Christopher Rajaveer
„Rajaveeri reisijutud 1“
Rahva Raamatu kirjastus 2026
Keegi ei tea, kuidas Christopher Rajaveeri esimene raamat „Rajaveeri reisijutud 1“ nii populaarseks sai, et see poelettidelt minema pühiti ja uuesti trükki läks. Miks sajad inimesed ootavad raamatukogu järjekordades, et saada osa ühe näitleja rännakutest? Mina küll tean.
Christopheri raamatus on midagi, mida paljudel „elupõlistel“ reisikirjanikel napib. Selleks on tema vahetu ja aus stiil, mis noore mehe mõnusa iseloomuga kenasti kokku jookseb. Ta ei ole kohutavalt pingutanud ega verd ninast välja punnitanud, et manada paberile sügavamõttelist reisifilosoofiat, pole punnitanud situatsioonidega eksootilisel maal, et lugejale ennast huvitavaks teha ja nii edasi. „Kagu-Aasia rahvast mina lugeda ei oska. See kripeldab. Kes nad on ja milles peitub nende huumorimeel?“ – küsib autor siiralt. Need jutud on sündinud loomulikult – kogutud tema Facebooki seinalt, kus Rajaveer algselt tegi privaatseid postitusi vaid oma sõpradele.
Mõneti on praegune aeg närviline ja paljusid vaevab tähelepanupuudulikkus. Christopheri tekstid ja nende kõrval eraldi-seisvad infokastid ei ole pikad – raamatu võib suvalisest kohast lahti lüüa, jupi läbi lugeda ja siis ilma igasuguse süümepiinata jälle kinni panna. Ei ole küll ilus nii öelda, aga see reisikas on ideaalne ka lihtsakoelisemale inimesele, kes muidu sõnadega hirmsasti vaeva näeb. See on kerge ja nauditav lugemine, mitte intellektuaalne takistusriba.
Raamat ise näeb kuradima hea välja, olles täis pilte ja kajastades enam kui 20 riiki. Christopher jagab raamatuveergudel ka väga lahedaid praktilisi soovitusi. Näiteks kuldne reegel: räägi taksojuhiga, sest nemad teavad tegelikult kõike! Ta ei mängi kultuuriajaloolast, vaid kirjutab mõnust, olgu teemaks kohalik toit või vein.
See teos on rõhutatult subjektiivne. Rajaveer ütleb ise lakooniliselt: „Ma kiidan seda, mida armastan, ja laidan seda, mis mulle ei meeldi.“ Ja pange tähele – pealkirjas on number 1. See on ambitsioonikas ja mulle kui lugejale hea uudis. Tegelikult on teise osa tekstid mehel juba suures osas olemas, need vajavad vaid sorteerimist ja kokkupanemist, mis võtab muidugi oma aja. Nii et neid numbreid tuleb veel!
Kui teised rändurid proovivad tihti jätta muljet, et nad on kõike näinud, siis Rajaveer ütleb muretult: „Ma pole minu meelest veel kuskil käinud!“ Tema siiras ja peaaegu lapselik uudishimu on ka see, mis lugeja endaga kaasa tõmbab.
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
