Zimbabwe – tumeda ajalooga ja erilise loodusega, turistide poolt avastamata koht, kus siiski on turvaline seigelda, sest kõige suuremad pikanäpumehed on apelsine himustavad elevandid ja aktiivsed ahvid. Kaido Kama käis kohalikes rahvusparkides Rein Kuresoo saatel.
2022. aasta novembris käisime Rein Kuresooga Botswanas safaril (https://reisiajakiri.gotravel.ee/ajakiri/fotojahimehed-botswanas/). Nüüd, kolm aastat hiljem, tegime sarnase reisi Zimbabwe rahvusparkidesse. Peamine erinevus seisneb selles, et kui Zimbabwes lubatakse safarituristil ka autost välja tulla, siis Botswanas on see rangelt keelatud. Suur vahe oli ka selles, et sedakorda oli meiega kaasas Beaven Sunday Kututwa – kohalik teejuht, autojuht, kokk, mehaanik ja palju muid ameteid veel. Nii et sellevõrra oli meil endil vaja vähem tegeleda autojuhtimise, laagripüstitamise ja toiduvalmistamisega.
Ja nagu ikka – kogu reisi väärtustasid Reinu põhjalikud teadmised alates kohalikest lindudest ja loomadest ning lõpetades Zimbabwe ajaloo ja tänapäevaga. Edasises jutus olen palju kasutanud just Reinu käest kuuldud tarkusi.
Pilk ajalukku
Enne kui hakata rääkima rahvusparkidest, tulebki korraks peatuda Zimbabwe ajalool. Vanemad inimesed mäletavad riiki nimega Rodeesia (nimi on saadud kunagiselt Kapimaa peaministrilt Cecil John Rhodeselt) ja seda, kuidas nõukogudeaegsetes ajalehtedes sealset apartheidi kiruti. Apartheid oli tõepoolest päris karm, valimisõigus oli ainult valgel vähemusel (umbes 8% rahvastikust), nende käes oli ka valdav enamus viljakaid maid, kohalikud kullakaevandused jne. Rodeesia valged kuulutasid ennast ühepoolselt emamaast sõltumatuks 1965, aga keegi teine nende riiki ei tunnustanud. Sellele järgnes pikk „võsasõda“ (Bush War, kus mässulisi toetas Nõukogude Liit), Rodeesia (taas)allutamine Ühendkuningriigile 1979 ning seejärel juba üldtunnustatud iseseisvumine 1980. aastal koos musta enamuse võimuga.
Edasi läks asi nii, et Zimbabwe muutus paariariigiks isegi Aafrika mõõdupuude järgi – sisuliselt ainupartei võim, äärmiselt korrumpeerunud võimuladvik, KGB-tüüpi salapolitsei ning tapatalgud vähemuste vastu (riigirahvas shonad vs. ndebeled). Majanduslik kollaps ja kaos olid president Mugabe aegadel nii rängad, et miljonid inimesed põgenesid oma kodudest, eelkõige prooviti pääseda Lõuna-Aafrika Vabariiki (vt ka Simon Reeve’i raamatut „Lõunapöörijoonel“). Omaaegsest „Aafrika viljasalvest“ sai lühikese ajaga riik, kus inimesed sõna otseses mõttes nälga kannatasid. Nii et pole imestada, kui osa mustadest igatsevad praegu valgete aega tagasi – ühe keskmise farmitöölise elu oli tollal kindlasti parem kui praegu.
Turismivoogudest puutumata
Aga pole halba ilma heata. Tänu paariariigi staatusele on Zimbabwe turismist suuresti puutumata ja kohalikud inimesed turistidest rikkumata. Selle võrra on kohalikega äärmiselt meeldiv suhelda, keegi ei hakka su käest pildistamise eest kohe raha nõudma ning nn müügisurve on peaaegu olematu, seda kohtab ainult tuntud „turistilõksus“ Victoria Fallsis.
Selle suhtumise näiteks üks lõbus lugu Kariba linna poest, kus käisime oma varusid täiendamas. Kassaneiul polnud Reinule täpset raha tagasi anda ja ta pakkus selle eest nätsu ja muud väikest pudi-padi. Rein ütles, et tahab hoopis musi saada. Must tüdruk andiski ilma pikemalt mõtlemata Reinule põsemusi, kogu poerahval oli nalja ja rõõmu palju. Selle peale teatas üks järjekorras seisev mees, et kui kassapiiga oleks tema tütar, siis peaks Rein ta nüüd ära võtma. Ja nalja ja rõõmu oli veel rohkem.
Nii et tegelikult on Zimbabwe kõigest hoolimata reisimiseks üsna turvaline koht. Meie reisikorraldaja Ant Bown (valgete rodeeslaste järeltulija, vt www.manapools.com) ütles meile kohe alustuseks, et maksimaalselt peab kartma mõningaid taskuvargaid. Aga et tegelikud pätid, kelle eest tuleb oma varandust hoida, on hoopis ahvid ja elevandid. Nii on näiteks rangelt keelatud rahvusparkidesse värske puuvilja viimine. Elevandid tunnevad apelsinilõhna ära mitme kilomeetri kauguselt ja keeravad siis laagri põhjalikult segamini. Enne ei jäta, kui apelsinid on üles leitud.
Rahvuspargid ja loodus – elu koos lõvide ja elevantidega
Nüüd siis rahvusparkide ja Zimbabwe looduse juurde. Meie esimene sihtkoht oli Mana Pools Sambia piiri ääres, sinna oli pealinnast Hararest pikk päev autoga sõita. Erinevalt Botswanast oli laagripaigaks ainult lõkkease ja kuivkemmerg (laagripaik tuleb varakult broneerida), ülejäänud asjadega pidi ise hakkama saama. Vaevalt olime oma laagri Sambesi jõe kaldal üles saanud, kui pimeduses käis kõva raksakas – elevantidel oli õnnestunud maha murda suur valkja akaatsia (Acacia albida) oks, sedasorti akaatsia on üks nende lemmiktoit. Ülejäänud öö ja järgmise päeva tegelesid elevandid selle oksaga – kõigepealt söödi ära lehed ja peenemad oksad, siis mindi edasi järjest jämedamate kallale.
Valgel ajal saime ka jälgida, kuidas käib elevantide võimuvõitlus – füüsilist kokkuminekut peaaegu et ei ole. Kui oksale hakkas pretendeerima teine kari, siis natukene aega nuusutati ja põrnitseti üksteist vastamisi ja seejärel otsustas emb-kumb seltskond taanduda. Veidi hiljem proovis üks elevant kasutada sama taktikat meie reisikaaslase vastu. Aga Kalev on suur ja turske mees, ta ei teinud elevandist väljagi, niisama põrnitsemisega tema vastu ei saanud ja mõne aja pärast otsustas elevant loobuda. Ja kui teine kord hakkas üks elevant otse meie laagrisse kõndima, siis ajas Beaven ta tokiga vehkides ja kõssitades minema.
Võib-olla kõige uskumatum tunne oligi see, et kui keset loomi me seal pidevalt olime. Lõvid möirgasid öösel suhteliselt lähedal, sealsamas kõrval Sambesi jões röhkisid jõehobud, meie laagrit käisid öösiti kontrollimas hüäänid ja meemägrad. Sealsamas lähedal elas hüäänkoerte kari, kutsikaid söödeti niimoodi, et ema oksendas neile jaokaupa ette hiljutisel jahiretkel söödud liha. Aga see keset loomi olemise tunne oli veelgi vahetum Chitake Springsis, meie Mana Poolsi rahvuspargi teises peatuspaigas.
Chitake Springs on Sambesi jõest kaugemal sisemaal, kus põuaperioodi kuivas jõesängis on väike veesilm – ainukene vesi paarikümne kilomeetri raadiuses. Selle veesilma ümber on kogunenud antiloobi-karjad (peamiselt impalad) ja seal peab pidevalt jahti suur kari lõvisid. Impalate kohta ütlevad kohalikud lions fast food – ja neil on tõepoolest taguotsa peal M-täht, mis meenutab McDonald’si embleemi. Ning meiesugused matkalised istuvad siis kõrgel jõeperve peal otsekui looduslikus amfiteatris ning jälgivad vee ümber käivat lõvide ja impalate vahelist taktikamängu.
Seejuures olid lõvid vahetult meie ümber, nii jõeoru vastas- kui ka meiepoolsel kaldal, ainult et inimeste vastu nad mingit huvi ei tundnud. Kui mõni seltskond läks relvastatud giidi saatel kaugemale ja sattus lõvile liiga lähedale, siis viimane möiratas solvunult ja läks paar sammu eemale. Ning impalad said veidi rahulikumalt vett juua ainult siis, kui samal ajal olid veesilma juures ka elevandid – neid lõvid aktsepteerisid.
Harukordne ujumisvõimalus
Meie reisi jätk oli organiseeritud nii, et purjetasime paar päeva Kariba paisjärvel katamaraaniga (www.sailwithelephants.com) ning läksime siis otse keset järve katamaraani pealt praami peale, kus Beaven meid juba autoga ees ootas. Kariba järvel oli olemas ka Aafrika jaoks harukordne võimalus ujumas käia, seda nii purjeka kui ka praami pealt. Praam peeti lihtsalt keset järve kinni ning kõik soovijad võisid vette hüpata. Asi on nimelt selles, et krokodillid elavad ainult kalda ääres, keset suurt vett neid ei ole. Ja ka Aafrika järvedes üldlevinud parasiit bilhartsia elab rannavetes asulate läheduses.
Kariba paisjärv Sambesi jõel on üks maailma suuremaid tehisveekogusid, ehitatud juba 1950ndatel, valge mehe valitsemisaegadel. Tammi kõrgus on 128 meetrit ning järve pikkus mitusada kilomeetrit, praam sõidab järve ühest otsast teise, Kariba linnast Mlibizisse, terve ööpäeva. Kuigi ala üleujutamisest on möödas ligi 70 aastat, on omaaegsete uputatud metsade mälestuseks tänase päevani veest väljas kuivanud puude ladvad, mis on ohuks nii purjetajatele kui ka kalapaatidele.
Ja paisjärve loomise lugu on selline. Jõe mõlemal kaldal elas tonga-nimeline rahvas, kelle kogu elu oli seotud jõega ning kes põlluharimisega suurt ei tegelenud. Loomulikult olid nad paisjärve rajamise vastu. See ei meeldinud ka nende jõejumalale nimega Nyaminyami, kes näitas oma jõudu tammi ehitamise aegadel. 1950ndatel toimus piirkonnas kaks erakordselt suurt üleujutust, tulvavesi lõhkus pooleliolevad konstruktsioonid ja tappis kümneid ehitustöölisi. Kuid lõpuks pidid tongad ja Nyaminyami ikkagi alla vanduma.
Piirkonnast asustati sunniviisiliselt ümber 58 000 tongat. Kui sõitsime Kariba järve äärest Hwange rahvusparki, viis tee meid läbi tongade tänapäevase asuala. See oli kuiv ja kõrbeline maastik, kuhu tongadele tsisternidega vett veetakse. Kui kuiv aeg venib pikemaks või vihmaperioodil on vett vähe, siis jagatakse kohalikele toiduabi. Seda teevad nii rahvusvahelised abiorganisatsioonid kui ka Zimbabwe valitsus. Ainult et viimane pidi abi jagama üksnes neile küladele, kes valimiste ajal õigesti hääletavad.
Eluolu näitab leebumise märke
Praeguseks on Zimbabwe sisemine eluolu mõnevõrra leebunud. Beaven, kes kuulub kindlasti materiaalselt heal järjel kohalike hulka, ütles, et tema igapäevaelu riigivõim ei sega. Ta saab rahulikult oma igapäevast tööd teha ja Euroopas tütreid koolitada. Aga et niipea, kui ta peaks tahtma valimistel võimupartei vastu kandideerida, saab rahulik elu otsa ja ta satub tagakiusamise alla.
Kirjutades Zimbabwest, ei saa kuidagi mööda minna veel ühest olulisest teemast. See on Zimbabwe dollar (ZWD), millele kuulub ilmselt inflatsiooni maailmarekord. Uue aastatuhande alul toimus hüperinflatsioon, 00ndatel devalveeriti raha kolm korda, kümnendi lõpuks oli algse dollari väärtus vähenenud 10²⁵ korda. Trükiti erinevaid hiigelnumbritega rahatähti, rekordiks jäi paberraha väärtusega 100 triljonit dollarit (sada miljonit miljonit, kokku 14 nulli). Neid suurte numbritega rahatähtede komplekte müüakse praegu Victoria Fallsis turistidele.
Zimbabwe dollari on nüüd asendanud „Zimbabwe kuld“ (ZIG), mis ringleb peamiselt virtuaalse rahana ning mille tõelisust on Zimbabwe keskpank püüdnud kinnitada väikese hulga paberraha juhuslike emissioonidega. Aga inimesed ei usu enam rahatähtedesse ja kui rahvas arvab, et tegemist on viletsa rahaga, siis raha muutubki viletsaks. Veidi paremas seisus on teine kohalik valuuta, elektrooniline raha nimega Ecocash. Arveldamine toimub telefonist telefoni ja seda nutitelefonide vastastikust piiksutamist kasutatakse laialdaselt näiteks tänavakaubanduses. Paralleelselt on kõikjal kasutuses USA dollar ning meiesuguste matkasellide jaoks ongi ainsaks võimaluseks minna Zimbabwesse, pakk USA dollareid taskus.
Kuidas maitseb elevandiliha?
Oma matka lõpuotsas saime „kirsi tordi peale“. Sõites Hwange rahvuspargist reisi lõpp-punkti Victoria Fallsi, tegime tee ääres peatuse ühes ndebele-rahva külas. Ja seal toimus parasjagu elevandiliha kuivatamine – pikad ja peened liharibad nööride peal päikese käes kuivamas. See ei tähenda, et nad igapäevaselt elevandijahti peaksid. Asi on lihtsalt selles, et rikkad valged jahituristid võtavad lastud elevandist kaasa ainult jahitrofeed. Liha pole neile vaja ja see antakse kohalikule kogukonnale.
Seda kuivatatud liha oli siis võimalik kohalike käest üliodava hinna eest osta. Ja niimoodi sai elus esimest ja ilmselt ka viimast korda elevandiliha ära maitstud. Hea liha oli, nii nagu rohusööjal loomal ikka.
- Beaven Sunday Kututwa
- Chitake Springs
- Harare
- Hwange rahvuspark
- Kaido Kama
- Kariba paisjärv
- Mana Pools
- ndebele
- Rein Kuresoo
- Rodeesia
- safari
- Sambesi jõgi
- Victoria Falls
- Zimbabwe
- Zimbabwe turism
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
