Raske katsumus on üle Atlandi sõudjatel edukalt selja taga, aga mis paadis tegelikult toimus, kuidas mehed omavahel läbi said ja mis oli nende jaoks kõige raskem katsumus, sellest rääkisime kosmosepsühholoog Andres Käosaarega, kelle teadustöö keskendubki meeskonnatöö uurimisele äärmuslikes olukordades.
39 päeva ja 3000 miili maailma kõige karmimal võistlusel World’s Toughest Row La Gomeralt üle Atlandi Kariibidele sõudmist. Meeskonnapsühholoog Andres Käosaar, haridusinnovaator Arnold Rein Tatunts, puidukeemik Kait Kaarel Puss ja geneetik Karl Jürgenstein ehk sõudetiim Rowtalia on esimesed eestlased, kes ületasid tugeva tahte ja meelekindluse abil Atlandi ookeani karmimast karmima sõudevõistluse raames, selleks kulus 39 päeva. 43 paatkonna hulgas saavutati 15. koht.
Sõudsid koos kolme korporatsioonikaaslasega üle Atlandi ookeani. Mis oli selle meeletu ettevõtmise ajendiks? Pakun välja kolm varianti: töö, seiklusjanu või heategevus?
Põhjusi oli palju. Kõik sai alguse ikkagi seiklusjanust. Tahtsin kogeda ookeani paadis olles koos oma meeskonnaga ja sellega hakkama saada, keegi meist ei olnud kunagi olnud sõudja ega ka meremees. Aga seiklusjanu kõrval andis tugevat motivatsiooni ka sõprade ja tuttavate toetus ning muidugi ka heategevuslik aspekt sinna juurde, koostöö peaasi.ee ja Lastefondiga.
Oled osalenud Utah’ kõrbes Marsi missiooni raskusi jäljendavas missioonis ja oled uurinud Antarktikas töötavate inimeste suhteid. Kuidas võrdled enda paadikogemust kõrbe- ja Antarktika kogemusega?
Ruumi mõttes on paadis olek kindlasti kordades hullem, seal ei saanud isegi korralikult püsti seista, kuna ookean kõigub. Pidi kogu aeg küürakil olema ja tasakaalu hoidma, paadis oli null privaatsust, aga meil oli eesmärk, mille nimel pidime kogu aeg tegutsema. Praktiliselt puudus vaba aeg ning kogu ärkveloleku aeg – 12 tundi – oli sisustatud: sõudsime kahetunniste vahetustega, misjärel tuli hoolitseda enda hügieeni eest, süüa, paadi kallal tegutseda, sotsiaalmeedia postitusi teha. Seetõttu ei olnud aega tunda igavust või pisiasjade tõttu tiimikaaslaste peale pahaseks saada või nendega norida, kogu aeg olime rakkes. Teiste ettevõtmiste puhul oli sellist igavuse aega rohkem.
Kuidas omavahel läbi saite? Kas olete sõbrad edasi või üksteise telefoninumbrid igaveseks kustutanud?
Mitte päris, aga hea näide on see, et nädal aega enne Antiguale finišisse jõudmist ütlesin abikaasale, et tee palun kindlaks, et me Kaiduga ühes majas ei elaks. Kait andis oma tüdruksõbrale samal ajal sama signaali. Me jagasime paadis olles Kaiduga ühte ruumi.
Kas läksite tõsiselt tülli?
Selles oli nii nalja kui ka väsimust, eks meil mõlemal viskas veidi üle pidevast üksteise näo nägemisest, hääle kuulmisest ja maneeridest jne.
Sa tegid paadi peal ka teadustööd, kuidas see välja nägi?
Tegin märkmeid ja häälsõnumite abil arutlesin endaga, mis tiimis parasjagu toimus. Kogu aeg tegime ka videoid, ka enne teele asumist, nii et see kõik on mu teadustöö jaoks vajalik materjal.
Kogu ettevalmistus võttis kolm aastat. Mida te tegite ja kuidas valmistusite?
Jah, füüsiline pool on samuti oluline, aga me ei läinud sinna sporti tegema, vaid matkama, väga pikalt matkama. Füüsiliselt sõudmine ei olegi nii raske, pulss on 95−100 peal, pigem on oluline vaimse tervise osa ja ettevalmistus. Me harjutasime igaüks individuaalselt ja kui meeskond oli koos, siis läksime viieks päevaks Lapimaale −25 kraadiga suusatama ja telkidesse ööbima, et aru saada, mis on igaühe nõrgad kohad ja kes kuidas stressisituatsioonis käitub. Seal nägin, millega peaksime arvestama ja kuidas sõidu ajal asju paremini sättida. Ja põhiasi oli see, et me alati analüüsisime kõiki situatsioone. Tegelikult see analüüsimine aitas ka paadis eriarvamustest kiiresti üle saada. See aitas meid ka Kaiduga.
Startis 43 paatkonda. Kas tead midagi ka nende ettevalmistusest ehk kas kõik valmistuvad väga põhjalikult ette?
Nii palju kui kuulnud olen, siis üldjuhul nii põhjalikult ei valmistuta, aga Šveitsist pärit võidutiimi nõustas mu kolleeg ja nemad valmistusid ka meeskondlikult.
Sa oled äsja abiellunud, kuidas abikaasa suhtus sellesse ettevõtmisse? Selles olid siiski suured riskid.
Jah, riskid olid suured. Võistluse ajal evakueeriti kolm inimest. Üks soolosõitja käis paadiga ümber ja see ei pööranud ennast ümber, nagu peaks, ning ta evakueeriti. Üks naisterahvas evakueeriti oksendamise tõttu, võib-olla nad tegid eelnevalt ettevalmistustrenni rahulikumates oludes, mitte ookeanil, aga ookean on teistsugune, sellega peab arvestama. Meie läksime sinna, et ellu jääda, tegime seetõttu eelnevalt maismaal palju trenni ning endal oli parem ja kindlam olla. Seiklejal on endal lihtsam, aga sel, kes koju jääb, on keerulisem.
Teil vist käis paat kaks korda ümber.
Jah, käis külili kaks korda, esimesel korral 90-kraadise nurga all. Surmahirmu ei tekkinud, hirm tekib siis, kui on aega mõelda. See on sekundite aeg, veemass tuli peale, keerab paadi külili, siis tuleb tegutseda, kohe üritasime paati tasakaalu saada, vaatasime, et kõik on paadi peal jne.
Kui lähedal on tegelikult abi ja päästemeeskonnad?
Seal on hädaabimajakad, alarm jõuab korraldajateni ja lähedal olevatele laevadele, aga siiski oled seal üsna üksi. Helikopter seal ei lenda ja sul peab olema püsivat varustust, et ka ohuolukorra ajal näiteks 24 või 36 tundi vastu pidada.
Kas seal võistlesid pigem mehed?
Mehi on veidi rohkem küll. Aga ka naisi on ja saladuskatte all võin öelda, et ka Eestis valmistuvad naised selleks võistluseks, praegu panevad paatkonda kokku.
Mis oli kõige tõsisem tüli?
Enamik tülidest oli enne maa peal ära. Aga ükskord ärkasin, kui Arnold ja Kait üritasid midagi teha ja vaidlesid, ma tulin puhanuna ja lahendasin selle tüli kiiresti ära.
Kas millestki tundsid puudust?
Külmast joogist tundsin puudust, me olime ju troopikas. Üks külm kosutav rüübe oli puudu!
Mis järgmiseks plaanis?
31-aastaselt tegime päris suure asja ära, mis siis keskeakriisis saab? (Naerab.) Me tegelikult tahaksime nüüd rahulikult ja normaalselt elada, ei tahaks sõudmistiimi koosolekutel istuda ja sponsoreid otsida. Mul rahutu inimesena on plaan vaadata järgmisena mägede suunas.
Kas kosmosesse ka kunagi lähed?
Elame-näeme! Kui kutsutakse, siis lähen!
Kuidas sa selle kogemuse kokku võtaksid?
See on enesekindluse tekitamine lootuses, et ookean sind alla ei neela. Lõpuks sa annad enda kontrollivajaduse ära ega võitle enam, samas loodad, et ookean viib sind õigesse kohta.
∗∗∗
Karl Jürgenstein
Kas oled oma paadikaaslastega ikka veel sõber?
Jah. Ma ei tunne, et kogu ületuse jooksul või sellele järgnevalt oleks miski seda mõjutanud. Muidugi tekkis küllastumus, kuna 40 päeva jooksul olime ninapidi koos ja siis ei saanudki vahetult kellegi teisega suhelda. Samas, just tänu sellele oli meil ookeanil võimalus üksteist veel paremini tundma õppida ja näha üksteist väga äärmuslikes tingimustes. Saime üksteist usaldada ning konflikte (kui neid ette tuli) pidime lahendama kiiresti. Tänu ookeanisõudmise eripäradele oskame nüüd väga hästi üksteisele ruumi anda.
Mis selle ääretult suure kogemuse põhjal järgmiseks?
Üle Atlandi sõudmine oli erakordne ja võimas kogemus, mis ei ole pelgalt „üks projektidest ajajoonel“. Praegu ei plaani ma kohe uut samaväärset seiklust, ma isegi ei tea, kas midagi sellist minu jaoks üldse eksisteerib. Keskendun doktoritöö lõpetamisele ja kaitsmisele, mis on samuti suur väljakutse. Mõnus on nüüd planeerida väiksemaid seiklusi, aga lähiajal on need kuival maal. Ookeanil saadud kogemused on abiks ka neil.
∗∗∗
Kait Kaarel Puss
Kas oled oma paadikaaslastega ikka veel sõber?
Minu jaoks ei muutnud see ületus suurel määral meie omavahelist sõprust. Varem olin meeskonnakaaslastest kõige rohkem sõber Karliga ning see kinnistus minu jaoks sõudmise jooksul. Arnoldiga olime kokku puutunud korbi kaudu ning ühistele üritustele sattunud, minu poolt oli suhtumine tema suunas kindlasti austav ja sõbralik. Andrese puhul ei olnud me peale mõne kohtumise ja vestluse eriti suhelnud, seega polnud me eriti suured sõbrad.
Täpselt nii see kõik kinnistus ja süvenes ka ületuse jooksul, kus Karliga leidsin taas selle laheda vestluse ja sõpruse üles, mis meil magistriõpingute jooksul tekkis. Jutt voolas ja endal oli lõbus. Arnoldiga saime arutada ning probleeme lahendada, kuid väljaspool otseselt projektiga seonduvat meie sõprus minu jaoks väga sügavaks ei muutunud.
Andresega olid meil paadis natuke teravamad suhted ja eks ma jõudsin tõdemuseni, et inimestevaheline sobivus ja klapp on ikkagi päris asi. Kõigiga lihtsalt ei sobi või ei ühti suhtlus ja nii lihtsalt on. Tunne oli kindlasti vastastikune (Naerab.) Samas me mõlemad oskasime nende erinevustega piisavalt hästi hakkama saada, et see meie ookeaniületust ega muud projekti eriti ei mõjutanud ja see ongi täiskasvanud inimeste märk.
Lühidalt – Karliga näen head sõprust, Arnoldiga suhtleme ja suhtume positiivselt, kuid ei ole nüüd hullud sõbrad ning Andresega suhtleme vajaduspõhiselt. (Naerab.)
Mis selle ääretult suure kogemuse põhjal järgmiseks?
Seda küsimust on palju küsitud. Ma ise praegu ei näe, et tahaksin midagi suurt ette võtta. Mul on praegu põhilisteks eesmärkideks pere, sõprade ja lähedaste jaoks olemas olla. Märgata, kuidas teistel läheb, tunda nendega koos rõõme ja elu, sest ma mõistsin enda jaoks palju rohkem selle olulisust. Minu elule annavad tähenduse teised inimesed, nende rõõm ja nendega jagatud kogemused. Kui ma suudan ise sära tuua teiste ellu, siis olengi õnnelik.
Praegu saan seda teha läbi koosviibimiste organiseerimise ja motoorienteerumise korraldamise.
Lõpetamata on ka doktoritöö, nii et doktorikraad on järgmine suurem eesmärk!
- Andres Käosaar
- Arnold Rein Tatunts
- Atlandi ookean
- doktoritöö
- Kait Kaarel Puss
- Karl Jürgenstein
- kosmosepsühholoog
- Lastefond
- ookeanisõudmine
- peaasi.ee
- Rene Satsi
- sõudetiim Rowtalia
- sõudmine
- teadustöö
- World’s Toughest Row
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
