Rumeenia südames paiknevas Transilvaanias kohtub ajalugu etnilise mitmekesisusega ja pakub sügavaid elamusi neile, kes on valmis vaatama Dracula legendist kaugemale. Merili Metsvahi on folklorist ja hungaroloog, kelle aastakümnete jooksul elavana hoitud side ungari keele ja kultuuriga on teda korduvalt Transilvaaniasse viinud.
Räägime Transilvaaniast. Kuhu kanti vaatama peab, et näha, kui suur see on?
On kaks võimalust, kuidas Transilvaaniat piiritleda. Esimene on see, et Transilvaania on Rumeenia keskosa, aga poliitilis-administratiivselt kohasem on määratleda nii, et Transilvaania on kogu Loode-Rumeenia ning see piirneb läänes Ungariga. Olgu ühte- või teistmoodi, Transilvaaniasse jõudmiseks tuleb Eestist liikuda umbes 2000 kilomeetrit lõuna poole ja see on üle 100 000 ruutkilomeetri suurune maalahmakas Rumeenias. Seal elab rumeenlasi, erinevaid ungari etnilisi rühmi ja mustlasi, viimased jagunevad kaheks suureks endogaamiliseks rühmaks.
Mulle seostub Transilvaania eelkõige ühe nimega. Kas Dracula legend ja Brani loss on turismiatraktsioonina andnud Transilvaania ajaloole positiivse või negatiivse panuse?
See on tõesti väga paljude inimeste esimene assotsiatsioon ja mul on kahju, et kogu Transilvaania etniliskultuuriline mitmekesisus, looduse ilu, terviseveed, Karpaatide matkarajad ja muu väärtuslik jäävad selle varju.
Tegelikult ei asu Brani loss üldsegi mitte Transilvaanias, vaid Valahhias. Ka Vlad Ţepeș polnud mitte Transilvaania, vaid Valahhia valitseja. Tema isa Vlad II sai hüüdnime Dracul, kuna ta kuulus Ordo Draconis’esse (’Draakoni ordu’) – selle rüütliordu ülesandeks oli kaitsta kristlasi türklaste vastu. Vlad III Ţepeși nimele lisatud drăculae tähendas niisiis, et ta oli Draakoni (rüütliordu liikme) poeg. Hilisemas rumeenia keeles hakkas varem draakonit tähistanud sõna tähistama kuradit ning drăculae ’kuradi poega’. Saksa ja Ungari kroonikud kirjeldasid Vlad III Ţepeși kuratlikku julmust ning hakkasid nime Dracula seostama hoopis temaga.
Iiri kirjanik Bram Stoker laenas nende kroonikute teosest oma romaani tegelase nime ning avaldas 1897. aastal kurikuulsa „Dracula“, mis pani aluse tänapäevasele vampiirikirjandusele. Ajaloolisest Vlad Ţepeșist ei teadnud Stoker eriti palju. Üldse mitte midagi ei teadnud ta aga Brani lossist, sest see ei seostugi Vlad Ţepeșiga. Brani lossi seostamine Vlad Ţepeșiga oli sotsialistliku Rumeenia propagandistlik trikk lääne turistide Rumeeniasse meelitamiseks külma sõja ajal. Brani loss valiti sellepärast, et see oli gooti stiilis ja kergesti ligipääsetava asukohaga Brașovi lähedal.
Loodan, et varsti jõuab ka päris-Transilvaania oma keskaegsete linnade ja kindluste, kauni arhitektuuri, rikka rahvakultuuri, mineraalvete, vulkaanilist päritolu tervistavate gaaside, soolakaevanduste, karuvarjete ja imelise loodusega ka Rumeeniast väljaspool elavate eurooplaste teadvusesse. Võib-olla pole see Dracula müüt paha, sest meelitab turistid kohale, nii et nad kohapeal avastavad, et Rumeeniaga tasub ka laiemalt tutvuda, sh sõita üle Valahhia–Transilvaania piiri päris-Transilvaaniasse, mis on ju Branile väga lähedal.
Ja enne Rumeeniasse ja Transilvaaniasse minekut lugege parem rumeenia ja seekeli kirjandust, mitte vampiiriromaane. Soovitan selliseid raamatuid: Ana Blandiana „Minevikuplaanid“, Mircea Eliade „Doktor Honigbergeri saladus“ ja Vasile Voiculescu „Maagiline armastus“. Seekeli kirjandusest soovitan József Nyírő romaani
„Mägede mees“.
Kas seekelite päritolu kohta konsensust leitud pole? Milline on nende päritolu hüpotees ning kuidas on neil õnnestunud säilitada Rumeenias kultuuriline ja keeleline identiteet?
Seekelite päritolu on viimasel ajal päris palju uuritud. Kuna on võetud kasutusele varasemast laialdasem allikmaterjal, sh ajaloo- ja keeleteaduse allikad, mida enne ei kasutatud – Hiina kirjatööd ja väga laialt territooriumilt pärit kohanimed –, on tehtud seekelite etnogeneesi kohta uusi avastusi. Uue teooria järgi algas seekelite esivanemate rännutee läände Mongoolia põhjaosast. Aastatel 350–370 tekkis Mongoolia alal Žuanžuanide impeerium (ehk Rourani khaaniriik), mistõttu osa hunne põgenes sealt ning seekelite esivanemad liitusid hunnidega. Üks osa neist jõudis 4. sajandi lõpul Volga alamjooksule ning sealt juba 5. sajandil Karpaatide basseini. Teine osa seekelite eellasi rändas Mongooliast välja aga nende hunnidega, kes jäid pidama tänapäeva Kõrgõzstani, Usbekistani ja Tadžikistan aladele.
Selle teooria järgi olid seekelid Karpaatide basseinis juba enne tänapäeva ungarlaste eelkäijaid – madjari hõime –, kes saabusid 9. sajandil. Samas on tänapäeval uusi teooriaid ka selle kohta, millal ungarlaste hõimud jõudsid Karpaatide basseini. Nii vana seletus kui ka uued teooriad on üksmeelel selles, et maahõivamine toimus esimese aastatuhande teisel poolel ning hõimud saabusid ida poolt.
Seekelid on tõepoolest suutnud üllatavalt hästi säilitada oma keelelise ja kultuurilise identiteedi, eriti veel kui arvestada seda, et nad on elanud 1920. aastast alates rumeeniakeelses riigis, milles ei ole ungari keele levikut soositud. Aastatel 1948–1989 tegutses kommunistliku režiimiga Rumeenias julgeolekuteenistus Securitate, mille heaks töötas 11 000 agenti ja pool miljonit informaatorit, ning kui turiste ja sugulasi pääseski Transilvaaniasse külla, siis olid nad alati range Securitate järelevalve all. Sotsialistliku perioodi alguses elas Transilvaanias 3 miljonit ungari keelt (seekeli murre on siinkohal ungari keele all) kõnelevat isikut ning ungarlaste ülekaal oli kolmes linnas. Praeguseks on ungarlaste arv umbes kolm korda väiksem ning enam ei ole üheski linnas ungarikeelset enamust. Küll aga on rohkesti linnast väiksemaid asulaid ja külasid – ja meie mõistes on need külad väga suured –, kus elab üle 90% ungarlasi.
Tugeva identiteedi Transilvaania ja ülejäänud Rumeenia ungarlastel on taganud pere- ja rahvatraditsioonide alalhoidmine. Väga olulist osa identiteedi säilimisel on mänginud roomakatoliku usk. Näiteks Moldova tšangod on keset rumeenlastega asustatud alasid suutnud oma identiteedi säilitada just tänu usu tähtsale rollile.
Merili Metsvahi
Milliste väljakutsetega seisavad seekelid keele ja kultuuri säilitamise suhtes Rumeenias tänapäeval silmitsi?
Nagu juba jutuks tuli, on Rumeenia ungarlased tõepoolest oma keele ja kultuuri hästi säilitanud. Kuni 1920. aastani kuulusid nende asustatud alad Ungari kuningriigi koosseisu, mis oli omakorda Habsburgide dünastia valitsetud Austria-Ungari impeeriumi osa. Kui 1920. aastal sõlmiti Trianoni rahuleping ja Ungari kaotas ⅔ oma territooriumist ja ⅓ rahvastikust, sattus suur hulk ungarlasi Ungari piiridest väljapoole: Slovakkiasse, Serbiasse, Horvaatiasse, Rumeeniasse ja Ukrainasse Taga-Karpaatias. Rumeenia ungarlaste kogukond oli kõige suurem ja on osutunud kõige jätkusuutlikumaks. Seevastu enamik Slovakkia, Serbia ja Horvaatia ungarlastest kas assimileerus või kolis emamaale.
Kui sotsialistlik süsteem kokku varises, toetas Ungari riik esialgu Rumeenia ungari vähemust. Mäletan seda aega, sest käisin 1990. aastatel mitu korda Transilvaanias. 20. augustil 1999 osalesin seal mitmel püha Istváni päeva tähistamise üritusel. Minagi panin selleks puhuks oma rahvariided selga ning mäletan, kuidas kõndisime rongkäigus koos Istváni päeva üritustele kutsutud eesti rahvatantsurühmaga, Moldova tšangode ning Transilvaania ja Ungari ungarlastega mööda külatänavaid.
Ent poliitika Ungaris võttis teise suuna ning 2002.–2010. aastal enam Rumeenia ungarlasi ei toetatud ning keelati ka topeltkodakondsus. Pärast Fideszi võimule saamist 2010. aastal aga on Rumeenia ungarlastel taas Ungari kodakondsuse ja valimisõiguse võimalus olemas. Selliseid suuri pidustusi Ungari rahvuspühade puhul, nagu oli kombeks 1990. aastatel, enam siiski ei toimu.
1999. aasta Transilvaania reisil ööbisime peredes. Tookord küsisin Kolozsváris (rumeenia keeles Cluj Napoca) ungari perekonnalt, kelle juures elasin, kuidas nad rumeenlastest naabritega läbi saavad. Vastati, et hästi, aga poliitilisi teemasid iial kõne alla ei võeta, muidu enam läbi ei saaks. Arusaam ajaloost oli ungarlastel ja rumeenlastel selleks liiga erinev. Perioodidel, mil elati Ungari valitsejate alluvuses, kuulusid rumeenlased ühiskonna alamkihti ja olid talupojad. Pärisorja tähistav sõnagi on rumeenia keelde laenatud ungari keelest (jobbágy). Hiljem võimuvahekorrad muutusid ja Rumeenia valitsus püüdis kunagist rumeenlastele suunatud ülekohut ungarlastele justkui tagasi teha. Nii oli ka Ceausescu valitsuse ajal. Ungarlased, kes tahtsid tööalast karjääri teha, pidid romaniseeruma. Seekelid pidasid kõige vapramalt vastu ning nende aladel säilisid keel ja kultuur hästi. Neil aladel, kus polnud ungarlaste enamust, assimileerusid paljud.
Kes on tšangod ja kuidas erineb nende identiteet seekelite omast?
Transilvaania ungarlased hakkasid nimetama tšangodeks kõiki ungari keelt kõnelevaid inimesi, kes elavad Rumeenias, ent väljaspool Transilvaaniat. Nii ongi juhtunud, et see sõna tähistab sootuks erinevaid etnilisi rühmi. Moldova tšangod, kes on väga usklikud katoliiklased, elavad Moldova piiri lähedal Rumeenia Moldovas ning nende murre ja rahvapärimus säilitavad väga arhailisi elemente. Barcasági (ehk Négyfalusi) tšangod aga on protestandid ning elavad hoopis teises piirkonnas, Brassó (rumeenika keeles Braşov) lähedal. Négyfalusse (rumeenia keeles Săcele) lähme ka reisil külla ja sealsed tšangod korraldavad meile rahvamuusika töötoa.
Loomade juurde. Karpaadid on vist Euroopa kõige pruunkarude rikkam piirkond?
Jah, 40% Euroopa pruunkarudest elab Karpaatides, neid on seal üle 7000. Transfăgărășani mägiteel sõitmine on viimasel ajal nagu safari: saja kilomeetri jooksul võib autoaknast välja vaadates näha näiteks kümmet karu. Autojuhid aeglustavad käiku ning pildistavad ja filmivad neid aknast. Karusid meelitab tee äärde see, et turistid on andnud neile süüa, mis tegelikult on keelatud. Põhiline karude arvukuse põhjus on aga see, et neile ei tohi viimased kümme aastat enam jahti pidada. Ka kariloomi tapnud karu ei tohi tappa. Ainus erand, mil võib karu tappa, on inimese tervisele tekitatud kahju.
Milline on pruunkarude vaatlusturismi eetilisus Transilvaanias?
Transilvaanias on erinevat laadi ja eri hinnaklassis karuvaatluste pakkujaid, aga mina ei ole neist veel ühtegi külastanud, olen ainult suhelnud ühe karuvaatluse korraldajaga, kelle karuvarjed on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud. Aastatel 2022 ja 2023 valiti tema programm maailma kõige suurejoonelisemaks karuvaatluseks konkursil, kus osales karuvaatluse korraldajaid 27 riigist. Seesama vaatlus kuulub ka aastavahetusreisi programmi.
Olen suur loodusesõber ja mul on suur igatsus sellise maailma järele, milles inimene ja loodus ei vastandu. Minule tundub, et sellest hetkest, kui inimesed enam ei mõista, et ka nemad on tegelikult loodus, on ühiskonnas väga palju asju väga vales suunas liikuma hakanud. Kui moodne karjuvarje konditsioneeri, wifi ja telefonide laadimise võimalusega on ühel pool hiiglaslikku akent ning mets karudega teisel pool, siis see on nagu võrdpilt inimese ja karu kuulumisest kahte täiesti erinevasse maailma. Inimene on tehismaailma esindaja, karu aga esindab taltsutamatut loodust. Taltsutame looduse siis justkui ära, meelitades karu toiduga akna lähedale – eesmärgiks ainult see, et teised tehismaailma asukad hiljem helendavatelt ekraanidelt meist ägedaid metsiku taustaga fotosid näeks.
Mulle väga meeldib József Nyírő romaani „Mägede mees“ peategelane seekeli karjus Uz Bence oma loodusega üks olemise filosoofia ja elulaadiga. Uz Bence taltsutab karu, elades temaga külg külje kõrval nagu sõbraga. Nad mõlemad on looduse osad ning Uz Bence peletab karuga eemale riigiametnikke, kes temalt makse küsima tulevad.
Igal juhul tekkis mul karuvaatluste ja lääne inimese loodusest eraldatuse teema üle mõtiskledes teatud kognitiivne dissonants ning mõningane vastumeelsus karuvaatluste vastu. Praeguseks on mu uudishimulik loomus sellest üle saanud ning järgmisel või ülejärgmisel korral, kui Transilvaaniasse lähen, käin vähemalt ühes karuvaatluspaigas ära.
Mida tähendab mõiste fürdő ja kuidas erineb see spaa kontseptsioonist?
Spaa on tänapäeva termin, aga fürdő saab öelda ka nende pesemisasutuste kohta, mis olid Transilvaanias juba esimese aastatuhande alguses, kui see ala oli Rooma impeeriumi Daakia provints. Samalaadsed asutused on Ungaris ja Transilvaanias püsinud seega juba läbi mitme aastatuhande ning isegi sotsialistlik periood ei suretanud neid välja. Kui mina 1990. aastate esimesel poolel Ungaris hakkasin käima, jaotusid sealsed fürdő’d minu mäletamist mööda kahte gruppi: termaal-fürdő’d ja ranna-fürdő’d. Esimese põhikülastajaskonnaks olid pensionärid, kes istusid tundide viisi sogase veega ravibasseinides ja jutustasid omavahel. Teiste, nn ranna-fürdő’de juurde, mille põhikülastajaskonnaks olid lastega perekonnad, kuulus (ka väli)ujumisbasseine ja liumägesid. Rooma-aegsete pesemis- ja suplusasutuste järeltulijaks on pigem termaal-, mitte rannaspaad.
Aga maapõue tervistavad aarded pole midagi, mida ainult kõrgemad ühiskonnakihid kasutanud oleks. Ka seekeli rahvas on mineraalvete ja maa seest tulevate gaasidega ennast juba sajandeid ravinud ning oma tervist turgutanud. Maa seest tulevat karboniseeritud ja mineraaliderohket vett kasutatakse tänapäevani nii sees- kui ka välispidiselt.
∗∗∗
Lugemissoovitus
Loe Ana Blandiana „Minevikuplaanid“, Mircea Eliade „Doktor Honigbergeri saladus“ ja Vasile Voiculescu „Maagiline armastus“. Seekeli kirjandusest József Nyírő romaani „Mägede mees“.
∗∗∗
Transilvaania tänapäevast identiteeti kujundanud sündmused
Transilvaaniast on pärit Euroopa vanimad teadaolevad piktograafilised märgid, Tărtăria tahvlid. Need 1961. aastal väljakaevatud savitahvlid on pärit nooremast kiviajast (5300–5500 eKr) ja mitme teadlase arvates annavad neisse kraabitud märgid tunnistust vanimast teadaolevast kirjasüsteemist maailmas. Need seostuvad lokaalselt Transilvaaniaga, kuigi mitte nende rahvastega, kes seal praegu elavad.
Kui ungari keelt kõnelevad hõimud end 9. sajandil Karpaatide basseinis sisse seadsid, oli neil kasutusel omalaadne piirikaitsesüsteem. Nimelt jäeti piiriäärsed alad paari päeva teekonna ulatuses asustamata. Seekelite, st Transilvaania ungarlaste ülesanne oli neil asustamata aladel elada ja valvata. See ülesanne oli neil läbi sajandite, kuigi tatarlaste-türklaste rünnakute ajaks oli see tsoon juba kitsenenud.
Transilvaania identiteet ei ole rahvus- või keelepõhine, vaid selles on mänginud ja mängib endiselt olulist rolli keelelis-usuline mitmekesisus. See on olnud nii juba ammustest aegadest. Näiteks kehtis usuvabaduse põhimõte esimest korda Euroopa ajaloos just Transilvaania vürstiriigis, mis eksisteeris 1570-1711.
Tähtis sündmus on maahõivamine 9. sajandil. See tähendas, et umbes 400 000 ungarlaste eellast jõudis sõjalise operatsiooni käigus läbi eri mäekurude Karpaatide basseini ning haaras enda alla 200 000 ruut-kilomeetri suuruse territooriumi. Kui see oli hõivatud, korraldati sõjakäike läände ja lõunasse, näiteks Pariisi alla, Bütsantsi ja Põhja-Itaaliasse. Sellest ajast on teada peaaegu 50 ungarlaste sõjakäiku või rüüsteretke. Kui hakati kaotama ning selgus, et Bütsantsi ja Saksa-Rooma keisririigi vahel pole teisiti võimalik, nõustus maahõivamises tähtsat rolli mänginud Árpádi pojapojapoeg Géza vastu võtma ristisusu. Esialgu ta küll ei kavatsenud eelkristlikku loodususku hüljata ning teatas: „Olen küllalt võimas selleks, et kaht jumalat teenida,“ ent strateegilistel kaalutlustel kasvatas ta oma pojast Istvánist siiski kristliku valitseja.
István krooniti kuningaks 1. jaanuaril 1001 ning tema ja ta järeltulijate valitsemist iseloomustas tollases Euroopas tundmatu etniline sallivus. Ungari aladel elas tookord kõrvuti miljoni ungarlasega ka itaallasi, valloone, petšeneege, kumaane, alaane jt. István suri 1038. aastal ning sai pühakuks 1083.
Kui Transilvaania kuulus 11.-13. sajandini Ungari kuningriigi koosseisu, kutsuti sinna saksi kaupmehi Saksamaa territooriumilt ja seekelid valvasid piire.
- Bram Stoker
- Brani loss
- Ceausescu valitsus
- Dracula
- István
- Karpaadid
- Karpaatide matkarajad
- Merili Metsvahi
- Ordo Draconis
- Rumeenia
- seekeli rahvas
- Transilvaania
- tšangod
- Ungari kuningriik
- Valahhia
- Vlad II
- Vlad Ţepeș
- Žuanžuanide impeerium
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
