Söömine-joomine on emotsionaalne tegevus ja et seda õiget tunnet kätte saada, kutsusime ühel kevadisel pärastlõunal vikaarõpetaja ja raamatu „Piibel köögis” ühe autoritest Kristel Engmani Balti jaama kõrvale Go Hotel Shnelli restorani kööki, et ühiselt valmistada Lombardia porgandisuppi ja Jaakobi salatit.
Veel enne kui Kristel põlle ette jõudis panna, küsis Tiit karmil häälel: „Mina olen lugenud, et Kärkna mungad vaevlesid liigsöömise käes ja üleüldse liigsöömine on patt! Miks oled sina nüüd ilmutanud terve raamatu toitudest? Selle raamatu järgi võiks nüüd kohe kõvasti pattu teha?!“
Kristel ei allu provokatsioonile, vaid on leebus ise: „Liigsöömise nagu kõigi elumõnudega ongi täpselt nii, et kui seda saab liiga palju, kipub see varjutama kõike muud, mis on elus väärtuslik ja oluline. Mistõttu tasub ka söömisega olla mõõdukas. Me kokaraamatu retseptid on just sellised, et ei soodusta liigsöömist, sest need on tervislikud ja samas ka säästlikud. Pigem on rõhk maitseelamustel, mida pakuvad huvitavad maitsekooslused.“
Oma viimase teesi tõestuseks võtab Kristel korvist välja võililled, nurmenukud, karulaugud ja piparmündioksad. „Need on nopitud täna hommikul Haapsalu lähedalt minu kodutalust kevadise härmatise all koduaia rammusast mullast,“ selgitab ta.
Kristeli korvis on veel ka Go Reisiajakirja selle aasta esimene number, kust ta loeb meile ette Liis Tammani artiklist „Via Peuceta – üleasustamata rännutee“ tänase kohtumise moto: „Söömine pole sel maal (Itaalia) vaid toitumine, vaid aeg perele ja lähedastele, traditsioon ja rituaalid, elu tähistamine igapäevaselt.“
Kristel valis valmistatavad toidud, mis on kevadiselt kerged, ei koorma kõhtu ja on ka ootamatult põnevad. Soolase supi sees saavad kokku suhteliselt ootamatud ained: porgand, heledate viinamarjade mahl, muna, nelk, kaneel, safran ja muskaat. Köök täitus kohe imeliste lõhnadega.
„See retsept on jõudnud kokaraamatusse Martin Lutheri köögi kaudu. Lutheri abikaasa, endine nunn Katharina von Bora, oli meie mõistes üks väga tarmukas väikeettevõtte juht. Lutherite külalislahke pere elas endises kloostris Wittenbergis, kus oli kostilisteks palju Lutheri tudengeid, aga ka mitmeid sugulasi ja teisi, kes peavarju vajasid. Nii pidi Katharina oma abilistega iga päev toitma paar-kolmkümmend inimest. Õhtusöögid olid väga meeleolukad, söödi-joodi, peeti vaimukaid vestlusi ja kõnesid. Sealt on pärit ka Martin Lutheri lauakõned,- mille kaudu me teame, kuidas Luther suhtus sellesse, mis ühe inimese- elus oluline – toitumisse, jookidesse ja muusse. Arenes välja n-ö pastoraadikultuur.“
Tiit püüdis jälle provotseerida: „Martin Luther oli ka selle poolest tubli mees, et kutsus inimesi askeesile. See liialduste vastasus oli ju Lutherile üldse oluline teema.“
„Seda küll, ta oli ratsionaalne, väga n-ö luterlik,“ vastas Kristel muiates. „Tegelikkuses oli Luther üsna heas toitumuses, ta armastas hästi süüa-juua, elu ja muusikat. Lutherite pereelu käis üsna palju ümber laua. „Piibel köögis“ üks põhialuseid on ju ka see, et me tuleme ümber laua kokku, uurime pühakirja, siis sellesama laua taga valmistame ette söögid ja viimaks sööme sellesama laua taga. Meie seltskond on sel moel regulaarselt kogunenud juba üksteist aastat. Meie hulgas on inimesed, kes võib-olla vaid ühel ehk sellelsamal korral kuus istuvad teistega ühises lauas, vaatavad silma, ajavad juttu, teevad midagi ühendavat koos. See on selle ettevõtmise üks kogudust ja kogukonda toetavaid ja ühendavaid sotsiaalseid pooli.“
Sel kokaraamatul pole ühte autorit, vaid loometiimis, mida Kristel juhib, on seitse inimest. „Olime pea kümme aastat koos käinud, kui tekkis idee meie kogemused ehk piiblitundide materjal ja retseptid raamatuna välja anda. Mõtlesime, et äkki inspireerib meie teekond ka kedagi teist. Valisime raamatusse minevad retseptid välja umbes 150 variandi hulgast. Tänaseks on mitu kogudust „Piibel köögis“-tegevusraamistiku kasutusele võtnud, on ühendanud pühakirja uurimise ja toidu. Ühistegevus ja ühine vaimulik teekond! Ja kellele siis süüa ei meeldiks,“ naeris Kristel lustakalt.
Porgandihakkimise vahele selgitab Kristel „Piibel köögis“-seltskonna kooskäimise põhimõtteid: „See pole lihtsalt söömine. Sama tähtis kui meie füüsiline igapäevane toit, on ka vaimulik ja vaimne toit. Oleme püüdnud teha nii, et me kokaraamatus saaks need kaks poolt – vaimulik ja ihulik toit – kokku. Seetõttu on kokaraamatu vaimulikud osad nimetatud vaimulikeks ampsudeks. Mõtlesime, et sel raamatul võiks olla ka kinkeväärtus ja nii tegime selle kakskeelsena, tekstid on paralleelselt ka inglise keeles.“
Lauda istudes õpetas Kristel meile kõige lühema laulva söögipalve:
„Toit. Halleluuja. Aamen.“
Tundub, et Tiidul ei ole täna elu parim päev – kütusehinnad on maailmaturul tõusnud, kontoriremont venib. Pommitab seltskonda järgmise küsimusega: „Milleks see söögipalve hea on?“
Kristel võtab jälle rahulikult selgitada: „Toit on juba Vana Testamendi päevil õnnistuse märk. Kui sul on toitu, siis sa oled õnnistatud. See on Jumala armu märk, et sul on toitu. Uues Testamendis sai toit sügavama lisatähenduse – oluline, et sul oleks toitu kellegagi jagada. Nii on toidul ka ühendav roll. Esmalt oli kristlaste ühine veini ja leiva jagamine – see, mida täna armulauana tunneme, aga siis ka maise toidu söömine ja jagamine mitte üksnes omavahel, vaid ka neile, kel toidust puudus. See oli koguduse kokkutulemise viis. Selles mõttes oleme oma „Piibel köögis“-seltskonna kontseptsiooniga väga lähedal varakristlikule ajale, kogudus tuleb kokku, tegeleb esmalt kõrgemate väärtustega ja siis süüakse ka koos. Armastussöömaajad on see mõiste Uues Testamendis.“
Tiit: „Teame, et juutidel ja musulmanidel on söökide suhtes palju keelde, ei tohi süüa sealiha, teatud mereande, süüa koos liha ja piima. Musulmanid ei tohi juua alkoholi, toit peab olema valmistatud rituaalsel viisil. Hinduistid ei söö lehmaliha, paljud hinduistid ja budistid on üldse taimetoitlased. Kas kristlastel on ka mingeid keelde?“
Kristel selgitab, et kristlastel ongi keelud seotud eelkõige liigtarvitamisega, mitte niivõrd ühe või teise toidu välistamisega. „Alkoholi liigtarvitamist on muide ka Piiblis korduvalt nimetatud ja selle eest hoiatatud. Paastuajal ei sööda lihatoite. Aastas on kaks suurt paastu, üks enne jõule ja teine enne ülestõusmispühi. Jõulupaast on veidi lühem, aga enne ülestõusmispühi on paastu pikkus 40 päeva, mil siis keegi loobub veinist, mõni suhkrutoodetest, mõni lihast, mõni püüab lahti saada muudest sõltuvustest. Olulised on ka rituaalid, et sa keskendud toidule, pühendad end toidu ajaks just sellele. Oled n-ö kohal. Mõnes kultuuris on söögipalve toidu alguses ja tänupalve selle järel. Meil on need pigem üheks toidupalveks kokku sulandunud.“
Kristel pole vaid vikaarõpetaja, vaid põhiametilt on ta diplomaat ja suur reisihuviline. Ta on huvitatud mitmel tasandil kõigest, mis toimub maailmas nii poliitiliste kui ka toidulaudade taga. Need käivad ju ka sageli käsikäes. Rännakutelt toob ta alati lisaks kultuuriloolistele ja välispoliitilistele teadmistele kaasa maitseaineid, üks tema lemmikpaiku õigete maitsete saamiseks on Maroko.
Aga kõigi tema toitude ja juttude süda tundub ometigi olevat väga selgelt Eestis. Kokkuvõtteks ütleb Kristel: „Meie jaoks on oluline, et saime selle – esimese eestikeelse vaimuliku kokaraamatu valmis emakeelse trükisõna 500. aastal. Trükisõna on ju lähedalt seotud meie luterlike juurtega, reformatsioonist kantud tõekspidamiste, jumalateenistusliku elu ja pühakirjaga. Toit on meie kultuuriruumis püha ning lugupidamist toidu vastu ja toidu sügavamat tähendust oleme püüdnud ka oma raamatuga edasi anda.“
***
Piibel Köögis
Piibel Köögis on kaubamärk, mis sai alguse Haapsalust. Sealse vanalinna Jaani kirikus on piibli- ja kokandushuvilised üksteist aastat tegelenud peale vaimutoidu ka ihutoiduga. Ühte patta on edukalt pandud piibliuurimine, toiduvalmistamine ja ühine söömine. Nende retseptide järgi on valmistatud põnevaid toite kiriklikel sündmustel ja koosviibimistel ning nüüd koguti õpetaja Kristel Engmani eestvõttel need retseptid koos vaimuliku juhtsõnaga kaante vahele. Tegemist on esindusliku kakskeele (eesti ja inglise) väljaandega, mille kohta Kristel ise raamatus ütleb, et „Piibel köögis“ on kristliku sisuga gastronoomiline rännak, mis kulgeb aja- ja kultuuripiire ületades Haapsalust Pühale Maale. Küllap on nii mõnelegi üllatuseks, et Piibel kõneleb muu hulgas palju argistest teemadest, sealhulgas toiduainetest, toitumisega seotud tavadest ning ka keeldudest, räägib põhjalikult sellest, milline toit on koššer ehk rituaalselt puhas ja sobilik. Paljud toonastest toiduainetest on meie köökides kasutusel ka täna, tuhandeid aastaid hiljem. „Piibel on üks olulisemaid allikaid, mis toonast aega ja toidukultuuri peegeldab ning loob silla Vana ja Uue Testamendi aegse maailma ja tänapäeva vahel, ühendab meid üheks suureks üleilmseks laudkonnaks Looja ees,“ kirjutatakse raamatus. Teos toob lugejani valiku söögipalveid ja mõtestab lahti palve „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“. Samuti on kokaraamatus edasi antud raamatu sünnipaiga ehk Haapsalu ajalooline ja idülliline atmosfäär. Haapsalu külalise jaoks on kaante vahel ka lühike reisijuht, mis kirjeldab Haapsalu vanalinna ja promenaadi kristlikke maamärke.
Kas teadsite, et metsik porgand on suure tõenäosusega pärit tänase Afganistani aladelt või et Pärsiast pärit safrani raviomaduste pärast jõid Vana-Rooma ülikud enne suuri pidusid safranivett? Raamatust saab teada, mis on Taaveti hamburger, mida valmistatakse kikerhernepallide ehk falafelidega. Või miks üsna tuttav tomati-kurgi-oliivi-sibulasalat võib uhkusega kanda Jaakobi salati nime? Või et kurk hakkas levima Indiast ja kurgipõlde on mainitud ka Piiblis. Või mis see taevamanna õigupoolest on ja kuidas teha taevamanna küpsiseid? Või millest sai alguse munade värvimise komme? Sibulat kasutame köögis ju kõik, aga kui tihti ja kas üldse mõtleme sellele, et sibula ümmargune kuju ja kihid sümboliseerisid vanadele egiptlastele igavest elu? Või võtame vana hea kanapuljongi. Selgub, et minu vanaema polnudki esimene, kes seda haiguse puhul vaiksel tulel ohtra tilliga turgutuseks valmistas. Selle leemega on läbi aegade haigeid kosutatud.
Ega see lugemine tegelikult kerge ole, suu hakkab vett jooksma, oh, kui saaks jalamaid näiteks Siinai kõrbe kapsarooga. Ja palun väga, selgitav tekst annab teada, et kapsas on kultuurtaimena tuntud juba 4000 aastat, parandab seedimist ja kaitseb haiguste eest, sisaldab sama palju C-vitamiini kui sidrun! Kui aga jõuate paradiisiaia õunakoogini ehk magustoitudeni, läheb asi päris käest. Lööd kaane kinni ja võtad suuna kööki, teisiti lihtsalt ei saa.
Toitude vaimulik mõtestamine ja nende päritolust rääkimine teeb retseptiraamatust nauditava kultuuriloolise lugemise. Ühine söögivalmistamine on igati põhjendatud, sest ütleb ju pühakirigi, et „Inimesel ei ole hea üksi olla“. Toitu tuleb jagada, see teeb hingele head. Kel tõsisem huvi vaimutoidu vastu, peaks jõudu katsuma raamatu viimase retseptiga, milleks on „Piiblirännakukook“ hingele.
Kuna ilmunud on meile teadaolevalt Eesti esimene vaimulik kokaraamat, mille jaoks on inspiratsiooni kogutud nii reisidelt kui ka vaimulikelt rännakutelt, siis pakub see teos huvi ka reisiajakirjale.
- Armastussöömaajad
- Go Hotel Shnelli
- Haapsalu
- Jaani kirik
- Katharina von Bora
- koššer
- Kristel Engman
- Maris Pruuli
- Marko Mumm
- Martin Luther
- Piibel köögis
- Tiit Pruuli
- vaimulik kokaraamat
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
