Eelmine Satsi oopus, mida lugesin, oli „Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa“ – suurepärane pealkiri ja ladus, irooniline, empaatiline sisu. Ah jaa, lugesin ka Satsi Iirimaa lugusid, kus Satsi käsi käis Iirimaa olmelabürintides üsna sarnaselt Laose ja Taiga. Kirjutades tekib kõigest üks Satsi maailm. On sellega midagi viltu? Ei ole. Kui Jamie Oliver kokkab, on see kõik üks muretult tehtud ja suva järgi kokku kokatud Oliveri toit ning see meile ju meeldibki. Paradoksaalselt on objektiivsusele pretendeeriva reisikirjaniku raamat petlikum kui varjamatult subjektiivne, isikupärane, sest viimase puhul oskame eristada, kus on lora ja kus võib olla tegelikkus, aga kui autor serveerib viimset tõde, siis seal on ta arvamused ja hoiakud faktipuru taga samuti olemas, aga peidetud, varjatud objektiivsuse pretensioonikuse taha.
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
