Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites

Erki Fels pääses Tai munkade maailma, kuhu võõrad satuvad harva, ning koges templielu seestpoolt – safrankollaste rüüde, vaikuse, rituaalide ja rangete reeglite keskel.

Khaosani tänav – pingpong, sajajalgsed, lärmi kodu

Elasin Tai pealinnas Bangkokis tänaval nimega Khaosan. Kunagi oli Khaosan riisiturg. Nüüd on see nagu tänav ikka, vähemalt päevasel ajal: natukene söögikohti, kauplejaid, lotopileti müüjaid. Kui ärkan ja hommikul tänavale astun, on prügi ammu koristatud. Tänavakivid pestud, kuivanud. Pimedusega muundub Khaosan aga kõige lärmakamaks Bangkoki peopaigaks. Ööklubid külg külje kõrval mõlemal pool teed lasevad üksteise pihta kõlaritest muusikat. Nad võistlevad, kelle lärm jõuab jalutajate pähe rohkem.

Massaaž? No, thank you, mam. Tuk-tuk? No, thank you, sir. Lausa käekõrval tahetakse sind pingpongietendust vaatama viia. Kui sa seda oled elus korra näinud, siis sa ei saa seda mälupilti enam unustada. Selles „etenduses“ on nii meisterlikkust kui ka kurbust. Eriti see žilettidega osa. Jalutan õhtuti enne magamaminekut, kapuuts peas, ja tõrjun pakkumisi: pingpong, striptiis, lõbunaised, lõbupoisid, ladyboys, ropu sõnumiga käevõrud, savu, krokodilliliha, grillitud sajajalgne. Nii palju pakkumisi! Uudistan lette, kus on küpsetatud putukad. Kõige kohutavam tundub sajajalgne, ehkki seal on ka skorpionid, prussakad, vaglad ja ämblikud. Ühe ämbliku viisakusest siiski ostan. Hammustan jalga, see krõpsub ja maitseb nagu umami.

Mul ei olnud Khaosani tänavale ootusi. Öösiti tõmbasin kitsale aknaruudule kardina ette ja uinusin, kui veel tuhat inimest all tänaval otsib rõõmu ja naudinguid. Ja kindlasti nad leidsid. Sageli enne magamaminekut jalutasin 400 meetrit edasi-tagasi ja ostsin rotimüüjalt ühe roti ehk banaanipannkoogi mee ja kondenspiimaga. Taandusin vanaema selja taha, kes neid kooke valmistas. Inimesed voogasid mööda. Öösel on Khaosan rahvarohke ja inimesed ei saa siis enam jalutada, vaid voogavad üheskoos edasi nagu jõgi. Vanaema tuli puhkama, pühkis higi otsaesiselt ja hakkas Tai baate lugema. Näitasin ämblikku ja tema naeris, tegi käega tõrjuva liigutuse. Kolmel õhtul, mis tema leti varjus pannkooke sõin, ei rääkinud me ühtegi ingliskeelset sõna.

Võimatu on seal tänaval öösiti juttu vesta. Ometi istuvad turistid seltskondades laudade tagada, söövad pad thai’d, joovad Singha õlut. Imetlesin neid möödaminnes – kõikjalkohanejad, keda lärm ei peleta. Ilmselt söövad nad siiski vaikides, Khaosani ei huvita sõnad ega mõtted. Mul endal jäi samuti sõnu ja mõtteid vähemaks noil päevil, kui seal elasin. Selline on paiga mõju inimesele. Ma valmistusin selles melus aga hoopis nõudlikumaks paigaks. Tulles Taisse, tahtsin näha templi sulgemist seestpoolt.

Chiang Mai, templite linn

Chiang Mai on linnake Põhja-Tais. Takso pani mu maha Kolme Kuninga kuju juures. Madalad majad, aasiapärased kitsad tänavad. Vähe liiklust. Puhtus. Kolm kuningat olid nii pisikesed, et ei paistnud väljakul esiti silma. Küll aga tempel. Mustaks põletatud puit, kullatud seinad. Olin lühikestes pükstes ja varrukatega, ent templisse minnakse paljajalu ja kaetult. Midagi erilist on seal küll, tundsin uksest sisse piiludes.

Chiang Mais on üle 300 templi (wat). Vaid paar wat’it eeldab piletit. Ülejäänud on hommikust õhtuni avatud tasuta: uksed-aknaluugid lahti, küünlad-lambid värelevad, viiruk suitseb. Kullatud Buddha kujud nagu altariks. Ei hingelistki valvamas. Kui minna Chiang Mai linnamüüridest välja, muutuvad wat’id eriti vaikseks. Kuna mungad elavad templi kõrval „mungamajakestes“, siis nad aeg-ajalt kõnnivad mööda. Pead pöetud. Paljajalu. Safranitooni rüüd erekollase „vööga“. Turistid vaatavad ja pildistavad munkasid häbitundeta. Ometi ei tohiks munkadele silma vaadata ega neid esimesena kõnetada. Tais, Laoses, Kambodžas – üleüldse Kagu-Aasias – peetakse munkadest väga lugu. Lapsed, kes saadetakse noviitsiks, teevad perekonnale au.

Neli müütilist olendit

Viisin seljakoti ühikatuppa, riietusin varrukatega särki ja hakkasin kuuma käes higistades külastama templeid. Need on igast küljest kaunistatud. Palju kujusid ja nikerdusi. Proovisin märgata nelja müütilist olendit: naga (draakon), garuda (lindmees), kinnari (inimluik) ja singha (lõvi). Üks südalinna tempel oli eriti kelmikalt kaunistatud: uhke greif, keda naga hammustas tagumikust. Sümbolite keel jäi mulle – võõrale kohaselt – kättesaamatuks. Need müütilised olendid ei ela ju minu maailmas, nagu munkade maailmas ei ela pokusid.

Nimekiri „külastamisväärsetest“ templitest, mis kiiresti kokku guugeldasin: Wat Chedi Luang, Wat Chiang Man, Wat Suan Dok, Wat U Mong ja natukene linnast väljas mäe peal suurtempel Wat Phra That Doi Suthep. Juba sellised nimed on põnevalt võõrad. Chaing Mais jalutades jääb teele pidevalt teisi, n-ö vähem tuntud templeid. Nois kõrvaltänavate omades pole minusuguseid ja sellevõrra kiirgavad need veel rohkem rahu. Asi, mida Chiang Mais teha tuleks – lihtsalt jalutada templist templisse ja kuulata vaikust.

Wat Daowadung

Et näha templi sulgemist, peab siiski elama templis. Selleks on vaja luba munkadelt. Munkadega suhtlemine osutus aga keeruliseks. Esiti põhjusel, et ma ei suutnud neid leida. Oranžid rüüd pesunööril kuivamas – aga kus on kandjad? Enam kui 300 wat’i, aga kus on mungad? Ma ei tundud Chiang Mai rütmi ega templi ajaarvamist. Mungad, kes vastu juhtusid, olid kuhugi keskendunult minemas. Nad ei vaadanud mu poole. Ise esimesena munka kõnetada ma ei tahtnud. Korraga silt tänavapostil: „Monk chanting. Every day 6 pm. Wat Daowadung.“ Lendleht tundus vana, aga otsustasin minna. Bolti mootorrattur viisi mu kenasti õigesse kohta. Lihtne ja odav on Tais mootorrattataksoga ringi liikuda. Ja vahva ka, kui tuul juukseid sasib.

Wat Daowadung asub linnamüüridest väljaspool. Kui kohale jõudsin, toimus seal sündmus templi kõrvalhoones. Olin juures, kuulasin muusikat, uudistasin ebaviisakalt. Alles kui kirst välja toodi, sain aru, et see on matus. Mungad tseremoonial ei osalenud ja ma ei näinud, et 15 minutit enne kuut oleks midagi templis valmis pandud. 

Tempel on palistatud seina ääres uhkete toolide ja tugitoolidega. Suurt Buddha kuju valgustavad nii lambid kui ka küünlad. Kuninganna ema Sirikit oli surnud, mistõttu oli kogu Taimaa täis tema pilte. Nii ka selles templis. Sammaste külge on kinnitatud ventilaatorid. Kõik seinad on kaunistatud värviliste maalidega, mis räägivad võõrapäraseid lugusid. Lood on mulle täiesti võõrad, aga motiiv paistab olevat valgustatus – Siddhartha Gautama teekond parinirvaanasse. Olenevalt templist on maalid joonistatud küll pisut erinevalt, aga üldpildis on Taimaa templite pildid samad. Nagu on ju üldiselt samad meie kirikute jõuluevangeeliumi motiivid. Hakkasin edaspidi igas templis otsima pilti, mis kujutab sai bati’t, almuseandmist. Ja leidsingi peaaegu igas templis pildi, kus mungad almusekaussidega rivis sammuvad. On ju suur nauding, kui hakkad avastama korduvaid motiive võõras maailmas. Tüüpiline templimaal kujutab Buddhat vahetult enne parinirvaanasse jõudmist (Reclining Buddha, pikutav Buddha). Seda pikutavat kuju, mõned hiiglaslikud, on Kagu-Aasias tohutult palju.

„Kõik möödub, miski pole igavene“

Midagi kella kuue paiku täna toimub, mõistsin, kui poiss jooksis gongitorni. Noviitsid läksid mööda. Keegi näitas käega: „Go in!“ Võtsin jalanõud ära. Mungad ja noviitsid olid paljajalu. „Kas sokid võtan ka ära?“ küsisin. Ei mõistetud. Hakkasin sokke jalast võtma. Noviitsid naersid. Segadus, et kui viibatakse istuma, siis kuhu istuda: kas tugitoolidele, akna alla, kus mungad parajasti oma rüüd sidusid, või maha vaibale?

Tai naisterahvas – Nink – oli tulnud samuti laulmisest osa saama. Turiste ei olnud. Nink osutas, et istuda tuleks vaibale. Natuke ruumi jätta, sest mungad on Buddhale lähemal. Õige on põlvitada, kusjuures mehed põlvitavad mitte taldadel, vaid kandadel (varbad sirutatud tugevasti vaiba vastu). See on keeruline poos. Avastasin, et suudan niimoodi põlvitada vaid hetke. Noviitsid maadlesid sama probleemiga. Paljud ei suutnud nõnda istuda, vaid „tegid sohki“. Aga see sohiasend, poolrätsepiste, oli samuti raske ja pidin delikaatselt jalgu vahetama keset laulmist.

Miks sellest istumisest siin kirjutan? See oli mu esimene kokkupuude budistliku õpetusega. „Kõik möödub,“ selgitas õpetaja hiljem. Säärane asend on ebamugav. Jaa. Aga ebamugavus on tühine, sest see möödub. Oma kehaga võitluse pidamine, teadvustades, et kõik möödub, lepitab keha. Samamoodi lepitab mõistust teadmine, et kõik möödub. Arusaamine igavesest muutumatust iseendast on põhjus, miks enamik meist ei jõua (selles elus) nirvaanasse.

Sùat yen – õhtune ühislaulmine

Algas sùat yen, ühislaulmine. Inglise keeles chanting, eesti keeles pole head vastet, võib-olla jorisemine. Laskusime põlvili vaibale. Korraga oli Buddha nägu palju kõrgemal. Mungad, kes terve päeva minu eest varjusid, olid nüüd lahkesti mu ees. Vaatasin nende tolmuseid jalataldu ja värvilisi rüüsid. Laulsime suttasid. Võib-olla Metta Sutta, Mangala Sutta või Paritta? Võib-olla hoopis paalikeelne Tripitaka. Ühed tavalisemad suttad, mida kell kuus templis lauldakse, puudutavad motiive, nagu hea karma, mitteklammerdumine enese külge, Buddha eeskuju, kannatuse algpõhjus. Ühislaulmine hõlmas palju kordi ka laubaga vaiba puudutamist. Ometi ei ole budismis loojat, keda kiita. Kellele kummardume? „See on lihtsalt austuse märk,“ selgitas õpetaja.

Elu templis

Kui õpetaja rääkis mediteerimisest, istusin templi mugavas tugitoolis. Ei teagi, kellele need toolid on. Mungad ei istunud neis kunagi. Munkadel ei tohigi sellist luksust olla. Keskpäev. Kõik aknaluugid olid avatud. Soe tuul puhus sealt sisse linnulaulu. Külalisi templis ei olnud. Õpetaja rääkis mõnuga, tema inglise keel oli väga hea. Niisugune ladusus oli haruldane. Enamik munkasid Daowadungi „koguduses“ ei rääkinud inglise keelt üldse. Noored purssisid natuke küll. Kiiresti muutusin seetõttu varjuks nende argielus. Olin kaasas, kui nad katust parandasid, koristasid, taimi kastsid, varajast lõunat sõid. Kell neli ärgati ja pandi rüüd valmis. Rüüde sidumine toimus aeglaselt. Lauldi. Siis mind „laia maailma“, oli almuste aeg. Kell kuus algas taas õhtune laulmine, see tõi meid jälle kokku.

Mul oli raskusi õpetaja kuulamisega, kui ta rääkis, et „põrguid on palju, aga põrgud ei ole igavesed“. Ehkki see oli oluline, tabas mind nagu kiusuks rammestus, silmad vajusid vägisi kinni. Võib-olla seda õpetaja tahtiski, et kõiguksin une ja ärkveloleku vahel. Tundsin templis nii väsimust kui ka nälga. Ma polnud palju maganud. Ega ammu söönud. Ainult hommikul leent kleepuva riisiga. Khaosani tänaval sõin-jõin vahetpidamata. Templis tuli aga õhtu varakult, tõi vaikuse ja eraldatuse ja söögi-aja keelu. Kuna ma ei saanud aru, kes oli parajasti andnud vaikimisvande, siis ma ei tihanud üldse kellegagi õhtul rääkida.

Ma nägin templi sulgemist: kuidas viirukiots katki murti, akendele riivid ette tõmmati. Templiuksele sain ise tõsta tõkkepaku. Koos selle sümboolse toiminguga lõppes meie ühendus ülejäänud maailmast ja kõigist lõbustustest, mida armas Chiang Mai pakub. Mida ta pakub? Näiteks ööturg, igaõhtused taipoksi võistlused või Zoey in the Yellow ja teised pubid-klubid. Või lihtsalt öised banaanisupid kookosepiimaga. Kui sa elad templis, siis kõigest sellest oled sa ära lõigatud.

Reeglid, mis noviitsidele kohaldusid, võtsin omaks. Aga näljasena magama minna – minu maailmas tohutu katsumus. Mitte ainult minu maailmas. Noviitsidel on kümme reeglit. Munkadel üle 200. „Mis on kõige keerulisem?“ küsisin. „Jätta vahele õhtusöök,“ ütlesid noored pikemalt mõtlemata. Nii vastati peaaegu alati.

Reeglid on piirangud. Hoidu söömisest ebanormaalsetel aegadel. Hoidu mugavast voodist. Hoidu meelelahutusest. Noviitsid ei peaks ka rahaga kokku puutuma. „Kas minul on võimalik mungaks hakata ainult üheks päevaks?“ küsisin. „Jah,“ vastas õpetaja, „aga pole mõistlik nii lühikest aega, sest peab ju riided ostma. Ja pea paljaks ajama. Tripitaka tekstid pähe õppima.“

Kui keskpäeval templis almusekausse puhastasin, siis midagi libises jalge eest mööda. Vaatasin alla. Miski puutus õla pihta. Pöörasin pea. Need on vaid varjud aknaluukidest ja valgus, mis pani Buddha nina läikima, tuuleiil ja puidu nagin. Siiski mulle tundus, et mitte kunagi ei ole templis võimalik olla päris üksi.

Kui lahkusin Chiang Maist, et minna Laosesse, nägin taksoaknast korraks, kuidas ühe templi juurde oli kokku tulnud sada munka ja noviitsi. Nad pühkisid luudade ja harjadega templivalduseid. Tolmu tõusis nende jalge alt, kui nad seal nõnda tööd vihtusid. Siis kadusid nad silmist.

Öö- ja hommikuturg Laose linnakeses Luang Prabangis

Pikad laevukesed nagu hiiglaslikud parved triivivad Mekongi sogasel jõel. Luang Prabangi iseloomustab prantsuse arhitektuuri segunemine aasia motiividega, kitsad kivisillutisega tänavad, veel kitsamad kõrvaltänavad, mäed taamal ja – sarnaselt Chiang Maiga – palju templeid. Luang Prabang on Laose „spirituaalne pealinn“. Munkade suhtarv elanikkonda on seal suurim kui kusagil mujal maailmas.

Laosesse tasub minna kasvõi lihtsalt selleks, et jalutada hommiku- ja ööturgudel, hingata sisse Kagu-Aasia melu, lõhna, maitseid. Juba kella viie ajal laotavad kaupmehed rätikud tänavakividele ja veavad kohale oma vankrid. Algab hommikuturu aeg. Seatakse üles letid. Söed lüüakse hõõguma. Papaiad, mangod, Laose kuklid–vorstid, khao niao ehk kleepuv riis. Kui hea see on! Eriti mangoga. Aga müüakse ka küpsetatud nahkhiiri. Üks väike tüdruk pakkus hommikuti pisikesi punutud puure, mille sees olid laululinnud. Linnud ootavad, et keegi nad ometi ostaks, läheks templi juurde ja vabaks laseks.

Saabusin Luang Prabangi õhtupimeduses ja jalutasin lummatult mööda kitsaid tänavaid. Hommikuturg oli juba ammu ennast tänavatelt koristanud, asemele oli kerkinud ööturg. Peamiselt on see suunatud inimeste toitmisele ja jootmisele. Ööturu letid looklevad tänavatel, mis juhatavad lõpuks suurele toiduväljakule. Ehkki palju on seal hiinlastele suunatud hotpot-tüüpi roogasid, siis on parimad Laose toidud ikkagi Tam mak hoong (toore papaia salat), Khao Piak Sen (nuudlisupp) ja Sai oua (Laose vorst).

Sai Bat, almuste andmine

Ärkasin vara, kella viie paiku. Panin hosteli ühikatoas vaikselt riidesse, et mitte teisi segada. Astusin jahedasse pimedasse õue. Ma ei olnud kindel, mis kell täpselt toimub Sai Bat – almsgiving, almuste andmine –, aga ei tahtnud seda kogemata „maha magada“. Luang Prabangi vanalinnas ööbides on suured wat’id jalutuskäigu kaugusel. Olin ühe minutiga Sisavangvongi tänaval, kus asub ka Wat Mai Suwannaphumaham. Hiina turistid olid sinna ennast juba laiali laotanud. Nende jaoks olid pisikesed värvilised plasttoolid. Viisakas on almust anda siiski põlvili. Wat Mai ukse ette oli bussidega kohale toimetatud turiste, kes, kaamerad käes, munkade tulekud varitsesid.

Mungad saabusid rivis ja liikusid väga kiiresti annetaja juurest annetaja juurde. Algul noored noviitsid, seejärel vanemad. Neid võis tol hommikul olla umbes sada. Wat Mai on suur tempel. Möödaminnes panid mungad almusekausi annetajate ette, kes libistasid sinna kleepuvat riisi. Peamiselt riisi või muid küpsetatud kergeid toite.

Samasugune almuste saamise rännak toimub ka teistes templites. Tegelikult tasukski minna vaatama Sai Bat’i teisele poole Mekongi jõekallast, maakülade lähedal asuvate wat’ide juurde, kuhu turistid mingil põhjusel ei satu. Luang Prabangi peatänava suurima templi ees tunglevad pealtvaatajad (ma ise nende hulgas) muudavad tseremoonia natukene nagu näitemänguks.

Nirvaana

Reas sammuvad mungad, paljajalu, safranist rüüdega, alabastrist almusekausid käes, on eriline vaatepilt. Aasia munkadest, ka noortest, õhkab rahu, viisakat üleolekut, tasakaalu. Sellise rahukihi kasvatab inimesele vist sage mediteerimine, hingamisharjutused, paast, mantrad ja Tripitaka uuesti-uuesti ettelugemine.

„Uuestisünd on kannatus. Nirvaana on virgumine,“ ütles õpetaja. Selleks, et pääseda sansaarast, sündide ringkäigust, tuleb maha jätta soovid ja ihad. Mitte üksi munk, kellega mul Kagu-Aasias õnnestus vahetada tähendusrikkaid sõnu, ei uskunud oma jõudmist nirvaanasse… selles elus. „I am going to be a monk five years. Then I will stop!“ ütles üks noor noviits ununenud nimega templis, kui pesu sai pestud ja läksime künkale, et rüüd pesunööridele kuivama panna.

• Bangkok
• Buddha
• Chiang Mai
• Erki Fels
• garuda
• greif
• Kambodza
• Khaosani tänav
• kinnari
• Laos
• Luang Prabang
• naga
• ööturg
• Reclining Buddha
• Sai Bat
• singha
• sùat yen
• tai
• Tai baat
• Tai mungad
• Wat Chedi Luang
• Wat Chiang Man
• Wat Phra That Doi Suthep
• Wat Suan Dok
• Wat U Mong

Selles numbris

• Pisikeste sammudega Taid avastamas
• Lapimaa kahes valguses
• Reisiraamatud 2025
• Inglane jääl
• Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
• Fotoaparaadita reisile ei lähe!
• Maitserännakud Kanaaridel
• Myanmar täna
• Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
• „Wailana“ Kariibi merel
• 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
• Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
• Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026