Dokumentaalfotograaf Kristjan-Jaak Tammsaar kirjeldab teekonda 6000 meetri kõrguse Kanamo mäe tippu Indias. Mis saab algsest eestlaslikust mäevallutusplaanist – kiiresti, kergelt, üksi ja tasuta?
Pole ainsatki kivi, mille taha varjuda, ega isegi ühtegi puud silmapiiril. Püüan liibuda lohku külmunud maapinnas, ent armutu tuule eest pole pääsu. Hoolimata hommikupäikesest, mis otse näkku paistab, ei suuda keha külmavärinates vappumist lõpetada. Süües ahnelt kaasa pakitud mune ja pähkleid, puhun pidevalt külmast tuimadele sõrmedele, et neid natukenegi soojendada. Oskamata keset juunikuud sellist läbilõikavat külma oodata, olin naiivselt isegi kindad maha jätnud. Olin unustanud, et viie tuhande meetri kõrgusel ei olegi suve olemas. Mõeldes oma ettenägematusele, pean tunnistama, et ei tundnud end sugugi enesekindlalt, silmitsedes alles ees ootavat tõusu – mind lahutas tipust veel tuhat vertikaalset meetrit.
Olin teel kuue tuhande meetri kõrguse Kanamo mäe tippu Himachal Pradeshi osariigi kauges ja karges Spiti regioonis, kiviviske kaugusel Tiibetist. Mul polnud kaasas ei telki ega priimust, sest mõte Kanamo tipust oli kuni viimase hetkeni vaid ähmane mis-oleks-kui-uitmõte keset tavalist seljakotirännakut läbi mägise osariigi. Uitmõttest kasvas seejärel lihtne ja lakooniline plaan: tõusta lähimast külast 5000 meetri kõrgusele nn Kanamo baaslaagrisse, veeta seejärel üks kahtlemata vilets ja jäine öö magamiskotiga palja taeva all ning proovida tippu jõuda järgmisel hommikul. Kuid ootamatud asjaolud ja kainestav vestlus Kibberis pühkisid mu niigi lombakal plaanil jalad alt, jättes ainsaks võimaluseks proovida tippu jõuda üheainsa katkematu tõusuga, nn alpistiilis. See tähendas aga enam kui 1700 tõusumeetrit 12 kilomeetrise distantsi peale. Kaardid polnud just minu kasuks.
Karm reaalsus jõuab kohale
Kibber on üks suuremaid asulaid terves Spiti orus – üle kaheksakümne maja, mis paiknevad poolkaares amfiteatrikujulisel kaljuseljandikul. Visuaalselt domineerib tiibetipärane arhitektuur ehk valgeks lubjatud kahekorruselised majad korrapärases reas, lamedad katused kaetud tuules plagisevate palvelippudega. Uste ja akende ümber on tihti maalitud mustad raamid, mis kaitsevad kurjade vaimude eest. Nii näivadki majad mind uudishimulike silmadega vaikides piidlemas, nagu kamp lapsi, kel samuti siinmail tihti silmad kajal’iga kurja eest kaitseks mustaks võõbatud.
Peatun väikeses kodumajutuses küla läbistava peatee (noh, tegelikult ka ainsa tee) ääres. Noor ja särtsakas perenaine kõhkleb esmalt, kas mulle üldse öömaja pakkuda, öeldes kuraasikalt, et tal polevat aega süüagi teha, sest muid toimetusi on niigi juba liiga palju. See enesekindel ja jonnakas otsekohesus võlub mind hetkega ning just siia seangi end sisse.
Mitu päeva varem olin vaevaliselt mägiteel rappuvas bussis juttu teinud kahe noormehega Kašmiiri osariigist, kes olid samuti teel Kibberisse, et Kanamo tipu kallal jõudu proovida. Erinevalt minust oli neil aga korraldatud ja kinni makstud kogu logistika, giidid, transport ja varustus. Nüüd paar päeva hiljem isegi Kibberisse jõudnud, leian peagi poiste mainitud majutuskoha.
Ajastus on täiuslik – majaperemees ütleb, et noormehed peaksidki mäelt kohe-kohe tagasi jõudma. Jään ootama ja varsti ilmubki ukseavasse paar kurnatud näolappe. Nende tipputõus jäi paraku pooleli, ekstreemne kõrgus ja hapnikuvaegus tegid oma töö ja ühel poistest valutas ka jalg. Kainestavalt mõjus aga jutt sellest, kuidas baaslaagris oli öösel sadanud lund. Korraga tundub mõte ööst 5000 meetri kõrgusel lageda taeva all päevinäinud magamiskotis märksa vähem romantiline ja ahvatlev.
Kuid see polnud veel kõik. Selgus, et öösel oli kogu laager üles ehmatanud väljast kostnud meeleheitliku kisa peale. Taskulambi valgusvihk tabas hetkeks veel ööst vastu helendavad kollased silmad, ent oli juba liiga hilja. Lumeleopard oli vaikselt laagrisse hiilides murdnud hetkega ühe kolmest eeslist – hädise vastsündinu, kes oli ema kõrval kaasa koperdanud vaid seepärast, et oli veel liiga väike üksi külla jääma. Karjus valvas ülejäänud öö, et kaks alles jäänud looma eluga pääseksid. Kui hommik saabus, leiti tapetud eeslist vaid kaks verist kapja laagriplatsi kõrval.
Kaks ellujäänud eeslit seisid nüüd elektriposti külge seotult võõrastemaja ees ja nende ilmes oli mingi põhjatu kurbus – veelgi traagilisem kui tavapärane melanhoolialoor, mis niigi eesleid kipub saatma. Otsustan veel järelejäänud päevavalguses külast paar tundi mööda rada kõrgemale tõusta, et tee selguses veenduda ja järelejäänud valikuid kaaluda. Võinuksin külast küll telgi ja priimuse rentida või isegi palgata endale sama meeskonna ja leinavad eeslid, kuid see läinuks vastuollu mu algse plaaniga – kiirelt, kergelt, eestlaslikult üksi (ja tasuta).
Nii jäigi lihtsa välistamise tulemusel ainsana järele variant proovida tippu jõuda üheainsa halastamatu tõusuga otse külast järgmisel varahommikul. Ehk küll kõige ebatõenäolisem viis edu saavutamiseks, ent tunnen samas kindlalt, et eelistan pigem jonnakalt ebaõnnestuda omadel tingimustel, kui loobuda esialgsest plaanist. Nii palju kui kõlavaid lööklauseid – kiirelt, kergelt ja kõrgele – üldse plaaniks saab nimetada.
Külla tagasi jõudes vitsutan kõhtu thali ehk Lõuna-Aasias igapäevase riisi, läätsesupi ja juurviljahautise kombo ning tellin hommikuks kaasa mõned paratha’d (täidetud lameleib) ning keedetud mune. Pakin väikese kaamerakoti nii kergelt kui võimalik – pähklid, tahvel šokolaadi ja kaks liitrit veevaru, mida plaanin baaslaagris täiendada.
Hall õhtuhämarus laskub külale, kui porised teed täituvad korraga sadade jakkide, muulade ja eeslitega, keda karjused karjamaadelt tagasi juhivad. Saabuvas öös muutub maailm mustvalgeks ning vaikinud küla ja võimsad mäeahelikud ümberringi mõjuvad korraga stseenina mingist ammumöödunud ajastust.
Olen juba peaaegu uinunud, kui koerte haukumine väljas öövaikust lõhestab. Midagi on selles aga teistmoodi – see pole niisama hajameelne haukumine, vaid kuidagi ärev, järjekindel ja hoiatav. Need ei ole linnakoerad, kes uinuvad segamatult ka keset liiklusmüra, vaid karastunud mägikoerad, alati valvel ja teadlikud, et mistahes krõps ööpimeduses võib tähendada lähenevat kiskjat, kes noolib nende endi verd.
Teekonna algus varahommikul
Telefon äratab mind öösel kell pool neli. Suureks kergenduseks näen, et taevas on piiritult selge, lausa raske miljardite helendavate tähtede all. Einestan rõdul kiirelt kahe küpse mango ja banaaniga, samal ajal kui Linnutee end piimja kaarena mu pea kohal üle taevalaotuse lahti kerib. See on üks neist maagilistest momentidest, mis korvab hetkega nädalaid või isegi kuid kogunenud reisiväsimuse ja tuletab meelde, miks ma seda teen.
Joon võimalikult palju vett, et kõhtu pakkida, mis kotti enam ei mahu, ning asun pealambi kitsas valgusvihus teele mööda külast kiirelt tõusujoones lahkuvat rada. Peagi polegi külast järel muud kui vaid kogum mustavaid täppe taamale jääval kaljunõlval.
Koiduvalguse saabudes jälgin sageli silmapiiri, otsides mistahes liikumist, mistahes elumärki. Need nõlvad peaksid kihama elust: mägikitsed, rebased, hundid ning ehk isegi see salapärane ja tabamatu lume-leopard. Aga silma ei hakka enam isegi mitte ainust põõsast, rääkimata mõnest puust – ainult külmunud kivikõrb ja põlvekõrgused kivid.
Tunnen, et kuigi mina kedagi ei näe, jälgivad mind kindlasti kaugusest vähemalt mõned valvsad silmapaarid. Kontrollin aeg-ajalt marsruudi õigsust levita telefonisse salvestatud Spiti kaardilt, kuigi tegelikult pole selleks vajadust, sest puuduva taimkatte keskel joonistub ainus suurem rada selgelt välja.
Kibberi küla kohal troonivad lumised tipud löövad peagi selja taga oranžides leekides särama, kusjuures valgus näib kiirgavat otse Kanamo mäetipu tagant, mis kõrgub otse mu ees. Ma ei teagi, kas lõppsihtmärgi nägemine alates esimesest sammust muudab teekonna psühholoogiliselt lihtsamaks või hoopis raskemaks. Jõuan nn baaslaagrisse, mis on tegelikult vaid tuuline kivine nõlv, umbes kell pool seitse.
Karge hommikupäike jõuab minuni täpselt õigel hetkel, kuna keha kattev higi on puhkepausiks peatudes jahtunud kiirelt jäiseks embuseks mu ümber. Värisen katkematult läbi kolmveerandtunnise puhkepausi, püüdes tuule eest asjatult varju leida. Suureks pettumuseks ei leia ma siit ka mistahes lahtist veeniret, vastupidiselt külameeste jutule. Võimalik, et olen mainitud kohast märkamatult juba ammu möödunud ja otsustan seega jätkata kahe liitri veega, mis mul külast kaasa on võetud.
Keha soojeneb teele asudes peagi ning mis tähtsamgi – kõrgus ei tee veel muret, ehkki olen külast tõusnud juba umbes 900 vertikaalset meetrit. Varsti muutub tõus aga järsemaks ja pean alustama ülesrühkimist otse mööda lõputut kiviklibust nõlva, aeg-ajalt siksakitades, et hingamist kontrolli all hoida. Tund aega sellist visa ja tuima nühkimist ning jõuan esimeste kõvaks külmunud lumelaikudeni 5500 meetri kõrgusel — see tähendab, et õhus on järel vaid pool hapniku–kogusest, mida hingame merepinnal.
Veel üks lõputuna näiv ja iseloomutu kivi-klibune nõlv kõrgub mu ees, lahutades mind mäeharjast. Ent nüüdseks tean juba, et tipp on tehtav ja olen loodetud tempost isegi pigem ees. Sestap pole enam kiiret ja luban endale viimase pikema puhkuse, jätkates teed veidi pärast kella üheksat.
Viimases 500 meetris pole enam mitte midagi nauditavat. Tunnen aeg-ajalt, nagu roniksin jooksulindil, sest nõlv mu ees tundub täpselt sama kõrge kui viisteist minutit tagasi ja viisteist enne seda. Ometi pole tingimused nii halvad, kui olin kartnud: jalgu neelava pehme liivase kruusa asemel on siin võrdlemisi tahke kivine pinnas.
Käputäis kordi, kui ma siiski komistan ja libastun, tähendab hapnikuvaegus õhus, et võin vajada kuni pool minutit, põlve najal hingeldades ja end kogudes. Sellisel kõrgusel on iga füüsiline pingutus juba piisavalt intensiivne, et ressurssi niisama mõtete mõlgutamiseks enam naljalt ei jätku. See on meditatsioon rahututele hingedele, kes muidu paigal istuda väga ei malda. Kui peatun, et hinge tõmmata, siis ma lihtsalt eksisteerin, tundes selgelt, kuidas kopsud mu rindkeres meeleheitlikult õhku pumpavad ja kuidas pulss valjult peas vasardab. Need on äärmuslikus keskkonnas kuuenda käigu sisse lükanud inimkeha mootorihääled.
Tipuminutid – 360 kraadi ulatuses lõputult laiuvaid vaateid
Lõpuks annab nõlv järele ja leian end seismas inimkätest vormitud kivikuhila kõrval, mille külge seotud palvelipud ja valged kata-sallid lehvivad tuules. Sellised kivitornid märgivad Himaalaja mägimaailmas nii teeradu kui ka pühakohti. Keegi on siia toonud ka suure India lipu, nii et sellel kujutatud dharma-ratas pöörleb igavikuliselt tuules. Kell on 10.15, täpselt kuus tundi pärast mu öist starti Kibberist. GPS kinnitab kõrguseks 5975 meetrit. Taevas on hingematvalt sügavsinine ja täis vatiseid pilve-laevu. Kaugel all näen nii Kibberi kui ka Chichami küla ning nendevahelist sügavat kuristikku. Eelmise aastani ühendas kahte küla vaid käsitsi tõmmatav köisraudtee, mille riukalikku seadeldisse nii mõnedki kohalikud oma sõrmed olid kaotanud, kaasa arvatud mu Kibberi perenaise ema. Sestap on salakaval piinainstrument nüüd jäädavalt suletud ja külasid ühendab ametlikult Aasia kõrgeim sild.
Olles üles rühkinud piki lõunapoolset kivist külge, avaneb mulle esimest korda vaade tohutule lumega kaetud Kanamo liustikule, mis langeb järsult alla mäe põhjaküljelt. Mäehari ise on kaetud paksu lumekihiga, vägagi sobivalt, kuna Kanamo tähendabki tõlkes „Valget daami“ (Ka tähistab lund ja Namo daami).
Kivikuhi palvelippudega, mida tihti peetaksegi Kanamo tipuks, on tegelikult vaid esimene punkt pikal lookleval lumisel harjal, mille mõlemal küljel kukub mägi pea vertikaalselt tühimikku. Kuna ilm on jätkuvalt ideaalne ja enam pole põhjust kiirustada, veedan veel paar tundi siin maailma lael lumes sumbates, kuni jõuan oma lõpliku kõrguspunktini, 6039 meetrini. Harja viimane lõik kerkib minust veel veidi kõrgemale, enne kui kukub järsult alla tühjusse. Ent edasi pääseks vaid otse üle petlikult kindlana näiva lumevalli, mis tegelikult ripub juba kuristiku kohal õhus nagu hiiglaslik külmunud laine. Siit tagasi pöörata on juba väga lihtne otsus – ilma köite ja rakmeteta lõpuni jätkata oleks juba puhtalt enesetapjalik.
Peatun viimast korda, et veel segamatult sisse hingata 360 kraadi ulatuses lõputult laiuvaid vaateid maailma katusel. Spiti, Lahauli ja Kinnauri mäeahelike loendamatud sakilised tipud torkavad läbi ümbritseva pilvevaiba nagu saehambad. Ainus märk inimkonnast on minu enda jalajäljed, mis looklevad üle puutumata värske lumise kanga mu taga. Kuulen, kuidas tuul agressiivselt mu lapendavas jopes peksab, ent ei tunne mitte midagi. Oleksin justkui ümbritsetud soomusrüüst, mis tundub sama kindel ja kõigutamatu kui mäetippu tähistav kivikuhil. On aeg naasta.
Laskumine ja jutuajamine noorperenaisega
Niipea kui alustan laskumist, tunnen taas külma tuult nahal ja janu kraapimist kuivavas kurgus. Inimkeha tuletab end oma nõrkuste ja vajadustega taas meelde,
ilmselgelt on äsjane tipujoovastus selleks korraks hajumas. Ent paljad pruunid nõlvad, mis varem tundusid veel tühjad ja elutud, on nüüd keskpäevapäikeses ellu ärganud. Marsi-laadne maastik on täis eri värvi mineraalide pintslivõõpeid, kummalisi samblikke ja ebamaiseid lillekesi.
Jõudnud tagasi baaslaagrisse, teen veel ühe pikema peatuse, lõpetades viimased järelejäänud pähklid ja veelonksud. Nii kui ma end nõlvale siruli viskan, näen korraga kõikjal enda ümber ka kivist maapinda katvaid fossiile – mälestusi miljoneid aastaid tagasi toimunud Indo-Austraalia ja Euraasia laamade vägivaldsest kokkupõrkest, mille tagajärjel Himaalaja muistse Tethyse ookeani merepõhjast taevasse rebenes.
Kibberisse jõuan tagasi kerge peavaluga, mis on küll imeväike hind, arvestades, et minu päevakütuseks oligi vaid kaks liitrit vett. Saan õhtul viimaks ka oma noore majaperenaise Induga kiirustamata juttu puhuda. Indu on budistist kohalik neiu, minust mõni aasta noorem, ja tuleb välja, et on selles eraldatud Himaalaja külas ka omamoodi trendiseadja, nimelt abiellus ta osariigi keskusest Shimlast pärit hindu mehega, kellega kohtuti Facebookis.
Kuraasikas Indu kehastab elavalt stseeni, kuidas ta mehe vanemaid külastades peab tervele külale koogutades ja kummardades ringi peale tegema, kuna hinduistlik kultuuriruum nõuab tervitades austavalt vanemate ja auväärsemate inimeste jalgade puudutamist. Indu itsitab, et ta selg valutab vahest veel päevi tagantjärele, ja lisab, et hinduistliku maailma lõputu reeglistik ja kombestik – ära tee seda X päeval, ära mine sinna Y päeval – ajab ta vahel hulluks.
Istun oma noorperenaisega järgmisel varahommikul enne lahkumist viimase teetassi taga, kui ta kõneleb oma ainsast kohtumisest lumeleopardiga kuus-seitse aastat tagasi. Neiu töötanud küla kohal põllulapil, kui kuulnud korraga enda lähedal urinat. Leopard seisnud temast vaid mõne hüppe kaugusel, puurides naist oma hüpnotiseeriva pilguga. Indu karjatas, komistas ja olevat seepeale üksjagu nõlvast alla käntsatanud. Ühtegi luud ta küll ei murdnud, ent keha oli täis sinikaid ja kriime ning veel kolm päeva külastanud teda õõvastavates unenägudes urisev lumeleopard.
Tänapäeval kardavad Spiti naised põldudel üksi töötada ehk enam mitte niivõrd metsikute kiskjate, kuivõrd poolmetsistunud agressiivsete koerte tõttu. Egalitaarse ja praktilisevõitu eestlasena mõistan aga täielikult sotsiaalset väsimust ja ängi, mis Indut mehe perel n-ö mandril külas käies võõraste kombestike ja rituaalide krüptilises rägastikus lämmatavad, ning miks ta just siin lumeleopardi mägises kuningriigis end kõige kodusemalt ja vabamalt tunneb. Kibberi küla reeglid ja tavad on seevastu märksa olmelisemad, näiteks väljub siit tagasi tsivilisatsiooni suunas iga päev hommikul kell 8.30 täpselt üks buss ning Kibberisse naaseb pärastlõunal samuti täpselt üks buss, ja ongi kõik.
- Chichami küla
- India
- Kanamo baaslaager
- Kanamo mägi
- Kibber
- Kibberi küla
- Kristjan-Jaak Tammsaar
- Spiti regioon
- Tethyse ookean
- Tiibet
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
