Panama kanali keerukas läbimine, pereliikmete lennukile saatmine, hiigelsuur tuun pardal ja illegaalne kõrvalepõige Galápagose saartele. Mihkel Männik annab ülevaate „Wailana“ jõudmisest Vaiksele ookeanile.
1. aprillil, pärast viiendat päeva Panama kanali Kariibi mere poolses otsas Shelter Bay sadamas, pakkisid kodu-Eesti poole asjad meie vanemmadrus Õun, tüürimeheks tõusnud Ruben ja madrus Piik. Nad kõik olid lootnud läbi kanali sõita, aga kohalik agent oli udu ajanud – ammu lepitud märtsi viimase nädalaga me läbi ei saanud.
Cartagenas lõhutud kummipaadi eesmine kamber ja San Blasis alla andnud päramootori kütusepump ahistasid hirmsasti. Ilma töökorras kummipaadita kadus meremehe vabaduse tunne täiesti ära ning olime sunnitud sadamas peatuma ja raha kulutama. Shelter Bayst jäävad meelde hommikujooksud möirgavate ahvide ja pesukarude poolt asustatud džunglis ning sadama basseini kloorist rohekaks pleekinud juuksed Kiara peas.
Märtsi viimastel päevadel tegime katkise kummipaadi kiuste tõsisema väljasõidu Chagrese jõele – see oli esimene kord „Wailanaga“ mööda jõge sõita. Sõitsime ligi 15 kilomeetrit ülesvoolu kõrge tammini, mille taga oligi juba Panama kanali paisjärv. Jõgi oli terve tee vähemalt 10 meetrit sügav ja pidi kubisema krokodillidest, keda meil õnneks või kahjuks kohata ei õnnestunud. Aga avavees ujumas polnud keegi käinud juba Portobello lahest saadik, sest ka kanali suue pidavat olema krokodillide meelispaik.
4. aprillil jõudis kätte meie kord kanalit läbida. Kell kolm päeval olime ankrualal valmis, et võtta pardale kanali läbimist juhendav kohustuslik nõustaja (kohalikus terminoloogias advisor). Lisaks temale ja minule olid pardal neli täiskasvanud otsapoissi: Annmari, Marianna ning Nicolas ja Robin, kaks uhiuute katamaraanide omanikku, kes tahtsid enne enda laevaga minemist protsessi läbi teha.
Advisor saabus kaks tundi hiljem. Läbimise tegi põnevaks see, et enne lüüse seoti meid poordiga ühe uue katamaraani külge, mille teisele poole seoti veel üks ühekereline jaht. Läksime lüüsi kolmepaadilise rakendusena. Kolme paadi peale oli kokku 12 otsapoissi, aga ainult neli otsa (kaks meilt ja kaks teises servas olnud ühekereliselt), mida tuli tõusvas vees pingutada, et keerlev vesi meie grupeeringut viltu ei viskaks. Kolm tõusu hiljem oli kell kümme õhtul ning suristasime mööda paisjärve ööbimispaika. Ise seal ankurdada ei tohtinud. Väikesed jahid pargiti neli paati kokku ühe poi kohta.
Järgmisel päeval tuli uus advisor, sarnaselt eelmisega tarbetult närviline. Ta sundis mind mootoreid piitsutama 2500 pöördel, et siis jälle hoog maha võtta ja passida, siis jälle kiirustada, kuni lõpuks pidime ikka lüüside väravate ees kaks tundi paati vastuvoolu paigal hoidma.
Allatulek käis samuti läbi kolme lüüsi. Efektne oli paralleellüüsis liikuv tohutu kaubalaev, mis tundus lüüsi gabariitidest igas suunas suurem, kuid mahtus ikkagi napilt vahele.
Vaikse ookeani tasemele jõudsime pühapäeval, 5. aprillil vahetult enne päikeseloojangut. Bridge of Americase nimelise silla alt läbi sõites läks pimedaks ja sedasi võõras kohas hakkas natuke kõhe, kuna lisaks tihedale laevaliiklusele oli seal igasuguste poide ja ankrute otsas ka palju väikseid paate ja igasuguseid tulukesi igal pool. Teise katamaraani AIS-signaali ja raja järgi ankurdasime kell 20 La Playita sadama tagusele ankrualale.
Väljasõit Vaiksele ookeanile
10 päeva hiljem, 16. aprilliks, olime Panama City all väljasõiduks valmis. Annmari ja lapsed oli eelmisel varahommikul lennukile läinud, aga ootasime veel Stanleyt, meie agenti, kes vahendas passitempleid ja muid migratsioonidokumente. Pärast paberitööd tegime Flamenco sadamabaaris viimased Micheladad ning sõitsime esialgu vastassuunas Panama City pilvelõhkujate panoraami ette. Seal heiskasime purjed, kostitasime Neptunit, puhusime sarvekest ja keerasime vööri edelasse. Ees oli kokku 4000 meremiili Vaikset ookeani, millest pärast esimest tuhandet tulevad küll vastu Galápagose saared, kus peatumine ei olnud garanteeritud.
Kanali laevatee ümber oli ankrus sadu suuri laevu ja laevateel sõitsid lisaks suurtele laevadele ka lootsid. Olime purjetamas suunaga risti üle laevatee, kui üks hiiglaslik laev otsustas meile signaali lasta ja juhtimiskeskusele kaevata, nagu oleks tal meie sailing catamaran’iga probleem. Kuigi me kursid tõepoolest ristusid, olin sihtinud temast kiiruste vahe kaudu ahtri tagant läbi. Minutitega saabus meie purjekat eskortima vilkuritega politseikaater, kes saatis meid, kuni purjed alla võtsime. Kuigi neli korda olin varem sealt üle purjetanud, kui Tobago saare all ujumas käisime, siis lõpuks oli seal igasugune purjetamine keelatud kuni ankrualade lõpuni.
Eriline tänu selle eest, et nii kaugele sõitma hakata saime, läheb Ruvele. Ilma temata oleks ettevalmistus Panamas mulle üle jõu käinud ning mul ja „Wailanal“ ei oleks olnud kindlat seljatagust. Ruve võttis kaasa ka sõbra Kaspari. Lisaks meile, kolmele eestlasele, olid pardal külalismadrustena Yoav ja Maya Iisraelist ning enda sõnul selgeltnägija sakslanna Tanja.
Esimesel ööl oli kajutis üksinda harjumatult kõle ning tundsin puudust Annmarist ja lastest. Samas Annmari ma ei kadestanud: olin parema meelega järgmise kuu aega paadil lõksus, kui reisinuks üksi koos kahe lapsega läbi kolme-nelja riigi. Kion-poisi nutuprääksust ja Kiara katkematust lobast oli vahelduseks mõnus puhata, aga igatsesin neid ikka.
Esimene vaikne nädal
17. aprilli hommikul hakkas kala näkkama. Esimene ritv tõmmati tühjaks, teisega näkanud kala sai välja tõmbamise käigus minema. Kuid 15 minutit hiljem oli „Wailana“ ajaloo suurim tuun pardal.
Lõuna paiku ankurdasime viimase trajektoorile jäänud Panama saare Isla Iguana riffide külje alla viimaseks rannapäevaks. Yoav ja Ruve lasksid harpuuniga neli kala, millest üks oli inglise keeles pufferfish ehk kerakala, kes muutus tabamuse peale palliks. Seal tähistasime maksimaalselt kauaks pardal kaasa sõitnud Marianna lahkumist, kelle kohalik kalur viis mandrile tasuta. Meie purjetasime ümber Panama viimase neeme Punta Mala seal tavapärase kolmesõlmelise pärihoovuse toel päikeseloojangusse.
Esimesel kahel päeval oli ookean väga rahulik ja tuult napilt. Kui kiirus langes alla 4 sõlme, panime tavaliselt mootori tööle. Ühel hetkel märkas Ruve kedagi ahtris ujumas. Pealt hall nagu delfiin, aga sinise sabauimega ja hingamas ei käinud – 15 minutit ajas meid taga suur mõõkkala, millest Yoav sai GoPro-ga pildi. Pimedas jahtisime prožektoritega kalmaaride ja lindude meeleheitlikke heitlusi paadi küljel. Kasparil oli merehaigus alanud juba esimesel ööl ja jätkus järjepidevalt.
21. aprillil ärkasin tavapäraselt päikesetõusuga, tegin kohvi, tundsin vahelduseks jälle tuult ja heiskasime Yoaviga purjed. Hüppasin hoo pealt ujuma, tegin kannutäie puhast banaani-mango smuutit, vaatlesin delfiine. Ruve tahtis päevast päeva varahommikust saadik kogu aeg midagi remontida ja küsis alatasa kooskõlastust, et kas nii ja naa võib parandada – jube tüütu.
Eelmise päeva hämaruses olime saanud korraga kaks tuunikala, millest suurem oli 97 cm pikk ja kaalus ligi 15 kg – ilmselt uus rekord. Fileed ei mahtunud 30-sentimeetrisesse köögikaussi ära, saime neid kokku kümme vaakumkotitäit. Nendest kottidest, mis sügavkülmadesse ei mahtunud, tegin hommikul nii Leche de Tigre’t kui ka õrnsoolatud lõike. Muidu poolsurnuna lebanud Kaspar sai jõukohase töö: toorest kala mugivatele kaaslastele saiu ette röstida. Tal endal oli kala puhastamisest ja merehaigusest tekkinud kalatalumatus.
Kiirusega oli pahasti. Üks meist lühem katamaraan ilmus meie taha ja oli hommikuks meist möödas. Nad olid meist sõlme võrra kiiremad, sest neil polnud ilmselt peal kolme tonni varuvedelikke ning meeskond koosnes vaid kahest inimesest ja koerast. Nemad sihtisid idapoolsetele Tuamotudele ehk Gambieri saartele, kuhu meie, kes me esialgu Markiidele sihtisime, hiljem vastutuule tõttu ei pääsenudki. Hakka või kahetsema, et meil oli nii kiire selle aasta lõpuks Uus-Meremaale jõudmisega.
Meie aeglane käik ei morjendanudki tegelikult. Tuul oli küll nõrk, aga kuna laineid ei olnud, siis purjed ei loperdanud, mootor ei töötanud ning sõit oli sujuv ja vaikne. Ruve parandas kange liimi abil kummipaadi auke, teised veetsid niisama aega ja käisid end vette kastmas.
23. aprillil plaanisime ekvaatorit ületada. Aga pilvede ja sademetega käisid kaasas lõunast kopikas lääne poole keeravad puhangud, mis surusid meid läände ega lasknud meil lõuna poole sõita. Tund-tunnilt lükkus ekvaatori ületus edasi, kuni alles koos päikeseloojanguga ehk kell veerand seitse jõudsime ekvaatorini. Panime purjed kokku, jäime triivi, hüppasime vöörist sisse ja tulime ahtrist välja, kallasime Neptunile Vana Tallinna ja võtsime ise samuti sõõmud. Kasparile andsime kõige kangema merehaiguse tableti.
Galápagose saared – minna või mitte?
24. aprilli varahommikul hakkasid korraga paistma Galápagose saared San Cristóbal, Santa Cruz ja Santa Fe. Uurisin WhatsAppi kaudu kohalikelt agentidelt, mis maksaks seaduslik hädaabipeatus Galápagose saartel. Riigilõivud ja agenditasud oleks tulnud 2363 dollarit. Võrdluseks aegsasti planeeritud peatus kuuekesi oleks maksnud umbes 5000 dollarit. Meeskonna vahel jagades oleksime pidanud maksma 390 dollarit nägu, et kuni kolm ööpäeva peatuda ühes ankrualas, enda paadiga saarelt saarele ei oleks võinud sõita. Ja kuivõrd me tahtsime peatuda vaid üheks ööks, siis see oli ühehäälselt liiga kallis ning otsustasime üritada peatuda märkamatult.
Kuigi Galápagose rannikuvees on AIS-saatja kohustuslik absoluutselt igas suuruses paatidel, panin meie AIS-saatja kinni. Lootsin, et koostoimes vahelduvalt pilvise ja sajuse ilmaga ei märkagi meid keegi, enne kui teod tehtud. Võtsime suuna peasaartest kaugeimale saarele Floreanale.
Nägime AIS-vastuvõtja abiga sihtkohaks valitud Post Office Bays üht ekskursioonilaeva ja tegime teele jäänud madalamates kohtades korduvalt snorgeldamispeatusi, et too jõuaks enne meie saabumist ära minna. Aga ta ei läinudki ära ja olime sunnitud enda kohalolu talle reetma, lastes ankru sisse temast vaid poole miili kaugusel.
Kuigi päike oli jõudes juba loojumas, siis kuue meetri sügavune põhi paistis pardalt imehästi ning vees ujusid raid ja palju priskeid kalu. Kuigi peatusime riigis ja rahvuspargis illegaalselt, polnud meil halbu kavatsusi ehk meie harpuunid ja õnged olid kapis ning isegi toidujääke me vette ei visanud.
Puhkepäev Floreanal
25. aprilli hommikul Post Office Bays ärgates ja vette hüpates ehmatasime üksteist otse paadi all ujunud merilõviga. Kaldalt leidsimegi kuulsa postitünni, kuhu jätsime ka oma postkaardid. Romantikat rikkusid sajad kilekottides kirjad, mis olid sinna jäetud ekskursioonipaatide turistide poolt – teistelt purjekatelt jäetud kaarte me ei tuvastanudki. Kõndisime mööda rada edasi ja avastasime umbes 200 meetrit pika maa-aluse koopa. Alla viisid osaliselt trepid, osaliselt julgestusköiega ääristatud järsak. Platoole jõudes jätkus koobas esialgu põlvini vees, aga läks üha sügavamaks ja viimases kambris ulatus karastavalt külm soolane vesi juba rinnuni.
Tagasi tulles ujusime liivarannas ja mõlgutasime mõtteid, et osa saaks sealt asustatud külla minna jalgsi mööda matkarada, aga läksime lõpuks ikkagi kõik koos suure paadiga. Päris keeruline olnuks piirivalvega sekeldustesse sattudes seletada, et „oodake, ärge saatke meid ära, meil on vaja siit osa (illegaalid) veel peale võtta“.
Kes tahaks end samuti Floreanale teleporteerida, siis vaadake 2024. aasta filmi „Eden“, mille aluseks olev tõestisündinud lugu toimus selsamal saarel ja samas lahes 1930ndatel. Kuigi filmi tegevus on tegelikult filmitud Austraalias, siis üldplaanid on siitsamast ja kinnitan, et täpselt selline seal ongi.
Jätkasime teekonda ja lõunaks jõudsime ainsa mastiga paadina küla ette ankrusse. Sõitsime kummipaadiga kivist kai äärde ja juba paati sidudes nägime, kuidas piirivalvur vaatas kordamööda meid, „Wailanat“ ja oma telefoni ekraani. Kahetsesime, et ei randunud eemal asuvale rannale, vaid tulime siia võimude nina alla.
Ametnik ei rääkinud sõnagi inglise keelt, kuid uuris osaliselt viipekeeles, miks meie AIS-saatja pole kogu aeg sees olnud – ta olevat näinud meid eemalt tulemas, kuid siis kadusime kaardilt. Seletasin rahulikult: „Battery problem. Engine on – AIS on, engine off – AIS off, vabandust.“ See osutus usutavaks valeks. Rohkem küsimusi sisse- või väljakirjutustee kohta tal ei olnud ja lahke käeviipega lubas ta meid saart avastama. AIS oli meil hommikul üldse kogemata sisse läinud, kuna seadme seaded olid öösel end lähtestanud. See, et ta tunnikese ikkagi töötas, hoopis päästis meid.
Küla oli keskpäeval välja surnud. Kiriku aknad lapendasid, pangahoones panka polnud, ühe riiuliga apteek ja pitsarestoran olid suletud. Baarist süüa ei antud, aga sai õlut ja ekskursiooniauto, mis viis meid saare keskele kilpkonni ja muistseid kivistisi vaatama. Hiljem ostsime kohalikust poest ainsad ja kõik värsked asjad, mis seal müüdi – viis tomatit ja viis porgandit, kõik hinnaga üks dollar tükk. Teel kohatud banaanikasvatuses lasime endale kaasa lõigata terve kobara rohelisi banaane kümne dollari eest.
Päikeseloojangu lähenedes küla ärkas ning kai juures oli igasuguseid inimesi ja loomi. Vees mängisid kõrvuti lapsed ja merilõvid, kaldakive katsid erinevad krabid vaat et vaibana. Siin-seal loivasid varaanid. Üks kohalik mees püüdis väidetavalt kaheksajalga. Kella kuueks olime tagasi „Wailana“ pardal. Galápagos sai külastatud ilma ametlikke tasusid maksmata ja jamadesse sattumata.
Kuulmiseni!
Eelmisel õhtul olin lugenud jahi „Cekritito“ õnnetuse kohta ja vahetanud sõnumeid kapten Madisega. Madis suutis vältida paanikat, jättis võtmata üleliigsed riskid lekke peatamiseks ja seadis meeskonna päästmise ettepoole laeva päästmisest. See oli kõigile päris karm meeldetuletus meie haavatavusest. Enne väljasõitu kontrollisime „Wailana“ vee alt veel korra üle ja panime valmis nii Tahiti kui ka Hawaii päästekoordineerimiskeskuste telefoninumbrid. VHF-raadio keset Vaikset ookeani hätta sattudes tõenäoliselt kellenigi ei ulatukski.
25. aprillil kell 19 võtsime ankru üles. Asusime planeedi pikimale vältimatule ülesõidule – 3000 meremiili Galápagoselt Markiideni. See võtab meil vähemalt kolm nädalat. Kuulmiseni!
***
Vaiksele ookeanile võetud varud
Kõike peale puu- ja juurviljade, liha ja mageda vee varusime 100+ päevaks, kuna ei Markiidel ega Tuamotudel ei ole ei sadamaid ega päris poode.
500 l + 500 l (paagid) + 120 l (4 x 30-liitrised kanistrid) + 130 l (33 x 4-liitrised pudelid) + 40 l (2 x 80 x 250 ml pudeleid parve võtmiseks) = 1290 liitrit magedat vett. Kui sellest midagi hapuks ei lähe, siis planeeritud tarbimistempos jaguks seda 40 päevaks. Ellujäämisrežiimil 100 päevaks. Magesti toodetav on varu ja boonus.
500 liitrit pakendatud jooke, mis on Prantsuse Polüneesias kalli logistika tõttu teadaolevalt väga kallid.
Vähemalt 1 tonn söögipoolist, sh ligi 150 kg puu- ja juurvilju ning 40 kg sügavakülmutatud liha.
600 l (paak) + 600 l (250 l tünn ja kanistrid) = 1200 liitrit diislit, mis annab äärmisel vajadusel 400 mootoritundi ehk 1600−2000 meremiili kokku 4000-st, aga eeldatavasti pool sellest jääb ikka alles Polüneesias kasutamiseks.
120 liitrit kanistrites bensiini kummipaadile ja generaatorile.
25 kWh akusid ja 2,5 kW päikese-paneele.
Ja muidugi mitu kapitäit tööriistu ning igasugu tähtsamaid ja vähem tähtsamaid varuosasid ja töövahendeid ja materjalikesi sai tee peale ajaviiteks kaasa.
- Bridge of Americase
- Cartagena
- Chagrese jõgi
- Floreana
- Galápagose saared
- Gambieri saared
- La Playita sadam
- Mihkel Männik
- Panama City
- Panama kanal
- Panama kanali paisjärv
- Post Office Bays
- Punta Mala
- San Cristóbal
- Santa Cruz
- Santa Fe
- Shelter Bay
- Tobago saar
- vaikne ookean
- Wailana
Selles numbris
- Raamatututvustus: Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1“
- Raamatututvustus: Peeter Paaver „Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?“
- Hantlid jäta koju: kalisteenika aitab matkaks vormi saada
- Piibel köögis
- Viimase võimaluse turism
- Telefon versus kaamera
- Kui surfata ei saa, sööme lihtsalt croissant’e!
- Droonid – üle pika aja
- Avatud meelega Balkanil
- Reis Tai sügavasse lõunasse
- Euroopa vaeseim riik vaatab lootusrikkalt läände
- Ümbermaailmarändur Talvis Lankotsi eredamad hetked Aafrikas
- Vandlirannik – alasti ma astun sinu ette!
- „Wailana“ jõudis Vaiksele ookeanile
- Bermuda – mitmetahuline väikesaar keset Atlandi ookeani
- Põlis-Austraalia rohkem ja vähem tallatud radadel
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 118 - Juuni 2026
