GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Myanmar täna

Tekst: Rene Satsi, fotod: Rene Satsi

1. aprill 2026

Mis toimub 2026. aastal Myanmaris? Rene Satsi ajas juttu David Eubankiga, kelle asutatud humanitaarorganisatsioon Free Burma Rangers (FBR) toimetab eesliinil, pakkudes arstiabi ning dokumenteerides hunta rünnakuid vähemusrahvuste vastu.

Ausalt öeldes paneb selle riigi lähiajaloo peale mõtlemine mul pea valutama. Myanmar, endise nimega Birma – nimevahetus, mis toimus 1989. aastal ja ajab siiani segadusse nii CNN-i uudisteankrud kui ka postkaartide valmistajad –, on riik, mille lähiajalugu on üks katkematu ja valus õppetund. Mida aga õpitakse – pagan sellest aru saab.

Alates iseseisvumisest 1948. aastal on see piirkond olnud kimpus maailma pikima kestva kodusõjaga. Viimased kaheksa kümnendit on täidetud sügavate etniliste pingetega, mis kulmineeruvad halastamatu militaardiktatuuri taktikepi all veriste konfliktidega. Riigi keskvõim on aastakümneid sissisõda pidanud arvukate vähemusgruppidega (nagu karenid, katšinid ja šanid), kes nõuavad autonoomiat ja õigust lahkuda siit ilmast loomulikul teel, mitte lennukipommi läbi keset rahulikku argipäeva.

2010. aastate alguses tärkas lootuskiir: sõjavägi lõdvendas haaret, toimusid vabad valimised ning Nobeli rahupreemia laureaat Aung San Suu Kyi tõusis riigi juhiks. Maailm avas ettevaatlikult Myanmari uksed, rõõmsad turistid täitsid Bagani templid ja kuumaõhupallide korvid ning visuaalselt imeilus riik näis olevat teel helgemasse tulevikku. Aga võta näpust. Kõik saavutatu purustati 2021. aasta riigipöördega, mis paiskas riigi taas kaosesse, kus ajalugu kordub ja seda mitte heas mõttes. Suurema osa oma kaasaegsest ajaloost ongi see maa olnud raudse rusikaga sõjaväehunta Tatmadaw (nimi, mis kõlab nagu eksootiline vürtsisegu, ent maitseb nagu pastel) poolt väntsutatud. Tean, et siit on emotsionaalselt raske jõuda reisimise teemani, aga palun varuge kannatust.

2021. aasta riigipööre

Habras demokraatia aken sulgus järsult 1. veebruaril 2021, kui kindral Min Aung Hlaing viis läbi riigipöörde, väites, et valimised, mille Aung San Suu Kyi partei oli võitnud, oli kelmus ja ei midagi muud. Sündmus paiskas riigi kaosesse, millist polnud juba üürikest aega nähtud. Rahumeelsed protestid suruti veriselt maha. See viis tsiviilisikutest koosnevate Rahva Kaitsejõudude (PDF, People’s Defence Force) tekkimiseni. Erinevalt varasematest etnilistest konfliktidest piirialadel, laienes sõjategevus nüüd kiirelt nagu suguhaigus üle kogu riigi. Selle teksti kirjutamise ajal on miljonid inimesed riigisiseselt ümber asustatud ning repressioonid ja õhurünnakud tsiviilelanike vastu on igapäevased.

Hetkel sipleb Myanmar küllaltki traagilises, omamoodi kentsakas lõksus: samal ajal kui hunta klopsib kokku näilist fassaadi „normaalsusest“ ja meelitab turiste vähestesse maal säilinud turvatsoonidesse, käib kulisside taga, sügaval džunglites meeleheitlik ja verine ellujäämisvõitlus. Just selles ohtlikus vaakumis tegutseb David Eubank – mees, kes läheb sinna, kuhu tavapärane abi ja maailma ajakirjanduse silmad enamasti ei ulatu.

David on endine USA eriväelane ja kristlik misjonär, kelle asutatud humanitaarorganisatsioon Free Burma Rangers (FBR) toimetab eesliinil, pakkudes arstiabi ning dokumenteerides hunta rünnakuid vähemusrahvuste vastu. Minu teed ristusid selle kange mehega 2017. aasta lõpus, kui veetsin kümme päeva ranger’ite džunglilaagris, et temast ja tema organisatsiooni tegemistest enda jaoks pilti luua. Tol hetkel kehtis karenite aladel, kus laager asus, küll vaherahu, kuid õhk oli paks ning valitsusvägede rünnakud süütute külaelanike vastu ei vaibunud ka minu sealviibimise ajal. Kuidas on aga lood nüüd, seitse aastat hiljem? Võtsin nõuks seda uurida Tais, Chiang Mai linnas, kus asub FBR-i staap. Juhus tahtis, et David viibis parasjagu linnas, samal ajal kui mina olin viimas reisigruppi Laosesse. Kohtusime ja embasime siiralt.

David alustab vestlust ja selgitab, et pärast 2021. aasta riigipööret on toimunud kaks suurt murrangut. Esimene on uus ja ajalooline ühtsus – birmalased, riigi suurim rahvusgrupp, on massiliselt asunud etniliste vähemuste poolele diktaatorlikule huntale vastu. Varem ei soovinud birmalased vähemustele eriõigusi anda, kuid nüüd võideldakse koos demokraatia nimel. „See on ääretult unikaalne liit!“ rõõmustab mees korraks, ent ohkab siis: „Teine ja halvem uudis on see, et Myanmari sõjavägi ehk Tatmadaw on sellest ühtsusest surmani hirmul. Nad reageerivad nüüd sellise jõu ja kiirusega, mida ma pole oma 32 tegevusaasta jooksul näinud. Nad kasutavad hävitajaid ja ründekoptereid täie rauaga.“

Öine õppus FBR laagris. Kasutati lahingmoona.

Kust see tehnika pärineb ja kui täpsed need on?

Neid toetavad tugevalt Venemaa ja Hiina. Venemaa on müünud neile uusi koptereid ja hävitajaid (Su-30, MiG-29) ning õhutõrjesüsteeme. Hiina varustab neid rakettide, hävitajate ja droonidega. Alates enesetapu- ja luuredroonidest kuni suurte põllumajandusdroonideni, mis on kohandatud pommitamiseks. Kui sina siin olid (umbes seitse aastat tagasi – R.S.), võisid nad märgist mööda panna lausa tuhande meetriga, nüüd aga tabavad nad sihtmärki kümnemeetrise täpsusega. Nad suudavad tabada konkreetset hoonet öösel ja paduvihmas. See on täiesti teine tase. Hiljutises Kareni osariigi ühes lahingus oli meie kohal eri tüüpi hävitajaid, mis ringlesid ja pommitasid meid kaks nädalat järjest 24/7. See on võimekus, mis paneks proovile isegi lääne arenenud armeed.

Miks on Venemaa ja Hiina Myanmarist huvitatud?

Venemaa sõlmis hiljuti huntaga kokkuleppe tee- ja sadamasüsteemi rajamiseks, mis annaks neile võimaluse hoiduda Malaka väinast. See on strateegiline ja ressurssidepõhine huvi – tee, mis kulgeb Yangonist (Rangoonist) läbi Tenasserimi piirkonna kitsa osa ning sealt edasi läbi Tai kuni Siiami laheni. Ma ei tea täpselt, millist kaubavahetust nad plaanivad, aga kui saavad Tai nõusse, siis kes teab, mida kõike sealtkaudu teha saab. Lisaks annab hunta toetamine neile sõbra ja liitlase. Nad saavad Myanmarist haruldasi muldmetalle ja muid loodusvarasid. Aga ma arvan, et üle kõige annab see neile võimekuse seal oma jõudu näidata, olgu see luure või ISR-platvormid (seire ja luure), nad saavad Myanmari selleks ära kasutada. Ja ma usun, et neil on lihtsalt vaja veel ühte sõpra teises maailma otsas, kes näeb asju samamoodi nagu nemad. Tead ju küll, Putin on Min Aung Hlaingile korduvalt austust avaldanud.

Hiina aga ei taha oma lõunapiirile demokraatiat. Nad kontrollivad suurt osa Myanmari naftast, gaasist ja haruldastest muldmetallidest. Hunta toetamine tagab neile pääsu ka India ookeanile.

Kuna rünnakud on muutunud süsteemseks, uurin Davidilt, mida see tavaliste inimeste jaoks tähendab? „See on nüüd hävitussõda. Varem põletas sõjavägi kiriku või kooli maha vahel harva ja juhuslikult. Nüüd on see süstemaatiline. Kareni osariigis on iga viimne kui haigla ja kliinik saanud vähemalt korra pommitabamuse. Koolid, kloostrid, kirikud – pommitatakse kõiki kohti, kuhu inimesed kogunevad. See on võitlus elu ja surma peale. Meie enda meeskonnas (Free Burma Rangers) oli varem keskmiselt üks surmajuhtum aastas. Nüüd kaotame umbes ühe inimese kuus. Viimase nelja aasta jooksul on hukkunud 45 meie liiget. (David peab emotsionaalse pausi ja pühib isegi pisara.)

„Jah, mul on ilma nutmata raske nendest kaotustest rääkida,“ ütleb ta. Arutame, kas sellises olukorras saab veel loota demokraatia naasmisele. „See tundub lootusetu, kui välisabi ei tule. Ma käisin hiljuti Washingtonis ja palusin nelja asja: palvetage Myanmari inimeste eest, tunnustage poliitiliselt vastupanuliikumist (NUG), andke otsest humanitaarabi ja pakkuge kaitset õhurünnakute eest. Me ei räägi enam põnevusest või kindlast võidutundest. Me oleme seal Myanmaris kurvemad ja hirmunumad kui kunagi varem. Aga meil on otsustavus. See pole jonn, vaid teadmine, et kurjusele ei saa alla anda. Inimesed lähevad rindele tagasi isegi pärast raskeid vigastusi, sest nad usuvad, et see on parem kui elada sellise kurjuse võimu all,“ ütleb David.

Kas eetiline reisimine Myanmaris on võimalik?

Satsi FBR laagris 2017

Räägin Davidile, et mõeldes tagasi ajale, mil käisin Myanmaris tavalise turistina, meenub mulle korduv hoiatus: „Ära toeta režiimi!“ See kriitika põhines faktil, et suurem osa Myanmari turismiinfrastruktuurist – suured hotellid ja transpordifirmad – kuulusid ja kuuluvad sageli siiani otseselt või kaudselt huntale. Kuid minu kogemus Dawei ranniku üksildastel aladel oli teistsugune. Ma valisin teadlikult teise tee. Ma viisin oma raha otse inimesteni: ostsin nuudlisuppi tänavalt, elasin kellegi juures, ostsin külatädide käest banaane ja rentisin rolleri poisi käest otse tänavalt. Minu raha läks enamasti kohalike perede toidulauale, mitte hunta kindralite taskusse. Need ehedad kohtumised on pannud mind uskuma, et Myanmari ei tohiks maailma reisikaardilt täielikult maha kriipsutada. Meie kohalolu ja toetus tavainimestele on seal oluline.

Seda dilemmat ilmestab ka Eubanki mõttemaailm. Kui temalt turismi kohta küsisin, vastas ta üllatava soojusega: „Ma suhtun igasugusesse turismi hästi. Lõbutse, aga ole teadlik, kus sa oled ja mis maaga on tegemist. Ma isegi läheksin ise praegu Birmasse turistina, kui saaksin, et vaadata, mis linnades tegelikult toimub. Kuid mina riskiksin kinnivõtmisega, ma ei saa seda teha. Ja tegelikult… järele mõeldes… kui oleksin seal turistina, siis vist häiriks see kõik mind liiga palju, sest tean liiga hästi, mis toimub kulisside taga.“

David usub, et me oleme kõik erinevad ja igaühe tee on isemoodi. Tema sõnum on selge: mine igale poole armastusega ja tule tagasi parema teadmisega olukorrast, ükskõik kuhu sa ei reisi. Ta ei ole Birmas reisimise vastu, kuid rõhutab, et parem kui lihtsalt vaatleja, on olla abistaja sellel „teisel poolel“. Tema jaoks on rindejoonel abistamine mitte ainult vajalikum, vaid nagu ta lõpetuseks ütleb: „See on ka turismist palju produktiivsem ja põnevam.“

Selles numbris

Viimati blogis

Go Traveli tüdrukud käisid Türgis hotellidega tutvumas

21. mai 2026

This content is password-protected. To view it, please enter the password below. Salasõna:

Kuidas Eesti naine Hispaania päikese alla sattus

16. mai 2026

See oli turvaline elu. Kindel töö, harjumuspärane rutiin ja tunne, et kõik on kontrolli all. Ma tundsin oma ala hästi…

Kõik postitused