Juhtkiri
Vastutustundlikust reisimisest
Eesti Draamateatris etendatakse suure menuga näidendit „Ükskord Liibanonis“, milles räägitakse seitsme röövitud eestlase päästeoperatsioonist 2011. aastal. Keeruline ja kallis ettevõtmine, kus lõpp oleks vabalt võinud olla ka teistsugune.
Eesti meediaväljaannetes on sel kevadel laineid löönud 18-aastane südi neiu Marie Sinivee, kes läinud aastal rändas ringi Afganistanis ning sõitis tänavu hääletades läbi Liibanoni, Süüria ja Jordaania. Kindlasti oli Mariel põnev, kindlasti on tal õigus, kui väidab, et avardus ta silmaring.
Afganistanis pantvangi võetud ajakirjanik Vahur Laiapea kommenteeris Marie reisipõhjendusi: „Kas see on piisav, et minna ja riskida ka oma eluga? Sest minu sügavama arusaamise järgi meie elu ei kuulu ainult meile, vaid see kuulub ka meie lähedastele. Ma ei tahaks olla näiteks tema isa rollis.“
Jah, üks asi on lähedased, aga teine teema on seegi, et kui turistiga midagi juhtub, on tema päritoluriigil moraalne kohustus oma kodanik koju aidata. Kui see üldse on võimalik, võib see osutuda ohtlikuks päästjatele ja kalliks maksumaksjale.
Ja nüüd võib lugeja muidugi küsida: „Aga sa ise, Pruuli, kui vastutustundlikult oled sina reisinud?“ Ja pean ausalt tunnistama, et olen selle reegli vastu varemalt eksinud. „Veerevate eestlaste“ autoreisil sajandi alguses olime esimesed, kellele anti Peshawari Afganistani konsulaadis turismiviisad Talibani-järgsesse Afganistani, olime samal reisil ühed esimesed, kes said siseneda Gaddafi-aegsesse Liibüasse, kui seal piiranguid hakati kaotama. Oleme seilanud avaookeanil ja polaaraladel, kus teoreetilised päästemeeskonnad on päevade, isegi nädalate kaugusel. Usun, et see kogemus ja nüüd iga reisi eel tehtav kriisianalüüs annavadki mulle õigustuse kirjutada ja see ei kõla õpetliku targutusena.
Enne selliseid minekuid tuleb endale paar asja selgeks teha.
Mul ei lähe kunagi meelest ühe briti vanapaari jutt nende õdusas purjekas Gröönimaa idarannikul. Nende loo moraal oli lihtne: me oleme tulnud siia teisele poole polaarjoont, üliränkadesse tingimustesse vabatahtlikult ja oma emotsionaalse lõbu pärast. Kui meie või meie laevaga midagi peaks juhtuma, siis on meie päästmine väga keeruline ja väga kallis. Me oleme kokku leppinud, et me ei vajuta SOS-nuppu, kui on väiksemgi oht, et see paneb ohtu kellegi kolmanda.
Teine meenutus on ühe Antarktikas talvituja laused: „Ma nägin, et ekspeditsiooni varustuses on ka mustad kotid, kus nimesiltide kohad olid tühjad. Kui olin valmis selleks, et ka minu nimi võidakse sinna kirjutada, tegin endaga ja oma polaartalvitumise tahtmisega rahu ning sain seda nautida.“
Mul on ettepanek, et kui sa tõesti ei taha lugeda Eesti Välisministeeriumi hoiatusi (mida Draamateatri etenduse lõpus tungivalt soovitatakse), siis võiksid oma ekstreemmatkade eel teha korraliku kindlustuse (mida Mariel polnud) ning lisaks kirjutada selge kirja, et hätta sattudes ei soovi ma, et minu päästmiseks keegi oma elu ohtu seab ja keegi selle eest maksma peab. Või kui elu on siiski armas, võiks kirjas olla summa, mille ulatuses ollakse ise nõus oma päästmist finantseerima. Siis oleks asi aus.
Tiit Pruuli
