Sel aastal täitus Agne Laansalu suur unistus osaleda Hawaii Ironmanil – võistlusel, mis on mõeldud vaid kõige sitkematele. Reumatoidartriidiga elav füsioterapeut kirjutab, milline nägi välja teekond maailma karmimale triatlonile, milliste tunnetega ta starti läks ning kuidas kohalik aloha-energia tema ellusuhtumist muutis.
Minu reisiteekond Hawaiile sai alguse 2024. aasta augustis Tallinnas Unibet Arenal, mil ütlesin Ironman World Championshipi kvalifikatsiooni tunnistust vastu võttes jah. Teadsin, et ei pea paradiisisaarele üksi minema, sõbrad lubasid mind toetama tulla. Meie reis toimus 26. septembrist 18. oktoobrini.
Juba lennukist avanev vaade sinakasrohelisele ookeanile ja vulkaanilistele mägedele andis aimu, et ees ootab midagi erakordset. Mäletan täpselt seda tunnet, kui olime ajas tagasi rännanud (Eesti ja Hawaii ajavahe on 13 tundi) ning pärast 30+ reisitundi lennukist väljudes tervitas meid 86% niiske ja 27 kraadi soe Hawaii õhk. Mulle see tunne meeldis ja tekkis suur elevus, väsimus oli justkui pühitud.
Loodus on lummavalt ilus ja vaheldusrikas – smaragdroheline džungel, kaskaadina langevad joad, musta, roosa ja rohelise sametpehme liivaga rannad ning lõputu sinine taevas justkui kutsub hingama sügavamalt ja elama täielikumalt.
Inimesed on sõbralikud, soojad ja rahulikud – neil on see eriline aloha-energia, mis paneb tundma, et oled teretulnud just sellisena, nagu oled. Iga naeratus tundub siiras ja iga vestlus jätab toreda mälestuse.
Enne võistlustulle asumist oli hea teada, et küllusliku looduse keskel puuduvad mürkmaod ja ussid. Looma- ja linnuriik on Hawaiil oma isoleerituse pärast üks maailma erilisemaid, kuid ka hapramaid ökosüsteeme. Hawaiil on täiesti normaalne tänaval jalutav kana tibudega või kukk.
Treeningud ookeanis ja laavaväljade vahel
Esimesele rattatreeningule minnes asendus vaimustus väikese hirmutundega. 11. oktoobril ootas mind ees 3,8 kilomeetrit ookeanis ujumist, 180 kilomeetrit tuultele avatud, 1772 tõusumeetriga ja justkui praepannil motivatsioonisirgeid jalgrattal ning 42,2 kilomeetrit jooksu – samuti lõpututel sirgteedel. Aeg 27. septembrist 10. oktoobrini möödus oludega kohanedes ja tegin palju trenni. Iga päev ujusin enne võistlusi, sest ees ootas kipitavalt soolases vees ja lainetes 3,8 kilomeetrit ujumist ilma kalipsota. Vee läbinähtavus on nii hea, et näha on meetrite sügavusele ja saad väga selgelt aru, et vees ei ole sa üksinda. Päris tavapäraseks sai delfiinidega koos ujumistrenni tegemine. Ka võistluspäeva ujumise lõpetasin koos delfiiniga, see oli erakordselt maagiline kogemus. Ääremärkusena ja lugeja motiveerimiseks mainin, et õppisin ujuma alles 2020. aasta septembris, enne seda ei suutnud uju-da 25 meetrit krooli, avavees olin ujunud „ranna-konna“ (teate küll, pea veest väljas ja liigud konnaliigutusega edasi). Armas lugeja, KÕIK ON VÕIMALIK, nagu ütleb ka Ironmani slogan. Etteruttavalt võin öelda, et ujusin võistluspäeva raskeid olusid trotsides oma parima aja.
Treeningud nägid ette nii pikki rattasõite kui ka jooksu, kõrvetav kuumus nõudis palju jahutust ja niisutust, et keha üle ei kuumeneks. Samas ei ole ma kunagi maalilisematel teedel rattatrenne teinud. Et mitte tajuda seda kui ainult võistlusreisi, tegime trennid enamasti hommikuti ning päeva teises pooles liikusime saarel ringi. Meie „staap“ asus Konal, mis tähendas, et saare põhja- või lõunatippu jõudis autoga umbes kahe ja idarannikule nelja tunniga. Hawaii teedevõrgustik üleliia tihe ei ole, aga autoga sõitmine toimub mõnusas kulgemise rütmis, tavapärane maksimaalne kiirus on 88 km/h ja kogu osariigi suurim lubatud kiirus 60 mph, mis on 97 km/h. Auto olemasolu oli hädavajalik, pikkadel treeningutel vajasin mina abi ja tuge ning saime transportida ka mõned ratturid treeningult tagasi Konale, kuna rehv oli purunenud.
Saarte avastamiseks soovitatakse neljaveolist autot, mistõttu meie Mauna Kea tippu minna ei saanud, sest rendis polnud neljaveolist autot saadaval. Mauna Kea on eriline uinuvas olekus vulkaan, mis asub 4200 meetri kõrgusel merepinnast. Troopilises kliimas on mäe tipp detsembrist veebruarini lume all (Mauna Kea tähendab tõlkes ’valge tipp’).
Big Island on Hawaii saartest kõige suurem, siin on ka kõige rohkem vulkaane. Big Islandil asub viis vulkaani, kaks neist on aktiivsed ja üks neist maailma kõige aktiivsem, kaks on uinuvas olekus ja üks vulkaan on kustunud. Kilauea vulkaan asub Mauna Loa kagunõlval ning me külastasime erakordset vaatamisväärsust lausa kolmel korral. Hawai’i Volcanoes National Park on kindel külastussoovitus, sest seda suursugusust, mida aktiivne vulkaan pakub, peab Hawaiil olles kogema. Õnneks on Kilauea vulkaan nii aktiivne, et iganädalaselt midagi toimub, meie reisil oleku ajal purskas vulkaan kahel korral. 35. purske algushetki nägime me ise oma silmaga ja see oli meeletult lummav vaatepilt, purske mõju oli tunda kümnete kilomeetrite kaugusel vulkaanist ka sõiduteedel.
Hawaii on asukoha ja kliima tõttu erakordselt heade tingimustega kohvi kasvatamiseks, kõige tuntum on Kona kohv. Ühe treeningpäeva hommiku loovutasime Kona Heavenly kohvifarmile ja võtsime ette farmituuri.
Big Islandil käisime USA kõige lõunapoolsemas tipus. Seal oli kõrge kalju, kuhu ookeanilaine murdis end üles, ja mõnisada meetrit eemal oli justkui kõrbeliivaga madalam rannik ookeani ääres, see kogu kooslus mõjus erilise vaatamisväärsusena ning me lihtsalt olime ja jalutasime seal ringi tervelt mitmeid tunde – eriliselt võimas kogemus.
Võistlus – karm, kuum ja halastamatu
Nädal enne suurvõistlust täitusid tänavad triatleetidega, osales 1600 sportlast. Tore oli näha, et üle maailma olid kohale tulnud sportlastega nende fännid ja kaasaelajad. Hawaii Ironmanile pääseb vaid läbi kvalifikatsiooni, st et pead olema juba teinud kusagil mujal läbi suure pingutuse ning olema nii sõge, et soovid seda kannatust veel kogeda ja veelgi enam… karmimates oludes. Hawaii Ironmani peetakse vastupidavuse ja tahtejõu tipptestiks, sest rada on karm: arvestatavate tõusumeetritega, palav ning äärmusliku kliimaga, vaimselt väga nõudlik.
Esimene triatlon peeti Hawaiil 1978. aastal 15 osalejaga ja see võistlus sündis vaidlusest, milline ala toodab parima sportlase. Seepeale ühendati kõik alad ning nii sündis triatlon ja hiljem Ironman. Võistluse võitis Gordon Haller, kes oli USA mereväe kommunikatsioonispetsialist ja harrastussportlane.
Võistlus oli karm ja kuum, vaimselt palju nõudev, tuuline, mingitel hetkedel tekkis väsimus ja tunne, et tegelikult ma ei soovi siin rajal olla. Samas oli suur uhkus olla üks neist kaheksast Eestit esindavast naisest rajal. Emotsioonid liikusid kui Ameerika mägedes. Olin võistlusnädala alguses nohune, liigeshaigus andis märku ja lonkasin, sain ujudes nägemiskahjustuse vahetult enne starti… Reedel viisin ratta ja jooksuvarustuse vahetusalasse tundega, et annan endast parima, mis mul parasjagu anda on.
Ujudes hakkas palav, kuigi vette minnes tundus, et on natuke jahe. Minu vanusegrupi start oli kell 6.40 hommikul, selles grupis osales 198 naist ja kõik olid korraga stardijoonel, kokku startis minu tagant veel üle 1000+ naise, mis oli hirmutav teadmine, et selline mass tuleb veel tagant „selga“. Rattarajal suudan tavaliselt 180 kilomeetrit järjest sõita ja peatusi ei tee, st jalga rattalt maha ei pane, kuid Hawaiil pidin tegema joogipunktides peatusi, et jalgu jahutada, sest jalad lihtsalt põlesid kuumusest ja liigeshaigusest. Kiiver ära ja vabatahtlikud valasid mu jääkülma veega üle – see toimis. Jooksurajal kastsin end igas joogipunktis, jääd valati triatlonikombe vahele ja spordi-rinnahoidja oli pidevalt jääd täis, et keha oleks jahutatud ja saaksin pingutada, ilma et pulss liigselt tõuseks ja keha üle ei kuumeneks. Isegi päikese loojudes asfalt küpsetas. Mingil hetkel oli tunne, et keha enam ei jaksa, see oli enne poolmaratoni jooksu-rajal… aga pulss oli selleks hetkeks väga ilus ja ma ei saanud kõndima hakata ja alla anda, vaid lihtsalt jooksin teekonda viie kilomeetri kaupa ja… see toimis. Ma tegin oma seni parima aja Ironmani võistlusel, mis ei ole tavapärane. Võistlust lõpetades olin meeletult uhke ja tänulik, et mul oli võimalus seda kõike kogeda!
Pärast võistlust: Maui, päikseloojangud ja hingetõmme
Pärast võistlust ootas meid nädal Maui saarel – pehmem ja romantilisem hingamispaus.
Kõige meeldejäävam oli Road to Hana, mis on üle 600 kurviga üks maailma kaunemaid ja käänulisemaid rannikuautosõite – kümned sillad, kosed, musta ja roosa liivaga rannad ning tunne, et sõidad maailma äärel. Sõin ka kuulsat Aunty Sandy’se banaanileiba – jah, see on tõesti nii hea, kui räägitakse.
Meie ei saanud piletit Haleakala vulkaani tippu, kus asub rahvuspark, kus saab vaadata päiksetõusu pilvede kohal. Uinuv hiiglane kõrgub 3055 meetrit üle merepinna. Internetist leiduvate piltide ja videote kohaselt on see kogemus kogemist väärt! Soetage piletid koos lennupiletitega ehk väga varakult.
Meie Airbnb peatuspaik oli imelise päikseloojangu vaatega, kuigi tuleb tunnistada, et jõudsime tavaliselt koju alles pärast päikseloojangut, pimedaks läks kella seitsmest. Aga me surfasime, vaatasime kohalikke surfamas, snorgeldasime, käisime vaatamas merikilpkonni, nautisime Hawaii kohvi ning proovisime erinevaid söögikohti. Õhtud veetsime kodu lähedal basseinides, nii tegime ka viimase Maui õhtusöök-pikniku kodurannas ja vaatasime päikseloojangut.
Siiani tekib hea tunne ja tuleb naeratus näole, kui meenutan ookeanikohinat ja Hawaii soojust.
∗∗∗
Hawaii saared asuvad Vaikse ookeani keskel, umbes 4000 kilomeetrit USA mandrist lääne poole. Kokku on Hawaiil kaheksa saart, millest kuus on külastajatele avatud.
Tipphooajal (detsembrist märtsini) on soe (25−30 kraadi) ja kuiv (st ei ole vihma, aga niiskus on ikka kõrge), hinnad kallimad, palju turiste. See on ühtlasi ka surfihooaeg.
Suvel (juulis ja augustis) on väga soe, isegi kuum (30−33 kraadi), tingimused sarnanevad kõrghooajaga, kuid on oluliselt palavam.
Vahehooajal (aprillist juunini ning septembris ja oktoobris) on soe (27−30 kraadi), rahvast vähem, hinnad sõbralikumad.
Madalhooajal (novembris) on ilm jahedam, vihmasem, tuulisem ja õhtuti niiskem, samas rahulikum ja taskukohasem.
- Agne Laansalu
- big island
- Gordon Haller
- Haleakala vulkaani
- hawaii
- Hawaii Ironman
- Hawai’i Volcanoes National Park
- Ironman
- Ironman World Championship
- Kona Heavenly kohvifarm
- Maui saar
- Mauna Kea
- Road to Hana
- Unibet Arena
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
