Allan Kaldoja ja Märt Meos said osa Elevandiluuranniku suurimast teatrifestivalist MASA, mille eksootikasse on kogunenud teatraale koguni 72 riigist. Kuna festival algab plaanitust veidi hiljem, jääb eestlastel aega riigiga tutvust teha.
Saabumine ehk Võõras külas on ka kanadel hambad (Lääne-Aafrika vanasõna)
„Esimene tähelepanek: neegritel on värvilised riided ja säravad naeratused, et neid öösel tee peal alla ei aetaks.“ Sellise hirmsa sõnumi kirjutan sõpradele, kui vuhiseme lõpuks läbi lämbe pimeduse Abidjani lennujaamast hotelli poole. Ega see muud näita, kui asjaolu, et minu, kõrgharitud antropoloogi ja teatrisõbra tsivilisatsioonikiht on õhuke ning piisab vaid teele jäänud pagasist ning rekvireeritud passist kolmelennulise saabumise lõppakordiks, kui huumorisoon ja keelekasutus sarkastiliseks muutub. Parandamise ruumi on. On muidugi ka siinses liiklusohutuses, sest tõepoolest hüppavad ses pimedikus inimesed vahetult auto eest kahele poole ning värvilised riided annavad eelise.
Igaks juhuks kinnitan, et just huvi selle vastu, kuidas inimesed eri maailmanurkades elavad, toob meid seekord Lääne-Aafrikasse Elevandiluurannikule. Nimelt toimub siin Aafrika suuremaid teatrifestivale, kuhu on kutsutud delegaadid suisa 72 riigist, kolleeg Märt ja mina nende seas.
Meie riiki saabumine on tagantjärele päris muhe. Nimelt on meil kotis prantsuse ja inglise keeles väljatrükitult Elevandiluuranniku valitsuse kutsed, mis peaks meile tagama viisad otse piirilt. Passiametnik takseerib neid kahtlustavalt, väljub putkast, peab nõu suurema ametimütsiga kolleegiga, kes piirisaba eemalt piidleb, naaseb mõne aja pärast ning viipab meile, et edasi astuksime. Passe ei tagasta. Meie ingliskeelsetesse sõnadesse pandud nõutuse peale kehitab vaid õlgu ja vehib – minge edasi. Kui selgub, et valged koljatid siiski passita edasi ei taha liikuda, leitakse üks väike inglist purssiv mehike, kes selgitab, et peame minema paremale-paremale-vasakule-välja-trepist üles-paremale-vasakule, kus on politseipealiku kabinet, kust passid kätte saame.
Umbes pool tundi hiljem, pärast mitmete paremini ja kehvemini valgustatud koridoride läbimist olemegi selles kabinetis. Laua taga istub sinises särgis ja suure furaškaga pealik, võimas kui vulkaan. Flangidelt toetavad kaks nooremat ja kõhnemat kolleegi. Pealiku ees laual on maailma suurim ruuduline klade, mille kõrval Piibel tunduks vihikuna. Klades on kirjas kõik maailma hingelised. Pealik vaatab meid kui krokodill kanu. Meie imerelvaks on Google Translate. Pinge kannab paar minutit, aga lõpptulemusena väljastatakse meile Paber. Paberil on kirjas meie nimed ja selle allosas troonib politseipealiku pookstav ning uhke punane templijäljend. Passe me tagasi ei saa, aga see paber tundub praegu võimsamgi. Nii sisenen esimest korda Musta ehk Sahara-alusesse Aafrikasse ilma pagasi ja passita. „Alasti ma astun sinu ette.“ Olgu siis nii, väsimus on piisavalt suur, et kui tunnike hiljem oma sohvriga hotelli ette jõuame, on meel absurdist rõõmus ja järgmisteks seiklusteks valmis.
Yamoussoukro ehk Samast kaevust vee võtmine ei tee kõigi naiste toitu võrdselt maitsvaks (Lääne-Aafrika vanasõna)
Algselt ei pidanud meil tegelikult seiklemiseks suurt aega olema. Aga juhtus nii, et siis, kui meil olid lennupiletid juba ostetud (muuseas, üsna mõistliku hinnaga, Tallinnast läbi Amsterdami ja Pariisi Abidjani edasi-tagasi ca 700 eurot), selgus, et suur teatrifestival algab algselt teatatust kaks päeva hiljem. Nii tekkis meile ootamatult ühe vaba päeva asemel kolm. Ja käed rüpes me ei istunud!
Üks huvitav ja Eestis vähetuntud fakt on see, et just Elevandiluurannikul asub maailma suurim kristlik kirik. See asub riigi juriidilises pealinnas, millel kaunis nimi Yamoussoukro, 240 kilomeetrit rannikul asuvast suurlinnast Abidjanist loodesse, riigi keskosa suunas. Hommikusöögilauas otsustame, et sinna suundumegi. Kui sul on internet, veidi raha ja organiseerimisoskus, siis on siin kõik võimalik. Tunni aja pärast olemegi teel, istumise all lahmakas Toyota maastur, roolis umbkeelne triiksärgis atleet. Tegelikult olen umbkeelne muidugi mina. Lääne- ja Kesk-Aafrika lingua franca pea selle otseses tähenduses on prantsuse keel. Seda valdavad siin kõik peale minu. Kohalikele tunduvad jällegi kummalistena minusugused umbkeelsed eurooplased. Jälle on mul parandamisruumi!
Õue astudes näeme, et Abidjan on tõelise raju embuses. Vihm lausa lainetab mööda tänavaid. Paljud liiklejad on kogunenud maanteesildade alla varju. Äikesetorm! Midagi sellist ei osanud ma oma stampkujutluses kuumast Aafrikast oodata. Pärast kuuleme, et tavaliselt algab vihmahooaeg alles juunis, kuid kliimamuutus põhjustab vahel selliseid torme juba kuid varem. Peagi käriseb pilvekardin ning särama asub tema kuningas päike. Kolm tundi hiljem olemegi Yamoussoukros.
Pealinnaks sai see linnake peamiselt seetõttu, et tegemist on riigi esimese presidendi Felix Houphouët-Boigny sünnilinnaga. „Siin on rohkem ruumi, parem õhk ja muretumad inimesed kui Abidjanis,“ teab kohalik noormees mulle siinset linnakemplust valgustada. Kuue miljoni elanikuga rannikulinn on pealinnast üle kümne korra suurem. Aga mõistan, et presidendi jaoks oli auasi oma kodulinna staatust rõhutada. Kohe pärast riigi iseseisvumist Prantsusmaa koloniaalvalitsuse alt aastal 1960 võimule saanud härra valitses Elevandiluurannikut 33 aastat. Kohaliku demokraatia eripära. Selle aja jooksul jõudis ta linna mõned huviväärsused rajada. Esikohal neist ongi Rahu Jumalaema basiilika, mis on ehitatud Vatikani Püha Peetruse basiilika eeskujul, kuid igaks juhuks veidi suuremaks ja kõrgemaks. Kirik valmis 1989, aasta hiljem pühitses selle paavst Johannes Paulus II ning täistuubituna mahub sellesse korraga 18 000 inimest. Selliseid täismaja hetki pidi väidetavalt olema päris tihti, kuid meie saame seda imetleda ning kaunite vitraažide valguses küütlevaid vahekäike mõõta pea täielikus üksinduses. Võimas kogemus! Aga natuke naljakas ka. Selline omalaadne „koopia pluss“. Kohapeal tuleb tasuda umbes 7-eurone piletiraha, saada on nii prantsus- kui ka ingliskeelseid giide. Uurin, miks basiilika sissepääsu juures lehvib Vatikani lipp. Selgub, et kogu objekt ongi kingitud Vatikanile. Arvestades, et selle ülalpidamiskulud on ilmselt väärikad, on selline käik suurushulluse taandumisel arusaadav.
Krokodillid kui demokraatia valvekoerad
Teine Yamoussoukro vaatamisväärsus on presidendipalee ees olev vallikraav. Selles õitsevad kaunid roosad troopilised vesiliiliad, mis tuules end koketeerivalt kõigutavad. Ja siis solberdavad seal paarteist mürakat Niiluse krokodilli. Need eelajaloolised elukad elavad kuni saja aasta vanuseks, seega võiks nad pajatada lugusid koloniaalperioodist ja mitmest kodusõjast. Siin aga on neil selge staatus – nad on demokraatia valvurid. Pole ju vaja, et rahvamassid presidendipaleesse tungivad ja demokraatia toimimist segavad. Krokodillid söövad Aafrikas aastas ära kuni tuhat inimest ega ilmuta seejuures mingit sentimenti – nende ürgses ajus lihtsalt puudub prefrontaalne ajukoor. Nali naljaks, tänapäeval on need päranilõugsed kaunitarid vaatamisväärsuseks nii turistidele kui kohalikele. Kuna esimesi liiga palju pole, oleme lisaks krokodillidele kohalike jaoks vaatamisväärsuseks ka meie. Saame palju rõõmsameelset ja naerusuist tähelepanu ning suure tõenäosusega olime vähemalt korraks Yamoussoukro Tiktoki-staarid, kuna meid filmivad paljud. Üle tee on postamendi otsas presidendi täispikkuses kuju, mille ees kolm kohalikku breikarit mingit lühivideot filmivad. Meie filmime omakorda neid ja ring saab täis. Ainult krokodillid ei filmi kedagi, vaid ootavad oma igaõhtust toitmisaega, mis peatselt saabub.
Grand-Bassam ehk Vana targa surm on kui tulekahju raamatukogus (Lääne-Aafrika vanasõna)
Grand-Bassam on idülliline linnake Ébrié laguuni ja ookeani vahel, 40 kilomeetrit Abidjanist idas. Elevandiluurannikut pidi jooksevadki laguunid, nende ja ookeani vahele jääb liivane seljandik, umbes nagu Leedu Nidas. 19. sajandi lõpul oli tegu Prantsuse koloniaalpealinnaga Côte d’Ivoire’is. Nüüd on linnake kaunilt räämas ja ühtlasi UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Siia teeme väljasõidu oma teisel Issandast antud vabal päeval. Eilsest vihmast pole õrna mälestustki, sinitaevas ergab päike ja sooja on 35 kraadi Celsiuse järgi.
Fotoantropoloogile on linnake tõeline maiuspala! Kuhu ka ei vaataks, hea kaader jälitab teist. Siin magab maadam lookas puuviljaleti all varjus. Siin on aga Aafrika Apollo oma päevinäinud käru hetkeks puhkele pannud ja surfab rüperaaliga internetis. Samas kõrval õgivad sead prügimäel plastmassi. Paar räämas maja edasi aga on jõesadam, kus eebenikarva tõsise näoga poiss tõstab Jeesuse-nimelisest paadist võrku välja. Palmioksalt jälgib tralli harakakarva musta-valgekirju vares, kelle peletab lendu poiss, kes sõidab jalgratta tagumisel rattal, kuna esimest lihtsalt ei ole.
Rahvuslike kostüümide muuseumi ilus maja sisaldab ägedat väljapanekut. Ainuüksi selles ühes Aafrika riigis elab 60 eri hõimu, mis jagunevad nelja suuremasse gruppi. Nad on juba silmaga vaadates väga erinevad: on pikki ja peenikesi, lühikesi ja masajaid, peente ja jämedate näojoontega ning nahavärvide palett on väga rikkalik. Üha enam veendun, et ma ei tea Aafrikast õieti veel midagi. Kindlasti tuleb seda kontinenti ka esialgse tunnetuse saamiseks veel korduvalt külastada, inshallah! Samas kõrval on ka suurepärane väike käsitööturg. Siinne maskivalik ajaks iga koguja hulluks. Õnneks on minul muud sõltuvused.
Rahvuskoondis lunastas MM-i pääsu
Ümberringi tossavad grillid, kuid veelgi rohkem tolmab staadion, kus poisid jalgpalli taovad – nimelt on riigi üks uhkuseid rahvuskoondis, mis suvisele MM-ile pääses. Selles kuumas värvikas lagunevas ja veidi räpases linnakeses jalutades tuleb millegipärast meelde uuring, mida kord lugesin. Tänapäeval lääne mõttemaailma peavoolu selle järeldus kindlasti ei kuuluks, kuna kõlas: „20. sajandi suurimaks ühiskondlik-poliitiliseks katastroofiks oli Lääne koloniaalvõimu kokkukukkumine Aafrikas, kuna selle tulemusel langes rekordarvu inimeste elatustase rekordkiiresti ega ole seniajani taastunud.“ Eestis teame hästi, et vabadus on varandusest kallim. Samuti teame, kui palju kannatusi eurooplaste võim sellel kontinendil põhjustas. Ja seda, et jõukus ja elurõõm ei käi kaugelt alati käsikäes. Kuid meelde see uuring mulle siin jalutades ometi tuleb.
Peagi olemegi rannas. Mitmed toredad inimesed tulevad ligi ja tahavad meiega pilti teha. Elurõõm on siin tõesti kõikjale heljuv ja nakatav. Oleme tänulikud, et seda meiega jagatakse, ja püüame ka ise vahvad olla. Kohalikud ütlevad, et praegu on ilm jahe, aga ka selle juures on kollane liiv paljale jalale kõrvetavalt kuum ning põhjala kahvanägudele hakkab leitsak juba liiga tegema. Ujumise aeg on käes! Kuigi lõpuks on see rohkem põlvesügavuses vees solberdamine, sest laisk ookeanilaine lööb ka seal üle pea ning tagasivool on tugev ning puudub soov hakata üle suure sinise Brasiilia poole triivima. Muuseas, lähima Brasiilia nurgani on siit vaid 3700 kilomeetrit. Ehk umbes sama palju kui Alžiiri Põhja-Aafrikas. Kaplinna lõunas on siit aga ligi 5000 kilomeetrit. Lähema 30 aasta jooksul kasvab selle kontinendi rahvastiku arv tänase 1,5 miljardi inimese pealt 3 miljardi peale, siis elab siin juba iga kolmas inimene planeedil. Aafrika on taasärkav hiiglane.
Jõehobud ehk Vette kukkunud oks kalaks ei muutu (Lääne-Aafrika vanasõna)
N’Zi jõe lätted on Põhja-Elevandiluuranniku savannides. Sealt voolab ta laisalt alla lõuna troopilistesse metsadesse, enne kui oma 700-kilomeetrist teekonda lõpetades siinsesse suurimasse jõkke Bandamasse suubub.
Kusagil keskjooksul, kohe N’Zianouani linnakese külje all, elab 20-pealine jõehobupere, kellega meiegi kohtume. Seekord tegime nii, et vaatasin TripAdvisorist siinseid põnevamaid ühepäevaseid loodusetuure, mida kahvanägudele kolmekordse hinnaga pakutakse, ja siis korraldasin meile samasuguse. Autojuhiks on meil seekord suurepärane Mamadou, kes valdab teataval määral ka inglise keelt, öeldes aeg-ajalt väärikalt: „Yes, patron! No, patron!“ Tema meid siia tõigi.
Rikkalik fauna ja floora
Jõehobud lobistavad väikses karjas kaldast paarkümmend meetrit eemal, viibides tundide kaupa enam-vähem ühe koha peal. Eemalt meenutavad nad suuri seapõrsaid. Nendega koos elavad haigrud, liblikad ja külamehed. Peentele valgetele lindudele on nad kui vahvad elavparved. Nii on raske uskuda, et krokodillide järel on just jõehobud inimesele ohtlikuimad loomad Aafrikas. Tülitada neid roosakaid puhisevaid tündreid siiski ei maksa. Enamiku ajast paistavad veest välja vaid ninasõõrmed, silmad, pealaed ja kõrvad. Veealusest müttamisest annavad märku pikad mulli-ahelad, mis pinnale tulevad. Kui vahepeal end veest veidi rohkem välja upitavad, paljastavad hiiglaslikud seljad. Ja siis kostab turtsumist, puhisemist ja pruuskamist. Selles karjas on 20 looma. Kõige suurem isane on pealik. Enamik on emased. Kui kahe karja teed ristuvad, siis pealikud võitlevad. Võitluseks kasutavad nad oma päratuid suid. „Nagu koerad,“ ütleb kohalik teadjamees: „Nad elavad kuni 60-aastaseks,“ ja ulatab mulle siis lahkelt puukopsiku palmikärakaga. See on hea!
Teeme väikse jalutuskäigu. Leian oma esimesed Aafrika seened. Paari meetri kõrgusel jõekaldal on ühes kohas järsk mudane rada. Õhtul kella 19 paiku, juba laskunud pimeduse rüpes, ronivad jõehobud siit üles karjamaale. Seal tammuvad nad mudas ja matsutavad ja röhitsevad nagu sead. Kõrval on noor maisipõld, sellel on peenikesed valged lindid ümber. Neid linte jõehobud kardavad. Kuid igaks juhuks valvab ka üks külamees põldu. Tema hütike on karjamaa kohal kõrgendikul. Külamees on jõehobust silma järgi umbes 30 korda väiksem. Minust umbes kolm korda. Kell viis hommikul, esimese valgusega, kobib kari jõkke tagasi.
Käime ümara kujuga orus. „Vihmaperioodil on siin järv,“ ütleb teadjamees. Taimede poolest on koht rikkalik. Siin on taim, mille lehti näritakse malaaria vastu. Selle taime roheline leht läheb peos mudides kohe punakaspruuniks. Ja taim, mille lehti näritakse kollapalaviku vastu. Maod elavad puude otsas. Nemad kardavad jõehobude tekitatavat müdinat – vibratsiooni. „Vahel on nii, et ma ei näe kuu aega ühtegi madu,“ ütleb mees ja vibutab matšeetet, nali suunurgas.
Jalutame taas jõekaldale, kus jõehobude vaatlemiseks bambusest pingid. Kari on ikka samal kohal, turjadel valged haigrud, kellega nad koos elavad. Haigrud käratsevad ja kisklevad, siis rahunevad. Jõehobud loksuvad tüünelt üles-alla ja puristavad laisalt. Jõgi voolab. Rahulik koht. Olen mõttes just sellega hüvasti jätnud, et taas teele asuda, kui üks pirakas isend upitab end üles ja ajab suu täiesti pärani. Selline vaatepilt avaneb esimest korda nende tundide jooksul. Noh, ole ise ka terve!
Festival ehk Liiga kaua sihtides võib silmanägemise kaotada (Lääne-Aafrika vanasõna)
Reisi keskpaigaks jõuame lõpuks ka peaeesmärgi täitmiseni ehk algab Aafrika üheks suuremaks pürgiv etenduskunstide festival MASA. Tegu oli tõeliselt võimsa üritusega: üle 2000 esineja ning 300 delegaadi 72 riigist! Väga kõva investeering selle meie mõistes vaese 30 miljoni elanikuga riigi poolt. Avamisel osaleb pool Elevandiluuranniku valitsusest ja paljud hõimuvanemad – enda piirkondliku kultuurivedurina kehtestamine on riigi teadlik poliitika.
„Sul on kell, aga meil on aeg!“
Sisu osas võib anda erinevaid hinnanguid, igatahes on pilt kirju. Põhirõhk on tantsul ja muusikal. Uskumatul tipptasemel füüsise ja rütmitajuga loojaid on siin hulgim. Sõnateatriga on lugu viletsam, kuigi silma jäävad mõned huvitavad lavastused Burundist, Marokost ja korraldajamaaltki. Ehk saab ühte neist tuleval aastal Narvas Vabaduse festivalil näha.
Kui esimesel päeval algab kõik enam-vähem programmijärgselt, st ühegi etenduse algus ei hiline üle ühe tunni, siis teisel ja kolmandal päeval on see ots lootusetult käest libisenud. Üks dramaatiline tantsu-laulumäng Mali impeeriumi legendaarsest valitsejast Mansa Moussast, kes väidetavalt oli rikkaim inimene ajaloos, algas kaks ja pool tundi lubatust hiljem. Aga kõik see pole eriline probleem, sest festival – see on pidu! Kohaletulnud rahvas edastab mulle mentaalse sõnumi: „Sul on kell, aga meil on aeg!“ Saali mööda käiv vaba mikrofon kogub endasse riime ja kohati kasvab asi üle kogu suure saali lainetavaks koorilauluks. Tuju on kõigil hea, ainult varaööl lõpuks alanud lavastus on kehv. Lavastajate vaegus tundubki siinse sõnateatri põhiprobleem olevat.
Veel jääb Eestist tulles teravalt silma noorte inimeste rohkus ühiskonnas. See annab kogu olemisele energilisema ja lõbusama fooni. Elevandiluuranniku elanikkonnast kolmveerand on alla 35-aastased. Lastele on festivalikülastus tasuta ning neid on siin klasside ja tänavajõukude kaupa kohal. Ma arvan, neile on see kogemus hindamatu, nende igapäevast väga erinev. Täpselt samamoodi on meiega. Aitäh!
- Abidjan
- Abidjani lennujaam
- Allan Kaldoja
- Côte d’Ivoire
- Ébrié laguun
- Elevandiluurannik
- Felix Houphouët-Boigny
- Grand-Bassam
- Johannes Paulus II
- Lääne-Aafrika
- Mansa Moussa
- Märt Meos
- N’Zi jõgi
- N’Zianouani linn
- Rahu Jumalaema basiilika
- teatrifestival MASA
- UNESCO maailmapärand
- Yamoussoukro
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
