Go Puhkus Go Reisiajakiri Go Elamus Go Pood Go Incoming

GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

TELLI GO REISIAJAKIRI!
GO Reisiajakiri 118

Droonid – üle pika aja

Tekst: Peeter Helme, fotod: Erakogu
1. juuni 2026

Üle pika aja toimub droonirünnak Lvivi vanalinnas, droon tabab Peeter Helme kodust 250 meetri kaugusel olevat ajaloolist maja – otsesest sõjapiirkonnast eemale jäävas Lääne-Ukrainas mõjub see kohalikele šokina.

 

Istun kodus, mugin vareenikuid, vaatan Youtube’ist videot Hispaania gripist, ise samal ajal tööasjadele mõeldes. On teisipäeva pärastlõuna, mind ootab hiljem õhtul ees ukraina keele tund ja kõik peab selleks ajaks tehtud saama. Niisiis ei kuluta ma põhjalikumale toiduvalmistamisele aega, vaid käin lõunase jalutuskäigu jooksul lihtsalt poest läbi, et osta pakk kõige tavalisemaid kartulitäidisega vareenikuid. Enam ukrainapärasemalt toituda ei saagi.

Vareenikuid nüüd pisut kiirustades hapukoorega süües ning arutledes, kas on liiga suur kuritegu (jah, ukrainlaste meelest on küll, aga ma teen seda teinekord ikkagi) lisada siia ka äädikat ja musta pipart, hakkab mulle kõrvu üks tuttav heli. Heli, täpsemalt öeldes pinin, mida ma pole enam ammu kuulnud.

Shahedi heli sunnib infot otsima

Panen Youtube’i video pausile ning jään kuulatama. Tõepoolest, see on ju Shahedi mootori kõrgetooniline pirin. Millal ma seda viimati kuulsin? Eelmisel aastal vast, kui elasin veel teises kohas ning häiresignaali undamine mind vastu hommikut üles äratas ja sundis minema naabermaja keldrisse. Või oli hiljem ka midagi?

Mõte jääb poolikuks, sest pininast saab vali undamine ja umbes kaks sekundit hiljem kõlab mürisev plahvatus. Kuskil lähedal. Mu kodumaja paksud müürid värisevad.

Viskan pilgu Telegrami kanalisse „Чому тривога“ ja saan kinnitust – tõepoolest on Lviv, tegelikult terve Lääne-Ukraina, rünnaku all. Ilmselt ei pannud ma ajaloodokki vaadates häiresignaali tähele. See on siia vanalinna sisehoovis asuvasse korterisse niikuinii kehvasti kuulda.

Jätkan söömist ning kuulen, et mu akna taga mingeid välitöid tegevad ehitusmehed lobisevad edasi, nagu poleks midagi olnud. Samal ajal tuleb juba järgmine Shahed. Seekord kaob aga pinin kuskile kaugusesse, kust on kuulda uus, märksa vaiksem plahvatus. Kohe algab sotsiaalmeedias mu Lvivi tuttavate vaheline sõnumivahetus: „Kas kuulsid?“ – „Kus see oli?“ – „Kas kõik on korras?“ Jajah, kuulsin-kuulsin, kõik on korras…

Sotsiaalmeedia võimendab spekulatsioone. Osa kanaleid kinnitab, et veel droone on teel. Kuskil väidetakse, et vaenlane on meelega võtnud sihikule vanalinnad: sarnased rünnakud toimuvat samal hetkel ka Vinnõtsjas, Ivano-Frankivskis ja Ternopilis.

Juba ilmuvad ka fotod ja videod – ukrainlased armastavad ju filmida ja pildistada kõike. Tõusen korraks püsti, lähen kööki ja kallan vareenikutele tõepoolest tilga äädikat ega koonerda ka musta pipraga. Käin seejärel läbi kohalikud Telegrami kanalid. Selgub, et droon tabas minust vaid 250 meetri kaugusel olevat elumaja, mis asub kohe vana bernardiinide kloostri ja kiriku kõrval. Maja põleb lahtise leegiga.

Teine – ja vist ka kolmas – droon tabasid elamut kesklinnast kaugel, nõukogudeaegses paneelelamurajoonis Sõhivis. Kummaski kohas on haavatuid.

Olukord on ootamatu ja ehmatav

Nagu tuttavatega suheldes ja sotsiaalmeediat jälgides aru saan, on linn parajas šokis. See, mis 2023. ja 2024. aastal Odessas oli omamoodne perversne normaalsus – regulaarsed drooni- ja raketirünnakud linnale – on siin, kaugel läänes, siiski midagi ebatavalist ja harjumatut.

Püüan selle taustal veel kord meenutada, millal siin midagi taolist viimati juhtus. Ilmselt jaanuari alguses, mil väidetavalt Orešnikuga tabati Lvivi-lähedast gaasihoidlat. Viimane suurem droonirünnak jääb aga vist tõesti 2025. aastasse. Või – ka seda ei saa välistada – ei ole ma vanalinna sisehoovi neljakorruselise maja teisel korrusel elades mõnda korda tähele pannud.

Võib kõlada imelikult, kuid ka Lvivis elades on üsna kerge midagi sellist maha magada. Paksud kivimüürid ja sisehoovi ümbritsevate majade kõrgus loovad vaikse oaasi, kus on kerge unustada, et elan suure linna südames. Kui korteriaknad on suletud ja peaksin veel kuulama näiteks raadiot (miski, mida ma sageli teen), ei pruugi ma midagi märgata…

Ja seda ei juhtu mitte ainult minuga. Kui veebruari lõpus toimus linnas võigas terrori-rünnak, kus niinimetatud topeltlöögiga (algul plahvatas üks pomm, mõni minut hiljem teine, tabades esimese ohvritele appi tõtanud lisajõude), tapeti üks politseinik ja haavata sai kokku 25 inimest, siis küsisin selle kohta sündmuskoha läheduses elavalt sõbralt. Ta ütles, et oli küll oma kodutänaval, kuid mitte kodus, vaid ööklubis, kus üle muusika ei olnud midagi kuulda.

Kas teadlik rünnak vanalinnale?

Kas 24. märtsi rünnak oli aga teadlik terror UNESCO kaitse all oleva vanalinna vastu? Või üldisemalt Lääne-Ukraina linnakeskuste vastu? Näiteks eesmärgiga tabada linnavalitsusi või lihtsalt külvata hirmu?

Sellele on võimatu vastata ja hoidun spekuleerimast. Sõda teadupoolest võimendab igasuguseid kuulujutte ja kuni täpsem uurimine ei ole midagi kinnitanud ega ümber lükanud, ei ole mõtet ise vandenõuteooriaid esitada. On selge, et Ukraina enda propaganda kasutab mõnuga ära asjaolu, et Shahed lendas Lvivis muinsuskaitsevööndis asuvasse majja, mis asub liiati ühe linna tõelise pärli, 17. sajandist pärineva kloostri ja kiriku vahetus läheduses.

Ja miks ei peakski? Lõppude lõpuks polegi erilist vahet, mida üritati tabada või miks see Shahed kukkus, kuhu ta kukkus… Igatahes kohalikele tuletas see üle pika aja taas meelde, et sõda ei ole kuskile kadunud.

Viimati blogis

Eesti Meremuuseum avas uudse helilahendusega „Hõbevalge“ juubelinäituse 

27. september 2026
1976. aastal esmailmunud Lennart Meri „Hõbevalge“ põimib ajaloo, teaduse, müüdid ja kujutlusvõime omanäoliseks tervikuks. Poole sajandi jooksul on teosest kujunenud…

Ajalooline ja maitseküllane: Hongkongi tegelik nägu

22. september 2026
Miks just see? Olen selle peale mõelnud ja tulnud järeldusele, et kui mistahes paik, asi või olukord ületab ootused ja…
Kõik postitused