On aasta 2025, september, oktoober, november… Teoreetiliselt peaks olema lõunapoolkera kevad, tegelikkuses on nii ja naa. Grupp eestimaalasi, kes on seigelnud planeedi kõigil ülejäänud kontinentidel, on nüüd reisisihiks võtnud Austraalia, muu hulgas Tasmaania. Kui varasemad reisikirjad on ilmunud raamatutena – „Siiditeel“, „Ring ümber Aafrika“, „Siberisse, vabatahtlikult“, igaüks keskeltläbi 250 lehekülge –, siis Austraalias nähtust-kuuldust-kogetust püüame siinkohal teha üksnes mõned nopped, mis mahuksid järgnevatele ühe käe sõrmedel loendatavatele lehekülgedele.
Nii käesolevate kirjaridade autoritel, aga küllap ka lugejatel on Austraaliast tekkinud igaühel oma kuvand. Osalt meedia kaudu saadud infokildude põhjal, paljudel juhtudel oma silmaga nähtu toel. Aga oma silmaga nähtu piirdub sageli üksnes Sydney, Melbourne’i, Suure Vallrahu ja Uluruga. Söandame tänaseks väita, et need, kes pole ära eksinud Tasmaania mägedes ega seilanud Torrese väina saartele, kes pole seigelnud lähisekvatoriaalses vihmametsas ega kulgenud tuhandeid kilomeetreid läbi kõrbe, kes pole osalenud šamaaniritu-aalis ega näinud põlisaustraallaste kombel kilpkonna küpsetamist… need turistid ei tunne tegelikult Austraaliat. Aga kõigest järgemööda.
Tühjust täis maa
Austraalia keskmine rahvastikutihedus on umbes 3,5 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrdluseks olgu öeldud, et Euroopa Liidus on see näitaja 106 ehk teisiti öeldes, tegemist on 30-kordse vahega. Seejuures valdav osa austraallastest on koondunud suurlinnadesse ning mandri kaguossa. Olles ülihõredast asustusest küll eelnevalt teadlikud, suudab meid maa kesk- ja lääneosa ikkagi üllatada, kui neljasaja kilomeetri läbimisel ei jää teele ühtki kütusetanklat või kui kõrbes sõidab päeva jooksul vastu vaid paar autot.
Kulgedes kahel katusetelkidega varustatud Ford 4WD Warrioril läbi maa, kokku umbes 15 000 kilomeetrit – mida me enda ümber näeme? Ikka otsatut rohumaad, kõrbe, poolkõrbe, madalaks kulunud mägesid, kaljusid, vihmametsi, eukalüptisalusid, känguruid, krokodille, sisalikke, emusid. Seda polegi nõnda vähe, aga kas me üksnes seda tulime maailma kuklapoolele otsima? Ei, tulime siia sooviga näha ka põliste päriselanike eluolu, nimekski panime reisile „Põlis-Austraalia 2025“.
Oleme ju teisel pool Torrese väina Paapua Uus-Guineas – siit vaid „kiviviske kaugusel“ – näinud sealsete rahvaste tänaseni elujõulisi traditsioone, keelte paljusust, kohati vaid niudevöösse „riietatud“ mehi-naisi-lapsi ja nende tantsu, kuulnud laulu, trummi- ja flöödimängu, kogenud valge mehe suhtes üles näidatud külalislahkust.
Aga siin… Muusikaga seotud inimestena loodame kohtuda oma ammuste tuttavatega – eesti soost muusiku Olev Muska ning põlis-Austraalia tuntuima didgeridoo-mängija William Bartoniga. Ja muidugi poleks paha näha bumerangi kasutamist oma eheduses, elada paar päeva „krokodilli-usku“ põlisrahva külades jne. Paraku ei kattu soovunelmad alati tegelikkusega ja etteruttavalt olgu öeldud, et „Aasta austraallaseks 2003“ tituleeritud William Bartoniga ei õnnestunudki meil oma liikumistrajektoore ühildada ning bumerangidega puutusime kokku peamiselt suveniiripoodides.
Ühiskonna varjulisem pool
Laias laastus jaguneb Austraalia elanikkond kaheks: valdavalt valged ja vähesed… siinkohal keel takerdub. Sageli esineb nii kirjasõnas kui ka suulises suhtluses mõiste aborigeen. Ka kohalikus ingliskeelses kõnepruugis on igapäevaselt kasutuses aboriginal land, aboriginal culture jne. Aga kui öelda konkreetse tumedanahalise põlisrahva esindaja kohta aborigeen, võib see kõlada halvustavalt. Samuti nagu mõnes teises kontekstis neeger, bušman või berber. Sestap eelistame meie kõnelda põlisaustraallastest.
Paljudes maades esineb sotsiaalseid probleeme põlisasukate ja sisserännanute vahel, seda nii Aafrikas, Ameerikas, endise Nõukogude Liidu aladel kui ka mujal. Enamal või vähemal määral kooseksisteerimine siiski toimib, kas siis assimileerumise, lõimumise või lihtsalt teineteise sallimise-aktsepteerimise moel. Austraalia olukord on sootuks erinev, Euroopa teadlased võtsid põlisrahva kuulumise Homo sapiens’i liigi hulka järkjärguliselt omaks ajavahemikus 18. sajandi lõpust 20.(!) sajandi keskpaigani. Muide, just meiegi kultuuriruumis üsna tuntud ukraina juurtega Vene maadeuurija ja antropoloog Nikolai Mikluhho-Maklai pühendas suure osa oma teadustööst tõestamaks, et Austraalia põlisrahvad on täieõiguslikud Homo sapiens’i liigi esindajad, mitte vahelüliks ahvi ja inimese vahel. Ent vaatamata Mikluhho-Maklai tõestustele said põliselanikud valgetega võrdsed valimis- ja kodanikuõigused alles aastal 1967, kusjuures enne seda jäid nad välja isegi ametlikust rahvaloendusest ja seega ei kuulunud „rahvaarvu“ hulka. Maid hakati põlisrahva kogukondadele tagastama veelgi hiljem, läinud sajandi viimasel veerandil.
Tänapäeval võime maapiirkondades sageli näha suuri hoiatavaid bännereid kirjaga „Aboriginal land – STOP! Entry prohibited“. Kord sõitsime paarsada kilomeetrit mööda pinnasekattega teed, millel paiknevad sildid ähvardasid 5000-dollarise trahviga. Teisel juhul aga leidsime end sildi eest, mis teatas, et piirkonnas viibimiseks peame taotlema loa kusagilt tuhande kilomeetri kaugusel asuvast kontorist. Otsustasime siiski riskida, sest vastasel juhul oleksime pidanud valima vähemalt kolm korda pikema trajektoori.
See mõnevõrra ebaloomulik olukord on kujunenud n-ö bipolaarselt. Ühelt poolt, enne kokkupuudet valgetega, pole põlis-austraallastel kunagi eksisteerinud kõrgkultuuri, mis oleks võrreldav näiteks Meso-Ameerika või Peruu indiaanlaste omaga. Ja teiselt poolt, vaadakem, kes moodustasid esialgse valge elanikkonna – 19. sajandi keskpaigaks oli Austraaliasse ja Tasmaaniasse saadetud 150 000 briti kurjategijat ja sunnitöölist, enamik neist kirjaoskamatud. Viimane ametlik vangilaev nimega Hougoumont saabus kontinendi lääneossa aastal 1868. Osalt geneetilise pärandina, osalt põlvest põlve edasikanduva mentaalsusena on ammune möödanik tajutav ka praegu, iseäranis nurgatagustes asundustes, farmides, kulla- ja kalliskivikaevandustes. Olustik meenutab suuresti Ameerika filmidest nähtud aastakümnete tagust Metsiku Lääne kauboikultuuri. Rahvarohked saloon’id, alkouimas räuskavad värvikad tegelased, laiaäärsed nahkkaabud, motellid… Märkamata ei jää ka üks pealtnäha tähtsusetu detail – nimelt kui mitte arvestada meie külaskäiku Sydney ooperiteatrisse ning seal nähtud-kuuldud Bizet’ „Carmenit“, siis enam kui kahe kuu jooksul ei kostunud kordagi me kõrvu klassikaline muusika. Pubides, poodides, ööbimispaikades, tänavatel ja autoraadios kõlab levimuusika, eriti kantristiilis laulud. Ikka ja jälle kargab pähe mõte, et väljaspool suurlinnu on siinne kultuurikiht võrreldes vana Euroopaga ikka väga-väga õhuke.
Vihmametsa šamaanid
Sellel kontseptuaalsel õhedusel on siiski ka üks huvitavam pool – nimelt kerkivad sellises keskkonnas rohkem esile nii inimese bioloogiline olemus kui ka ümberkaudse keskkonna vahetu olulisus inimese elus. Pärismaalaste suhe loodusega on midagi, millest võiks kirjutada eraldi artikli või isegi raamatu. Põnevamad seigad meie reisil tulidki ette pigem paikades, kuhu meile harjumuspärane kultuurikäsitlus pole veel täiel määral jõudnud – kohtades, mis on ligipääsmatumad, ent siiski mitte inimtühjad. Olulist rolli näib mängivat maastik. Jõudnud maailma vanima troopilise vihmametsa piirkonda (umbes 180 miljonit aastat vana, seega 100 miljonit aastat vanem kui Amazonas), õnnestus meil kohata väga huvitavaid pärismaalasi, kelle eluolu ja mõttemaailm meid rohkemal või vähemal määral kõnetas. Üsna juhuslikult, krokodillide ja puulatvadel peesitavate madudega ääristatud jõe ääres olevast söögikohast ühelt pärismaalasest didgeridoo-mängijalt saadud vihje abil – veidi esialgsest plaanist kõrvale kaldudes – sattusime laagripaiga otsinguil mägisel alal asuvasse vihmametsa. Kohta, kuhu jõudmiseks liikusime mööda vaevu läbitavat mägiteed paar-kolm tundi, seejuures sõidukiirus võis parimal juhul jääda keskmise sörgisammu tasemele. Nagu Põhja-Austraalias tavapärane, on ka siinse piirkonna eripäraks tohutud üleujutused. Iga-aastaste troopiliste mussoonide tõttu, mil veetaseme tõusu mõõdetakse mõnikord kahekohaliste meetrinumbritega, võivad siinsed elanikud olla kolm-neli kuud aastast ülejäänud maailmast täiesti eraldatud. Seepärast planeerisime oma kulgemise siinkandis teadlikult ajale enne vihma-perioodi algust.
Meile üllatuseks elas seal aga šamaan – C. J. Ta erines teistest šamaanidest, kellega oleme kokku puutunud Siberis, Aafrikas või mujal Okeaanias, selle poolest, et temaga oli erakordselt lihtne suhelda – tekkis tunne, otsekui oleksime kohtunud vana sõbra või sugulasega. Sündinuna küll vihmametsas, kujunes ta elukäik kirevaks. Alustanud lapsena küla- ja koloniaalkoolides, pendeldas ta hiljem teiste Briti asumaade vahet ning lisaks loodustarkustele omandas ka üsna märkimisväärse britipärase koolihariduse. Muide, ka meid tema juurde juhatanud põlisaustraallasest didgeridoo-puhuja jäi silma oma esmaklassilise Queen’s English’iga. Mõningase vestlemise järel sai selgeks, et C. J. teab maailma asjadest ja ka teistest šamanismi praktiseerivatest koolkondadest üllatavalt palju. Ta oskas ennast ja oma riitusi võrrelda teiste kontinentide šamaanidega ning paigutada end just täpselt sellesse konteksti, milles ta tõepoolest asus ja elas. Selles inimeses olid omalaadsel moel kokku saanud kaks diametraalselt vastandlikku poolust – kaasaegne avar maailm ning erakmungale omane sisekaemuslik kosmos. Väga kirgas ja paeluv kohtumine, mis näis olevat sama elamuslik talle. Ka C. J. oli meie saabumise üle imestunud – ilmselt satuvad tema juurde valged juhukülalised ja ekstreemturistid harva.
Siin turgatas pähe mõte, kas me oleme turistid… Kas C. J. nägi meis rikkaid turiste, kelle pealt oleks saanud hea kopika teenida? Tundub, et pigem mitte. Igatahes näib, et šamaani üks prioriteetseid eesmärke on valgele inimesele põlisrahva mõttemaailma ja suulist traditsiooni tutvustada. Eriti oluline näib olevat põlisrahva mõttemaailma avada just valgetele austraallastele, muu hulgas selleks, et vähendada võimalike konfliktide taasteket. Konfliktid sisserännanute ja pärismaalaste vahel on oluline osa siinsest lähiajaloost, millest me hetkel väga pajatada ei taha. C. J. mõtisklustest saab ikka ja jälle kinnitust fakt, et integratsioon ei ole lihtne. Selle lõhe ületamise suhtes on rohkem küsimusi kui vastuseid. Huvitav, et sellisest elukogemuste distantsist hoolimata on võimalik vaid põgusa tutvusega saavutada kellegi poolehoid – lihtsalt seetõttu, et sisemised maailmavaatelised printsiibid klapivad.
Silmiavavad vestlused Williega
Meil õnnestus kohtuda ja aega veeta mõne teisegi põliskultuuri esindajaga. Üks neist – Willie – on eriti särav täht. See on mees, kes pärineb guugu yimithirri hõimu nugali klannist. Tema esivanemad saadeti algsest kodukandist Woorabinda aborigeenide reservaati, teda austatakse kui pealikut või hõimuvanemat (tribal elder), kel tänaseni on suus emakeelena guugu yimithirr, kes omab kuut jahipüssi ja kasutab neid küttimisel. Jalutuskäigud Põhja-Austraalia troopilises vihmametsas, tutvumine iidsete kaljumaalingutega ning tunde kestvad vestlused Williega olid järjekordselt mõtlemapanevad ja silmiavavad. Suulist põlisrahva traditsiooni on keeruline elus hoida, eriti ajal, mil alternatiivne maailmavaade on väga kättesaadav. Ja nagu C. -J., pole ka Willie enam n-ö puhast tõugu pärismaalane, sest ühelt poolt elab temas endiselt metsainimene, teiselt poolt võtsid juba ta vanemad omaks ristiusu, tõsi küll, pealesunnitult.
Austraalia ongi mitmekihiline maa – monarhia, riiklikud ja kogukondlikud seadused, tänapäevased linnad, traditsioonid, kombed, uskumused, eluks vajalik know-how. See mitmekihilisus väljendub ka põlissootsiumis. Sellest tuleneb mõningane identiteedikriis, mida võimendab kõikide ahvatlustega lääne kultuur. Kui liikuda ida- ja põhjarannikult kontinendi kesk- ja lääneossa, on märgata veelgi trööstitumat põliskultuuri olukorda. Ka see õhkõrn kultuurikiht, millest oleme rääkinud, muutub aina õhemaks ja õhemaks. Kui vihmametsast saab tuhandeid kilomeetreid kattev „igav liiv ja tühi väli”, siis on raske leida sõnu situatsiooni adekvaatseks edastamiseks. See kõik on väga tugevaks kontrastiks esmamuljele, mille tekitavad Sydney rahvusvaheline lennujaam, luksushotellid, rahvarikkad tänavad, kaubamajad, restoranid.
Kui kellelgi on veelgi enam huvi Austraalia teema vastu, siis soovitame lugeda ülalkirjeldatud reisi blogi internetis (erpmusic.com/travel_blog/polis-austraalia-2025) või jälgida 12-osalist ETV saatesarja tänavusel sügishooajal.
- aborigeen
- austraalia
- didgeridoo
- Homo sapiens
- Johannes Vähi
- Melbourne
- Mikluhho-Maklai
- Olev Muska
- Paapua Uus-Guinea
- Peeter Vähi
- Põlis-Austraalia
- Queen’s English
- Šamaanid
- Suur Vallrahu
- Sydney
- Tasmaania
- Torrese väin
- Uluru
- William Barton
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
