GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!

Tekst: Annelis Rum , fotod: Erakogu

1. juuni 2026

Annelis Rum õppis kohaliku Biarritzi kunstnikust surfiõpetaja käe all võimsa Atlandi ookeani laineid taltsutama.

Kui kodus oli veel kõle ja udune, siis kevad Prantsusmaa ookeanirannikul oli värvunud juba heleroheliseks. Jasmiinid levitasid suurtest valgetest õitest uimastavat aroomi ja tänavaid ääristasid sooja tuule käes õõtsuvad palmid. Sooja oli küll juba kakskümmend kraadi, aga rahvamassid polnud veel kohale jõudnud. Olime sõitnud Biarritzi suures surfinäljas, sest Läänemeri oli esimese kvartali jooksul lainetanud väga vähe, olime vette saanud vaid loetud korrad. „Kui seal surfata ei saa, siis sööme kolm päeva croissant’e,“ põhjendasin kaaslasele vajadust reisile minna.

Prantsusmaa aastaringset surfikultuuri toetab pidev Atlandi ookeani lainetus, mida jagub ligi kolmesaja kilomeetri ulatuses põhjast lõunasse kulgevale rannikule. Kohalike lainelaudurite hulgas on nii profiks pürgijaid kui ka harrastajaid. Hossegori piirkond on koguni Euroopa surfitööstuse epitsenter, kus toimuvad kord aastas rahvusvahelised võistlused, samuti asub piirkonnas paar suuremat surfilauatehast kõrvuti globaalsete surfibrändide peakontoritega.

Biarritz – üks uhke surfilinn

Kuigi Biarritz – Euroopa surfi häll – on läbi imbunud ühtaegu nii klassikalistest prantsuse parfüüminootidest, kuldsete nööpidega bleiserites daamidest kui ka progressiivsest surfi- ja rulakultuurist, siis mässumeelsus ja luksus eksisteerivad siin elegantselt kõrvuti.

Kõndides mööda Cote des Basques’i rannapromenaadi Avenue Beau Rivage’i (Ilusa kalda avenüüd), kohtasime isegi ainult surfaritele mõeldud parkimisplatsil pigem sätitud ja erakordselt stiiliteadlikke inimesi. Nad olid tulnud nautima après surf’i ehk baare, kohvikuid ja pastelsetes toonides lummavaid päikeseloojanguid. Soolarantidega ja surfivaha järgi lõhnavad tilkuvad kalipsod olid märkamatult asendunud üleskeeratud teksade ja läikivate mokassiinidega. Tepitud jakid, valged T-särgid ja juuksevahaga kuklasse kammitud soengud andsid modellivälimuse peaaegu igaühele, keda me naabruskonnas kohtasime.

Kui näiteks Portugalis võib julgelt plätudes ja dressipükstes pärast surfisessiooni kohvikus ühe pastel del nata ja õlle võtta, siis Biarritzi rõivakood näis eeldavat, et sa näed ikkagi natuke vaeva. Sätid, enne kui uksest väljud. Stiilireeglid selged, jätkasime avastamist.

Surf koos Charliega

Esimesel Biarritzi hommikul veeres kahe sammu kaugusel ookeanist asuva kohviku nimega Le Surfing ette stiilne elektriline minivelo, millelt hüppas maha Vansi ketsides, hallides chino-pükstes ja tumesinises töömehejakis päevitunud ja sportlik ning äärmiselt rõõmsa ilmega Charlie. Meie kohalik surfiõpetaja.

Charlie on oma 54 eluaastast surfile pühendanud tervelt 44. Ta alustas kümnesena, 1982. aastal. „Ma kasvasin üles kohalike legendide keskel. Vaata, näiteks tema seal,“ osutas ta kohviku kõrval asuvas garaažis toimetavale omavanusele mehele, „tema on üks legendaarsemaid Cote des Basque’i surfareid.“

„Ah, ära üldse räägi,“ nõustus Charlie, kui mu surfarist abikaasa kurtis, et neljakümnendates tuleb surfiks valmistudes pool tundi võimelda ja mõned kohad valutavadki kogu aeg. „Mul on sama, aga pole hullu, ma käin ikkagi surfamas edasi ja säilitan lapsemeelsuse,“ kuulutas naerusuine prantslane ja teatas uhkelt, et ei kavatsegi suureks saada.

„Tulge, ma näitan teile Euroopa esimese surfiranna laineid,“ ütles ta, ja suunas meid ookeani viivasse hoovusesse. „Kas tunnete, see on nagu lift!“ hüüdis mees lainetes sumades. Tõepoolest, sekunditega triivisime keset lahte täpselt õigesse kohta, kus murdlaineid oodata ja nendega kaasa sõita. Charlie tervitas vees teisi surfiõpetajaid ja surfareid nagu vanu sõpru. Järgneva kahe tunni jooksul saime tunda nii hirmu kui ka rõõmu, sest Läänemere surfaritele on ookean ootamatult jõuline ja lained suuremad kui Eestimaa randades. Nii et kui mõne kinni püüad, on kohe päris eneseteostuse tunne.

Kuna Biarritzis on veetaseme kõikumine üle kolme meetri, peab hoolsalt tõusu-mõõna graafikut lugema ja täpselt õigel ajal vette minema. Nii-öelda „valel ajal“ vähem rahvastatud vette minek võib küll tunduda sama punk nagu 1980ndatel tegutsenud lainelauahuntide „The Biarritz Surfgang“ mässuline hoiak, aga uuena võõras kohas võid kergesti sattuda sündmuste keskele, mis on pigem eluohtlikud kui oportunistlikult lahedad.

Vabal ajal on Charlie muide kunstnik. Tema tööd on inspireeritud noorusaja, 1980ndate-1990ndate pungikultuurist, mis Biarritzis toona lokkas. Tunni lõppedes tõmbab kohalik oma hipsteririided selga ja vurab minema. „Tulge kell kuus jälle, siis on mõõn,“ hüüab ta sõbralikult ja lükkab meid sisse ühest rannaäärsest uksest, millel jõuan silmata vaid kirja Réservé aux écoles de surf (sisenemine ainult surfikoolidele). Ruumi sisse sadades hüüab hulk meesterahvaid: „Hei, Estoniens, Estoniens.“ Ainus asi, mida ma juba peaaegu teiselt poolt ust kuulen, on Charlie selgitus, et „ma ütlesin neile, et mu Eesti surfiõpilased tulevad siia riideid vahetama“ ja läinud ta ongi.

Avastasime end sellega nendesamade kohalike väidetavalt legendaarsete surfarite ja -õpetajate duširuumist, kus mina olin ainus naine ja mitte keegi ei teinud sellest erilist numbrit. Vabameelne Prantsusmaa.

Elu kohalike surfarite juures

Biarritzi kõrget ookeanikallast ääristavad mitmed väärikad hotellid vaatega suurele sinisele ookeanile. Kuna meie hobivarustus on aga külm, märg ja liivane, tekkis küsimus, kus hoida asju, kuivatada kalipsot ja kuidas liikuda edasi-tagasi ligi 2,5-meetrise surfilauaga. Neist asjaoludest tulenevalt valisime hotellis ööbimise asemel ühe Côte des Basques’i ranna lähedal asuva kodumajutuse, mis lubas samuti vaadet ookeanile ning sisaldas Prantsuse stiilis hommikusööki.

Meid võõrustas Saksamaalt pärit Thomas, kes kolis Biarritzi paarkümmend aastat tagasi just lainete pärast. Pole siis ime, et meie toakeses olid mitmed sisustuselemendid tehtud vanadest surfilaudadest, maja ees oli valik sõiduvahendeid, mida laenata, ning sõbraliku omaniku käestki sai küsida nõu, kus ja millal on kõige targem vette minna. Õhtuti vaatasime telekast temaatilisi filme, sirvisime riiulis leiduvaid Prantsuse surfiajaloost nõretavaid pildiraamatuid ja mõtlesime, millise pikkusega laud järgmiseks päevaks valida. Maja all garaažis asus muide ka laudade parandamise töökoda ja laenutuspunkt. Täislaks.

Kuidas imbuda sisse

Kuna paari päevaga kohalikuks surfistaariks nagunii ei saa, võtsime Biarritzis surfamist julguse-, ookeani- ja rahvahulkadega hakkama saamise treeninguna.

Üks asi, millega me iga päev puusse panime, oli aga prantslaste päevarütm, kui kella 14−18 vahel ei ole tavaks einet võtta. Sel ajal oli viimne kui üks Biarritzi kohvik kui mitte suletud, siis avatud vaid joogi tellimiseks. Seega katsetused minna lõunale kell kolm päeval sõprade soovitatud „maailma parimasse ceviche-restorani“ (Seline) või „mõnusa vaibiga burksikohta“ (California Kitchen), läksid luhta. Selle asemel viis tühi kõht meid toidupoodi, kust ostsime kaasa makarone ja kaks purki õlut kirjaga „I love Biarritz“.

Saime-sõime kõhu küll täis, aga väikese kahetsustundega ütlen, et Prantsusmaal jääb sul elu natuke elamata, kui väljas mõnes karakteriga kohvikus söömise asemel kodus kahvliga makarone kausipõhjas taga ajad.

70 aastat Euroopa surfi sünnipaiga avastamisest

Biarritz on ajalooliselt tuntud kui peen kuurortlinn, mille au ja uhkus on Grande Plage’i ääres asuv suursugune Hôtel du Palais, mille Napoleon III lasi ehitada 1855. aasta paiku oma abikaasale, keisrinna Eugéniele suvilaks. Hiljem tõmbasid lähedal asuvad mereäärsed kasiinod, golfiklubid ja luksushotellid ligi Pariisi eliiti, kuni 1950ndatel ilmusid pildile surfarid.

1956. aastal filmisid ameeriklased Biarritzis Hemingway raamatu „Ja päike tõuseb“ ainetel põhinevat filmi. Kui filmi produtsent Dick Zanuk silmas Côte des Basques’i rannale loksuvad korrapärast murdlainetust, lasi ta California surfarina oma laua Ameerikast teele panna. Mingil põhjusel jäid Biarritzi lained tal endal proovimata, aga surfilaud jäi Prantsusmaale. Selle korjas üles stsenarist Peter Viertel, kes tolle ujuva esemega edutult sõita proovis. Aasta pärast saabus linnakesse juba kolm Ameerika surfientusiasti, kes tõmbasid kaasa ka kohalikke, ning moodustus prantslastest ja ameeriklastest koosnev Euroopa esimene surfigrupeering „Les Tontons“ (’surfavad onklid’). Kamp torkas linnapildis silma ja neile hakkasid kiiresti tekkima jüngrid. Edasi avati riburada pidi mitmeid surfiklubisid ja surfikultuur hakkas imbuma luksusliku ja väljapeetud linnakese igapäevaellu.

Aga Biarritzi galantset atmosfääri ei ole surfarid 70 aasta jooksul eriti muutnud. Pigem on nad suutnud hoolimata oma märjast, mäslevast ja liivasest hobist kultiveerida stiilipuhtust, mis väljendub maitsekates temaatilistes poodides, kaunites kohvikutes ja vintage-ärides, millest paljude kohustuslik sisekujunduselement näib olevat ka surfilaud.

Hossegor – Euroopa surfi epitsenter

Ühel päeval sõitsime Biarritzist kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel asuvasse Hossegori linna, kus korraldatakse lainelauasõidu maailmakarika ehk World Surf League’i üht etappi. Selle ala fännina oli põnev viibida kohas, mida olime seni näinud vaid ekraani vahendusel.

Hossegoris, erinevalt Biarritzist, põhjustas surfikultuuri pealetung veidi suuremaid pingeid. 1950. aastateni oli see noobel linnake, tõmbenumbriks rikaste golfiklubid ja kenad villad. Surfarid tõid kaasa aga matkaauto-elustiili ja vabameelse rannakultuuri. Tänaseks on need kaks maailma õppinud viisakalt kõrvuti eksisteerima.

Ainult ekspertidele, aga sobib ka uudishimulikele

Hossegori kesklinnas on kureeritud valikuga suveniiripoed ja igale isule vastavad kohvikud, kuid meid tõmbasid Euroopa ühed märkimisväärsemad rannad. Kuigi, nii mõnelegi sealsele surfibreigile on asja vaid professionaalidel ja surfilaud jala küljes sündinutel. Algaja võiks siiski proovida breiki nimega La Sud ning vaiksematel päevadel ka La Nordi. Kui olime endale õlale patsutanud, et julguse-, jõu- ja surfitrenn on edukalt sooritatud ja mõni lainegi kinni püütud, võtsime koha sisse, et jõllitada surfivõistluste üht põhilist breiki La Graviere’i.

Tollel päeval kostitas ookean eksperttaseme sõitjaid võimsate üle pea lainetega. Tehti pöördeid, tagasilõikeid, hüppeid ja saadi kaela tonnide viisi soolast vett. Vaatepilt oli aukartustäratav. Läänemere maadest pärit surfaritel tuleks selliste manöövrite sooritamiseks küll ookeani äärde kolida. Samas tõdesime, et see spordiala pakub suurt rõõmu ja eneseteostust ka palju tagasihoidlikumates tingimustes.

Oma uue varakevadise surfitutvuse võtan kokku mõttega, et kui aastaid tagasi Pariisiga ma suureks sõbraks ei saanud, siis Prantsuse Baskimaaga on teine lugu, sinna läheks küll tagasi. Aga kindlasti madalhooajal, sest kuuldavasti vallutavad juulis-augustis piirkonna nii turistid kui ka prantslastest puhkajad ja surfarid.

***

Lisaks surfamisele tasub Biarritzi-Hossegori kandis

külastada ookeanimuuseumi (Cité de l’Océan et du Surf),
ronida Biarritzi tuletorni tippu,
külastada Hossegori outlet-poodide linnakut,
uurida veealust maailma Biarritzi akvaariumis (Aquarium de Biarritz),
osta Maison Pariès’i kohvikust kaasa üks Gâteau Basque või baretikujuline kook ja nautida seda vaatega ookeanimöllule.

Selles numbris

Viimati blogis

Eesti Meremuuseum avas uudse helilahendusega „Hõbevalge“ juubelinäituse

27. september 2026

1976. aastal esmailmunud Lennart Meri „Hõbevalge“ põimib ajaloo, teaduse, müüdid ja kujutlusvõime omanäoliseks tervikuks. Poole sajandi jooksul on teosest kujunenud…

Ajalooline ja maitseküllane: Hongkongi tegelik nägu

22. september 2026

Miks just see? Olen selle peale mõelnud ja tulnud järeldusele, et kui mistahes paik, asi või olukord ületab ootused ja…

Kõik postitused