GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände

Tekst: Leane Morits, fotod: erakogu

1. juuni 2026

Viiepäevane omal käel reis Chişinăusse ja selle ümbrusse näitas Moldovat kui vastuolulist, aga sümpaatset maad: odavad hinnad, puhas pealinn, head toiduelamused, maailmakuulsad veinikeldrid ja tunne, et kõik on natuke tuttav, aga samas täiesti uus. Euroopa suunas vaatav Moldova alles otsib oma nägu – ja just see teebki riigi põnevaks.

Oleme kogu perega käinud kord aastas kevadisel või sügisesel koolivaheajal kuskil, kus sel ajal on soojem kui Eestis ja kus lapsel oleks ka huvitav. Nii oleme omal käel, booking.com-i ja kohalike sõprade abiga avastanud Prahat, Helsingit, Lätit, Gruusiat, Slovakkiat koos tibakese Itaaliaga ja Maltat. Ja sügiseste lennupiletite sooduskampaania ajal pakkuski abikaasa Siim välja, et seekord võiks sihtkohaks olla Moldova, Euroopa praegu vaeseim riik. Kuna meie poeg on ajateenistuses, siis tema meiega kahjuks seekord ei ühinenud, meiega tulevad kaasa sõbrad Paul ja Jaanus.

Reis algas Tartust 14. mai varahommikul, kuna lennuk Riiast startis juba 11.40. Mina mäletan Moldovat hägusalt geograafiatundidest, kus õpiti sotsialistlike naaberriikide tähtsamaid põllumajandustooteid, antud juhul vein ja ploomid, aga noorematele ei pruugi see Euroopa pisiriik sugugi tuttav olla. Eesti keeles on ilmunud 2002. aastal Marje Aksli „Minu Moldova“, lugesin selle hoolsalt läbi, aga kahtlen, kas selle sisu enam paika peab.

Kaasaegse inimesena esitasin ChatGPT-le ülesande – koosta nimekiri kohtadest koos hindadega, mida viie päeva jooksul Moldovas külastada, jättes välja Transnistria. Sõbralik tehisaru tegi rohkemgi – arvutas välja, kui palju võiks olla viie päeva eelarve, kui süüa normaalsetes kohtades ja külastada mõningaid veinimõisaid.

Riia lennujaam ja Chișinău

Tabloo teatab meile, et väravani C17 on 25 minutit kõndimist. Uhh! Hakkame liikuma ja selgub, et see aeg oleks kulunud teokiirusel, tegelikult oleme päral 10 minutit varem. Kogu reisi algus on nii kulgenud – hakkasime kodust sõitma kell viis hommikul, et korralikult kaks tundi varem kohal olla. Saime aga kõik protseduurid tehtud umbes veerand tunniga ning nii tegime aega parajaks ja häälestusime puhkuselainele esimeses kohvikus.

Lend Riiast Chișinăusse kestab kaks tundi.

Piiril vestlus noore piirivalvuriga. Tere, kas Riiast? – Jah. – Kauaks tulite? – Viieks päevaks – Turist või bisness? – Turist. – Olete varem käinud? – Ei (ja naeratasin noormehele säravalt). Welcome ja läbi ma saingi.

Siim tuli hetke pärast minu järel naeru puksudes ja ütles, et temalt oli ainult küsitud, et kas ta on minuga koos, ja kui ta ütles „Jah, me oleme abielus“, siis ütles noormees „Not bad“.

NB! – Moldovasse saab siseneda Eesti ID-kaardiga, passi vaja pole.

La Placinte restoranikett, veidi ehk võrreldav Lidoga, on suur ja Chișinăus on neid mitu. Nii juhtuski, et meie sõitsime toreda noore taksojuhiga tänava ühte otsa, aga sõber Mart ootas meid 3 kilomeetrit eemal tänava teises otsas samanimelises kohas. Seega jõudsime õhtusöögilauda tund (!) hiljem, kui olime plaaninud. Õnneks oli Mart meile eelroa ära tellinud ja pirukad kadusid nagu vesi kuumal kerisel. Ees ootas aga tõeline pidusöök – lihavaagen, grillitud juurikate vaagen ja rahvustoitudest Oti soovitatud kapsarullid. Kõik oli väga maitsev. NB! Chișinăus pole kraanivesi ilma keetmata joodav.

Koobasklooster Orheiul Vechi

Üks koht, kuhu AI soovitas meil minna, oli koobasklooster umbes 30 kilomeetri kaugusel pealinnast. Ilmselt läheb sinna ka liinibuss, aga meie otsustasime taas Bolti kasuks, kuna hind 30 eurot neljaga jagades ei tundunud väga kallis. Teel leppisime juhiga kokku, et ta ootab meid kaks tundi ja toob pealinna tagasi. Maksma pidime selle eest muidugi teist samapalju, aga selgus, et see oli väga tark mõte, kuna kohapeal teisi taksosid polnud.

Klooster asub mäe otsas, kuhu viib umbes 1,5-kilomeetrine rada, mille ääres karjatati kitsi, aga olid ka USB-pesaga varustatud pingid.

Kloostri kirik ja kiriku õu on väiksed ja armsad. Koopad, mille pärast sinna sai mindud, olid sel päeval avatud vaid osaliselt. Koopast sai läbi minna kaljuservale, millesse oli uuristatud sadu pilusid, kuhu inimesed olid pistnud annetusmünte ja paberitükikesi palvetega.

Kloostri juures asub külake nimega Butuceni, mis paistab olevat tavaline moldova küla selle erisusega, et sinna on tehtud vähemalt kaks majutuskohta ja kaks restorani, et turiste vastu võtta. Täna neid seal väga palju polnud, ilmselt kuna on reede. Majad olid seal tagasihoidlikud, aga väravad väga uhked.

Naasime kella 15 paiku taas pealinna, käisime kiirelt ühes kohalikus keldrisööklas „bizneslantš“-il (3.50 eurot, prae söömiseks toodi ainult kahvel, arutasime, et mis biznest nii aetakse), läksime meie majutuse lähedasse kohaliku toidupoeketi Linella esindusse ja varustasime ennast hommikusöögimaterjaliga. Siis vankusime toidukottide ja joogiveega „koju“ ja jäime natukeseks oimetult lebama.

Hea kvaliteediga etnomajutus

Rääkides meie majutusest, siis see on ajaloolisele kesklinnale tõesti lähedal (umbes 500 meetrit). Leidsin selle booking.com-i kaudu. Majake on kolmetoaline, köögiga, vannitoaga, väga puhas. Tõeline „etno house“, nagu nad ennast reklaamivad – rahvuslikud mustrid, pildid seintel, tikitud voodikate, ikoon püha keiser Konstantinuse ja tema ema püha Elenaga voodi kohal. Ja kõrged uksepakud, mis peaksid tagama külma õhu, tolmu ja putukate eemal püsimise. Perenaine Svetlana on vastutulelik, aga mitte pealetükkiv.

Meie majutuse aia seinale joonistatud maailmapuud-elupuud nägime hiljem sageli eri versioonides nii tikandina kui ka trükituna. Natuke internetti uurides saime teada, et see on Moldova rahvakunstis sageli kasutatav kujund, mis sümboliseerib elu jätkumist, perekonda, juuri ja looduse tsüklit.

Pärast lebamist siirdusime vähendatud koosseisus linna peale, et leida õhtusöögikoht ja koju kaasa toomiseks kebab. Kesklinnas toimus melu, lähenesime sellele ja selgus, et restoran Vatra viskas muusika ja rahvatantsu saatel endale kliente sisse. Läksime meiegi. Sattusime peenesse kohta, kus istusid ilusates riietes inimesed. See tekitas arutelu eri ühiskonnaklasside ja neisse kuuluvate naiste erinevate kohustuslike ilustandardite üle Ida- ja Lääne-Euroopas. Moldova naised (see väike osa, keda me nende päevade jooksul nägime) tunduvad pigem näo poolest loomulikud, ilma huuletäitesüstide ja tugeva meigita. Kindlasti pole nad hoolitsemata välimusega, aga tundub, et tavalisel tööpäeval ja argiõhtul välja minnes kasutatakse meiki pigem vähem kui rohkem. Väga laia lauaga lüües võiks öelda, et üsna meie moodi.

Täna olen mitu korda pidanud endale meelde tuletama, et ei, see pole Thbilisi ega Valletta ega ole ka Ljubljana, see on hoopis täitsa uus riik ja linn, kus ma pole varem viibinud. Kogu aeg tuleb midagi tuttavat ette, olgu see siis toidu, inimeste või mentaliteedi mõttes.

Keskturg ja kirbuturg

Chișinău tervikuna on puhas linn. Rääkides kohalikust liiklusest, tuleb märkida, et see on eklektiline. Jalakäijate suhtes valitseb distsipliin – kui tahad üle tee saada, siis ka saad, autod jäävad ülekäiguraja ees seisma. Autod on uhked ja puhtad. Porist autot ei näinudki, maksimum oli kerge tolmukord.

Samuti valitses puhtus ja kord keskturul – ei mingeid konisid, loike, lendavat tolmu ega kilekotte. Turul on keelatud suitsetamine ja alkoholi tarbimine, selle järgi valvab turu turvateenistus. Värsked juurikad ja kohalike hoidised on odavamad kui meil. Nii-öelda Poola kaup on ka siin täiesti olemas.

Kirbuturg oli meie omadega sarnane, lisaks oli seal kohalikku käsitööd ja sööki-jooki.

Lõunasöögiks leidsime teise kohaliku keti nimega Andy’s, mis oli tõeliselt mõnus elamus ja andis jälle võimaluse antropoloogilisteks vaatlusteks. Kuna oli laupäev, siis oli välja tuldud peredega, samuti tundus ühes kõrvallauas olevat lapse sünnipäev ja teises kõrvallauas silma järgi 45-50-aastase daami oma.

Veinipood Carpe Diem – soovitame kõikidele veinisõpradele, kes satuvad Chișinăusse (tasuta reklaam)!

Šoppamine ja söömine

Kui oled võõral maal, tuleb saata koju postkaarte, eriti kui sul on nende kogujast sõber Tiit. Selgus, et marke saab ainult postkontorist, seega suundusin lähimasse ja sattusin ajas 40 aastat tagasi. Õhtumeigis ja sätitud soenguga postitöötaja ei andnud mulle marke kätte, vaid kulutas hirmsa aja, et need ise plokist välja rebida ja siis liimipulgaga (!) kaartidele kleepida. Seejärel kadus ta kaartidega kuhugi tagaruumidesse, nii et arvasin, et kordub 2016. aasta Gruusia, kust saadetud kaarti ootan siiani. Aga kae imet – koju saadetud kaart jõudis meieni nädalaga!

Mis jäi silma, olid kunstlillede poed. Eraldi poed, kus müüdi ainult kunstlilli! Ja need olid tõesti väga ilusad ja tõetruud. Kunstlilli nägime ka oma majutuses, kus need olid peenrasse torgatud vaheldumisi päris lilledega. Tundub, et neile väga meeldivad lilled, pikkade lettide kaupa (natuke Tallinna Viru värava lillelettide moodi) olid need mitmes kohas müügil.

Paul, kes igal hommikul jooksmas käis, kirjeldas saabudes, mida uut ta jälle avastanud oli. Selgus, et Chișinău on tõesti mitmekesine, siin on nii punamonumentide park kui päikesepatareidega „puu“. Viimane kujutab endast päikesepatereidega puukujulist moodustist, mille all oleval pingil saab istuda ja elektroonilisi abivahendeid laadida.

Kõigi nende päevade jooksul jäi silma hulkuvate koerte ja kasside olemasolu, nähtus, mis meie kandis on siiski pigem haruldane. Iga koera kõrvas oli aga mingi kiibi moodi asi, mis andis märku, et mingit arvestust nende üle ilmselt siiski peetakse. Samuti oli keskpargis väljas aedik kahe koeraga ja toimus annetuste kogumine kohaliku varjupaiga heaks.

Mileștii Mici veinimaja

Mileștii Mici kuulub Guinnessi rekordite raamatusse maailma suurima veinikollektsioonina. Seal hoitakse miljoneid pudeleid veini – sageli tuuakse välja arv üle 1,5–2 miljoni pudeli. Kollektsioon sisaldab väga vanu ja haruldasi veine. Algselt oli see ehituskivi murdmise koht, veinikeldrina võeti kasutusele 1970ndatel. Maa-aluste keldrite kogupikkus on umbes 55 kilomeetrit.

Gorbatšovi “kuiva seaduse” ajal tekkis veinimaja pidajatel hirm, et riik käsib nende veinikollektsiooni hävitada ning nad peitsid vanemad ja haruldasemad veinid salakeldrisse, kuhu läks päris keldrist kitsas käik kahe riiuli vahelt. Praegusel ajal on see nähtaval ja kõhnem inimene mahub vajadusel külg ees sealt läbi.

Neil on olemas korralik kodulehekülg ja koht pakub eri hinnaklassis tuure. Kõige odavam pilet on 22 eurot ja see sisaldab ka pudeli märjukest. Piletid on mõtet ette ära osta juba varakult, mina hakkasin vaatama reedel ja siis enam nädalavahetuseks ühegi taseme tuurile kohti ei olnud.

Eraboksi rent veinide hoidmiseks maksab 500 eurot aastas ja võid tuua oma veinid siia, stabiilne temperatuur on 12-14 kraadi. Leidsime juhuslikult ka ühe Tallinna mehe boksi. Näha oli ka Hiina, Slovakkia jt maade kodanike bokse.

Koju tagasi

Ega midagi, oli järjekordne kääbikute moodi hommik kahe hommikusöögiga – kõigepealt hävitasime oma „kodu“ külmkapi viimased jäänused ja seejärel siirdusime lähimasse La Placintesse, kus peaaegu kõigile osutus sobilikuks taldrikutäis nimega „Bojarskii“, mida siinkandis tuntakse inglise hommikusöögi nime all.

Kuna eelmise päeva taksojuht oli meid hoiatanud, et lubab vihma, aga vihma korral jäävad meie majutuse ümbruse tänavad vee alla ja taksod sinna ei tule (meil oli aga kamba peale üks 22-kilone kohver), siis vaatasime murelikult taevasse ja otsustasime, et vahet pole, kus me istume, majas või lennujaamas, ning tellisime selle reisi viimase Bolti. Peagi olime lennujaamas (mille parkimismajas võib näha palju Ukraina numbrimärkidega masinaid, mis on seal väidetavalt 2022. aastast) ja lennukinina pöördus Riia poole.

Mida öelda kokkuvõtteks nende viie päeva kohta? Eelkõige, et selle ajaga ei ole võimalik kogu maad tundma õppida ja väga suuri järeldusi teha. Kui aga vaatad tähelepanelikult enda ümber, siis märkad, et kõik on nagu Eestis, aga juures on mingi lõunamaa puudutus. See võiks olla nagu Gruusia, aga puudu jääb mägedest; võiks olla nagu Malta, aga hinnad on odavamad; võiks olla nagu Ljubljana, aga tänavakohvikuid on vähem. Ma usun, et Moldova alles avastab ennast ja olles pöördunud näoga Euroopa poole, hakkab arenema ja õitsema.

***

Kogu eelarve (ilma majutuseta)

Soovituslik kogukulu: 280–420 € / inimene (5 päeva)

Tase	Kulu
Säästlik	~250 €
Mugav	~320-360€
Naudin elu	~400+ €

Moldova on odav, aga vein ja head restoranid tõstavad eelarvet.

Tehisarul oli õigus, suures joones elu nautimise peale nii palju kuluski.

***

Moldova hinnad

1 euro = 20 leid

latte kohv koos koogiga Chișinău kesklinnas 7 €

Sea praetüki kilo hind turul 4,50 €

0,5 l kohalikku õlut Timisvara poes 1,16 €

ciabatta 480 g 0,86 €

kohalik juust kg 13,05 €

salaamivorst kg 7,33 €

apelsinimahl 1 l 2,60 €

kohalik kallima otsa valge vein toidupoest 8 €

kallima otsa prosecco toidupoes 5,82 €

korralik lihaga praad rahvuslikus toiduketis Andy’s või La Placinte 8-14 €

Aperol Spritz sealsamas 4 €

kohalik õlu sealsamas 2,30 €

Maxi Burger friikatega sealsamas 8,30 €

suvalise keldribaari lõunapakkumine (supp + praad) 3,50 €

kohaliku memme käest ostetud grillitud paprika hoidis marinaadis 0,7 l purgis 5 €

akaatsiamesi kg 8,85 €

Bolti sõidud 5-60 €

meestejuuksur 12,50 €

Minu kogukulu ilma majutuse ja lennupiletiteta: umbes 400 €. Tehisaru pakkumine oli õige.

Moldova palgatasemed:

Keskmine brutopalk: ~750–830 €

Keskmine netopalk: ~600–700 €

Miinimumpalk: ~270 €

***

Moldova ajalugu

Moldova ala on asustatud juba kiviajast, kuid ajalugu riigina algab keskajal. 1359. aastal kujunes Moldova vürstiriik, mis hõlmas alasid tänapäeva Moldova ja Rumeenia idaosas. Vürstiriik saavutas oma hiilgeaja 15. sajandil, eriti valitseja Stefan III Suure ajal (valitses 1457–1504), kes kaitses Moldovat Osmanite riigi, Poola ja Ungari vastu ning toetas õigeusu ja kultuuri arengut.

1538. aastal sattus Moldova Türgi Osmanite riigi ülemvõimu alla. Kuigi vürstiriik säilitas sisemise autonoomia, pidi ta maksma makse ja alluma Osmanite poliitilisele mõjule. Suur territoriaalne muutus toimus 1812. aastal, kui Moldova idaosa ehk Bessaraabia liideti Vene impeeriumiga Bukaresti rahu tulemusel. Pärast Esimest maailmasõda ja Vene impeeriumi lagunemist otsustas Bessaraabia 1918. aastal ühineda Rumeeniaga. See periood kestis kuni 1940. aastani, mil Nõukogude Liit okupeeris ala Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide alusel ning loodi Moldova Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Teine maailmasõda tõi sarnaselt Eestiga kaasa suuri inimkaotusi, küüditamisi ja majanduslikku hävingut.

27. augustil 1991 kuulutas Moldova end iseseisvaks riigiks. Peagi puhkes relvastatud konflikt Transnistrias (1992), mis jäi lahendamata ja kestab külmutatud konfliktina tänaseni. Kuna piirkond on Venemaa tugeva mõju all, ei hakka ka meie sinna minekuga riskima ja otsustame oma puhkuse viis päeva veeta Chișinăus ja selle ümbruses.

Moldovas räägitakse rumeenia keelt ja seal elab ligi 3 miljonit inimest. Moldova õigeusu kirik, kuhu kuulub ligi kaks kolmandikku kohalikest õigeusklikest, on autonoomne alates 1992. aastast.

Selles numbris

Viimati blogis

Eesti Meremuuseum avas uudse helilahendusega „Hõbevalge“ juubelinäituse

27. september 2026

1976. aastal esmailmunud Lennart Meri „Hõbevalge“ põimib ajaloo, teaduse, müüdid ja kujutlusvõime omanäoliseks tervikuks. Poole sajandi jooksul on teosest kujunenud…

Ajalooline ja maitseküllane: Hongkongi tegelik nägu

22. september 2026

Miks just see? Olen selle peale mõelnud ja tulnud järeldusele, et kui mistahes paik, asi või olukord ületab ootused ja…

Kõik postitused