Agaate Antson kolis perega mõneks ajaks pea ees tundmatusse – Bermudale. Milline on elu riigis, mille kohta eriti midagi ei teata, välja arvatud kurikuulus Bermuda kolmnurk.
Oota, mida te sinna Barbadosele tegema läksitegi? Või Bahamale? Pidime abikaasaga korduvalt sõpradele-tuttavatele selgitama, et kolisime hoopis Bermuda saarele. Bermuda kolmnurk on küll tuntud, kuid vähem teatakse, et keset Atlandi ookeani, ligi tuhande kilomeetri kaugusel Ameerika Ühendriikidest asub Bermuda. Tegemist on ühe pisikese, pindala poolest umbes poole Vormsi suuruse omavahel ühenduses oleva kitsa saarestikuga. Kus iganes saarel ka viibida, on ookean alati kõige rohkem pooleteise kilomeetri kaugusel ning esmapilgul paistab kõik nagu tüüpiline helesinine paradiis. Kohapeal selgus muidugi, et see on paik, kus vastandid eksisteerivad kõrvuti ja kujundavad igapäevaelu rohkem, kui esialgu arvata oskasime.
Villased sokid Eestist
Läksime perega Bermudale mõneks kuuks elama, kuna minu Briti kodanikust abikaasa sai sinna tööpakkumise. Bermuda on nimelt Briti ülemereterritoorium ning teatud eluvaldkondades nagu meditsiin on seal pidevalt töökäsi puudu. Kui mees mulle sellest rääkis, tundus see lihtsalt nii ebareaalne koht, kuhu minna, et esialgu küll poolhuumoriga, kuid siis juba tõsiselt oli minu vastus muidugi jah. Lisaks tundus neljaks kuuks Eesti talv selja taha jätta hea valikuna.
Kumbki meist polnud seal kunagi käinud ning meil polnud vähimatki aimu, mis meid ees ootab. Internetis leidsime hoiatusi nii sealse elukalliduse kui ka kliima mõistes orkaanide, ülima niiskuse ning kohati talumatu kuumuse kohta. Etteruttavalt võin öelda, et talveperioodil kuumust ja isegi soojust korralikult kogeda ei saa, mistõttu palusin juba pärast esimest paari nädalat Bermudal olekut oma vanematel meile kõigile villaseid sokke ja susse saata. Tohutu õhuniiskusega on 20 kraadiga toas jahe ja minusugusele külmavaresele suisa talumatult külm. Turistina hotellis elades on siseruumides ilmselt korralikud kliimaseadmed, aga meie majutus pakkus kohalikele harjumuspärast elu ning seega pidime niiskuse ja rõskusega palju rinda pistma. Päikeselisel päeval on see-eest ka talvel õues mõnus T-särgi ilm ja saar avastamiseks imeliselt kaunis.
Väike, kuid eriline
Bermuda on imepisike, kuid ometi on tal ette näidata maailma mastaabis erakordseid omadusi. Näiteks elab siin ruutkilomeetri kohta rohkem miljonäre kui kusagil mujal. Kuigi palgad on kõrged, on ka elukallidus üks maailma kõrgemaid, mistõttu ei maksa siinseid miljonäre liialt kadestada. Näiteks maksab poes piim 8 dollarit ja kilo banaane 7,50 dollarit. Ühes poes õnnestus mul kartulit osta hinnaga 2 dollarit tükk. Naiivselt arvasin, et hinnaks on 2 dollarit naela kohta ja kassas pidin silmad peast ära imestama, kui kokku arvestatud hinda nägin (Bermudal on kasutusel USA dollariga võrdse kursiga Bermuda dollar ning kaaluühikuks nael, mis võrdub ligikaudu poole kilogrammiga). Samas on kummaline, et miljonäre on saarel küll palju, kuid kvaliteetset toidu- ja tarbekaupa on poodidest keeruline leida. Kuna saarele tuuakse enamik kaupa konteineritega ning lisanduvad veel ka kõrged tollimaksud, siis leiabki poest pigem odavkaupa, mis pärast juurdehindlusi on saanud krõbeda hinna. See tähendab seda, et poes käies tuleb välja käia suuri summasid, kuid asjade kvaliteedis see kuidagi ei kajastu. Nii ostsime järjest kolm erinevat panni, mis maksid kõik vähemalt 50 dollarit. Esimese kate hakkas kooruma juba vähem kui nädalase kasutamisega, mistõttu ostsime järgmise, mis kaotas paari nädalaga oma mittenakkuvuse. Kui ka kolmas pann osutus kiiresti kasutuskõlbmatuks, loobusime lootusest Bermudalt normaalne pann leida ja lõpetasime pannkookide ja praemuna küpsetamise.
Kuidas selline saar üldse eksisteerib?
Erakordne on ka Bermuda olemasolu, kuna geoloogid on pikalt pead murdnud sellise saare eksistentsi võimalikkuse üle. Saarestik tekkis vulkaanilise tegevuse tulemusena nagu ookeanisaared ikka, kuid viimane tektooniline liikumine toimus siin ligi 30 miljonit aastat tagasi. Tavaliselt vajuvad täielikult kustunud vulkaanilised saared pikapeale vee alla, kuid Bermuda pole seda ainsa paigana maailmas justkui loodusseadusi eirates teinud. Meil õnnestus Bermudal olla sel ajaloolisel hetkel, kui teadlased tegid viimaks põhjapaneva avastuse ning leidsid, et saarestiku aluse maakoore alla kogunes miljonite aastate eest 20 kilomeetri paksune laavakiht, mis teebki ookeani keskel asuva maalapikese stabiilseks ega lase sel vetesügavustesse vajuda. See uudis jõudis ka Eesti meediasse, kuid Bermudal olles oli see muidugi kohalike uudiste, kõigi kogukonnagruppide ning ka suvaliste tänavavestluste põhiliseks kõneaineks.
Räägime kolmnurga selgeks
Bermuda on omapärane veel sellegi poolest, et seda nimetatakse laevavrakkide pealinnaks. Ühtlaselt ümber saare on moodustunud justkui ring siia sajandite jooksul uppunud laevadest. Kui nüüd see tekitas reaktsiooni, et muidugi on need laevad sinna uppunud, sest tegemist on Bermuda kolmnurgaga, siis need laevad on sinna uppunud siiski täiesti mittemüstilistel põhjustel.
Esiteks ei ole kuidagi tõendatud, et Bermuda kolmnurga alal oleks juhtunud rohkem õnnetusi kui mõnel muul sama tiheda laeva- ja lennuliiklusega alal. Teiseks räägitakse saarel, et kolmnurgaga seostatud salapärased laevade ja lennukite kadumised on peamiselt aset leidnud hoopis Miami ja Puerto Rico lähedasel alal, kuid nii Miami kui ka Puerto Rico kartsid, et kolmnurga nimetamine Miami või Puerto Rico kolmnurgaks mõjuks halvasti nende turismile. Bermuda elanikud on aga tuntud oma muretu ja pingevaba ellusuhtumise poolest ning sedasi langeski see negatiivse varjundiga nimetus Bermuda peale.
Laevavrakkide rohkuse on põhjustanud hoopiski kogu saart ümbritsev korallrahu platoo. Just see on teinud Bermudale navigeerivatele laevadele kohalejõudmise ja turvalise randumiskanali leidmise väga keeruliseks. Ning kuna Bermuda on olnud tähtis peatus- ja puhkepunkt laevadele Euroopa ja Ameerika meretee vahel, siis on siia soovinud tulla väga palju laevu. Seega on korallrahu peavalu laevakaptenitele, kuid paradiis sukeldujatele. Kuigi paar laeva on uppunud veel 1980ndatelgi, on tänaseks laevateed ning ka navigeerimise tehnika sedavõrd arenenud, et meritsi saarele tulekut enam kartma ei pea. Sajad laevavrakid pakuvad sukeldumishuvilistele aga lõputuid veealuseid avastamise võimalusi.
Saare loodus
Kuna meie saarelt lahkumine jäi kevadesse, siis korralikult snorgeldama ja sukelduma ma ei jõudnudki. Varem olen küll tegelenud talisuplemisega, aga Bermudal võtsin kiiresti omaks kohalike hoiaku, et 20-kraadine ookeanivesi veel ujumiseks ei sobi. Kõrgemaid temperatuure ehk 27−28-kraadist vett on oodata aga alles maikuust oktoobri lõpuni. Tagasi vaadates möönan, et see aeg ongi Bermuda külastamiseks ilmselt parim, sest sealset veealust maailma tahaks ikka mõnuga avastada, nii et hambad vahepeal plagisema ei hakkaks.
Kui õnnestub Bermudale tulla vahemikus märtsist maini, siis on võimalik vaadelda küürvaalade rännet. Vaalad kogunevad Bermuda lähistel enne oma teekonna
jätkamist, mistõttu on kevadkuud imelised nende võimsate veeloomadega kohtumiseks. Vaalad on nähtavad isegi rannast ning õhtuti pärast abikaasa tööpäeva lõppu saigi vaalade otsimine meie lemmiktegevuseks. Teenusepakkujad korraldavad ka vaalavaatlusi paadiga ja seda võin tõesti soovitada. Vaalu näeb paadiga märksa lähemalt kui rannast ning kogenud kaptenid teavad täpselt, kuidas vaalu leida, samas hoidudes neist piisavalt kaugele, et loomadele mitte stressi tekitada.
Bermuda on Ühendkuningriigi ülemereterritoorium, mis tähendab, et tegemist on küll täielikult autonoomse üksusega, kuid saare kaitse- ja välispoliitika eest vastutab endiselt Ühendkuningriik. Sellegipoolest on Bermudal olles tõesti täieliku isoleerituse tunne, sest tundub, et mitte ühelegi riigile ei lähe selle eksistents tegelikult eriti korda. Arvestades praeguseid sõjalisi konflikte maailmas ning teatud suurusehullustuse all kannatavate riigijuhtide erinevate territooriumide hõivamise soove, jäi seal olles tunne, et hetkel pole vist maailmas turvalisemat paika kui Bermuda. Turvaline on ka Bermuda loodus. Peale mõne mürgise taime, mis võib nahaga kokkupuutel põletust tekitada, pole saarel mitte ühtegi loodusest pärinevat ohtu. Ei madusid, ohtlikke loomi ega putukaid. Isegi mitte puuke. Ka rannas ujudes ei pea kartma haisid, kuna tänu saart ümbritsevale korallrahule nad madalasse vette ei jõua. Küll aga peab teatud randades olema ettevaatlik hoovustega ning valusat põletust tekitavate meduusidega. Kaljude vahel sopistatud rahuliku veega randades ei pea siiski kartma neidki ning just sellistes paikades käisimegi oma pooleteiseaastase pojaga veemõnusid nautimas.
Bermuda on tihedalt asustatud, kuid sellegipoolest on siin kaunis ja mitmekesine loodus. Kogu saart läbib matkarada, mis kulgeb vaheldumisi läbi kaunite asulate, džungli ning mööda maalilist ookeaniäärt. Saarelt leiab nii liaanidega baanianipuid kui ka võimsaid koopaid koos järvekestega. Eraldi vaatamisväärsuseks on kummitusliku välimusega hüljatud kuurort Daniel’s Head, kus saab orkaanide poolt räsitud hüttide keskel jalutada ning imetleda samas kõige kaunimat võimalikku ookeanikallast. Põneva päritoluga on ka prügirand, kust tänaseks on minema uhutud kogu prügi, kuid alles on jäänud ookeani poolt siledaks lihvitud klaasikillud, mistõttu nimetatakse seda praegu hoopis klaasrannaks.
Bermuda kaunid rannad ongi ehk saare kõige suuremaks magnetiks. Siinkandis puudub ookeanis plankton, mistõttu on vesi erakordselt selge ja helesinine. Eriliseks muudab Bermuda rannad veel ka mitmes piirkonnas esinev roosaka varjundiga liiv. Siin on nii avaraid kui ka madalate kaljude vahel sopistatud peidetud randu ning alati on võimalik leida mõni rand, kus teisi inimesi pole. Meie kodu lähedal oli kõige tuntum Horseshoe Bay rand, kus on kõrvuti suur ja avar liivarand, aga ka pisike ja rahuliku veega kaljusopirand. Minu kõige lemmikumad rannad ongi pigem maalilised kaljusopirannad nagu Jobson’s Cove või Tobacco Bay või avaramate randade seast Cooper’s Islandi looduskaitseala rannad. Kui meie jõudsime kohapeal elades juba ookeani ja randade iluga harjuda, siis meil külas käinud sõprade (kelle tehtud on ka mitmed siinse artikli fotod) sõnul üllataski neid kõige rohkem, et vesi saab nii helesinine ja kristallselge olla.
Värvilised majad ja niiskus
Lisaks võrratule loodusele on ka Bermuda arhitektuur visuaalselt nauditav. Saare pealinn on 1500 elanikuga Hamilton ning kui palmipuid ei oleks, võiks punaste postkastide ja britilike tänavasiltide ning tänavalampide järgi arvata, et viibid kusagil väikeses Inglismaa rannikulinnas. Pealinna käib peaaegu kogu saare elanikkond tööle, mistõttu on päeval linn rahvast täis ning õhtuti taas tühi. Hamiltonist hoopis veetlevam on siiski vana pealinn St. George, mis on ka UNESCO pärandi nimistus ning oma olemuselt palju õdusam ja rahulikum, tasub kindlasti külastada.
Väljaspool linnu on aga kogu õhustik ilus, sest Bermuda majad on kaunilt erksavärvilised ning katused alati valged ja trepja ehitusega. Kuigi see näeb kena välja, on valgetel katustel ka väga praktiline põhjus. Nimelt ei ole Bermudal ei tsentraalset kanalisatsiooni ega veesüsteemi. Kogu tarbevesi on vihmavesi, mida iga maja kogub ise katuselt suurde paaki. Trepjas kuju aitab maksimeerida katuse pindala, millelt vett koguneb, ning valge värvus tuleneb lubjarikkast spetsiaalsest kattest, mis aitab vett puhastada. Muidugi vajab selline katus hoolt ning tihedat ülevärvimist, mida kõik teha ei viitsi. On teada, et kui katus on puhas valge, siis saavad majaelanikud oma vett ka juua ning nii sai meile vahel lausa hasardiks majade vahel ringi jalutamine ja arutlemine, et huvitav, kas nende katus on ikka piisavalt puhas, et oma vett juua. Kuna tegemist on vihmaveega, siis peab tunnistama, et mu juuksed ja ka pestud riided pole vist kunagi olnud nii pehmed nagu Bermudal elades.
Kuigi pehmus oli väga meeldiv, pakkus Bermuda nii mu juustele kui ka riietele hoopis teistsugust väljakutset. Saarel on õhk sedavõrd niiske, et juuksed lihtsalt ei kuiva ära ning kõiki kaasa toodud riideid tabab hallituse oht. Ühel hetkel kasvas minu frustratsioon märgade juuste pärast nii suureks, et lõikasin oma poolde selga ulatunud juuksed lühikeseks. Üürimajas niiskuse-eemaldajat polnud ning arvasime, et nii lühikeseks ajaks pole ka mõtet osta. Kuid pärast mitmete riiete, lapse kaisulooma ning käsipagasi hallitusele kaotamist otsustasime siiski, et endi vaimse tervise huvides tuleb see niiskuse-eemaldaja soetada. Ausalt, see tõi meile elukvaliteedi tagasi.
Saan aru, et paljud kohalikud elavadki nii, aga olles siiski harjunud elama ilma hallituse ja niiskusest läppunud haisuta kodus, ei olnud selline elustiil meile välja kannatatav. Kuna niiskuse-eemaldaja on parajalt lärmakas, siis ööseks lülitasime selle välja ning iga hommik näitas masin taas, et õhuniiskus on 84−88%. Õhtuti tühjendasime iga päev õhust kogunenud vett ligi 15 liitrit. Elu nagu vee sees. Tänu niiskuse-eemaldajale käterätid kuivasid taas, hakkasin igatsema oma kadunud kiharaid ning riided enam ohus polnud. Samas tagasi Eestisse jõudes pean tõdema, et minu nahale selline niiskus meeldis ning esimesed nädalad siin pidin iga päev end korralikult kreemitama, kuna nahk kippus Eesti õhus kuivama ja ketendama.
Soe ja avatud
Bermudast rääkides ei saa mainimata jätta sealseid inimesi ning nende soojust ja sõbralikkust. Bermudal puuduvad nii-öelda põliselanikud. Kui esimesed inimesed 17. sajandil saare avastasid, elasid siin ainult linnud ning pole leitud mitte ühtegi märki varasemast inimtegevusest. Tänased bermudakad on peamiselt briti asunike ning nende poolt Aafrikast kaubeldud orjade järeltulijad, aga ka Assooridelt ja Madeiralt pärit portugallaste järeltulijad, kes toodi saarele põlluharimise arendamiseks. Ilmselt on see väikese saare ja kogukonna mõju, kuid kohalikud on erakordselt jutukad ja külalislahked. Vestlust alustatakse olenemata kohast ja kontekstist ning kiiresti tekib tunne, et oled osa kogukonnast. Omamoodi elamused on ka bussisõidud, kus reisijate omavaheline suhtlus võib kujuneda väga elavaks.
Lapsed igal pool oodatud
Väikelapsega oli eriliselt südantsoojendav näha Bermuda ühiskonna suhtumist lastesse. Lapsed on suurim rõõm ning teretulnud kõikjal. Poes, tänaval, restoranides, matkarajal ja isegi autoremonditöökojas pööratakse kõigepealt suisa ülevoolavalt sooja tähelepanu lapsele ning alles seejärel pöördutakse täiskasvanu poole ning uuritakse, kuidas saab abiks olla. Iga kord lapsega kodust väljas käies ning nähes lapse siirast rõõmu talle osa saavast tähelepanust, leidsime abikaasaga, et Bermudale tulek oli kindlasti õige valik. Vähemalt ajutiselt sai meie laps tunda, et maailm on soe ja avatud paik.
Eestis harjume nüüd tagasi sellega, et laps kipub avalikus ruumis justkui nähtamatuks jääma. Kui oleme käinud siin kohvikus või restoranis, siis on jäänud tunne, et last justnagu poleks olemas, välja arvatud hetkedel, kui ta veidi häält tõstab ja saame mõne kõõritava või suisa pahase pilgu osaliseks. Proovime vähemalt ise oma suhtumisega killukest Bermudat südames hoida ning teiste lapsi avalikus ruumis kohates neid märgata ja nende vastu soojad olla.
***
Bermuda fakte
- Pindala: 54 km2
- Rahvaarv: 64 555
- Ametlik keel: inglise keel
- Valuuta: Bermuda dollar
- Esmakordne asustamine: 1609
- Tegemist on Briti autonoomse ülemereterritooriumiga, mitte iseseisva riigiga.
- Liiklus on vasakpoolne.
- Lennujaama maandumisrada on osaliselt rajatud tehismaale.
- Kõrgeim punkt ulatub vaid umbes 79 meetrit üle merepinna.
- Puuduvad mageveekogud, joogivesi tuleb katuselt kogutavast vihmaveest.
- Turistidele on autorent keelatud (v.a minielektriautod).
- Bermuda koosneb seitsmest põhisaarest, mis on omavahel sildadega ühenduses, ning ligi 170 väikesaarest ja laiust.
- Bermuda korallrahude süsteem on Atlandi ookeani põhjapoolseim korallrahude ala.
- Kevaditi rändavad Bermuda lähistelt mööda küürvaalad.
- Agaate Antson
- Atlandi ookean
- Bermuda
- Bermuda dollar
- Bermuda kolmnurk
- Briti ülemereterritoorium
- Cooper’s Islandi looduskaitseala
- Daniel’s Head
- Hamilton
- Horseshoe Bay
- Jobson’s Cove
- korallrahu platoo
- St. George
- Tobacco Bay
- UNESCO pärand
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
