Kuus bioloogia- ja kultuurihuvilist tartlast võtsid kätte ja sõitsid maailma kõige kaugemasse nurka, kus vastupidiselt meile on aasta ringi soe ja väga rahulik. Tõnu Runnel kirjutab reisist Markiisaartele.
Igal seiklushimulisel noorel minu põlvkonnast oli koduriiulis Thor Heyerdahli paradiisi naasmise raamat – „Fatu Hiva“. Heyerdahl, kes hiljem sai kuulsaks Kon Tiki parvega üle Vaikse ookeani purjetades, soovis 1930ndatel noore mehena tsivilisatsiooni hädad selja taha jätta ja leida maailma parima koha, kuhu looduse rüppe tagasi pöörduda. Nad töötasid koos naise Liviga kättesaadavate andmete põhjal läbi terve rea troopilisi paiku, kuhu elama võiks asuda, kuni lõpuks lõid lukku ühe Vaikse ookeani saare, Fatu Hiva.
Nüüd, 87 aastat hiljem, tundub toona valitud sihtpunkt endiselt esmalt üllatav, siis aga loogiline. Fatu Hiva oli kõigest eemal ja tundmatu nii siis kui ka nüüd. Samal ajal on see tõepoolest meeldivalt soe paradiis, kus erinevalt suurest osast muust troopikast pole ei ohtlikke liike ega haigusi. Ka pole sinna inimesi suurt juurde siginenud.
Meie väike, kuuepealine reisiseltskond on Kormorani egiidi all erinevates koosseisudes käinud matkamas nii Gröönimaal, Fidžil kui ka mitmel pool Euroopas. Jalgsi, rattal ja meresüstadel. Seekordsed matkad olid kerged ning reis kantud rohkem kultuuri- ja bioloogiahuvist – pooled meie seltskonnast on bioloogid ja kõik me oleme Heyerdahli raamatuga tuttavad.
Markiisaared – osa Prantsuse Polüneesiast
Markiisaared, millest lõunapoolseim on Fatu Hiva, on osaks Prantsuse Polüneesiast. Siin asub sisuliselt Eesti vastaspoolus – täpselt maailma teisel küljel ning vastupidiselt meile igavesti soe ja lõputult rahulik. Polüneesiast rääkides mõeldakse põhiliselt Seltsisaartele ehk siis peasaar Tahitile ja selle ümber olevatele kuurortidele nagu Bora Bora ja Moorea. On ka põhjust – sinna on koondunud enam kui neli viiendikku nende ca 300 000 elanikust ja veel suurem osa majandusest. Prantsuse Polüneesia on territooriumilt aga üüratu – sama suur kui Euroopa, lihtsalt kaardilt vaadates pea ühtlaselt sinine, millele on kübemetena laiali pillutatud väheldased saared.
Fatu Hiva on pealinnast Tahitil sama kaugel nagu Karksi-Nuia (nui tähendab muuseas polüneesia keeles suurt) Brüsselist ehk üle 1400 kilomeetri. Erinevad on nii kliima, geoloogia kui ka kultuur ja keel.
Et jõuda kodust sedavõrd kaugele ja tagasi – ilma end vigaseks maksmata või väga ära väsitamata –, tegime koos vahepeatustega kuus lendu kuni Hiva Oani ja seitse lendu sealt koju tagasi. Fatu Hivale lennukiga ei saa. Hiva Oalt tuli edasi veel 3,5 tundi paadiga kihutada. Selline järkjärguline teekond sai lõpuks ilmselt parem kui olnuks ühe jutiga sihtkohta jõudmine. Kogesime Eesti novembri järel sooja San Francisco sügist, troopilist vihmaperioodi Tahitil ning kahe eelneva Markiisaare kümmet eri nägu, enne kui jala lõpuks Fatu Hiva kaldal maha panime.
Nuku Hiva – eestlasi võib kohata igal pool
Esimesena maandusime Nuku Hivale. Pärast kaht päeva Tahiti lausvihmas oli sinna jõudmine nagu saabumine teisele kontinendile. Lennuväli asub saare kõrbeses loodenurgas, kus varasemal ajal inimesi ei elanud. Esimene mulje – kuiv õhk, pilvitu päikesepaiste ja kuivanud taimestik. Teine mulje – eestlased on tõesti igas sadamas. Pisikese lennuvälja sümpaatses ooteruumis tervitas meid kaheksapealine grupp eestlasi, kes Henrik Relve juhtimisel just saarele ringi peale olid teinud ning sama lennukiga Tahitile tagasi lendasid.
Teekond lennuväljalt saare kaguserva Taiohaesse, Nuku Hiva keskusesse, on enam kui tunnine autosõit läbi nelja eri maailma. Esmalt kõrb. Midagi sellist, nagu võiks näha Lääne-Austraalia tasandikel. Kuivad põõsad, kivid, punane pinnas. Edasi mäkke tõustes asendub kõrb tasapisi männimetsaga. Mida kaugemale sõidame, seda võimsamad puud seal kasvavad. Männik. Troopikas. Tunne on siin pigem nagu Vahemere ääres. Tee läheb üha ägedamaks serpentiiniks ning pärast mäeaheliku ületamist selgub, et neid Kariibi mände on istutatud palju üle terve saare keskse, Toovii platoo ning siin toimetab aktiivne metsatööstus.
Metsade järel jõuame kolmandasse maailma – rohumaa, hobused ja veised. Koos ümbritsevate mägede ja männimetsadega oleks nagu Šveitsi, Alpi eelmäestikku sattunud. Edasi läheb tee allapoole ning muutub lõpuks ootuspäraseks mahedaks troopikaks. Kookospalmid, banaanipuud ja muu lopsakas taimestik.
Taiohae linnake on ise nagu Kreeta. Mõnus mererand, lahesopis jahid, pisut roostes kastiautod, rahulikult laotuv linn ja et mulje oleks täielik, siis ka Euroopa Liidu lipud kohalikel valitsusasutustel. Inimesed on sõbralikud, avalad ja iial mitte pealetükkivad. Kui sul on neilt midagi vaja, siis nad aitavad sind. Ise nad sulle midagi pakkuma ei tiku. Kõik tervitavad „Kaoha!“ (mitte nagu Tahitil, kus öeldakse hoopis „Iaorana!“) ja jätkavad oma teed.
Siin käib osa elust veel sularahas, aga kõik saarte poed ja enamik söögikohti võtavad vastu ka kaardimakseid. Prantsuse Polüneesias kehtib kohalik raha, frank, ja hinnad on siin kohati isegi kallimad kui Tallinnas.
Eelmainitud maailmade kiire ja suure vaheldumise muljet kogeme ka edaspidi, oma igapäevastel jalgsimatkadel. Elu tingimus on mäed – need hoiavad pilvi kinni ja tekitavad vihma. Tuulte suund on suuresti püsiv ja nii on mägede „taga“ kuivem kui ees. Kui mõnel poolsaarel on mäed madalamad või üldse puudu, siis ei ole seal suurel osal aastast ka sademeid ja taimestik läheb poolsaartel silmanähtava gradiendina lopsakast kuivaks sedamööda, mida madalamale ja kaugemale maapind langeb.
Fatu Hiva – parimad soovitused poodnik „Robertolt“
Nuku Hivalt lendasime Hiva Oale, kus pikema peatuseta Fatu Hiva laevale pidime hüppama. Ent laev, millele me mitu kuud varem piletid olime ostnud, oli vahepeal meile teatamata tühistatud. Õnneks on kombed euroopalikud. Pidime laevafirma kontoris vaid natuke pabereid täitma ja raha lubati meile varsti tagasi kanda. Nüüd otsisime aga küla pealt õiged kalamehed, kes meid veel samal päeval sama raha eest oma paadiga üle olid nõus viima (ja siis ise kolm tundi tühjalt tagasi sõitma).
Fatu Hival valisime oma baasiks kahest sama suurest linnast kaugema, Omoa. Siin lähedal on ka Heyerdahlide esimene ja viimane kodupaik Fatu Hival ning lootsime, et ehk kohtume mõne inimesega, kes temast midagi kuulnud olid, või ehk koguni mõne sellisega, kelle esivanemaid oli mainitud raamatus.
Olime saanud juba ühel Nuku Hiva matkal kohalikega rääkides soovituse Omoas esimese asjana poodnik Roberto üles otsida ja temalt oma matkade jaoks soovitusi küsida. Nii tegimegi. „Roberto“ (see on nimi, mida puistele välismaalastele öelda, tegelikult on mehe nimi Tiri Maraetaata) osutus võrratuks kontaktiks, kellega veetsime lõpuks juttu ajades, pilli mängides, lauldes ja einestades mitu õhtut.
Selgus, et Tiri kasuema oli Heyerdahlide saarel veedetud kõige õnnelikuma, Ouia orus elatud aja üks kahest peategelasest, Tahia Momo. Tiri kaudu saime terved kihid põnevat uut värvi Heyerdahlide loole, kohtasime mitme raamatus esinenud inimese lapsi ja lapselapsi, saime näha ainsat tollasest ajast alles jäänud maja (toona pood, nüüd muuseum, mida haldab Tiri õde), lahendasime hulga igapäevaküsimusi ning saime head nõu oma retkedeks. Lisaks sellele viis Tiri meid ühel päeval ekskursioonile sealse kuulsa endeemilise linnu, Fatu Hiva monarhi päästmisele pühendatud väiksesse rajatisse, Uus-Meremaa, Havaii ja Euroopa loomaaedade ühisesse ettevõtmisse.
Lisaks Omoa ja saare teise linna, Hanavave külastamisele jõudsime üle mägede saare raskesti ligipääsetavale idaküljele, kaunisse Ouia orgu matkata. Siin enne 20. sajandit pulbitsenud külaelule tõmbas kriipsu peale see, mille eest Heyerdahlid põgeneda püüdsid – kokkupuuted tsivilisatsiooniga, mis tõid laastavaid haiguseid ja murdsid varasema elukorralduse. Allesjäänud inimesed kolisid saare kahte läänekülje sadamasse, kus oli võimalik aeg-ajalt läbi kiirustavatele laevadele koprat (kuivatatud kookospähklite sisu) müüa, kauplusest kuivaineid ja põnevaid vidinaid osta ning misjonäride muinasjutte kuulata.
Veetsime kõige pikema osa oma reisist Fatu Hival ja tõdesime, et see on tõesti erakordne paradiis. See ei ole külalistele nii mugav ega paku ette pakendatud elamusi kui kõikvõimalikud teised troopilised paigad. See ei ole ka ligilähedaseltki nii ohtlik ja ebamugav ehk liigirikas kui Amazonase, Paapua või Austraalia džunglid. Siin on vaikne, rahulik ja suuresti puutumata looduse tagaaed, mis jääb maailma elust kõrvale ilmselt ka edaspidi.
Hiva Oa – külalistele avatum kui teised saared
Kuigi Nuku Hiva on Markiisaarte administratiivne keskus, satub turiste Hiva Oale rohkem. Siinne keskus, Atuona, tundub olevat elavam ja rohkem külalistega tegelemisele orienteeritud kui ülejäänud saarestik.
Kõige maalilisem retk siin saarel oli sõit mööda kirdepoolseid rannateid, kus kohati läks tee läbi lopsaka, vihmase troopika-metsa ning siis jälle mööda järske kaljusid kõrbekuivadel, kivistel poolsaartel.
Hiva Oal elasid oma elu viimased aastad 70-aastase vahega Paul Gauguin ja Jacques Brel. Mõlemad on siia maetud ja Gauguini arvukate reprodega on siin ka sümpaatne väike muuseum. Nende vari on selgelt pikem kui Heyerdahli oma, kellest Fatu Hival peale väikese mälestustahvli midagi aktiivses teadvuses alles ei ole.
Geograafia
Külastasime kolme asustatud Markiisaart (Nuku Hiva, Hiva Oa, Fatu Hiva), veel kolm (Ua Pou, Ua Huka, Tahuata) jäi meil läbi käimata.
Kõik Polüneesia saared on vulkaanilist päritolu, paljud oma viimases faasis, vulkaanilisele alusele kasvanud korallriffidest moodustunud atollid.
Markiisaartel atolle pole. Siinsed kõrged, järskude kaljudega saared on tegelikult vulkaanide tipud, mis on sügavast, kuni 4 kilomeetri sügavusest merepõhjast üles pursanud. Saared on merest kerkinud umbes miljoniaastaste vahedega ning Fatu Hiva on neist noorim ja metsikuim. Meri, vihm ja tuuled närivad mägesid üha laugemateks ja gravitatsioon muudab saari madalamateks. Miljonite aastate pärast on saared tagasi merepinnast allpool. Võimalik, et selleks ajaks jõuavad laugemaks muutuvatesse rannikumeredesse korallrifid tekkida ka siin – siis jääksid Markiisaared vähemalt atollina alles.
Rahvastik – hõre asustus
Kõik kuus Markiisaart on väga hõredalt asustatud. Inimesed on koondunud vähestesse küladesse ja linnakestesse ning nende vahel on mõned üksikud majapidamised. Enne 20. sajandit oli olukord väga erinev, näiteks Fatu Hival oli asustatud kümme orgu praeguse kahe asemel. Hinnatakse, et esmakontaktil eurooplastega elas Markiisaartel sada tuhat inimest, nüüd, sajand pärast pikka perioodi laastavaid haiguseid ja traditsioonilise elukorralduse kokkukukkumist, alla 10 000. Kaks varem asustatud saart on inimtühjad.
Polüneeslased olid esimesed suured meresõitjad. 5000 aastat tagasi hakkasid nende esivanemad Taiwanilt lõuna poole liikuma, asustades Filipiinid, Indoneesia, huvitaval kombel ka Madagaskari ja lõpuks Okeaania. Seal liikusid nad saarelt saarele purjetades üha edasi, külastades ilmselt ka Lõuna-Ameerikat ja asustades viimasena, ca 800 aastat tagasi Uus-Meremaa. Nende suurtel, kuni paarsada inimest mahutavatel paatidel olid kaasas viljade seemned ja koduloomad, mille toel inimestele eluks vähesobivad saared paradiisiaedadeks pöörati.
See on tõesti prantsuse Polüneesia – inglise keelt räägitakse siin halvasti või üldse mitte. Prantsuse keele kõrval panevad visalt vastu veel ka kohalikud polüneesia keeled – Markiisaartel räägitakse täitsa omaette keelt, mis on põhjalikult erinev Tahitil räägitavast. Seejuures on ka siin tegelikult kaks eri murret: üks põhjapoolsetel, teine lõunapoolsetel saartel. Noored kipuvad aga prantsuse keelele üle minema.
Toidud – eri variatsioonides kohalikku ja lõputult mangosid
Öömajapidajad pakkusid meile meie soovil õhtuti ja hommikuti kohalikke traditsioonilisi toite nagu popoi (fermenteeritud leivapuuvilja puder, meie jaoks nagu kartulipuder), kõikvõimalikes kombinatsioonides tarot, bataati, erinevaid kalu (sh tuuni sashimi) ning sinna kõrvale puuvilju ja avokaadosid. Et see on Prantsusmaa, siis sai muidugi ka oma küla pikka saia ja Euroopast toodud veini.
Lõuna ajal ja pikemal matkal Ouiasse sõime nii oma kaasavõetud matkatoitu kui ka tee äärest nopitud mangosid, lõputult kookost, banaane, pomeloid, passionivilju, papaiasid.
Vähestes restoranides ja mõnes majutuses kohalikku toitu (peale toore kala) ei saanud. Domineerisid kontinentaalne hommikusöök, kiirtoit ja pitsa. Veega oli keerulisem kui ootasime. Voolavaid jõgesid ja ojasid oli harva, Nuku Hival ja Hiva Oal ei joodud ka kraanivett. Fatu Hiva on teistest lopsakam ja vihmasem ning kraanivesi oli ohutu.
- bora bora
- Fatu Hiva
- Hanavave
- Henrik Relve
- Hiva Oa
- korallriffid
- Markiisaared
- Moorea
- Nuku Hiva
- Omoa
- prantsuse polüneesia
- Seltsisaared
- Tahiti
- Tahuata
- Taiohae
- Thor Heyerdahl
- Tõnu Runnel
- Ua Huka
- Ua Pou
- vaikne ookean
Selles numbris
- Parimad reisikirjanikud 2025
- Kui ohutu on maraton?
- Millised on kaameraga kulgeja jäljed?
- Madeiral on toidunaudingud garanteeritud
- Mama Juana valvsa pilgu all Dominikaani Vabariigis
- Rattal läbi Jaapani
- Via Peuceta – üleasustamata rännutee
- 34 000 km Horvaatias ja naaberriikides
- Lase elul ennast üllatada!
- Koertega Balkanil
- GO Reisiajakiri küsib: Millistest Eestiga seotud kultuuriüritustest soovitate 2026. aastal osa saada?
- Randy Williamsi satiiriline diktatuur
- Esimese purjeka ja kahe lapsega ümber maailma
- Tagasi paradiisi: Heyerdahlide jälgedes Fatu Hivale
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 116 - Veebruar 2026
