GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

34 000 km Horvaatias ja naaberriikides

Tekst: Janika Tamm, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Emilie Laur ja Harli Kodasma elasid viimase kahe aasta jooksul kokku kümme kuud Zagrebis. Iga vaba hetk kulus ümberkaudse piirkonnaga tutvumiseks ning kokku sõideti maha 34 000 kilomeetrit. Horvaatias tekkis kohe kodutunne ning oma ajutist koduriiki igatsevad nad siiani.

Kuidas te Horvaatiasse elama sattusite?

Emilie: Meil tekkis juba ammu mõte, et tahaks veidi maailmas ringi vaadata. Kuna Harli käib ülikoolis, siis saime kasutada Erasmus+ programmi. Kriteeriumiteks olid hea kool ja läheduses olevad mäed. Alguses oli mõttes München.

Harli: Jah, aga siis tekkis veel üks kriteerium, milleks on elukallidus, ja Saksamaa langes ära.

Emilie: Horvaatia hakkas meile huvi pakkuma, kuna minu vanaisal õnnestus nõukogude ajal Balkani maades reisimas käia ning just Sloveenia ja Horvaatia jäid talle väga hinge. Sellest on mulle rääkinud minu ema.

Mida vanaisa rääkis?

Emilie: Aadria meri meeldis talle väga ning samuti Sloveenia, eriti Ljubljana ja Postojna koopad. Seevastu Serbia ja Ungari talle sama suurt muljet ei jätnud. Sama oli ka minuga – meie arvamused vanaisaga kattusid.

Kuidas Zagrebisse kolimine välja nägi?

Harli: Kuna me teadsime kohe alguses, et tahame seal võimalikult palju ringi reisida, siis sõitsime sinna mõlemal korral Eestist oma autoga.

Emilie: Reisimiseks valmistusime põhjalikult, otsisin juba enne minekut välja kohti, kuhu minna tahaks. Google Mapsis on praeguseks salvestatud umbes 800 kohta.

Milline oli teie esmamulje kohale jõudes?

Emilie: Me ei olnud varem väga palju reisinud ning näiteks paljud Lääne-Euroopa riigid on tegelikult veel läbi käimata. Zagrebis tekkis mul aga esimese kümne minuti jooksul kodutunne. Sellist tugevat kodutunnet mõne maa või riigi vastu polnud mul varem üldse olnud. Iseenesest ei ole Zagreb kõige puhtam ega ka tohutult ilus linn võrreldes mõne muu Euroopa pealinnaga, samas on seal kodune ja väga turvaline. Esimest korda Aadria merd nähes sattusin ma kergelt ekstaasi – see oli lihtsalt nii ilus. Samuti pakun, et Zagreb on Euroopas parim baas, et seal elades erinevaid kohti külastada. Vaid kahe-kolme tunni kaugusel on mitu pealinna, mäed, meri ning autentsed väikesed külad ja linnad. Tänu sellele oli mul nädalavahetuseks alati mitu plaani ja lõpliku otsuse tegin ilma järgi.

Harli: Logistiliselt on asukoht tõesti väga hea. Ka ühistranspordiga saab üsna mugavalt liigelda. Näiteks Emilie käis bussiga korduvalt Ljubljanas, Rijekas ja Splitis. Ka lennukiga on head ühendused.

Mis on ühe keskmise horvaadi elus olulisel kohal?

Harli: Kõigepealt kindlasti kohvikukultuur, nagu ikka Balkani maades. Juba hommikul kell seitse istutakse tunnike kohvikus ja siis lõunapausi ajal jälle paar-kolm tundi. Lisaks märkasime, et horvaadid ei pane tihti teisi inimesi tähele. Näiteks seisavad kuskil ja tekitavad niimoodi ummiku – tegutsetakse pigem omaette ega olda teiste arvamusest väga häiritud.

Emilie: Seda õppisin ma ka kiiresti, et Horvaatias ei ole klient kuningas. Juuksuris unustati mulle blondeerija pähe ning mindi rõdule kohvi jooma ja lõunat sööma. Meil oli ka internetiga probleeme ning tegelesime selle lahendamisega kokku kolm kuud…

Harli: Kirjutasime ja helistasime, aga see kõik võttis tohutu aja. Küll olid jälle pühad ja lühendatud tööpäevad, siis unustatakse ära või ei saada kirju kätte. Midagi küll prooviti, aga see ei õnnestunud ja siis unustati jälle ära. Samuti läks mul näiteks kaks nädalat aega, et saada kätte oma soodustusega ühistranspordi kaart. Selleks pidi päris palju blankette täitma ja erinevates büroodes käima.

Emilie: Ka auto parandamine oli aeganõudev. Töökotta minnes lubati saata pakkumine, mida aga nädala jooksul ei tulnud. Käisime uuesti ja ootasime veel, kuid tulutult. Aga Horvaatias käibki elu väga rahulikult, eriti hooajavälisel ajal ja mere ääres. Selleks on isegi spetsiifiline sõna fjaka, mis tähendab õndsat rahuseisundit ja mitte millegi tegemist. Hooajal teenitakse raha ja muul ajal puhatakse.

Harli: Kõige rohkem üllatas meid horvaatide puhul see, et enda riigis nad väga ei reisi. Tihti on neil näiteks vanavanemad mere ääres, suvitatakse seal ja mujal väga ei käida. Ja no muidugi ei saa ära unustada jalgpalli. See on neile väga oluline!

Milline teie igapäevaelu Zagrebis oli?

Harli: Minu elu oli Eesti eluga üsna sarnane – töö, kool, trenn. Erinevus tuli sisse nädalavahetustel, mida kasutasime alati reisimiseks.

Emilie: Mina ärkasin kell neli hommikul, käisin jõusaalis, tegime mõlemad kaugtööd ning samal ajal, kui Harli koolis käis, planeerisin mina meie järgmiseid väljasõite. Tahtsime oma seal oldud ajast viimast võtta.

Harli: Meil oli jah selline tööjaotus, et Emilie oli planeerija ja mina autojuht. Reisipäevad olid tihedad ning unetunde jäi tihti üsna väheseks. Tavapärased reisipäevad olid sellised, et kell kaheksa hommikul läksime uksest välja ja õhtul kümne paiku jõudsime järgmisesse majutusse.

Emilie: Ühel pühapäeval olime näiteks õhtul kell neli kahe saare kaugusel mandrist, kuhu jõudes jäi Zagrebini veel 400 kilomeetrit. Sõitsime kõigepealt kajakiga esimesele saarele, siis praamiga mandrile ja kell üksteist õhtul alustasime sõitu Zagrebi poole. Väsimuse tõttu tegime kiirtee ääres peatuse ja magasime. Koju jõudsime alles kell neli hommikul. Argipäevad olid sarnased, sest valmistusime pidevalt uueks nädalavahetuseks.

Milline on Horvaatia köök?

Harli: Üsna palju on Türgi ja Itaalia mõju ning süüakse palju mereande. Mulle meeldis kalmaariga must risoto, mille riis värvitakse mustaks kalmaari tindiga. See on väga spetsiifilise maitsega.

Emilie: Seal olid igal pool väga head pagaripoed, kust sai juba hommikul vara saiakesi osta. Põhiline saiake on burek, mida tehakse erineva täidisega, nii soolaseid kui ka magusaid.

Harli: Lisaks soovitan Pršuti sinki ja trühvleid, millest tehakse näiteks pastasid ja pitsasid. Üllatavalt hea oli näiteks sardiinipitsa. Tüüpiline magustoit oli Kremšnita – õhuline magustoit vahukoore, lehttaigna ja tuhksuhkruga. Lisaks on neil erinevaid põnevaid traditsioonilisi piklikke pastasid, näiteks fuži, pljukanci ja šurlice. Suveniirideks saab kaasa osta näiteks oliivitooteid ning kitse- ja lambajuuste. Mainimist väärivad ka eri piirkondade veinid.

Mis oleks kõige parem aeg Horvaatiasse reisimiseks?

Emilie: Kui tahta turistivaba aega ning tõenäoliselt head ilma, siis sobib hästi mai, juuni algus ja oktoober. Juuni lõpus läheb palavaks, juuli on juba liiga kuum. Eestlasele sobiv temperatuur lõpeb ära juunis.

Harli: Erinevus on päris korralik. Veebruaris ja märtsis oli isegi 15-20 soojakraadiga tunne, et me oleme ainsad turistid ja ainult paar kohalikku jalutas siin-seal ringi. Suvel samadesse kohtadesse tagasi jõudes olid sissepääsud tasulised ja parklad autosid täis.

Emilie: Meie käisime näiteks viimastel päevadel enne hooaja algust rahvusparkides ja saime piletid 7 euroga. Hooajal maksavad need 40 eurot.

Harli: Lisaks saab erineval ajal ka erineva emotsiooni. Kui on vähe inimesi, siis on võimalik rahulikult ringi vaadata, aga hooajal on kohal suur rahvamass ja see on vaimselt kurnav. Samuti on liiga palav, mis teeb liikumise ja matkamise keeruliseks. Näiteks eelmise aasta juuli keskel tekkisid suured maastikupõlengud ja üks rahvuspark sai tugevalt kahjustada.

Kuidas Horvaatias hinnatase on?

Emilie: Esimene ja teine aasta olid väga erinevad – inflatsioon oli päris suur ja teisel aastal oli hea hinnaga korterit juba raske leida. Üldiselt on hinnad Eestiga üsna sarnased.

Harli: Hooajal turistikas kohas on muidugi oluliselt kallim ning näiteks väljas söömas käies võivad praadide hinnad küündida 30 euroni. Hooajal tasub ka majutused pikemalt ette broneerida, et soodsama hinnaga saada.

Millised on Horvaatias pigem ülehinnatud sihtkohad ja kuhu te ise kindlasti minna soovitaks?

Emilie: Turistide seal on väga populaarne Dubrovnik, kus me suutsime ainult paar tundi olla. Seal on küll ilus, aga rahvamassid on tohutud, hinnad kallid, kitsas ja palav. Siiski leidsime vanalinnas ühe toreda koha nimega Buža Bar, mis asub mere ääres, väljaspool linnamüüri ja kohe kaljuserva peal. Kui juba Dubrovnikusse minna, siis soovitaks kombineerida seda Montenegroga, kus külastada Perasti, Kotori ja Lovćeni rahvusparki.

Horvaatias on ilmselt kõige parem lennusihtpunkt Split, mille läheduses on mitmeid külastamist väärt kohti ja praamiliiklus lähedal asuvatele saartele. Näiteks Hvar, kus oli meeldejääv matkarada saare kõige kõrgemasse tippu ning tee peal oli põnev koobas. Sellel rajal olime ainsad matkajad. Meie lemmiklinnaks oli kindlasti mere ääres asuv Omiš, kus on armas vanalinn, kanjon ja väikese matka kaugusel asuv imelise vaatega Starigradi kindlus.

Harli: See on selline pisike nunnu linnake, kuigi sellel aastal oli seal kõrghooajal juba päris palju turiste – kõik on vist selle koha avastanud. Teine tore linn oli Makarska, kus on küll palju rahvast, aga siiski jätab see mõnusa rahuliku mulje. Lähedal asub Biokovo rahvuspark, kus tuleb arvestada kitsaste mägiteedega, aga vaated on seda väärt. Iga päev lastakse sinna ainult kindel hulk autosid ning piletid peab pikemalt ette broneerima. Meie jäime esimesel aastal autopiletist ilma ning lahendusena rentisime kohapealt rolleri, et sellega sealt mäest üles venida.

Emilie: Hästi erilised kohad olid Blue Lake ja Red Lake, mis on sellised kraatrites olevad looduslikud karstijärved. Red Lake on ka Horvaatia sügavaim järv, kus kraatri servast järveni on 250 meetrit ja sealt edasi järve põhja omakorda 287 meetrit. Lisaks soovitan veel Krki saart, kuhu saab maismaalt silla kaudu, ning Cresi ja Lošinji saari, mis on omavahel sillaga ühendatud.

Harli: Veel üks põnev sillaga ühendatud saar on Pag, kus on väga eriline loodus. See meenutas mulle Omaani kivist kõrbemaastikku, kus midagi väga ei kasva. Soovitan seal matkarada, mille nimi on Life on Mars. Saarel on Horvaatia kõige populaarsem peorand Zrće, kus toimuvad festivalid.

Emilie: Pagi lähedal on Velebiti rahvuspark, kus asub Tulove Grede matkarada, mis on eriline selle poolest, et seal piirkonnas filmiti „Winnetou“ filmi. Istria poolsaarel meeldis meile Učka mäetipu matkarada ja poolsaare lõunatipus üllatas meid Safari baar, mis oli nagu bambuste vahele peidetud väike hipiküla.

Harli: Mulle meeldis väga ka Primošteni linn, mille lähedal oli üks lahe vaatekoht Our Lady of Loreto. Samuti oli meeldejääv ilusate majade ja rannikuga linn Šibenik.

Emilie: Üks tore avastus oli Pelješaci poolsaar, mille puhul tundus, et sinna keskmine turist ei jõua. Seal oli armas linnake Trpanj – erilise tundega koht, mida sõnadesse panna ei saa ja kus kohalikud polnud ka hooajal turistidest tüdinud. Lähedal oli Plaža Divna rand, kus arvestades paiga ilu oli ka kõrghooajal vähe rahvast. Poolsaarel oli ilusa liivarannaga Prapratno sadam, mille lähedal on omapärane linn Ston, kus asub Euroopa pikim ja maailma pikkuselt teine, viiekilomeetrine keskaegne kaitsemüür. Lisaks on seal ka ühed vanimad soolaväljad Euroopas.

Mida te Horvaatiasse reisijatele soovitate ning mida ise Horvaatiast igatsete?

Emilie ja Harli: Enne reisi peaks läbi mõtlema oma eesmärgid ja sellest lähtuvalt planeerima ka peamised reisipiirkonnad. Meie igatseme kõige rohkem sealset loodust ja avatud suhtlust. Õppisime ka seda, et tegelikult on Euroopa eri riikides probleemid ja mured väga sarnased, kuigi omas mullis elades võib jääda mulje, et ainult kodumaal on asjad kehvasti ja mujal muru rohelisem.

Emilie ja Harli reisipilte saab näha Emilie Instagrami kontolt: @emililaur

∗∗∗

Emilie ja Harli soovitused

Serbia

Sattusime sinna 1. mail ja terve riik grillis juba hommikul vara. Ka linnad oli täis inimesi, kes olid sea vardasse ajanud ja kuulasid balkani folkmuusikat. Seltskond noori mehi kutsusid meid lauda, pakkusid süüa ja ajasid juttu. Lõpuks pakiti meile veel kahe päeva toit ka kaasa. Samas oli see riik meie jaoks kõige suurem kultuurišokk. Igal sammul räägiti päris palju poliitikast ning läbi käis tugev patriotism, venemeelsus, kibestumist ja vana vimma Jugoslaavia lagunemise tõttu. Saime üsna ruttu aru, et end tutvustades on mõistlik öelda, et tuleme otse Eestist, ja mitte mainida, et elame Horvaatias. Riik ise oli ilus ja Belgradi arhitektuur oli väga erinev teistest Balkani maade linnadest. Küll aga neljanda päeva lõpuks tahtsime juba tagasi koju, Horvaatiasse.

Montenegro

Pealinn on nagu tehislikult pealinnaks tehtud, kus mitte midagi ei ole ega toimu. Looduslikult on üks kaunimaid piirkondi Kotor ja selle ümbrus. Teiseks on Durmitori rahvuspark ja selle läheduses asuv Piva kanjon. Durmitori mägedes tasub kindlasti matkama minna – iga mägi on omanäoline ning madala taimestikuga. Kolmas põhikoht on Skadari järve ääres, kus me saime järvel vana kalapaadiga sõita ja sadu linnuliike vaadelda. Rannik Horvaatiast väga ei erinenud.

Bosnia

Riik on jaotatud kolmeks: islamiusulised bosnialased, katoliiklikud horvaadid ja õigeusklikud serblased. Bosnialased on siiani kohatud rahvastest kõige soojemad ja sõbralikumad. Kui kõndida tänaval ringi, siis on täiesti tavaline vaatepilt, et kõrvuti kõnnivad kaks sõbrannat – väga napilt riietunud naisterahvas ja burkas moslem. Väga meeldis Sarajevo – linn, mida ümbritseb loodus ja mäed. Sarajevo on jaotatud kaheks, piir on nii kaardil kui ka tänavakividele joonistatuna olemas. Üks pool on moslemite osa ja teine lääneeuroopalik. Sarajevo lähedal on Lukomiri küla, kus elavad rändrahvad. Sinna tasub minna korraldatud reisiga, kuna teed on äärmiselt kehvas seisus. Lisaks kindlasti Počitelj, mis on väga kaunis ajalooline küla.

Sloveenia

Sloveenlased on eestlastega sarnased, samuti on seal sarnane arengutase. Eestist kaks korda väiksem kompaktne riik, mis peidab endas palju üllatusi. Emilie jaoks sai Ljubljana tema lemmikpealinnaks. Zagrebist vaid mõne tunni kaugusel asuvad Sloveenias võimsad Alpid – Triglavi rahvuspark ja Logari org. Velika Planina külas näeb kevadel lillasid krookusevälju. Vintgar Gorge ja Great Soča Gorge kanjonites tasub jalutada türkiissinise jõe ääres, eemal kõrgumas imeilusad mäetipud. Veebruaris toimub terves riigis suure peo ja karnevaliga vastlate tähistamine, mil tuhanded inimesed tulevad kostümeeritult tänavatele. Peamised pidustused toimuvad Ptuj linnas ja kestavad kümme päeva.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused