GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Inglane jääl

Tekst: Nigel Kelly, fotod: Erakogu

1. aprill 2026

Kökar on saar Ahvenamaa arhipelaagis. Inglise päritolu ja Eestis elav Nigel Kelly jõudis saarele tänu noorpõlvearmastusele, aga eestlasi seob selle saarega suur põgenemine 1944. aastal purjepaadil „Toots“.

Pimenev 1944. aasta 27. septembri õhtu Ahvenamaa arhipelaagis. „Toots“, kümnemeetrine ja tormi näinud mootorpaat, veab ennast asustamata Brändholmi saarekesele Kökari saarestikus.

Ülerahvastatud paadis oli 33 eestlast. Kostavad summutatud hääled – kus me oleme? Saarekesel pole ainsatki elumärki, vaid randumiskohas on väike kuur. Inimesed paadis on näljased, väsinud ja läbimärjad. Veel kord – kus me oleme?

Kökar on Soome lõunapoolseim vald. Ahvenamaa peasaarelt kulub Kökarile jõudmiseks 2,5 tundi. Väikesed saarekesed ja kaljusaared, skäärid, on laiali paisatud Läänemerre. Hiiumaalt Kõpu poolsaare tipust on Kökarile 120 kilomeetrit. Tavaliselt on sellel laiuskraadil palju metsa, kuid Ahvenamaa punase graniidi paljanditel jätkub sobivat kasvupinda vaid kidurale taimestikule.

Peaaegu alati puhub saarel tuul ja tormine päev Kökaril on üsnagi dramaatiline. Nagu saarlased mujalgi, peavad Ahvenamaa elanikud olema isemajandavad. Ääremaal elades tuleb hakkama saada kõigega, olla leidlik, peab olema otse varrukast võtta praktilisi teadmisi, oskusi ja talupoeglikku nutikust. Vajalikud elulised oskused (meresõit ja kalapüük, vähemal määral ka põllupidamine) on saareelanikel veres juba sünnist saadik ja aegade algusest. Tänapäeval on traditsioonilisele oskuste pagasile lisandunud turism. Kökari saare 227 elanikku saavad hästi hakkama ja saare kogukond võtab heal meelel vastu uusi liikmeid (loe: elanikke). Saarlased on valdavalt rootsi keele rääkijad.

Teraviljakasvatus on alati olnud riskantne ja kuni 20. sajandi alguseni, täpsemalt aastani 1910 sõltusid kökarlased Eestist toodavast kartulist ja jahust. Küll aga võimaldab Ahvenamaa saarestiku mereline ja päikeseline kliima peaaegu igal aastal saada head õunasaaki. Peders Aplagårdi aias kasvabki 12 000 õunapuud. Saarel on kool, hooldekodu, rannavalvejaam, majutuskohad külastajatele. Suur maantee ühendab Kökaril külasid sadamaga.

Inglane jääl

Saabusin esimest korda Kökarile jaanuaris 1978 koos oma Ahvenamaa pruudiga. Minule kui inglasele oli jääl kõndimine tollal täiesti uus kogemus. Esimesele külaskäigule järgnes veel palju-palju visiite. Käigud saarele olid enamasti suvised. Gunilla sugulased kogunesid perekonna suvemajakesse saare kaugemas nurgas, otse lahesopi ääres. Nüüd, palju aastaid hiljem, pean tunnistama, et minu reisid Kökarile olid ideaalilähedased: marjakorjamine, matkamine looduses, paadiretked naabersaartele, kohalike uudiste kuulamine ja muidu jutuvestmine. Vaatasin oma ämma ponnistusi suvila väikese aia eest hoolitsemisel. Minu ülesanne oli tassida majapidamisse naabertalust vett. Veekandmisel kasutati tollal veel kaelkookusid. Ärgates valgetel suveöödel, võis kuulda, et ümbruskonna põldudel oli käimas töö ja naaber parandas katust.

Sain teada, et viimase jääaja lõpust on saared ikka veel merest tõusmas. Kitsad veeteed, mis veel mitte kaua tagasi olid vabalt sõudepaadiga läbitavad, olid vaid ühe inimpõlve jooksul muutunud madalamaks ja sageli raskesti läbitavaks. Tormipuhangud, vahel ka hoopis kaugemad ilmasüsteemid täidavad merelahe, vesi ujutab üle õuemuru ja ähvardab ära viia välitualeti.

40 aasta eest liikusid Kökari loomad saarel vabalt ringi ja muutsid tänase lageda maastiku veelgi lagedamaks. Tollal oli meie marjakorjamise retkedel lihtsam liikuda, nüüdseks on tihedaks kasvanud taimestik muutnud maastiku läbimise raske(ma)ks.

Saar

Seiklus Kökarile algab parvlaevast. Laev Kökarile väljub Ahvenamaa peasaarelt Långnäsist. Soomest, Turu arhipelaagist on laevaühendus Kökariga sealsest Galtby sadamast.

Huvitavam ja värvikam on reis Kökarile Långnäsist. Istudes laeva salongis, saab kohvitassi taga teada, millest kohalikud räägivad, ja ülevaate saarel toimuvast. Vaade aknast annab võimaluse imetleda laevameeskonna suurepärast navigeerimisoskust: suur meresõiduk suunatakse kindlalt ja oskuslikult Kökari pisikesse sadamasse. Mäletan tunnet, et kohe-kohe rammib parvlaev end naabersaare Sottunga kaljusele pinnale. Alati päästis olukorra laeva kiire pööre sadamakaile. Laev on ka kui linnuvaatlusjaam, millelt saab jälgida suurt hulka sulelisi. Kui veab, võib näha valgesabalist merikotkast lainetest uhutud ja pestud kaljudel. Kökarile lähenedes hakkab kohe silma kõrge kirikutorn, laev kaldub tugevalt ja keerab oskuslikult sadamasse.

Kökari saarestikus on maapinda 63,7 ruutkilomeetrit, merepinda kümnetes kordades rohkem. Kolm kilomeetrit sadamast on saare suurim küla Karlby. Turistidele on siin hotell Brudhäll ja restoran, hästivarustatud pood, hooajal on avatud kohvik, kohe hakkavad silma ka traditsioonilised punased kalurionnid. Suvel on püsti traditsiooniline, kogu Ahvenamaale omane lillede, pärgade, lehtede ja samblaga kaunistatud jaanisammas.

Siin saab ennast kirja panna suvisele paadireisile lõunasse jäävasse Kökari arhipelaagi. Kaugel Läänemeres on pisike Kälskär. Saareke on kui oaas keset tormist merd. Sellesse eraldatud maanurka ehitas Rootsi parun uhke villa, arhitektiks oli Reima Pietilä (1923-1993). Parun rajas oma maja ümber Vahemere stiilis skulptuuriaia, ei peetud paljuks kujundada ka pallimängu (kroketi) muru ja viinamarjaaed. Veelgi kaugemal meres, Mörskäri kaljusaarel on mitu kalurihütti, ühes neist on avariivarustusega tormivarjupaik.

Mäkke ronimiseks ja vaadete nautimiseks on Kökari keskel lame seljandik, Farklint. Pööre paremale viib Pedersi õunaaeda, seal ootavad suvekohvik ja talupood. Pedersi õunaaeda minek on väärt juba ainuüksi Ahvenamaa pannkookide pärast! Lähedale jääb 500-kilovatine turbiin Mika, mis varustab poolt saart elektriga. Liigume edasi. Vanast koolihoonest leiame Kökari muuseumi, kõrvalhoonetes on vanad paadid ja kuue istmega välitualett. 13 kilomeetrit sadamast, mööda suurt teed on Kökari teine suurem küla Hellsö. Suvekuudel on Hellsös avatud väike külalissadam ja restoran. Siin on saare tuulevaiksem nurk. Enamasti uhub mõõdukas edelatuul, mis soosib lahesopis kajakisõitu. Isegi kesksuvel on Hellsös küllalt vaikne. Siin on tõeline Kökar: tule ja kuula tuult, merelinde ja vaikust.

Sadama ja Karlby vahel viib tee Hamnösse. Ringikujuline Kaleni matkarada viib saare kõnnumaastikele. Algus on kas Karlby lähedal (raja pikkus 12 kilomeetrit) või Hamnö teel (siis on raja pikkuseks 7 kilomeetrit). Valgete rajamärkide järgimine on väljakutse, need viivad läbi kase-, lepa- ja männisalude, üle jää liikumisest kriibitud kaljude, viimastel laiutavad suured puujuured. Kanarbik ja kadakad peidavad enda vahel väiksemaid taimi ja elurikkust. Varjulises salus oli muistsete Otterböte hülgeküttide, Poola territooriumilt pärit muistse Lusaatia kultuuri kandjate asuala. Hülgekütid talvitusid siin umbes aastal 1000 eKr. Suurem osa Kökarit oli siis veel vee all, hülgeküttide laager oligi ainuke kõrgem veest väljaulatuv koht. Kütid saabusid siia sügisel, tuues keraamilistes pottides kaasa talvise toiduvaru. Kevadel pöörduti tagasi koju, potid täidetud hülgerasva, -liha ja -nahkadega. Arheoloogid on muistsest laagripaigast leidnud 300 potikildu.

Rajal on selgitavad infotahvlid. Ühel kaljul leiame kividest laotud kompassi. Kui liikuda vaikselt, võib teel kohata põtra. Läände minnes horisont laieneb ja rannikule jõudmiseks on vaja ronida üle rändrahnuvälja ja päris suurte kivide. Tormisel päeval on siin dramaatiline, suured lained tormavad otse kaljudele. Kui jätta kõrvale üksik suvila, siis võib siin jalutada igas suunas. Rajalt eksinutele on heaks orientiiriks rannavalvemast. Metsas, rannavalvejaama taga on Vene ja Soome kindlustused I ja II maailmasõja päevilt. Rada viib Hamnö teele.

Sadam saarel – Hamnö

Maantee Kökari sadamasse, mis asub Hamnö saarekesel, viib mööda Antoni külalistemajast ja Sandviku sadamast. Sadamas on telkimis- ja ujumiskoht, jalgrattalaenutus, kohvik ja väike pood.

Hamnö saarekest ühendab Kökari põhisaarega väike sild. Silla tagant hargneb mitu märgistatud rada (tuntud kui stigar) ja maantee viib otse Kökari kiriku juurde. Kõrge viilkatusega Kökari kirik on ehitatud 1784. aastal. Eraldiseisev kirikutorn oli pikki aastaid orientiiriks meremeestele. Kirik on teelistele lahti praktiliselt kogu aeg, ka tormistel päevadel. Kohalik elanik Olle meisterdas ajastule omase, 64 minisuurtükiga puidust purjelaevamudeli, mis ripub kiriku kõrge lae all. Väidetavalt oli see Põhja-Aafrikas tegutsenud ja Türgile kuulunud otomanide piraadilaev. Laev võttis vangi kaubalaeva, millel töötas Olle. Viimane meisterdas laevalt eluga pääsemise tänutäheks laevamudeli.

Juba keskajast on Kökari kirik olnud püha koht. Praegu tundub saar ehk kauge ääremaana, kuid minevikus oli Kökar peatus- ja puhkekoht tormise Läänemere kaubateedel. 14. sajandil maabusid siin frantsiskaani ordu mungad. Peagi asutasid mungad saarele kloostri. Kiriku ümbrus on arheoloogiliselt rikas: siin on jäänused kloostrist ja selle abihoonetest, sepikojast ja väikesest sadamast. 40 000 leiu hulgas on Tallinna ja Tartu päritolu mündid. Hamnö on ka Turust Trondheimi kulgeva 1200-kilomeetrise Püha Olavi veetee palverännaku teel. Väike allikas kiriku torni taga on ilus koht tekkinud mõtete mõlgutamiseks, muutuva mere ja taeva vaatlemiseks.

Hamnös on juhtunud ka tragöödiaid. Noor kirikuõpetaja Pehr Lundberg oli 1949. aasta talvel teel tagasi oma koguduse kaugemast nurgast. Kodutee üle jää sai saatuslikuks. Jääkaas murdus ja mees uppus, maha jäid naine ja kaks väikest tütart. Nooremast tütrest, Ulla-Lena Lundbergist sai Soome tuntud kirjanik. Lundberg sai 2012 romaani „Jää“ („Is“) eest Finlandia auhinna. „Jää“ on 2014. aastal ka eesti keeles ilmunud. Mõni aasta hiljem leidis teos ooperina tee Soome rahvusooperi lavale. Romaan räägib südamlikult, kuidas noor hingekarjane saabub koos noore naisega saarele, oma esimesele töökohale, hinges tulevikulootused. Kohanemisraskused üle elatud ja lapsed kasvamas, tundus, et kõik oli nagu hästi… Vanemast tütrest Gunillast sai 27 aastaks minu abikaasa. Nüüd puhkab temagi Kökari kiriku juures surnuaial oma vanemate kõrval.

Suur põgenemine

1944. aasta sügisel põgenes saabuva nõukogude okupatsiooni eest kodumaalt vähemalt 65 000 eestlast. Eestist triivis septembrikuu öisel tormisel merel ka purjepaat „Toots“. Pardal olnud 33 inimesel oli vähe ellujäämislootust. Kuid tammepuust „Toots“ oli tugev ja jõudis siiski tervena Kökari arhipelaagi asustamata Brändholmi saare rannikule. Soome oli sõlminud rahulepingu Nõukogude Liiduga. Lepingu kohaselt oleks tulnud saabunud põgenikud välja anda nõukogude võimudele, seepärast oli maabumine Soomele kuuluval Ahvenamaal riskantne.

Hommikul märkasid ööpimeduses saabunud eestlaste paati kohalikud kalurid. Põgenikud aidati saarestiku peasaarele Kökarile. Uuesti maabuti saare keskuses Karlbys, kaasas läbiligunenud kohvrid ja pakid. Saare elanikud pakkusid majutust, sooja toitu, kuivi riideid, võimalust puhata ja lihtsat inimlikku soojust. Vaatamata keelebarjäärile ei tekkinud kahtlust Kökari rahva külalislahkuses ja kaastundes. Saarel oli teisigi põgenevaid eestlasi.

Sörgårds David oli suure kaluripaadi „Björn“ (’karu’) omanik Karlbys. Järgmisel varahommikul läks umbes sada eestlast paadile. David riskis, rikkus seadust ja kasutas oma väheseid piiratud kütusevarusid. „Björn“ läks teele lääne suunas ja enne pimedat jõutigi Rootsi rannikule. Rannavalve korjas põgenikud üles ja oldi ohutul maal. Kökari eraldatus muust maailmast oli saanud päästerõngaks. Saare politseinik Julius Sjöblom tunnistas hiljem, et ta tollal lihtsalt vaatas saarest mööduvatest eestlastest mööda, hinges kartus, et „järgmisel korral võime põgenikud olla meie“. Tormisel merel räsitud „Toots“ jäi maha ja paat otsustati lammutada. Saarlased ei raiska head puitu ja loodetavalt leidsid eestlasi päästnud laevukese tükid mõistliku kasutuse. Peagi oligi Ahvenamaale teel ka nõukogude jälitusdelegatsioon…

Eesti Mälu Instituut koostab teise maailmasõja aegset eestlastest põgenike andme-baasi. Kindlalt on teada kuus „Tootsil“ olnud inimest. 29. septembril registreeris Rootsi politsei Hallstaviku põgenikelaagris teadlase, zooloog Hans Kauri, tema abikaasa Linda, nende kümneaastane poja Tiidu ja Hansu isa Jaani. Algul töötas Hans Kaur õppejõuna Lundis, hiljem sai professoriks ja Norras Bergeni Zooloogiamuuseumi juhatajaks. Tema uurimissuunaks olid maismaa selgrootud, erilist huvi pakkusid ämblikud. Hans Kaur aitas avastada 61 varem tundmatut maismaa selgrootute liiki ja uuris Hardangervidda mägedes elavaid putukaid.

Teised teadaolevad põgenikud „Tootsil“ olid Elmar Aidas ja tema naine Leida Aidas (Dorbrek). Lisaks Voldemar Issako juhitud uurimusele 1944. aasta suurest põgenemisest maalib Elmar ja Leida Aidase tütretütar Nina Aidas internetifoorumis üksikasjalise pildi oma vanavanemate ohtlikust teekonnast üle Läänemere.

Kökarist möödusid teisedki eestlaste paadid, osa ka peatus saarel. Kaldale uhuti vähemalt kümme surnukeha, paljud elu kaotanud jäidki merre. Kökari elanikud mäletavad nii omasid kui ka võõraid, keda on nõudnud arhipelaagi rahutu meri. Rootsi suunduvad põgenikud ei tahtnud kaasa võtta relvi, nii jäeti püssid maha ja veel kaua oli Kökari kodudes Eesti päritolu laskeriistu.

Suure põgenemise, selle faktide ja olulisuse vastu on tekkinud hilinenud, kuid kasvav huvi. Kahjuks põgenikud ise ja teised ohtlikul teel kohatud inimesed isiklikult ei saa enam rääkida oma lugu. Aeg on teinud oma töö. Vähemalt mõned inimesed on jätnud mälestusi, kuid paljude põgenemisteest vabasse maailma pole jälgegi järel.

Põgenemise 80. aastapäeval (2024) toimusid teemakohased konverentsid, näitused, uuringud. Siin on kindlasti piisavalt ainest meile ja tulevastele põlvedele, mäletamaks kaotusi, riske, hirmu lahkumise ees ja põgenemisjärgset ümberasumist võõral maal. Me ei tohiks tollaseid põgenejaid, nende aitajaid ja põgenemise põhjust kunagi unustada.

∗∗∗

Rohkem ingliskeelset teavet Kökari ja Kaleni matkaraja kohta vaata veebist www.kokar.ax ning Ahvenamaa kohta www.visitaland.com

Ahvenamaa parvlaevade ja bussiliikluse kohta vt www.alandtrafiken.ax

Eestist tulles võib kaasa võtta oma jalgratta, kuid ratast saab laenutada ka Mariehamnis. Jalgratas on ideaalne vahend saartel liikumiseks. Marie-hamnist kulgeb Långnäsi sadamasse 30-kilomeetrine kattega kergliiklustee. Ühe otsa rattapilet parvlaeval maksab 6 eurot, internetist ostes kehtib 20% allahindlus, suvisel kõrghooajal on soovitatav reis ette broneerida. Mariehamni ja Långnäsi sadama vahel liikuvad bussid võtavad peale ka jalgrattaid. Kökaril on ainult ettebroneeritav takso.

Eesti Mälu Instituut haldab põgenike andmebaasi https://mnemosyne.ee.

Carl Göran Andræ „Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943-1944“. 2005, ISBN 9985664140

Mirja Arnshav „De små båtarna och de stora flykten“ (The small boats and the Mass Flight), rootsi keeles 2020, ISBN 9789189361218

Autori tänusõnad abi eest Ulla-Lena Lundbergile ja Sylvia Sundströmile, samuti Alan Watersile vanade fotode toimetamise eest. Tänu ka Kökari inimestele ja põgenikele, kes jäädvustasid oma mälestusi.

Selles numbris

Viimati blogis

Autoga reisile Eestis ja lähiriikides: kuidas planeerida teekonna eelarvet?

29. juuli 2026

Autoga reisimine annab vabaduse liikuda omas tempos. Võid teha peatuse väikeses rannakülas, keerata metsavaheteele või jääda ööseks paika, mida algses…

Kreetast ei saa iial isu täis

29. juuli 2026

Aga siin me oleme! 11 suve ja 11 reisi. Lugematu arv ühiseid mälestusi, basseinilebosid, palju veini, head toitu, "teeme veel…

Kõik postitused