakse igal talvel uuesti üles kunstnike poolt, kes saabuvad siia kõikjalt maailmast. Need valmivad Tornio jõest lõigatud jääplokkidest, plokk ploki haaval. Osa hotellist on kui ajutine arhitektuurne unenägu, mis kevade saabudes taas kaob. Talvine temperatuur võib väljas langeda kuni -40 °C-ni, tubades püsib see -5 ja -8 °C vahel.

Kui otsustada hotellis ööbida, siis antakse kohapeal spetsiaalsed ekstreemtingimustesse mõeldud magamiskotid ning juhised, kuidas riietuda. Unedemaale minnakse termopesu ja mütsiga. Voodid ise on jääst, aga nende peal on põhjapõdranahad. Kuid paljajalu sügavkülmas väga pikalt jääskulptuure ei imetle. Ja õnneks meie ei pea oma ööd siin miinuskraadides veetma, kompleksis on ka tavaline hotell, mugavate ja soojade tubadega. Kuna oleme kõik ööd kuskil kämpingutes veetnud, siis tundub see eriti luksuslik. Ainuüksi teeb juba see rõõmu, et duši alla ja WC-sse ei pea kuskile teise maailmaotsa matkama ja autost pole vaja poolt elamist välja tassida. Voodid on üles tehtud, kõik on meie jaoks valmis. Tõeline nauding!

Hommikul plaanime uuesti jäähotelli minna, siis paneme omaenda talveriided selga ja soojad jalatsid jalga, nii peab kauem vastu. Kuna põhjamaade pirtsakad ilmaolud pole meile võõrad, siis meil on auto täis igaks aastaajaks sobilikke riideid. See hotell on päriselt külastamist väärt! Ka Monica ja Rob „Maailma hämmastavatest hotellidest” on muide siin peatunud. Kui soovite näha, kuidas jäähotellis ööbimine käib, siis otsige see osa üles.

Õhtustame hotelli kõrval restoranis. Seal töötab eestlanna, kellega iga kord mõne lause vahetame, kui ta meie lauda teenindamas käib. Ta jutustab meile ka oma ööbimiskogemusest jäähotellis. Björke on nii rõõmus teda nähes, et käib nagu väike vari tal kannul, samal ajal kui tüdruk laudade vahel kandikuga liugleb.

Päeva lõpuks paneme ujukad selga ja suundume jõe äärde. Lugesin küll, et jõgi on siin ka suvel väga külm, aga kui palju külmem see ikka teistest Lapimaa veekogudest olla saab? Sisse minek on alati piin, aga ujudes harjud enamasti ära.

Tuleb teisigi ujujaid – hommikumantlid seljas sammutakse otsusekindlalt ujumiskoha poole. Redelist põlvini vette jõudes vahetatakse ehmunud pilke, raputatakse pead ja tõmmatakse hommikumantlid taas ümber – ei, mitte täna. Õhtu jooksul näen vees vaid paari julget – võib-olla talisuplejad. Nii jääb ka meil ujumata. Ka järgmistel päevadel, sest suvi saab ühtäkki otsa.

Piknik kõige ilusamas kohas

Teel Abisko rahvusparki peatume kohvikus. Mulle meeldivad need ootamatud söögikohad teede ääres. Juba talvel märkasin, et kuskil keset tühjust ilmuvad naljakate nimedega kohvikud. Näiteks Kuuputti lounas-kahvila mingis Ivalo bussipeatuses. Pealkiri räägib sealkandis enda eest. Selle Rootsi Lapimaa kohviku nime ma ei mäleta, aga raske antiikmööbliga hubast, ümbruskonda kuidagi mitte sulanduvat interjööri ja kõrgeid sefiiritorne küll.

Abiskos on tunda, et suvekuumus hakkab taanduma – otsime välja dressipluusid. Päike soojendab, kuid tuul on jahe. Matkarada viib üle kõikuvate rippsildade, mis ületavad sügavaid ja kiirevoolulisi kärestikke. Pinnas on kivine, taimestik madal, vaade avar. Rohelist maastikku katkestavad põdrakanepi roosad laigud, kauguses tõusevad lauged, lumemütsidega mäed. Meie tempo on rahulik, sest päev on pikk. Mis kuupäev kalendris on, ei tea.

Tõmbame oma matkatoolid lahti ja valmistame viimase Rootsi lõuna. Toidu võtame matkarajale kaasa, et pidada piknik kõige ilusamas kohas. Järgmine joon kaardil on Norra piir.

Selles numbris

Viimati blogis

Oluline muudatus Taisse-reisijatele: viisavaba viibimisaeg lüheneb sügisest poole võrra

2. september 2026

Mis muutub Eesti reisiselli jaoks? Eesti on 30-päevase viisavabaduse nimekirjas: Eestlased saavad jätkuvalt Taisse reisida ilma viisata. Samas lüheneb esialgne…

5 kingitust, mida Eestist välismaale külla minnes kaasa võtta

19. august 2026

Eriti lennukiga reisides peab arvestama, et kingitus mahuks kohvrisse, ei kaaluks liiga palju ega puruneks teel. Samas võiks see olla…

Kõik postitused