Eelmine Satsi oopus, mida lugesin, oli „Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa“ – suurepärane pealkiri ja ladus, irooniline, empaatiline sisu. Ah jaa, lugesin ka Satsi Iirimaa lugusid, kus Satsi käsi käis Iirimaa olmelabürintides üsna sarnaselt Laose ja Taiga. Kirjutades tekib kõigest üks Satsi maailm. On sellega midagi viltu? Ei ole. Kui Jamie Oliver kokkab, on see kõik üks muretult tehtud ja suva järgi kokku kokatud Oliveri toit ning see meile ju meeldibki.
Paradoksaalselt on objektiivsusele pretendeeriva reisikirjaniku raamat petlikum kui varjamatult subjektiivne, isikupärane, sest viimase puhul oskame eristada, kus on lora ja kus võib olla tegelikkus, aga kui autor serveerib viimset tõde, siis seal on ta arvamused ja hoiakud faktipuru taga samuti olemas, aga peidetud, varjatud objektiivsuse pretensioonikuse taha.
Lisaks muretu vanderselli mentaliteedile ja lorale võtab Satsi lugejad Aasia maadele nagu tavaline eesti jorss ja mats ning teeb seal just sama, mida meiegi heas tujus olles teeksime. Ajaloolistest finessidest ja nüanssidest pole tekst vaba, aga nood on antud lihtsa eestlase vaatepunktist, mis on minu jaoks pluss. Igatahes on Satsi tekst kergelt loetav, ei väsita, veab kaasa. Lugedes on tunne, nagu oleksin ise seal käinud, ja sellist asja ei juhtu iga kord.
Nüüd jäin kiites kiuslikult järele mõtlema, kas Satsi usutavalt mõjuv tekst on siiski puhas tõde või pikitud fantaasiatega, sest autorit käivitab meeletu elaan (ja vahel alkohol) ning lisaks kappavatele kalambuuridele võib olla tahtmine vürtsitada seiklusi kohalike daamide ja kaabakatega ning lihtsalt tänavail hulkumistest.
Tõde ei tea, aga kui loen romantilist lugu armumisest või pigem kiindumisest prostituuti, tekib väike kahtlus. Sest Satsi otsib mõtteuiu ajel taksoga Bangkoki lõbumajasid läbi kammides üles prostituudi, kellega on päeval tutvunud, ja leiabki üles. Ei kahtle tutvumises prostituudiga, kes lõbumajas endale ülikooliraha teenib, küll aga võimaluses vindisena kõik Bangkoki lõbumajad öö jooksul läbi sõita, igas neist juua, raha loopida ja lõpuks leida oma unistuste tai tüdruk, kellelt ostab tunnikese voodiaega, et niisama lobiseda…
Lugu tundub liiga ilus. Ehk seepärast, et olen sarnaseid lugusid elust kuulnud. Eesti disainer käis pärast lahutust lõbumajas külakorda, põhiliselt selleks, et saada psühhoteraapiat (seksi kõrval), teine on edukas rahvusvaheline ravimiärimees, kes aastaid finantseeris tai tüdrukut, kuigi teadis, et tüdruk pressib malbel kombel raha välja, et elatada perekonda. Vist see, et tegu on toimiva mudeliga, pani mõtlema, kas Satsi ei purjeta teada lainetel ega ilusta pisut sarnast romantilist lugu.
Kas on tähtis teada saada, mis ja kus on täpselt tõde? Minu meelest mitte. Kindlasti on tõde see, mida Satsi räägib faktoloogiast maa, rahva ja kommete kohta, aga autoril peab olema võimalus pikkida isiklikesse lugudesse juurde loomupärast elegantsi. Kui Rene peaks ütlema, et mis asja, kõik on täpselt tõde ja õigus, siis võtan sõnad tagasi.
Rääkida eestlasele Taist nagu tundmata maast pole tänapäeval vaja, paljud on käinud-näinud ja leidnud oma prostituudi, kellest saab hingeline sõber. Seetõttu ongi isikupärane lähenemine ja seikluste konkreetsus oluline münt. Aga Satsi oskab Tai elu lihtsaks teha ka mulle, kes ma pole ühessegi Aasia riiki saanud (peale India ja Nepali).
Satsi hoiaku kese on arusaamine, et inimestel võib eri kultuurides olla eri trikke (raha välja petmiseks), aga lõpuks on inimesed ikka inimesed. Me võime olla nende suhtes eestlaslikult iroonilised, aga samas empaatilised, nii suhtlemine sujub ja nemadki saavad sest aru. Kuna lisandub eneseiroonia, siis on selge, et Satsi ei vaata end ja oma harjumusi erinevalt. Pigem on enesekriitika suurem kui kohalike ja nende eluviiside arvustamine, mis mõjub sümpaatselt. Hea kirjeldaja positsioneerib end kirjeldatavast allapoole, ükstapuha kas räägib vulkaanist, haikalast või neegrinaisest. Siis kaasneb soov kirjeldatavat mõista ja ehk mõni terane tähelepanek, milliseid tuleb Satsil varrukast, aga ei serveerita tähtsa jutuna.
Aga mis klišeedest siis jutt? Ei ole kõik tai naised lapsikud prostituudid. Ei ole iga viimne kui kohalik valmis sul nahka üle kõrvade tõmbama. Ei ole kõik must ja räpane, aga ei ole ka puhas. On igasugust (nagu kõikjal). Satsi tekst voolab nagu paisu tagant, torust tuleb mulinal ning sestap pole põhjust kahtlustada läbimõeldud krutskites ja tagamõtetes. Ta naudib tekstitegemist, ja siis on meil seda ka lihtne ja mõnus lugeda.
Eestis on kujunenud paarist giidist mõne maa asjatundjad. Kambodžat tunneb Oleg Samorodni. Satsi on endale mängleva kergusega võtnud Laose, Tai ja Sri Lanka. Remsu võib teile pajatada igast riigist, sest teeb enne tuuri asja endale netist ja raamatutest selgeks. Sergei Stadnikovil oli Egiptimaa. Aga korralikud giidid ei pajata teile, mis juhtub või ei juhtu siis, kui öösel tuju ajel nina täis võtate ja linna peale otsima lähete, mis ja kus on päris elu (nagu teeb Satsi teinekord end ohtu pannes).
Lihtsate inimeste (või mitte nii lihtsate, sest kes ikka lihtne on) jaoks tavaline elu, mis võib kohati tunduda koomiline või hirmus või kadestusväärne või panna kukalt kratsima.
Satsi ei klammerdu vaid kohaliku eluolu külge, aga räägib ka teistest turistidest, kes moodustavad omakorda veidra loomaaia, kuhu kuulub varjamatult Satsigi. Kohalikke turistitempe (templid, elevandi-ratsutamised, eksootikavaatlused) teeb Satsi kaasa, aga jääb selle suhtes, kuidas kohalik koloriit müügiks kipub minema, reserveerituks. Satsi ise ei müü teile Taid maha või kui siiski, sest töötab ka giidina, siis pigem kirjeldades veidi eksinud, samas läbinägeliku eestlase äpardusi Kagu-Aasias (ja mujalgi).
Peeter Sauter
Chiang Mais 2025 a. november
- "Minu Tai. Turistist sirgub inimene"
- Laos
- Laos: aeg antud elada aeg antud süüa
- New Thai restoran
- Peeter Sauter
- petrone print
- Rene Satsi
- tai
- Tai köök
- Tai restoran
Selles numbris
- Lõplik kõrguspunkt – 6039 meetrit
- Taimaa müüdid ja reaalsus Rene Satsi iroonilises soustis
- Normandia – karjamaad, õunaiad ja kalurikülad
- Valgus teeb fotost foto
- Mis on bushcraft?
- Alpimaa eklektiline portree
- Liivalõksud kaitsevad eriskummalist kivitaskut
- Kultuuripealinn Lviv elab sõja kiuste edasi
- Timo Palo: „Merejää on mu teine kodu.“
- Rattaga 100 000 km ümber maailma
- Karud ja Karpaadid
- Hawaii Ironman – tahtejõutest paradiisisaarel
- Safari Zimbabwe rahvusparkides
- Vastuvoolu linnapeatus
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 115 - Detsember 2025
