Seekord jõuame koos Mihkel Männiku ja „Wailanaga“ Kariibidele ja elame kaasa purjereisile koos kahe lapsega Kariibi mere saarte vahel. Tõttöelda juba teine lõik tekitab tunde, et jätaks kõik tööd ja tegemised ning põgeneks samuti maadeavastusretkele.
Kariibi mere saarte vahet kündmine koos kahe lapsega pardal oli heas mõttes väga tihe. Sõitsime plaaniliselt ja mitu korda läbi ligi kõik saared Antigua ja Grenada vahel: Martinique – St. Lucia – St. Vincent – Bequia – Quatro – Mustique – Tobago Cays – Union Island – Bequia – Martinique – Dominica – Isles Saintes – Guadeloupe (tuule pealt) – Antigua – Guadeloupe (tuule alt) – Dominica – Martinique – St. Lucia – St. Vincent – Bequia – Tobago Cays – Mayreau – Union Island – Ronde – Grenada. Edasi pikem ots läbi Venezuela vete ja salapeatusega ühe atolli servas kuni Bonaire’ini ning siis päris pikaks ajaks Arubale. Kirjutamise ajal on 10. märts ja oleme Colombias Santa Martas.
Viimasesse kahte ja poolde kuusse mahtusid unustamatud rannikud ja ankrupaigad, matkad, isepüütud ja ostetud kalad, kosed, džunglid, kilpkonnad, delfiinid, raid, harpuuniga kalapüük, tiivasurf (wing foil), lainesurfamine (jah), lõputult mangosid, banaane ja kirevilju. Lisaks mõni meeldejääv pidu ning palju külalisi ja elurütme – osalt külalistest, osalt paikadest lähtuvalt. Juhtus omajagu – paadist jäime korduvalt peaaegu ilma, tegime ühe kokkupõrke, rebestasime peapurje, kulutasime teise käigukasti koonuse ära jne. Kirjutada oleks igast viimasestki saarest ja päevast, aga panin siia lood, mis minust kõige lihtsamini välja tulid.
Napikas – kus meie paat on?
Saabumispäeva õhtu ja öö veetsime Fort de France’i lahe vastas Plage de Grande Anse d’Arlet’ sopis. Järgmisel hommikul võtsime suuna tagasi Le Marini, kus kuuldavasti pidi olema jullakai otse supermarketi ees – mis nii viga varusid täiendada.
Jullakai oli Le Marini lahe kõige sügavama sopi lõpus, üleni võpsikus, ja alles sellega kohakuti jõudes tuligi põõsaste tagant välja ostukärude paviljon ja suur pood. Jagunesime ja käisime mitmes lähikonna poes. Tahaks öelda, et ka tööriista- ja paadipoes, aga oli laupäev ja me ei jõudnud ühessegi neist enne sulgemist kell 13.
Kui Ain, Anna-Mai ja Christian esimese kummipaaditäiega tagasi jõudma hakkasid, ei leidnud nad enam „Wailanat“. See polnud enam selle poi otsas, kuhu olime ta jätnud. Õnneks oli ta veel nägemisulatuses – allatuult umbes 400 meetrit ja teiste paatide vahel.
Meie valitud poi ots olevat põhjast lahti tulnud. Ajal, mil me kõik „korraks“ poes olime, toimus reidil ärev ja ohtlik päästeoperatsioon. Inimesed teistel paatidel puksisid „Wailanat“ kummipaatidega, et ta teistele paatidele pihta ei triiviks, kuni üks prantslane hüppas peale ja lasi ankru sisse. Nii jutustas meile seesama prantslane, kelle Ain pardalt ootamast leidis.
Samas oli veidi kahtlane, kas poi oli ikka ise lahti tulnud või oli see päästeoperatsioon kuidagi esile kutsutud, sest prantslasel oli käsi pikalt ees, et ma talle paadi päästmise eest raha annaks. Õnneks ei olnud mul rahakotis liiga palju sularaha ja sain talle ilmekalt anda kogu raha, mis mul vähegi oli.
Sel hetkel tundus tema jutt – kuidas ta oli just toidupoest tulnud ja külg ees liikuvat katamaraani märganud – iseenesest usutav, tal oli tõepoolest ka väike poekotike. Aga tagantjärele, isegi nädalaid hiljem, pommitas ta mind sõnumitega, kus tahtis moel või teisel aidata või oli ise moel või teisel hädas ja küsis, miks ma küll talle piisavalt ei vasta, kuigi ta oli meie puhkuse päästnud jne.
Kaks napikat veel
Tahaks öelda, et see oli viimane kord, kui kaldalt jõudes „Wailanat“ eest ei leidnud, aga meie alus läks triivima kuu hiljem ka mudase põhjaga Point-à-Pitre’i reidil. Seal tõid ta kamba peale ära kolm kõrvalpaatide kaptenit, kellest üks arvas, et õiglane vaevatasu oleks 1000 eurot/nägu. Teised ei pidanud vaevatasu üldse kohaseks – merel oleme üks kõigi ja kõik ühe eest.
Neile teistele surusin peale kotitäied joogiassortiisid ning kanistritega diislit ja bensiini. Need kuluvad igal jahil alati ära. Tuhande euro mehele pakkusin sama komplekti, aga ta keeldus ja arvas, et peaksin pangaautomaati külastama. Ta oli ebameeldiv kuju ja ma ei viinud talle lõpuks ühtegi rahatähte.
Napikas oli ühe korra veebruaris ka St. Lucial, Pitonide vahel, kus on järsu ja kivise põhja tõttu tehniliselt võimatu ankurdada ja peatutakse ainult poide otsas. Poid olid tol õhtul kõik täis, aga olude sunnil ankurdasime siiski. Panime plotterist ja telefonidest alarmid peale ja terve öö hoidis. Järgmisel päeval läksime matkama ja tagasi tulles oli paat jälle läinud. Õnneks seekord olid meil omad pardale jäänud ning pärast avamerele triivimist õnnestus neil iseseisvalt mootorid käivitada ja ühe eemal vabanenud poi külge minna.
Grenadiinid, Mustique ja Union Island
Ei meie esimene ega teine ring Grenadiinidel kulmineerunud sealse kohustusliku tõmbenumbri, Tobago Cays’iga. Kilpkonnad ja raid seal tõepoolest ujuvad, aga koht on natuke liiga rahvarohke – kõigi ankrupaikade peale kokku suurusjärgus sada tihedalt ankurdatud purjekat. Korallid on seal tegelikult valdavalt surnud ning kõike seda on efektsem vaadata aerofotolt kui paadi pardalt.
Meeldejäävamaks kujunesid hoopis omavahel vastandlikud Mustique ja Union Island. Esimesel sattus just 2. jaanuaril olema traditsiooniline kõigile saarel viibijatele avatud uusaastapidu, mille korraldamine ja kinnimaksmine roteerub villade omanike vahel. Tegemist on erasaarega, mida opereerib The Mustique Company. Saarel on üle saja villa ning saare püsielanikud, sh kohalikud kalurid, töötavad kõik ettevõtte heaks. Valdavalt villade hoidjate ja teenindajatena, aga ka poes, turuletis, restoranis, sadamas ja taksoroolis.
Kui sa pole endale üürinud üht saare villadest, mis kõik on saadaval suurusjärgus 20 000 – 100 000 eurot nädalas, siis saarel vabalt ringi liikuda ei või. Aga saad
60 dollari eest osta taksoga ringsõidu, kus taksojuht tutvustab saare ärimudelit ja viib kokku kuulsamad villaomanikud konkreetsete villadega.
Saare hiilgeaegadel omasid villasid ja muu hulgas korraldasid sama kogukonnapidu Inglismaa ja USA A-kategooria artistidest villaomanikud. Kuigi Mick Jaggerit kohtab seal tänaseni – ja kohtasime meiegi –, tundub loomingulise eliidi põlvkond tänaseks välja vahetunud, sest tänavuse peo korraldaja maitsega oli pigem pahasti.
Raha oli jagunud dekoratsioonidele ja Dom Pérignon Vintage’i šampanjadele (sinna toimetatuna suurusjärgus 500 eurot/pudel), mis käsikäes kõigi teiste jookidega olid külalistele tasuta. Kultuuriprogramm piirdus aga banaalsete diskoritega, kelle valik hüples 2000ndate klubi- ja popmuusika hittide kohalike remikside vahel. Ühe kasti Dom Pérignoni raha eest oleks kindlasti saanud sinna nii kohaliku Taukari kui ka Nublu.
Dominica, meie lemmik
Dominica oli külastatud saartest meie kõigi lemmik. Poleks paremat kohta käesoleva artikli kirjutamiseks kui kuuks ajaks renditud puuonn kuskil Dominica džunglinõlval. Paadiga saabuja esmamuljet võib rikkuda läbi tuulealuse kalda valitsev eraõiguslik poimonopol, mille kiirpaatidel asjurid on harjumatult resoluutsed. Aga poid on seal tegelikult asja eest, sest järsult langevas merepõhjas on tõesti palju koralle, mida ankur ja ankrukett halastamatult hävitaks.
Kaldal on pärast prantsuskeelset Martinique’i ühtäkki palju mugavam olla, kuna saar on ingliskeelne. Ökoturismi kuvand, mida Dominica endale tasapisi ehitab, ei mõju kohapeal vastuoluliselt. Vabrik-hotelle pole ehitada lastud ja arvukaid matkaradu saab külastada hea eneseväljendusoskusega kohalike giidide saatel. Hea meelega peatuks seal mitu nädalat ja otsiks üles need ligipääsmatud džungliküngastele peitunud asustused, mida kolonisaatoritel väidetavalt kunagi lõpuni vallutada ei õnnestunudki.
Dominica läbimatu džungliga kaetud küngaste vahel kohtasime ka Rastafari elulaadiga majandusüksusi ja inimesi. Püha taime suitsetamise kõrvalt kasvatatakse asulatest eemal oru nõlvadel elutsedes endile edukalt toitu, ekstraheeritakse piirituses erinevaid juurikaid ning hädavajalik raha teenitakse möödujatele pakutava smuuti või juurviljapüreesupi vastu. Viimane pole kuskilt otsast proaktiivne ettevõtlus. Kliendiks saamiseks pead pooleks tunniks peatuma ja ise järjepidevat huvi näitama, kuna mingit toimetamist on neil seal sinuga või sinuta niigi piisavalt. Vali reggae-muusika annab siiski mõista, et külaliste tähelepanu on ikkagi teretulnud.
ABC saared
Bonaire’ile astudes ootasid laevaperet ennenägematult kõrged hinnad. Aruba keeras nähtule veel kopika otsa. Näitlikustamiseks maksis nurgapoes 1,5-liitrine vesi 4 dollarit ja linnaäärses hüpermarketis minimaalselt 2 dollarit. Pisikest õllepudelit linnaäärsest suurest poest ka kasti kaupa ostes alla 3 dollari ei saanud. Kui need suurusjärgud üle kanda lennukiga imporditavatele puu- ja juurviljadele, mille valik oli iseenesest Stockmanni vääriline, siis… 500 eurot põles põhimõtteliselt ühe korvitäie vastu. Teises oli ainult vesi. Järgmises peatuspaigas Colombias vaid 24 tundi edasi on kõik kolm-neli korda soodsam.
Kasiinosaare kuulsusega Curaçaol me ei peatunudki, aga ka Aruba turismiäri oli arendatud Las Vegase mudeli järgi. Liivaranda on ehitatud Lasnamäe gabariitidega hoonestus, mille vahelt jookseb teenindustänav, kus domineerivad kõik suurimad Ameerikast pärit frantsiisid. Kasiinod muidugi ka. 70% Aruba turistidest ongi USA-st, üllatuslikult vaid 5% Madalmaadest. Ainsad asjad, mida ostes ei hakanud Arubal valus, olid otse kaluritelt ostetud kalad. Aus kaup.
Kui veel kiruda, siis alles ABC-lt tagasi vaadates mõistad, milline purjelaevatamise paradiis on vulkaanilised ja troopilised tuulepealsed saared. Sõida kuhu tahad, peatu kus tahad – igal pool on ilus ja hea olla. ABC saared on aga madalad ja liivased kõrbed. Ka tuulealusel küljel puhub tugev ja liivateraline tuul – ankrusse jäädes ei teki tavapärast pingelangust, kui vandid edasi vilisevad.
Aruba tuulealusel küljel ühekerelisega sõita ei julgekski. Külgtuules ja erinevates hoovustes tuleb navigeerida riffide ja kalda vahel 1,5–2,5 meetri sügavustes kanalites, mis joonistuvad kõige selgemalt Google Mapsi satelliitvaates. Vähegi ranna lähedale ankurdamiseks proovisime lõbusõidukatamaraanide marsruutide järgi teosammul vastutuult tõusta, kuni ikka ja jälle juba mitusada meetrit enne kallast meie 1,2 meetrit sügavad kiilud liiva puudutasid. Lõbusõidukatamaraanid olid kohalikeks oludeks spetsiaalselt ilma kiiludeta.
Ja siis veel see piirivalvekai, kuhu end riiki sisenemiseks ja lahkumiseks kinni tuleb saada, on nagu vigursõidueksam. 20 sõlme kaist eemale tuul, kaist 20 meetrit allatuult on heinamaasuurune meetrine madalik, ümber mille tuleb sõita ja siis kai äärde keerata 10 meetri sammuga betoonpostide vahelt. Lahkumiseks tuleb end enne madalikule triivimist ringi keerata.
Meil oli ühe mootori edaspidikäik Grenadiinidel koostöö lõpetanud ja uus koonus oli küll Arubale jõudmas, aga veel kätte saamata. Teise mootori propelleri olime kaotanud Bonaire’ilt tulema hakates omaenda õngetrossile. Varupropelleri panin külge varahommikul riffi taha ankrusse jõudes. Õnneks oli üks meie sõbraks saanud paadikapten meist paar tundi varem otsad kinni saanud ja aitas meid kai pealt.
Positiivse külje pealt tulid meile Arubale toredad külalised, kellega seitse päeva järjest tiivasurfamist (käes hoitava tiibpurje ja hüdrofoiliga veest välja tõusva lauaga surfamine) harjutasime. Jagus Grenadalt ilusa hinna eest ostetud puuvilju ja muudki provianti ehk kümne seal peatutud päeva peale kokku me liiga palju raha sinna ei jätnudki.
Järgmised külalised tõid meile käigukasti koonuse ja Arubalt minema hakates olid mõlemad mootorid, jalad ja propellerid korras. Enne minema hakkamist jätsime kolmeks nädalaks hüvasti Annmari ja Kioniga, kes läksid Marokosse Annmari korraldatud trennilaagreid läbi viima ja naasevad 23. märtsil San Blasi saartele Panamasse.
Colombia
Kerge aukartus oli sees, et kui kandiliseks need lained seal Colombia põhjapoolsete neemede ümber siis lähevad. Pärast 20 tundi purjetamist sattus nii, et Santa Marta ette oleksime jõudnud ikkagi pärast päikeseloojangut. Teadagi, et passaattuulele meeldib siis natuke kiireneda ja seal ongi ju kurikuulus passaattuulte kiirenduskanal. Vähe sellest – sealsel rannikul segavad passaattuult katabaatilised puhangud ligi 6000 meetri kõrguse tipuga mäestikust, mis seal kohe kaldal kõrgub.
Meie sakslasest sõber koos perega pardal oli paar õhtut tagasi Santa Martasse öösel sisse keerates saanud 40-sõlmest puhangut ja „juhuslikult“ järgmisel päeval otsustasid ta naine ja lapsed, et Panamasse nad tänavu ikkagi ei tule, ning ostsid Santa Martast tagasilennupiletid Saksamaale. Ehk juba kella 16 paiku keerasime 90 kraadi otse maa poole, et ühte sügavamasse soppi ankrusse minna. Õnnestus ja õigustas end. Kui purjed on rehvitud, siis valges need puhangud nii väga ei hirmutagi. Jõudsime kaldal tiiru jalutada ja trehvasime kahte laisklevat kalurit – ei midagi uut.
Alles järgmisel päeval Santa Marta soppi sisse sõites jõudsime hoopis teistsugusesse kohta kui kõik seni kohatu – Ladina-Ameerikasse. Santa Marta tänavate ettevõtlik ja loominguline temperament mõjus esimesel päeval väga värskendavalt. Vähemalt pooled tänaval olijatest olid moel või teisel tööl – alates kerjustest, edasi taskukaupmehed, sülekaupmehed, külmakastiga kaupmehed, laotatud tekiga kaupmehed, mehhaniseeritud kaupmehed, letiga kaupmehed, putkad, baarid, kohvikud, poed ja siis veel etenduskunstnikud.
Enamikul ettevõtjatest olid kõlarid, kust kordas kas lindistatud kuulutus või oli ettevõtjal mikrofon peos. Crème de la crème selle müra peal olid endi sõnul Venezuelast pärit räpparid, kes meiesuguste välimusest või päritolust meile näkku räppisid – läbi suure kaasaskantava kõlari muidugi. Ühega läksin kaasa ja ta tegi Señor Ramirezi (Reimo ladina nimi) kohta paar päris tabavat riimi. Andsin talle selle eest 10 000 peesot (2,50 eurot). Mees käivitus ja jätkas minu kallal võtmisega, mis survestas omakorda Reimot talle raha andma. Reimo andis talle kohalikku raha tundmata sajase ehk 100 000 peesot ehk 25 eurot. Poiss napsas rahatähe ja kadus.
Kolmandaks päevaks oli see kõik muidugi liig, aga mulle ikkagi sümpaatsem kui see lihtsalt põõsa all istumine, millega vaeseimate Kariibi saarte püsielanikud meelde jäid.
Mis on merereisil tähtis?
Isegi pärast Colombia rannikul purjetamist tahan kirjutada, et olen saanud veel rohkem kinnitust – see reis ei ole olnud ja säärased reisid ei olegi tegelikult purjetamise reisid, vaid paadil elamise reisid. Kui üks ümber maailma purjetanud ja katamaraaniusku kapten mulle 2024. aasta novembris ütles, et lastega kannataks minna küll, kui sul on ruumi ja kui sul on hea söök, siis paremat nõu pole ei enne ega pärast mulle antud. 95% sellisest reisist oled sa enda paadi pardal. Siin peab olema lahedalt ruumi, lihtne liikuda, mugav magada ja võimalikult palju päikesevarju.
Edasi pool ärkveloleku ajast tegeled sa söögiga. Kui söögiks on alalõpmata mingi konservipada, siis see pole su unistuste reis. Kuigi mitte ainult, siis valdavalt ikkagi Annmari käe läbi on iga söömaaeg olnud elamus omaette. Söömaajad on palju tähtsamad osad sellest reisist kui paadi võime sõita ülestuult või purjede vanus ja materjal.
Vastutuult peab sellel reisil minema väga üksikud miilid, et kuskilt ümber nurga kursile saada. Kaks purjekat ja ühte katamaraani (tundus äsja saabunud entusiastist lühiajaline rendilevõtja) olen näinud siinpool ookeani pautimas. Kõik teised põristavad need miilid mootoriga. Ehk et pigem ikkagi purjedega maja kui purjekas.
Viimasena, aga eelnevaga võrdselt tähtsad on laevapere tuumikliikmed. Annmari on episoodiliste merehaiguste kiuste meie laeva hing ja haldjas. Tervitused Ainile ja Randole, kellega koos sai kõigi laeva sõlmede remontimine läbi tehtud, tänu millele olen ma tänaseks juba ka ise rahuldav mehaanik. Au ja kiitus veel praegugi pardal olevale Reimole, kes ei saa purjetamisest ka neljandal kuul mitte midagi aru – aga see polegi tähtis. Tähtis on, et laevapere tuumikliikmed tahavad siin olla ning tahavad, et nende siinolek toetaks üksteist ja ühist ettevõtmist.
Kui keegi tahaks tulla „Wailana“ pardale vanemtüürimeheks, lapsehoidjaks, kokaks või remondimeheks Vaiksele ookeanile ja Prantsuse Polüneesiasse, siis kirjutage. Anname Panamast aprilli keskel otsad, jõuame Markiidele mai keskel.
- Aruba
- Bonaire
- Colombia
- Crème de la crème
- Curaçao
- Dominica
- Fort de France
- Grenadiinid
- Kariibi mere saared
- Ladina-Ameerika
- Le Marin
- Mihkel Männik
- Mustique
- PAnama
- Plage de Grande Anse d’Arlet
- Point-à-Pitre
- prantsuse polüneesia
- Rastafar
- Santa Marta
- St Lucia
- The Mustique Company
- Tobago Cays
- Union Island
- Wailana
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
