Balkan ei püüa olla sile ja täiuslik ning just selles peitubki võlu. Eriti Bosnias on alles ehedust, ootamatust ja vahetut külalislahkust, mida paljudest populaarsetest reisisihtkohtadest enam naljalt ei leia. Perekond Treimannid võtsid Balkani ette autoga ning jagavad GO Reisiajakirja lugejatele ausaid muljeid ja praktilisi soovitusi.
Meie neljaliikmeline pere käib juba kuus aastat „suvereisidel“. See tähendab, et juuni lõpus või teinekord ka juuli alguses pakime abikaasaga iseenda, oma kaks tütart ja kõik muu eluks vajaliku autosse ja minihaagisesse ning sõidame vähemalt neljaks nädalaks kuhugi Euroopasse seiklema. Harilikult valime ühe lõppsihtkoha välja ja paneme marsruudi selle järgi paika. Eelmise suve üldplaan oli vaadata ringi Balkani poolsaarel. Kuna see on hiiglama suur, meile aga kiirustada ei meeldi, otsustasime „lõppriigiks“ määrata seekord Albaania, aga lisaks süveneda pikemalt ka Montenegrosse ning Bosnia ja Hertsegoviinasse.
Panin umbes viis-kuus aastat tagasi Instagramis tähele, et väga paljud sõbrad-tuttavad postitasid mingil ajal sageli reisipilte just Montenegrost. Ei teagi täpselt, mis selle populaarsust tol ajal eestlaste hulgas kergitas, aga igatahes tundus see up-and-coming meelissihtkoht. Siis tundus see mulle kauge, aga ka lapsed olid mõlemad lasteaiaeas, seega ei kujutanud nii pikka autosõitu ettegi. Küll aga polnud mu Insta-fiidis sõnagi Albaaniast ega Bosnia ja Hertsegoviinast. Selle viimasega meenub ilmselt teistelegi 1990ndate lastele ainult üks – sõda. Hiljem sündinutele ehk mittekõnetavad laulud Eurovisiooni lauluvõistlustelt. Albaania ei ütle suvalisele eestlasele (kelleks ma ka ennast pean) midagi erilist. Teadmatust oli seega palju. Eelarvamusi veel rohkem.
Rõõm taskukohastest toiduhindadest
Bosnia ja Hertsegoviinas plaanisime veeta pisut üle nädala. Piiriületus läks libedalt, suur rõõm tabas meid aga esimeses toidupoes, kus hinnad olid Eestiga võrreldes liialdamata kaks korda madalamad. Puuviljad aga muidugi kaks korda maitsvamad. Valuutana on käibel konverteeritav mark (BAM), aga tegelikult sai siin-seal kenasti hakkama ka eurodega. Cash is king – ja seda igal pool. Väiksemates kohtades ei pea kohe eeldama, et kui kaardimakseterminali kassa äärel näha pole, siis seda üldse polegi. Mitmel korral otsis müüja pangakaarti nähes kusagilt leti alt siiski ka makseterminali välja, soojendas selle üles ja sai maksta küll! Kusjuures Sarajevos sain peaaegu südari, kui ühes toidupoes müüja minu kaardi maksmise ajaks enda kätte võttis ja sellega ise maksis! Terminali ma ei näinudki! Eestis ei tuleks selline asi isegi mitte kõne alla, aga kuna nägin, et sama tehti ka kohalike kaartidega, siis nagu ikka – when in Rome.
Olin muretu ka seetõttu, et juba riiki saabumisest peale oli hästi näha sealse rahva ausus ja külalislahkus. Mitte ühelgi sammul polnud tunnet, et keegi püüab meile tünga teha, millegi eest meelega rohkem raha küsida või niisama petta. Ei tahetud meile midagi pähe määrida ega tundnud me isegi Sarajevos ringi liikudes suurt muret oma kõhukottide pärast. Olime reisi ajal sunnitud pealinna jõudes kasutama erakorraliselt ka kohaliku hambaarsti teenust. Guugeldasin eelmisel õhtul murelikult sealset hambaravikultuuri, saades teada, et nagu Türki sõidetakse juukseid siirdama, siis Bosnia ja Hertsegoviinasse hoopis hambaid parandama! Euroopa kvaliteet, aga jälle – kaks korda soodsamad hinnad! Kuna abi vajasin nii mina kui ka üks meie tüdrukutest, siis tegelikult tuli hind Eestiga võrreldes kahepeale kokku täpselt sama – seal peab nimelt ka laste eest maksma.
Rafting jõel – omaette kogemus
Aga aitab olmeteemadest, lähme lõbusamate asjade juurde! Bosnia ja Hertsegoviinat ja/või Montenegrot külastades ei tohiks kindlasti jätta kasutamata võimalust teha Tara jõel üks rafting. Jään hinnavõrdluse praegu võlgu, meie katsetasime seda Bosnia poolel, jõudes küll raja lõpuks välja Montenegro piirile, aga võib eeldada, et Montenegros maksab sama asi tsipake rohkem. Kärestikusõidu tegemiseks tuleb esmalt kanjoni põhja laskuda. Kohti-kämpinguid, kes sellist teenust pakuvad, leidub seal tohutult. Vali lihtsalt üks välja ja naudi sõitu! Meie leidsime selleks kämpingu nimega Kamp Encijan, mis väidetavalt asub Tara kõige põnevamate kärestike alguspunktis.
Seal ootab tervitusraki, kohalik toit (kindlasti ohtralt sealiha!), südaööni ka elekter ja lõkkega soojaks köetud dušid. Ma ei oska hinnata, kas meie valik oli pigem kallim või odavam koht, aga keskmine turist seal oli hollandlane, nädalavahetusel rohkem kohalik rahvas. Rafting oli lõbus ja meeleolukas, mitme jahutava ujumis- ja joogipausiga ning sobis hästi isegi 7- ja 8-aastasele, kes paadi keskel elu eest kinni hoidsid ja vapralt jääkülmi jõeveesahmakaid trotsisid.
Sealsetel mägiteedel oli üsna tavaline, et mõnes kitsamas kohas tuli oma elu otsesõnu kohaliku külamehe kätesse usaldada. Ja ma mõtlen seda tõesti sõna otseses mõttes, sest kui meile vahel tundus, et rohkem tee äärde me oma killavooriga vastutuleva auto möödalaskmiseks enam ei saa, siis näitasid meile külamehe julgustavalt järsaku suunas vehkivad kämblad, et saab ikka küll. Ja saigi!
Sarajevo – kogemist väärt
Bosnia ja Hertsegoviinasse sattudes veeda aega kindlasti ka Sarajevos. Neli aastat (1992–1996) kestnud Sarajevo piiramine on riigi ajaloo kurikuulsaim sündmus. Linnapildis on endiselt näha kuuliaukudega maju, mälestusmärke, matmispaiku ja muud. Külasta Sarajevo tunneli muuseumit, kus saad paremini aimu, kuidas elu tolle nelja aasta jooksul linnas tegelikult käis.
See sündmus ei defineeri enam Sarajevo linna või sealset elu, aga nii hiline ajalugu on ühel või teisel viisil mõjutanud ja mõjutab siiani väga paljusid elanikke. Meie Airbnb omanikul Anjal oli tükk tegemist, et meile Bosnia ja Hertsegoviina inimeste praegust meelestatust ja poliitilist olukorda kuidagigi selgitada. Lõpuni me sellest aru ei saanudki. Selle kõige kogemiseks aga polegi iga detail oluline. Võta vastu, seedi ja tee omad järeldused.
Bosnia ja Hertsegoviinast Montenegrosse sõites leidub mitu piiripunkti. Meie valisime enda kämpingule lähima – vana puusilla üle Tara jõe, kuhu korraga võis peale sõita ainult paar autot. Sillale sõitmist korraldas (muidugi kätega vehkides) tsiviilriietuses vanamees. Sild just ülearu usaldust ei tekitanud, selle kinnituseks lendas meie rataste alt silda ületades õhku üks latt, mis maandus Arvi katusel ilutsevatest päiksepaneelidest vaid paar sentimeetrit mööda. Eks ka see on üks võimalik viis riiki siseneda. Puuga (peaaegu) pähe saades.
Montenegro – ilma filtrita ilus
Instagramil oli õigus – Montenegro oligi tõesti nii ilus, nagu sõprade piltidelt paistnud oli. No filter needed, nagu öeldakse. Kui Bosnia vapustas pigem oma sügavroheliste ja ülitihedate metsadega, siis Montenegrosse jõudes oli efekt üsna sama, kui aastaid varem Sloveeniast Horvaatiasse saabudes – väga ilus, aga kuiv. Lopsakus oli asendunud kidurate põõsastega kivistel-liivastel mägedel. Meie kohest poolehoidu kasvatas muidugi ka see, et sõit esimesse sihtkohta kulges mööda maailma maalilisemat maanteed Durmitori rahvuspargis. Üksikud majakesed, metsikud hobused kõrgete mägede vahel ja veisekarja õhtuks koju ajavad eidekesed oli vaid väike osa sellest sulnist kulgemisest.
Montenegrosse sattudes võiksid kindlasti peatuda näiteks kaunis Kotoris, mida soovitan eriti kassiarmastajatele ja vähem -allergikutele, kuna loomakeste olemasoluga pead arvestama igal sammul, k.a restoranis. Võib juhtuda, et pead isegi pisut ootama, enne kui mõni kõuts sinu pärast uinaku katkestab, tooli vabastab ja lõpuks lauda istuda saad.
Aga kindla peale jõua ka linnadest väljaspoole, vaata ringi looduses ja saa ehtne Montenegro-kogemus. Ideaalselt sobib selleks just Durmitori rahvuspark. Kui koos lastega reisid, on matk ümber rahvuspargis asuva Musta järve igati jõukohane ka pisemale matkasellile. Kogenum ja ambitsioonikam matkaja leiab hiiglaslikust rahvuspargist arvukalt matkaradu, põnevust jätkub piisavalt ka päris mägironijatele. Kas teadsid, et Montenegros paistab aastas päike pea kolmesajal päeval? Seega on suur tõenäosus, et ka ilmaga veab.
Bosnia ja Hertsegoviinaga võrreldes on Montenegro turistide kontseptsioonist paremini aru saanud. Mulle ei meenu küll ühtegi konkreetset näidet, kus oleksin tundnud, et minu turististaatust kuidagi lausa kuritarvitatakse, aga kõvasti läänelikum võbin on seal küll. Kiiresti „Balkanimaale“ toovad sind tagasi olukorrad, kus sõidad mööda tee ääres otse prügikastist söövast väiksest hobukarjast või märkad pea ees prügikasti sukeldunud veist. Prügikultuuri koha pealt on neil veel kõvasti arenguruumi. Eriti kui arvestada sealset jumalikku loodust ja seda, kuidas sellega kohapeal ümber käiakse.
Albaania – mägiteed, rannad, külalislahkus ja kaos
Kui kuuma ei karda ja trepist käia meeldib, võiksid olenemata oma usulistest vaadetest võtta ette pisikese palverännaku Ostrogi kloostrisse.
Autoga sinna ülearu lähedale ei pääse, aga jalavaeva säästmiseks võid katsetada kohalikku taksoteenust. See oli Balkanil viibimise ajal vist ainus kord, kui päriselt tundsin, et maksan mitmekordset hinda teenuse eest, mille saaksin „turistipiirkonnast“ väljaspool kordi soodsamalt. Paariminutine sõit kloostrist alla parklasse maksis röögatud 10 eurot, aga õigustas ennast pärast +30-kraadises kuumas mäkketõusu täielikult. Ma ei kahetse midagi!
Montenegrost Albaaniasse minek on juba hoopis teine teema. Euro enam ei kehti, pead vähemalt osa oma sularahavarudest lekkideks vahetama (1 ALL = 0,010 EUR) ja tunned ennast mõnda aega täieliku miljonärina. Teed lähevad kitsamaks ja löökaukuderohkemaks, tee äärde ilmuvad mõnes kohas kerjused ja põllu ääres võid märgata lahtisest pakiruumist lihtsalt prügi välja loopivat inimest, aga ära lase ennast sellest heidutada. Albaania on ilus, odav ja lahkeid kohalikke täis!
Balkani Shkodëri „Peipsi“ on järv, mille ääres suvitasime mõnuga päris mitu päeva jutti – meie olime Albaania poolel, aga tegelikult jääb üks kallas veekogust ka Montenegrosse. Peipsi järvega võrdlen seda seetõttu, et ka seal ujudes pead endale pidevalt meelde tuletama, et tegemist polegi merega. Seal saime ka esimest korda päriselt tünga, kui Kaur oli vanemale tütrele lubanud, et püüab reisi jooksul kindlasti paadiga kalalemineku korraldada. Just Shkodëri järvel pakkuski seda võimalust üks veebist leitud merekaru, aga kohale minnes polnud kalapaadist haisugi.
Isa ja tütar viidi koos turismipaadiga järvele lõbusõitu tegema – kapten ei teadnud kalapüügist suurt midagi, hiljem uurides selgus, et nii sooja veega ongi sealt üldse mingi kala väljatõmbamine paras kunsttükk. Küll aga sattusid nad kämpingusse autoga tagasi sõites nägema ühte järve äärde ehitatud poolikut maja. Selle oli järveäärsesse keelualasse kunagi ehitanud üks parajasti võimul olev poliitik. Kui aga võimulolek tema jaoks lõppes, keelati tal kohe ka edasine majaehitus ära. Nüüd ta seal seisab nagu Šveitsi juust.
Vee äärde peab saama
Nagu pea igal suvereisil, püüame lõpuks mereni välja jõuda. Ka seekord peatusime enne tagasisõitu pikemalt ühes Vahemere-äärses kämpingus, mis lummas meid oma suurepäraste ujumis- ja huvitavate toitlustusvõimalustega. Meduusidega kohanemine võttis pisut aega, aga kui saime aru, et peale pisikese nahaärrituse neist suuremat lugu pole, saime ka sellest hirmust üle. Nautisime oma turististaatust, sest igal hommikul koristati kämpingu rannaäär isegi vetikatest puhtaks. Alast välja jalutanud, laius mere ääres kohe ka hunnikute viisi prügi. Sellega harjuda oli raske, aga prügimajandus ei olnud Balkanil kindlasti kõige meeldejäävam asi.
Albaanias peaksid liikuma ka mägedesse. Puhtalt kliimavahetuse mõttes on seal palaval suvel mõnus ennast vahepeal jahutada ja õhtul ka pikk dress peale tõmmata, et poleks neid asjata kaasa vedanud. Meie süvenesime pikemalt Thethi külakesse, millest algab mitu matkarada – osa meie perest tegi läbi Blue Eye’ni viiva raja. Blue Eye ehk Sinine Silm on väike ja raskesti ligipääsetav laguun, mille juurde ei saa kindlasti näiteks lapsekäruga jalutada, vaid pigem peab olema valmis päris mitmeks füüsiliseks pingutuseks ja järsuks tõusuks.
Albaania Alpid ei jää muude riikide Alpidele millegi poolest alla. Eks näiteks Austrias on sellel kõigel oma võlu, mida suudad endale ilmselt ka kunagi seal käimata suurema vaevata ette kujutada. Albaanias on säilinud aga mingi teistsugune ehedus, mida on raske isegi sõnadesse panna. Mõnda asja peab lihtsalt ise kogema.
Mingil hetkel olid sotsiaalmeedias väga populaarsed „sa tead, et sa oled Balkanilt, kui…“ postitused, kus Balkani maadest pärit influkad ja teised kirjeldasid huumorivõtmes, kuidas sealsetes riikides ja mujal üles kasvanud inimeste lapsepõlv erineb. Põhilised sõnumid puudutasid peres vaimse tervise probleemide ignoreerimist või pisendamist, „kui lööb, siis armastab“-mentaliteeti ja sealse köögikunsti iseärasusi. Küll aga, olles mitu nädalat sealses piirkonnas ringi reisinud, pean tõdema, et vaatamata nende raskele lapsepõlvele ja mõnes piirkonnas alles mõnikümmend aastat tagasi aset leidnud sõjalistele konfliktidele (või hoopis nende tõttu?) on Balkanil elavad inimesed ühed sõbralikumad, lahkemad ja südamlikumad inimesed, kellega oma reiside jooksul kokku puutunud oleme.
On see siis tingitud karmi käega emadest, pidevast sealiha söömisest või mägede mõju, polegi oluline. Balkan ei ole ju ainult romantiline Kreeka – anna ebatavalisematele sihtkohtadele võimalus. Proovi midagi uut!
Videopilti meie Balkani reisist näeb siit: www.youtube.com/@ARVIthereyet.
- Albaania
- Albaania Alpid
- Balkan
- Bosnia
- bosnia ja hertsegoviina
- Durmitori rahvuspark
- Kaur Treimann
- Kotor
- Mari-Leen Treimann
- Montenegro
- Ostrogi klooster
- Sarajevo
- Shkodëri järv
- Sloveenia
- Tara jõgi
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
