GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Reis Tai sügavasse lõunasse

Tekst: Rene Satsi, fotod: Rene

1. juuni 2026

Rahvast on palju. Lasen seljakotil kõva plaksuga vastu metalset tooli kukkuda, joon ahnelt pudelist vett ja vaatan samal ajal ringi. No ongi täpselt nii, nagu arvasin: Bangkoki Don Mueangi lennujaama väravas number 36 ei ole peale minu ühtegi „valget“, ühtegi silmatorkavalt lääne inimest ja pardale minekuni on jäänud vaid 20 minutit. Ekraanil helendab sihtkoht, mis tekitab paljudes tailasteski judinaid: Narathiwat.

Pattani kuningriik ehk kuidas naabrit „külla kutsuda“

Kunagi ammu eksisteeris võimas Pattani kuningriik või Pattani Darussalam, kui keegi soovib peenemalt öelda. Jõukas malai sultanaat kattis tänapäeva Tai lõunapoolseid provintse (Pattani, Yala, Narathiwat) ja osa Malaisia Kelantani osariigist.

Mõnikord kõlab mõte, et oleks meil vaid maailmavalitsemise juures rohkem naisi, oleks ajaloos vähem pommitamist, koonduslaagreid ja muud säärast jura. Toetan seda ideed. Pattani kuldaeg algaski nelja järjestikuse naisvalitsejaga, mis paneb kulmu kergitama: kas selline naisjuhtide edukas rida on maailma ajaloos ainukordne?

Esimene valitsejanna Raja Hijau (Roheline kuninganna) tõusis troonile 1584. Talle järgnesid Raja Biru (Sinine kuninganna), Raja Ungu (Lilla kuninganna) ja Raja Kuning (Kollane kuninganna), aga see ei ole enam oluline. Oluline on see, et põhja pool asuv Siiam (tänapäeva Taimaa), arvas ühel hetkel, et nendel on elevandid ja ambitsioonid ning lõunanaabritelt on võtta nii üht koma teist. 1785. aastal otsustas Siiam, et naabritega heade suhete säilitamine on mõttetu ja vallutas kogu piirkonna. Ma arvan, et nad ei teinud seda viisakalt. Legendid lahingute käigus võetud vangidest, kes aheldati üksteise külge nii, et augud torgati läbi kõrvade või pahkluude, kajavad tänaseni.

1902 ja haldusreform

Kellapomm pandi tiksuma 1902. aastal, kui britid ja siiamlased (ütleme taid, et oleks mugavam lugeda) otsustasid lõpetada kõnealuste aladega vasallisuhte ja kukkusid kaardile jooni tõmbama, pärimata kohalike käest, mida viimased asjast arvavad. Pole ükski suurvõim küsinud antropoloogi käest, et kuidas peaks kohalikus kultuuris joonistama maha tänapäeva mõistes riigipiirid. Mäletate, mis juhtus Pakistani ja Indiaga? Enam kui pool sajandit tagasi ei olnudki „Pakistani ja Indiat“.

Me kutsume massimõrvariks Hitlerit ja Stalinit, mina torkaks meelevaldselt siia juurde nime Cyril Radcliffe’i, kes valiti kaardi peal vedama jooni aastal 1947, „sest ta ei olnud kunagi Indias käinud“. Tekkinud jooned tulevase Pakistani ja India vahel põhjustasid tänu rahvamasside liigutamisele sadade tuhandete inimeste surma.

Sama hooletult lõiguti tükkideks ka Pattani kuningriik. Sündisid Narathiwat, Yala ja Pattani provintsid. Piiride tõmbamisel ei arvestatud etnilist koosseisu. Malai elanikkond suruti korraga budistliku kuningriigi raamidesse. Ei arvestatud kultuurilist sidet. Kelantani sultanaat lõunas jäi brittidele (tänapäeva Malaisias), Pattani aga taidele. Üks rahvas ja kultuur rebiti kaheks eri riigiks. Suvaline joonistamine oli loonud olukorra, kus lõunapoolsed provintsid muutusid Tai riigi sees võõrkehaks – paigaks, kus valitsus jagab käske ühes keeles, aga rahvas unistab teises.

Vahepeal on Tai valitsus vaikselt proovinud aladel „taistamist“, mille paralleeliks võib tuua Eestis venestamise, kuigi olukorrad on mõneti erinevad. Nii nagu ei murdnud vatnikud meie selgroogu, ei ole ka Tai valitsus suutnud malai keelt ja kultuuri lõunast välja juurida. Vastuhakku jätkus väikeste puhangutena kogu aeg, aga aastat 2004 peetakse Lõuna-Tai konfliktis murdepunktiks.

Sel aastal aset leidnud sündmused muutsid senise madalatasemelise vastupanu veriseks ja laiaulatuslikuks sissisõjaks. Konfliktid, mis 1940ndatel ja 1960ndatel olid pigem poliitilised, kerisid end nüüd korralikuks vägivallakeraks. Tõeline jama sai alguse jaanuarikuise suuremahulise relvarööviga Narathiwati sõjaväelaagrist, millele järgnes aprillis verine Krue Se mošee piiramine ning kulmineerus oktoobris toimunud Tak Bai tragöödiaga, kus kümned kinnipeetud protestijad veoautodes lämbusid. Need kokkupõrked hävitasid ilmselt kohaliku elanikkonna usalduse valitsuse vastu lõplikult ning lõid siiani kestva vägivallatsükli, mis on muutnud piirkonna igapäevaõhustikku.

Tulen lennukilt maha

Inimesed on sõbralikud. Saginas suudetakse mulle isegi naeratada. Lennujaam on väga väike, jõuan kiiresti välja. Uudishimulikud pilgud. Lennujaama ees ootavad mikrobussid, sõidu jaoks pead ostma jaamast pileti, aga ma ei märka, kustkohast seda saab. Üheksakohalised bussid viivad sind soovitud sihtkohta. Võtavad inimesed peale ja ringlevad soovidele vastavalt. Taksosid ei ole. Proovin juhtidele seletada: Tanyong Hotel. Kuulus hotell, kuhu tahan saada. Sellel hetkel ma ei teadnud, et kuulus on hotell selle poolest, et muutub öösel linna ainukeseks peokeskuseks. Vaene mina. Saan kellelegi raha makstud – paar eurot – ning istun bussi peale, mis inimesi täis. Mehi. Pea et kõik vahivad Instagramis poolpaljaid naisi. Akende taga on naised pearättidega ja pahkluudeni kaetud. Sõidame. Möödume kahekümne minuti jooksul vähemalt kolmest liivakotihunnikust – kontrollpunktid, kust hetkel puuduvad mundrikandjad.

Hotelli vastuvõtus ei mõigata väga inglise keelt. „Kas külma õlut saan osta?“ näitan hingeldades tühja restorani poole. Can I buy? „Kas te tahate surra…?“ venitab vastuvõtutädi kuidagi liiga ükskõikselt. Do you want to die? Mis pagana pärast peaksin surra tahtma siia tulles ja seda veel hotellis kuulutama?!

Hotellitoas ajan selga shalwar kameez’i – traditsiooniline riietus Lõuna-Aasias, populaarne Pakistanis, Indias ja Afganistanis – ning lähen patseerima. Kannan islamimaades tihti seda riiet – torkan vähem silma.

Temperatuur on meeletu. Kannatan kuuma hästi, aga on kiskunud üle neljakümne kraadi. Jalutan Narathati randa, hotellist poole tunni kõndimise kaugusele. Tänava-toitu leidub siin ja seal – see on erinev mulle muidu nii tuttavast taist. Malaisia söögikultuur on siin segunenud ülejäänud Tai magushapukate maitsetega. Nasi kerabu peaks olema ülipopulaarne – sinakas riis (värvitakse liblikherne õitega), mida serveeritakse köögiviljade, kalakastme, kookoshelveste ja praetud kala või kanaga. Mina seda rooga ei näe oma kolme päeva jooksul, mis seal viibin. Üldse proovisin häbiväärselt vähe kohalikke toite. Miskipärast jõudsin toidukoha ukse taha alati siis, kui see oli kinni.

Plekk-katustealustes toidukohtades sõin alati kanaga praetud riisi, mis oli väga kohalik ja üldse mitte paha, ent kultuuriliselt ebahuvitav. Lõunas peaksid karrid muutuma (nagu ka Põhja-Tais) eriti kookoserikkaks, ent mulle ei antud karrit nuusutada ka. Sealiha, mis Tais igal pool populaarne, siit ilmselt naljalt ei leia. Moslemid, noh.

Taksosid ei ole, kuna ei ole turismiinfrastruktuuri. Minu üllatuseks puudusid tänavapildis ka tuk-tuk’id, mida Tais kõik kohad täis on. Samas piirdusin seekord vaid Narathiwatiga, võib-olla Yalas ja Pattanis leidub ka tukke?

Sügav lõuna

Kui aus olla, tahtsin nendele aladele uudistama tulla juba kümme aastat tagasi. Ei uskunud, et siin võib nii halb olla, kui tailased mulle rääkisid. Sügav-sügav lõuna (Deep-deep South), kutsuvad taid seda kohta õlgu väristades, eristades seda Lõuna-Taist. Sõbranna teadis lugu sellest, kuidas kellelgi Põhja-Taist oli juhtunud Pattanis autoõnnetus ja õnnetuses kergelt viga saanud kohaliku vennad olevat tulnud õnnetuse põhjustajale teisele poole Taid järele ning ta tapnud. „Sest nad on sellised inimesed,“ noogutas tailanna pärast jutustamist. Otsisin meediast – no ei leia, et midagi sellist oleks toimunud.

Käisin kunagi ka Phuketi politseijaoskonnas küsimas, kas mul oleks vaja Narathiwati kandis liikumiseks eriluba. Luba ei olnud vaja, politseinik soovitas passi kaasas kanda ja lisas pead vangutades: „Ma pidin seal pool aastat tööl olema. Kole kant. Ei taha sinna tagasi. Miks sa ometi sinna minna soovid?“

„Mida sa siin teed?“ uuribki minu käest parasjagu üks kogukas sõjaväelane. Olen randa jõudmas ja enne liivapiiri seisab punt relvastatud mehi, soomustatud auto kõrval. Vuristan, et olen väga huvitatud toidust, mind huvitab, mis toitu siinkandis süüakse. Päheõpitud vastus sellises olukorras, kui relvastatud inimesed sinuga kaugel riigis juttu teevad. Ära pobise, et kirjutad midagi või oled blogija või vlogija. Need on kahtlased ametid. Isegi sõna turist tekitab muidu turistidest tühjas kohas terava küsimuse: „Miks?!“. Aga söök – see on teine asi. Olen söögihull, käin mööda erinevaid kausse, tuleb sugestiivselt seletada. See on vormikandjale miskipärast rahustav.

„Kas pass on?“ küsitakse rangelt, ent väga kohmakas inglise keeles. „On küll, loomulikult, taskus,“ hakkan närviliselt pika hõlsti alt taskut otsima. „Okei!“ Mees lööb käega. Teised sõdurid on samuti uudishimulikult minu ümber kogunenud. Nad on sõbralikud. Üks räägib teisele midagi muigega, viidates minu riietusele. Ei ole neil minuga tegelikult asja. Samamoodi nagu ei ole minuga asja kohalikul vabadusvõitlejal.

„Sind võidakse seal ära röövida!“ hoiatas mind tailasest sõber. Kuskilt ma inimröövide ohust aga lugeda ei saanud, kuigi otsisin. Kohalikel on küll probleem – kaovad mõnikord kohalike revolutsionääride esindajad. Aga ärme sellele teemale pikemalt peatuma jää. Narathiwatis ei pea kartma seda, et keegi sind kotti topiks ja džunglisse viiks – sa oled liiga silmatorkav, liiga suur tüütus. Sissid teavad kindlasti, et lääne turisti röövimine tooks piirkonda sellise hulga eriüksusi ja rahvusvahelist tähelepanu, et see teeks nende küllalt ebamugava elu veelgi ebamugavamaks.

Jõuan imeilusasse randa, vajutan varbad liiva – kolm päeva siin saavad olema huvitavad. Seisan peaaegu 90 kilomeetri pikkusel rannajoonel, mis kulgeb Narathiwatist katkematult üles Pattanisse välja. Kuid see ei ole see Taimaa, mida näed reisikataloogis. Siin valitseb sürreaalne vaikus. Ujuma minek oleks sotsiaalne eksperiment. Selles piirkonnas ei ole „paljaks kiskumine“ mitte ainult ebasoovitatav, vaid ümbritsevat konteksti arvestades kohatu. Kui silmadki mõnda kohalikku või Malaisiast tulnud peret nii-öelda suvitamas, siis nad on rannas täisvarustuses – naised pikkades kleitides ja hidžaabides, mehed pükstes. Isegi vette minnakse riietega.

Jah, Narathiwat ei ole koht massidele, kes ootavad Tailt rannapuhkust ja külma õlut. See on koht neile, kes tahavad näha Taimaa ilustamata ja sageli valusat poolt – mis tegelikult on täpselt sama ilus nagu ülejäänud Tai. Ainult läbi kõverpeegli.

Kas ma isiklikult soovitaksin Tai sügavat lõunat külastada? Arvan, et tavaturistile seal otsest ohtu pole – pigem on vahel lihtsalt ebamugav –, kuid ometi ei saa ma võtta endale vastutust seda kellelegi veenvalt soovitada.

***

Hommikusöök Narathiwatis

„Tavalise tailase jaoks on Narathiwat khet phiset – eripiirkond, kuhu ei tulda puhkama ega selfisid tegema. See on „keelatud tsoon“, paik, kus aastakümneid kestnud separatistlik liikumine on uhtunud minema tavapärase Tai naeratuse, asendades selle sõjaväe kontrollpunktide ja terasest pilkudega.“ – Tundmatu ajakirjanik

Ma ei valeta ega luuleta. See ruum oli suurem kui jalgpallistaadion. Ja inimestest tühi. „Kas ma olen hiljaks jäänud?“ küsisin endalt, rusikaga tahtmatult silmi hõõrudes nagu laps. Kell oli viie minuti pärast üheksa. Oli hommik. Kohaks, nagu omast arust juba mõneti viitasin, oli Narathiwat Hotel, kus minu teada ei peatunud täna ühtegi külalist peale minu. See oli kallis hotell keset linna. Hommikusöök hinna sees. Teistmoodi ei olnudki võimalik. Ilma hommikusöögita selles majas juba tuba ei broneeri. Ära unistagi.

Kusjuures. Eile öösel toimus just siinsamas ruumis, kus seisin, pidu. Isegi lõhna järgi oli veel tunda. Kes täpselt pidutsesid, ma ei tea. Tean vaid, et öösel kell kolm peolärmi tõttu vihaselt oma numbritoa rõdult pimedusse jõllitades nägin vilksamisi elu ennast: ühel hoonest minema tuikuval tüdrukul kukkusid iseenesest püksid maha. Selline lugu juhtus.

„Narathiwat on sügavalt konservatiivne moslemite kants, kus kohalikud traditsioonid ja šariaadi varjundid nõuavad külastajalt äärmist vaoshoitust ning sündsat käitumist. See pole Tai, mida teate rannapidude järgi – siin valitseb vaikus, religioon ja range moraalikoodeks.“ – Tundmatu ajakirjanik

Nad vaatasid mind nüüd kolmekesi, kulm kortsus – kaks tüdrukut ja üks poiss. Olin eile saabudes samadele inimestele juba suure segaduse põhjustanud, küsides, kas saaksin hotelli restoranist osta ühe külma õlle, sest olin siia tulnud läbi meeletu kuumuse. Juba siis üritasid nad mind maha raputada, sest klient, kes on nendest kaks korda pikem ja seda tüüpi, kes nende valdustes tavaliselt ei käi, on midagi, millega teenindav personal kunagi Narathiwatis kokku ei peaks puutuma. Nende arust.

„Kas ma olen… hiljaks jäänud?“ kordasin eriti artikuleeritult, nagu räägiks vaegkuuljaga, ja torkasin endale nimetissõrme demonstratiivselt suhu. Ma olin otsustanud hommikul süüa. See pole minu puhul tavaline. Enamasti piirdun hommikuti eksistentsiaalse ängiga, aga täna oli kuidagi teine minek. Mind juhatati istuma ruumi kaugemasse nurka. Eest ära. Laualina lehkas nii, nagu oleks selles kunagi midagi elusat lämmatatud. Üks kolmainsusest ilmus eikusagilt ja ulatas mulle menüü, mis oli maast laeni täis pilte riisist. Riis taldrikul, riis kausis, riis munaga, riis munata ja nii edasi. Osutasin abitult ühele pildile, mis nägi välja nagu kõik teised riisipildid. Menüü oli ise ka vist riisiga koos ja kolletas. Mu pöial kleepus korraks selle külge. Panin näpu tahtmatult suhu ja imesin puhtaks.

Ja siis hakkas pihta. Alguses oli nii, et kaks meest nagu teeksid pulli ja võitleksid nalja pärast plastmasstoolidega. Nad olid minust piisavalt kaugel, mis oli fakt, mis mulle sobis. Nali läks üsna varsti aga üle olukorraks, et pidin jõuetult hüüdma üle saali: „Hei?!“ Nad kaklesid nüüd ju päriselt! Kostis sõimu. Kes keda sõimas, oli arusaamatu. Ka keel oli arusaamatu. Malai ja tai keele segu ehk. Paras keel karjumiseks igal juhul. Jalad sahistasid rohekatel tuhmidel põrandaplaatidel. Teenindajad vaatasid aupaklikult leti ees reas seistes pealt, käed rüpes, silmad poolkinni.

Võiks arvata, et „hei“ on rahvusvaheline võlusõna puhuks, kui üks inimene teist tooliga peksab – omamoodi verbaalne pidur, ent võta näpust. Minu hõikumine ei aidanud. Minu hoiatav kraaksatus Narathiwati hotelli tühjuses toimis sama hästi kui vihmavari tsunami vastu. Kottis dressipükstega mees sai parasjagu hoobi sisse, karjatas valust ja andis omakorda teisele tooliga nii kõvasti vastu nägemist, et minu saalinurka kostis kuiv plaksatus. Näkku löödu istus pärast seda aeglaselt maha. Ta ei jaksanud enam kakelda. Seda oli näost näha. Ta istus põrandaplaatidel ja vaatas sellise ilmega ringi, nagu oleks just – pärast seda viimast hoopi – avastanud, et maailm on üks mõttetu koht.

Istusin akna juures. Vaatasin välja, hoovi. Sain aru, et need kaklejad olid ilmselt turvamehed. Neil olid ühesugused vormipluusid. Hotelli reklaam oli lubanud 24/7 turvamehi. Narathiwat on mõne arust ohtlik kant. „Hei!“ siin ei tööta. Otsustasin mõne minuti aknast välja passida. Akna taga ei olnud kedagi. Ainult rohelised palmilehed. Nii säravrohelised lehed! Kergelt kuumas tuules kõikumas. Nii ilus oli siin.

Järgmisel hetkel põrnitsesin juba riisi, mis mulle lõpuks lauale prantsatas. Hommikusöögiks riis. Praetud muna istus riisikuhja otsas nii reipalt, et korraks tekkis mõte – äkki see kõik ei olegi nii halb? Äkki see ei olegi hirmus hommik, isegi kui söögitoas pekstakse inimesi toolidega. Mees, kes oli tooliga vastu nägemist saanud, oli end vahepeal püsti ajanud. Vaatas minu poole. Tal oli selline pikk ja sügav pilk. Võtsin kahvli kätte. Tuli meelde, et Tais kahvliga ei sööda, süüakse lusikaga. Kahvliga aidatakse toitu lusika peale. Panin kahvli ettevaatlikult taldriku kõrvale, võtsin lusika. Personal seiras mind haudvaikuses.

Panin lusikatäie riisi otsustavalt suhu ja mälusin. Lõualuu tegi kuuldava plõksu. Ketšupit tahaks, tuli mõte. Riis oli maitsetu. No tõesti. Ka parima tahtmise juures ei saanud öelda, et see oleks hea riis olnud. Maitses nagu keedetud kurbus. Sääski oli siin ka muidugi terve leegion. Tundsin, kuidas üks mu säärel einestas, ja virutasin endale kõva plaksu saatel vastu jalga. Heli kõlas selles vaikuses nagu püstolipauk. Kogu personal võpatas korraga, arvasid vist, et nüüd on minu kord tooliga vehkima hakata.

„Vett?“ kuuldus mu selja tagant ingliskeelne küsimus. Silmitsesin küsijat. See oli koristaja, üks neist pruunides särkides tüdrukutest, kes kasisid lakkamatult olematute külastajate jälgi. Tal oli kann käes. „Ei vett, ei kohvi,“ pomisesin moka otsast. Lihtsalt protesti mõttes. Ma ei jõudnud ära imestada, et ta oli mulle restorani järele tulnud oma veega. Ülejäänud teenindav personal ja turvamehed seisid aupaklikus kauguses nagu topised. Nende arust oleks ma võinud janusse kärvata! Küllap samal ajal, kui see koristaja siin seisis, sobras teine – tema sõbranna – mu toas arvutis ja kolmas pakkis mu aluspükse sisse, et need kohalikul turul maha müüa, mõtlesin miskipärast ja see mõte ajas mind naerma. Haruldased riideesemed turistilt, keda ei tohiks siin olla.

Viipasin käega: „Ei!“ Koristaja lahkus, aeglaselt taganedes. Toppisin veel ühe suutäie maitsetut riisi kurku. Seekordne suutäis lämmatas mind natuke. Oleks nüüd ometi kuskilt võtta üks lonks vett! Mul oli toas külmikus kaheksa pudelit vett. Lisaks need kaks klaaspudelit hotelli logoga, mis iga kord, kui külmiku ukse avasin, klirinal põrandale kukkusid ja seal, just nagu mind naeruvääristada püüdes, tiirlesid. Lisaks olin öösel paranoiapuhangus ostnud veel ühe plastkanistri vett ja siis veel ühe. Kui mind siin Narathiwatis üldse mingi oht varitses, siis oli selleks surm uppumise läbi. Miks ma selle koristaja küll ära saatsin, kes mulle märjukest pakkus?

„Kas kõik on korras?“ seisis keegi jälle mu ees, varjutades hommikupäikese ning esitades küsimuse ootamatult puhtas ja pehmes inglise keeles. „Is everything okay, sir?“ Tõstsin pilgu. Minu kohal kõrgus sama turvamees, kes ennist oli tooliga vastu vahtimist saanud. Tal nirises siiani ninast verd. Tema ründajat, seda dressipükstega gladiaatorit, ei paistnud enam kuskil. Ilmselt oli koju läinud.

„Kõik on korras,“ kinnitasid mu huuled ja lõin silmad maha nagu süüdlane. Ja kõik oligi tegelikult kõige paremas korras! Ma ei luisanud! Ei valetanud ei endale, ei teistele. Kõik oli rohkem kui kõige paremas korras! Elu oli ilus!

Mees silmitses mind sekundi küsivalt, noogutas siis kiitvalt ning lahkus, soovides mulle imelist päeva. Ta oli järsku kuidagi nii soe, nii kallis. Tahtsin, et suudaksin talle midagi ilusat vastu öelda – kui kahju mul on, et teda löödi, soovida, et ka temal ja tema perel oleks hästi ilus päev, aga meeleliigutusest ei suutnud ma sõnagi suust välja pigistada. Matsutasin suuga vaid ebamääraselt.

Aeglaselt viisin vesise pilgu õue, kus akna taga, minust umbes viiekümne sentimeetri kaugusel, seisid kaks väikest tüdrukut, pead hoolikalt rättidega kaetud. Nad jälgisid mind ainiti. Üks nendest, märgates mu tähelepanu, koputas endale sõrmega otsaette ja nad jooksid kilgates minema, jättes mind sinna hiiglaslikku ruumi, kus vaikus oli järsku nii paks, et seda oleks võinud lusikaga süüa nagu hommikust riisi – ja täpselt samamoodi oleks see mulle kurku kinni jäänud.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused