GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Esimese purjeka ja kahe lapsega ümber maailma

Tekst: Mihkel Männik, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Kas ilma varasema purjetamiskogemuseta perekond saab osta esimeseks purjekaks 44-jalase katamaraani ning hakata sellel üleöö edukalt elama ja seilama? Kas see on äge või hullumeelne, kas see liidab või lõhub perekonna? Kas kõige keerulisemaks osutub purjetamine, imiku hoidmine, viieaastase tüdruku aja sisustamine, mitmekesi koos elamine või laguneb laev kätte ära? Alustame uue rubriigiga, kus pereisa ja kapten Mihkel räägib laevapere rõõmudest, muredest ja seiklustest katamaraanil „Wailana“. Alustame Atlandi ületamise looga.

1. septembril olime esimest korda kogu perega koos meie uues kodus purjekatamaraanil „Wailana“. Algas meie elu suurim ja põnevaim, aga ka keerukaim peatükk – purjelaeval elamine ja mööda ümbermaailmamarsruuti purjetamine. Äkki isegi ümbermaailmareis?

Meile olid esimesteks kuudeks pardal abiks juba korra ümber palli purjetanud Imre Aljas vanemtüürimehena ja Annmari isa Ain Eespäev mehaanikuna. Lisaks meie perele sõitsid meiega nädala või kahe kaupa kaasa paljud sõbrad.

Need esimesed kuud Itaaliast Lõuna-Hispaaniani olid proovikiviks nii „Wailanale“ kui ka meile. Kahe kuuga läbisime Vahemerel kokku umbes 1500 meremiili marsruudil Pisa – Elba – Korsika – San Remo – Nice – Saint Tropez – Kuldsed saared – Marseille – Barcelona – Mallorca – Ibiza – Alicante – Almeria – Marbella. Ilmselgelt kogesime raskusi kõigis kategooriates, aga reis oli korduvalt katkemise äärel just tehniliste rikete tõttu.

Üks viperus ajas teist taga

Hoolimata suvel tehtud põhjalikest hooldustest ja remontidest, saatis meid alates esimesest nädalast krooniline tehniline viga, et mootorite väljalaske või mereveejahutuse ahelad või mõlemad ei toiminud meie lasti ja hooti raskemate tingimustega ning üle päeva pääses merevesi ühe või teise mootori silindritesse ja mootor blokeerus.

Olime sunnitud mootori vahetama Nice’i kõrval Villefrance’i küla lahes ankrus olles. Paralleelselt rebenes meil gennaker, millega koos kukkus vall masti sisse, kadus ära ühe poole edaspidikäik, läksid katki vööri võrgud, andis alla üks sügavkülmik, nõudis parendusi ka meie Code 0 puri ja veel lõpmatult pisemaid asju – to-do-list oli pidevalt ees, kuigi iga päev parandasime midagi ära.

Alles novembri teises pooles, pärast kümnepäevast hoolduspeatust Marbella lähistel, jõudsime uue vanemtüürimehe Rando ja osalt kohalike teenusepakkujate abiga enda tööde nimekirjale järele ja laeva meie aja parimasse korda.

Lõuna-Hispaaniast Tenerifele igaks juhuks ilma pereliikmeteta

Kuna ma polnud kaptenina ookeanil purjetanud ning pikalt oli olnud ebatavaline ilm, andsime Lõuna-Hispaaniast Tenerifele sõitmiseks otsad ilma Annmari ja lasteta, pardal mina, Rando ja sõber Robert. „Wailana“ sõitis ookeani ja passaattuult üle ootuste hästi, märkimisväärseid tehnilisi rikkeid kuuepäevasel ülesõidul ei esinenud. Veendusin, et Atlandi ookeani ületus on meie paadile, mulle ning ka Ann-marile ja Kionile jõukohane. Kiaral hakkaks nädalaid maale saamata paadil liiga igav. Tema saatsime detsembriks vanaema ja tädidega Eestisse.

30. november. Väljasõidu eelõhtu Amarilla Golfi sadamas Tenerifel

Kui poleks olnud „Lennukit“, „Rolling Estoniansi“ ja „Nordeat“ ning nende laia haardega kajastust, mis jõudis igasse Eestimaa koju, siis ei oleks ma osanud oma reisist unistadagi. Kui kirsiks tordil poleks olnud „Admiral Bellingshausenit“, siis poleks olnud otsustavat tõuget see ette võtta.

„Wailana“ Atlandi-ületuse väljasõidu eelõhtul kogunesid pardale lisaks laevaperele ning mu kallile emale ja vanaemale just nende projektide korraldajad ja meeskonnaliikmed – see on uskumatu ja suur au. Sõitsime Tenerife Amarilla Golfi sadamast välja 1. detsembril 2025 kell 9.40, eestlased kai peal lehvitamas, taustaks üksteise järel Sadu, Enya ja Karl-Erik Taukar.

3. detsember. Õppetund: pikamaapurjetaja vooruseks on vagurus

Kell 9.30 näkkas selle sõidu esimene kala. Uut liiki, söödav. Kaks ilusat fileed jäid veel lõunasööki ootama.

Üleeile läks tegelikult üks klahv, see tagumise targa küljes olev, mida olen juba korra uue vastu vahetanud, laiali ning eile rebenes teist korda meie karjääri jooksul meie kallis gennaker. Enda kaitseks ütlen, et terve päeva teine pool oli 12–16 sõlme (155 AWA), senisest väiksemad lained ja väga mugav ning sujuv sõit ainult gennakeriga 7–8 sõlmega. Enne päikeseloojangut, kui hakkasime Randoga minema gennakerit ööseks alla võtma, tuli 25+ sõlme puhang ja lained. Kiirus tõusis 9+ ja plaksti – gennaker vees, reaalselt samal hetkel, kui hakkasime kokpitist ette minema. Seekord ei purunenud vall, vaid puri rebenes ülevalt, pärast tugevdustega tippu. Ahnus või uljus maksis jälle kätte. Äge oli sõita, ka Annmarile meeldis, aga pikamaapurjetaja peab olema vaguram. Jätkasime ainult genuaga.

Päeval nägime lendkalu, delfiine ja vaala (või isegi vist kahte). Ühel oli reaalselt umbes kahemeetrise diameetriga kere ja väga suur kõrge seljauim, aga valget põske ei silmanud, nii et ei teagi, kas või mis ta täpselt oli.

5. detsember. Ümberkorraldused ja elu kokpitis

Kõik kümblesime ahtri treppidel ning julgemad ujusid ka rakmete ja otsaga paadi järel. Vesi oli soojemgi, kui õhk tundus. Õhk on küll umbes 27 kraadi, aga 20-sõlmese tuule käes tundub jahedam.

Paigaldasime ka kokpiti tagaseina ja see muutis olemise täielikult. Kate voldib end targa kaare ümber nii, et kuskilt vahelt ei puhu ega kosta enam tuult. Kokpit muutus laeva kõige rahulikumaks ja vaiksemaks ruumiks.

Tõime enda kajuti suure madratsi kokpitti ja meie pere magas seal. Tuulealuse külje jätsime avatuks ja sealt paistis hommikuni otse padjale erakordselt ere kuu. Nii ere, et Kion käitus kella kolme paiku, nagu oleks kell juba seitse – hakkas silmad säramas ja nägu naerul sahmima ning meie nägusid katsuma.

6. detsember. Kapteni 3000 meremiili

Viimase ööpäevaga läbisime harjumuspärases suurusjärgus 134 meremiili. Viie ööpäevaga kokku 684 NM tuldud ja viimased 96 NM Sal’i saareni minna (umbes Helsingisse ja tagasi).

Mul täitus millalgi eile purjelaeva kaptenina 3000 meremiili, mis kuuldavasti oleks Eesti vetes samaväärne innuka kapteni kolme suvehooaja läbisõidu ja kogemusega. Täpselt aasta tagasi sirvisin kodus kordamööda paadimüügiportaale ja pikamaapurjetamise raamatuid ning arutlesin uute teadmiste üle ChatGPT-ga. Annmari pidas mind siis veel unistajaks ega uskunud, et see unistus soovitud tempos tõeks saab.

Laine tuli nii maha, et suure osa päevast veetsime vööritekil peesitades ja juttu ajades. Aktiivselt osales ka talveunest ärganud sakslane. Oli soe, olid paarkümmend julget ja elavat delfiini, olid ka kolm laeva-kere mõõdus vaala ja muidugi lendkalu. Päeval tuli konksu otsa – kuigi seekord pardale ei jõudnud – erksinine terava ninaga kala, ilmselt sinine marliin. Öösel sai Rando kätte meie seni suurima kuldmakrelli (mahi-mahi).

7. detsember. Palmeira linna laht, Sal’i saar

Jõudsime Palmeiras ankrusse laeva kella järgi kell 02.30. Ülesõit Tenerifelt Sal’i saarele oli 784 meremiili ning kestis 5 päeva ja 17 tundi. Kulus 8 liitrit bensiini, maksimaalselt 10 liitrit diislit ja vähem kui 350 liitrit magedat vett, sest esimene 350-liitrine paak ei ole veel tühjaks saanud. Lõhkusime gennakeri ja ühe klahvi. Seda pole vähe – järgmise 800 miili peale tahaks vähem lõhkuda. Aga kontekstiks: meie järel jõudis üks „Privilege 435“ trosside otsas tolkneva murdunud pukspriidiga (vaevalt et gennaker enam terve oli) ning pärast teda üks monokere lontis genuarulliga – purunenud vöörstaak. Purjetamine on ja jääb kõige kallimaks viisiks, kuidas tasuta punktist A punkti B saada.

Nii mina, meie pere kui ka kõik külalised tundsid ennast Palmeiras väga koduselt. Minu jaoks algas see „kodu“ äratundmine varahommikul ankrulahes ringi vaadates. Mõnda paati olin Maroko ja Kanaaride vahel MarineTrafficust kiibitsenud ning nüüd sain aru, et paljusid neist näen veel sel talvel Kariibidel. Me oleme nüüd vaieldamatult sellel suures plaanis ühesuunalisel teel, kuhu me asuda unistasime.

Kummikaga kaldale minnes jõudis kohale, et oleme üle mitme aasta jälle Aafrikas (Maroko ei loe). Vali, värviline, korrapäratu ja mustanahaline. Midagi pole teha – kõik arenenud maailma võlud kahvatuvad minu silmis selliste omanäoliste ja ehtsate kohtade kõrval. Nii ka Annmari jaoks.

Politseijaoskonnast templid passi ja siis jalgsi mööda kruusateed kolm kilomeetrit linnast välja, et jõuda ujumiskohta, mille olin öösel Google Mapsist välja vaadanud. Sellist päeva tuleb tähistada kaljult vettehüpetega. Samal ajal jooksis Annmari 13 kilomeetrit ja Kion magas vankris.

Kohaliku baar-poe ees üks õlu, klubi-restoranis hiline lõuna ja mis seal ikka – kõik jälle ühel nõul, et on äge, aga selle asemel et siin hommikuni kummi venitada, käime veel korra ujumas ja paneme edasi. Homme hommikul oleme uue saare all ankrus ja uus seiklus saab jälle alata.

Üllatav, et need kuus ööpäeva purjetamist eranditult kedagi meist ära ei tüüdanud.

8. detsember. Carricali küla, São Nicolau saar

Asusime 7. detsembri pärastlõunal Palmeirast São Nicolau poole teele ja päikesetõusuga jõudsime kaluriküla Carricali alla. Maaliline koht.

Ankrupaika otsides sain aru, et vasakpoolne mootor ei vea enam ei edasi ega tagasi. Kas Esteponas vahetatud koonusest jäi väheks ja jalal on veel mingi jama? Jälle mootor patjadelt maha ja käigukast laiali?

Läksin ujuma ja mida ma ei näe – sõukruvi. Enne Palmeirasse jõudmist olime keset avamerd takerdunud mingisse köide, mille hoo pealt tagant ära lõikasime. Palmeiras käisin varahommikul samamoodi ujumas ning siis oli kõik veel alles ja pealtnäha terve.

Varupropellereid on meil õnneks kaks. Suvel oli kellelgi mõte, et võiks ka varumutrid varuda, aga need jäid siiski hankimata. Läksime kaldalt abi otsima.

Küla asus kõrgemal astangul, kust viis kaldtee lihtsa kivist platvormini, kus kalurid vilkalt töötasid. Lahtised paadid käisid kordamööda „kai“ ääres saaki ära viimas ja läksid pärast mahalaadimist kohe uuesti välja. Kalapüük käis pealaest jalatallani kalipsodes, harpuunidega vabasukeldudes. „Wailana“ ümber oli näha ka mikromeduuse ja kalurite riietus kaitseski kõrvetuste eest.

Kaldal puhastati kivide vahel mereveelompides kalu ja naised kandsid saagi peapealsetes korvides külla. Raiped, mis sealsamas merre visati, olid kohale meelitanud kolm ligi kahemeetrist haikala, keda noored püüdsid kivide peal hüpeldes köie otsa seotud konksude ja tuunikalapeadega kätte saada. Esimese hooga kõhe vaatepilt, aga inimene harjub kõigega.

Küla esimesed majad olid 26 aastat tagasi maha jäetud tuunikalakonservivabriku omad. Edasi tulid elumajad, baar-poeke, lasteaed, kool, kirik ja söökla.

Külas elas ka üks eurooplane – sakslasest armu- ja eneseabikirjanik Michael (michaelmary.de), kes käib seal juba kakskümmend aastat igal aastal oma raamatuid kirjutamas. Ta rääkis, et pärast vabriku sulgemist jätkasid külaelanikud iseseisvalt kalapüügiga ning tänaseni elatub kogu küla vaid sellest. Peale tema, kahe õpetaja ja tema koduabilise seal muude elualade inimesi väidetavalt ei elanudki. See olevat Roheneemesaarte viimane ehtne kaluriküla.

Kaluritel olid küll erinevad tänapäevased päramootorid, mille kasutuskõlbmatud skeletid olid „kenasti“ siia-sinna alles jäetud, aga nii suuri mutreid neil kasutuses polnud. Tuunikalatehase masinalaipadelt leidsime 20 mm võllile sobivaid mutreid, mis peaaegu klappisid, aga keere oli vale – vaja oli tihedamat. Küla mehaanik-autojuht oli linnas ja Michael edastas meie mure. Lubati, et mees püüab midagi leida ja jõuab nelja paiku tagasi.

Pärast Annmari tehtud suppi Rando püütud kalast läksime Randoga uuesti küla peale. Rando tuulas torutangidega tuunikalavabrikus ja mina jalutasin koos sakslasega autojuhi maja juurde meest ootama. Paar tundi istusime seal pingil. Ootamisest pinget ei tekkinud. Mul oli hea meel, et meil oli siin külas selline konkreetne mure, mis sundis kohalikega suhtlema.

Lõpuks autojuht jõudis ja tõi ka ühe mutri, mis kohe kindlasti ei sobinud. Andsin talle üritamise eest mõned kingitused ja läksime tagasi paadi juurde. Rando oli vahepeal ühe survemahuti küljest leidnud erinevaid keermestatud vaskosi, mis silma järgi andsid lootust.

Michael nõudis, et jääksime küla restorani õhtusöögile. Ta oli selle rajanud oma koduabilisele Saksamaal tehtud ühisrahastuse abil. Ütlesin, et kui saame propelleri korda, siis jääme, kui aga mitte, paneme edasi, et Mindelos oleks rohkem aega probleem lahendada.

Vaskosa (mitte mutter) istus võlli otsa küll. Parajasti oli siuke hea mahuline, et andis puurida ja keermestada temasse ka stopperpoldi. Teisisõnu, saimegi mure korda ja jäime õhtusöögile. Väga meeldejäävad inimesed, päev ja õhtu.

9. detsember. Mindelo sadam, São Vicente

Mul on ülihea meel, et Roheneemesaarte kaudu tulime. Mindelo jahisadama atmosfäär on matkapurjetamisest läbi imbunud. Ankrualal on mõned püsielanikud, aga kaide ääres olid küll umbes 90% paatidest Atlandiks valmistujad. Parvel ujuvas sadamakõrtsis istusid eranditult matkapurjetajad ja purjekatele hääletajad. See hääletamine on muide laiapõhjalisem, kui ma oskasin arvata. Hea, et me Annmariga kahekümnendates ei teadnud, et reisida on võimalik ka purjelaevadele hääletades – muidu poleks me võib-olla karjääri teha jõudnudki.

Maksime ühe öö eest, registreerisime paadi riiki sisse ja samal hetkel ka välja. Inimesi päev ette välja registreerida ei saanud.

Olin võtnud eesmärgiks leida pardale naissoost hääletaja, kes sobiks Kioni hoidjaks ja mängukaaslaseks. Aga kõik tüdrukud hääletasid igaks juhuks kahekaupa. Üksikuid poisse oli piiramatult. Ühed väga kena välimusega prantslannad tahtsid väga meiega Kariibidele sõita ja mehed pardal olid juba üsna elevil, aga Annmari tunnetas õigesti, et meie meeskonna jaoks olid nad liiga noored ja kergemeelsed. Nendega oleks võinud tulla ettenägematuid muresid.

Meie pardal olnud sakslane soovitas üht teist sakslast, keda ta Gran Canarialt hääletamise ajast teadis. Mike jättis tasakaaluka ja usaldusväärse mulje. Tema siht oli koguda miile ja teha purjelaevandusest endale töö. Talle ütlesin esialgu, et jätan ta ootele juhuks, kui enne väljasõitu ikkagi lapsehoidja-materjali leian. Hiljem võtsingi ikkagi tema.

11. detsembri hommik. Minek

Teine hommik, aga juba kolmas päev Mindelo jahisadamas. Nüüd tuleb minna!

„Meeskond, passid!“

Reimo: „Mihkel, kuule, see sealpoolne WC on no nii umbes kui umbes.“

Meie paadi väljasõitu umbes WC küll edasi ei lükka! Katkusin voolikud ja klapid lahti – olidki umbes, torude siseküljed olid lihtsalt läbivalt soolakristalli all. Kokku läks umbes tund, kõik sai tehtud ja putka puhtaks. Saime templid ja umbes kella üheteistkümneks ka kai äärest minema, aga mingist romantikast jäi puudu.

Et meie Code 0 puri uuesti lahti ja kokku rullida, otsustasime veel korraks sõita Santa Antão saare taha tuulevarju. Teel sinna tekkis mõte, et paneme seal salaja jala ka maha, et veel banaane ja apelsine osta – need olid lihtsalt nii head. Salaja, sest formaalselt olime juba Roheneemesaarte riigist väljunud.

11. detsembri õhtu. Meeldejääv väljasõit

Väljasõit Santo Antão saarelt umbes 2100 meremiili taha Martinique’i saarele. Koosseisus: mina – kapten, Rando Pauskar – vanemtüürimees, Ain Eespäev – mehaanik-tüürimees, Annmari Eespäev – ema, kokk, meedik, Reimo Õun – vanemmadrus, külalismadrused Marc ja Mike ning üks vipp: 6-kuune Kion Eespäev.

Santo Antão taga oli peegelsile vesi ja tuulevaikus. Selle asemel, et kohe saare tagant välja tuule poole keerata, otsustasin, et mis see tund-kaks või kolm põristamist meilt ikka võtab. Sõidame pigem piki tuulevaikust ja siledat vett maksimaalselt kaua ning laseme siis end tasapisi passaadil kaasa võtta.

Saime senise 103 paadil elatud päeva ilusaima ja pikima päikseloojangu osaliseks. Tuleb tunnistada, et lõunamaades jäävad päikeseloojangud Eesti omadele valdavalt alla – need on kiiremad ja enamasti väiksema kumaga. Aga seekord kumas pikalt ja pikapeale kollasest lillani välja, kõik oranžid ja punased sinna vahele. Seljataha jäi kõrge vulkaaniline saar ja „Wailana“ sõitis tasakesi otse päikseloojangusse. Nagu purjelaevaga osa Muumioru loost.

Ja siis tuli kamp delfiine. Nägime ka kõrgemaid hüppeid, mida nad alati ei tee. Enne kui tuul ja laine tõusid, jõudsime nautida mõnda aega viimast väga rahulikku õhtusööki. Rohkem romantikat poleks saanudki. Kõik laevapere liikmed ahhetasid.

Ja siis, pimedaga, algas Atlandi ookean. Tekkisid kahe-kolmemeetrised pakstaagis lained ja tuul tõusis püsivalt 25 sõlmeni. Natuke rohkem küljelt, põhja poolt, kui pikas plaanis tahaks. Kiirus kippus 30-sõlmestes puhangutes ja lainega kaasa minnes üle 9 sõlme. Ainult genuaga.

Et õnnestuks uinumine ja öö esimene pool, taandasime end kell 22 taskurätisuuruse tormifoka peale ja keerasime ideaalkursilt 10 kraadi alla.

14. detsember. Kalakoka amet talitseb kiiruseahnust

Kolm ööpäeva ja 446 meremiili Santo Antãolt tuldud, sh viimase ööpäevaga 140 meremiili.

Öö veetsime Annmari turvatunde nimel jälle pisikese tormifokaga. Päeval oleks kihutajahing minus korduvalt genua 1,5× suurema Code 0-ga asendanud, aga sisemises dialoogis jäi täna – ja loodetavasti sel sõidul läbivalt – see teine mina peale. Matkapurjetaja ei tõmble ega lõhu lisasõlme või rohkem läbitud miili nimel purjeid vahetada. Sel sõidul tuleb mul vältida ka väiksemaid üleliigseid ärevusi ja eskalatsioone.

Hoidsin mõtteid pahatihti vaid neljale sõlmele langenud kiirusest eemal kalakoka ametit pidades. Saime kolm mahi-mahi, millele lisaks korjasin varahommikul tekilt veel neli rahuldava suurusega lendkala. Erinevalt eelmise aasta Norra kalareisist olen siin kalade fileerimist nautinud ja sadistlikku tunnet pole olnud.

Esimeseks käiguks praadisin lendkalad ja väikese mahi-mahi. Serveerisin need koos cava’ga. Teine käik suure mahi-mahi fileest ceviche röstsaiaga. Pearoaks praetud mahi-mahi fileed kuskussi ja Reimo tehtud kurgi-tomatisalatiga. Serveerisime köögis taldrikutele nagu restoranides. Ja tegelikult varahommikul pakkusin ka musta leiba või ja kohviga. Aga väljapaneku esteetikas jään Annmarile veel pikalt alla.

Annmari oli täna kahjuks teovõimetu. Ta magas hästi, ei mõelnud halbu mõtteid, aga ikkagi ajas teda täna läbivalt ja rohkem kui eile päeval iiveldama ja oksele. Aga ta kirg ei ole murdunud ja mul püsib usk, et terve reis ei saa selline olema.

15. detsember. Kohtame esimest laeva

Kella viie paiku öösel, kui sademete tõttu oma suure voodi kokpitist tuppa kolisime, märkasime horisondil selle sõidu esimesi inimtekkelisi tulukesi. Süvenedes selgus, et 275-meetrine koll tuleb loodest otse peale. Kursid ristusid ja AIS arvutas lähimaks möödumisvahemaaks 0,5 meremiili. Vot sulle. Neli ööpäeva mitte ühtki tulukest ja siis tuleb ta sulle nii külje alla.

Ütlesin vahis olnud Reimole, et ära tee midagi ja vaata ning imetle, kuidas ta kurssi muudab. Aga kutsu mind, kui ta meie alarmringi sisse jõuab ja pole ilmekalt kurssi muutnud.

Ja ta nagu ei muutnudki. Kutsusin raadioga: „Vessel from Liberia, vessel from Liberia…“, kuna AIS esialgu nime ei näidanud. Vastus tuli kohe: jah, nad näevad meid, aga meie võiks ka natuke kurssi muuta.

Kuigi keerasime ka kümme kraadi, jäi lõpuks ikkagi vaid alla ühe meremiili vahet. See oli otsast otsani konteinereid täis mudel, mille siluett ka keset ööd ilmekalt välja joonistus, kui ta meie eest läbi põikas. Üle nelja ööpäeva teise laeva siluetti imetledes asendus esmane ärevus hoopis kasvanud turvatundega – me polegi siin päris üksi.

Natuke ka teiste mõtteid.

Annmari: „Ega see, kui mul sitt olla on, ei tähenda, et ma ei naudi. Aga siia Atlandile ma teist korda ei tule.“

Ain: „Kas maa on veel kaugel?“ – „Ei ole.“ – „Kui kaugel siis?“ – „Umbes viis kilomeetrit.“ – „Kus suunas?“ – „Alla.“

Reimo: „Minu 41 eluaasta jooksul on see siin ja praegu lihtsalt kõige lahedam olukord, mis olnud on. Punkt.“

Kion tegi üle kahe ööpäeva esimese kaka. „Suurte“ toidu peale üleminek toimib. Kioni uinaku ajal võtsime Annmariga hetke vööris. Seejärel sukeldus Annmari telefoni, et äri ajada. See uljus ajas ta kiirelt oksele. Hiljem Annmari delegeeris ja luges ette ning mina tegin arvutis, unistuste sekretäri kombel, kogu ta äri teoks.

Viimastel päevadel oleme mitu söögikorda sarnaselt kahasse valmistanud. Tänase õhtusöögi kokkas Annmari vahelduseks üleni ise. Kõiki mu kõige naiivsemaid ootusi ületab, et keset ookeani on meie laevakesel võimalik ahtris püstijalu hakkida ja kokata, ilma et midagi maha või üle parda lendaks. Kotlettide praadimiseni välja. Ja ahtris toimetamine ei aja Annmaril iiveldama.

Enda peas ei jõua ma ükski päev meie paati ära kiita. Päris iga päev pole Neptunit meid hoidmast tänanud, aga ebausk on kuu-kuult ka mulle külge hakanud.

21. detsember. Kas varusid jagub?

Tegin nii lapi- kui ka nõudepesutoimkonna ringi, et vabastada Ain ja Rando poomi masti külge tagasi panema. Kui viimased päevad saaks peapurje kasutada, võiks hetkel veel 48 tundi lasta end suurimas võimalikus purjestuses – Code 0 ja genua liblikas – otse allatuult kanda.

Meestel õnnestuski poom koormarihmade ja tugeva metallist vitsa abil masti külge tagasi fikseerida. Millalgi homme või hiljemalt ülehomme keerame 20–30 kraadi üles ja hakkame teda terve peapurjega koormama.

Ööpäeva algul sai tühjaks meie esimene 350-liitrine veepaak. Keskmiselt 35 liitrit ööpäevas 6,5 inimese peale. Pesumasin käis ka ühe täie seitsmendal päeval. Üks 350-liitrine paak on veel, millele lisaks on 100 liitrit hädaabivett pudelites ja kanistrites. Homme lasen ehk natuke ka magestil käia ja siis selgub, kas ja millist vett sealt siis otsustaval hetkel ikkagi tuleb. Suvel hooldasime seda, vahepeal olen sel lasknud 15-20 minuti kaupa töötada ja teinud lõpus ka muidugi loputustsükli.

48 V liitiumakudesse salvestatud 20 kilo-vatt-tunnist on kümne ööpäeva lõpuks järel 10,5 kWh. 660 Ah 12 V geelakupanga pinge on 12,6 volti. Ehk päiksepaisteliste ilmadega on meie keskmine netopuudujääk 1 kWh ööpäevas. Selle vastu on mul keskpikas perspektiivis veel rohtu: kaks ühendamata päikesepaneeli ja paigaldamata uus 12 V MPPT-kontroller inverteri näol, mille stand-by peaks olema märgatavalt ökonoomsem kui 20-aastane tehaseinverter. Aga ka tänaste paigaldistega oleme mänguilu mõttes tempos, mis võimaldab üle Atlandi sõita elektrikülluses ilma generaatorit ega mootoreid käivitamata.

Söögi ja joogi küllus on siin absurdne. Varumisel läks nihu vaid see, et Roheneemesaarte poest ei leidnud me säilitusaineterohket saia ja ehtsamatest saiadest viimase viskasime üleni hallitanuna ära juba üheksandal päeval. Juustu ja vorsti oleks veel võileiva peale panna küll ja küll. Sügavkülmast oleme välja võtnud parajasti nii vähe liha, et kui hakkaks jälle näkkama, oleks seal ruumi, et kala või kahe fileed tagasi mahutada.

Puuviljadest on pakkuda apelsine ja järk-järgult küpseks saavaid Roheneemesaarte banaane. Ka sidruneid ja laime on kõvasti alles, kuna juba neli-viis päeva pole kala näkanud. Õunad, kiivid ja arbuusid oleme ära söönud. Kartul, porgand, kapsas, sibul, küüslauk. Ka koriandrit, piparmünti, kurki ja isegi tomatit on veel võtta. Kuivaineid oleks nagu aastaks ajaks veel.

Jäämasin ei tööta enam. Starlink streikis vahepeal kaks ööpäeva, kuni täna ühendasin sellele 12 V toite asemel järgi vahelduvvooluadapteri (see söödab talle 30 V alalisvoolu).

23. detsember. 365 meremiili minna

Esimest korda tegime, või no Annmari tegi, pardal SAIA! Kergitas enne tainast ja puha. Olidki õige pehmed ja lõhnavad saiad, kolm erinevat! Loodan, et jõulude puhul saame neid veel.

Nägime meie jaoks uut liiki hallilaigulisi delfiine. Suuremad kui senised. Pool tundi vähemalt olime kõik vööris ja imetlesime, kuidas nad meie ees ja ümber mängisid. Meenus tosina päeva tagune väljasõit. Täpselt sel hetkel, meie kaks tundi tagasi keeratud aja järgi kell 16.00, sai kaksteist ööpäeva sõidetud.

Värvisin pead, sõime õhtust, läksime natuke Annmariga raksu. Või no ta solvus esialgu minu peale ja hiljem moondus see Mike’i peale solvumiseks. Tüdimuse aeg-ajalt väljalöömine on praeguseks paratamatu.

Õhtuks läksid ümbritsevad pilved tumedamaks. Tagant hakkas üks konkreetne ka peale tulema. „Always reef at sunset,“ on mu raamatutarkuse ABC (James Evenson, „Be the Captain“). Hakkasime peapurje esimest rehvi sisse sikutama.

24. detsember. Jõululaupäev

Väljasõidu ajavööndi järgi kell 18.00 lõppes sõidu aeglaseim (vaid 125 NM) ööpäev. Kokku sõidetud 1878 looklevat meremiili ja linnulennult viimased 240 meremiili jääb veel minna. Vist 2120 meremiili tuleb Santo Antao – Le Marin ning 3030 meremiili tuleb Tenerife – Roheneemesaared – Le Marin. Gibraltarist Le Marinini on ligi 3800 NM.

Varahommikuks oli tuul ootuspäraselt veel tasasemaks jäänud ja midagi 4-5 sõlme vahel, kui sedagi, püsis sees. Kell 6.30 käivitasime mootori ja oleme terve päeva põristanud. Tuntav tuul on ligi olematu, õhk 30 kraadi. Pilvitu taevas. Sõit on iseenesestmõistetavalt väga sujuv.

Ennelõuna sisustasime pühade-eelse suurpuhastusega. Mina pesin sügavuti kokpitti, Annmari pesi pesu. Lõunaks tegime koos Reimoga lihtsamat sorti vorstipasta. Annmari pani hommikul kerkima uue pärmitaigna ja kombineeris kaks anumat tiramisut, mis külmkappi laagerduma läksid. Oleme juba mitu korda ujumas käinud, kuna tuulevaikus ja 30 kraadi on nüüd kokku ikkagi palavavõitu. Hommikul võtsime ka tagaseina ära, aga homme hommikul tuleb see tagasi panna. Hommikul ja ennelõunal saab sel kardina ette panna ja jääb rohkem varjulisi istekohti.

Kion sai endale esimeseks jõulukingiks vedruga kiiktooli. Teised vaevalt täna kingitusi vahetama hakkavad, aga kuna meri on rahulik ja Annmari on köögis teinud head eeltööd, siis tavalisest pidulikum õhtu tuleb küll. Kohendasime Reimo aparaadiga ka enda soenguid.

25. detsember. Kion kasvab mühinal

Barbados jäi parajasti 53 meremiili kaugusele lõunasse. Teisel nädalal ei saanud me ühtegi kala ega trehvanud ühtegi teist laeva.

Meri on jäänud aina siledamaks, aga on korraga sile ja künklik. Või muhklik. Põhjast ehk külje pealt tulevad kahe-kolme meetri kõrgused voored muidu siledal merel. Nii lauged, et katamaraan isegi ei kaldu neis märgatavalt, aga liigume üles alla. Mägede vahel sõidame ja horisont lainetab. Või on muhklik.

Annmari on tüdinenud, aga vahepeal näeb teda siiski naeratamas. Kion on vedrukiige üle väga rõõmus ja veedab seal korraga ligi tund aega järjest. Ta on Tenerifelt tulema hakkamisest tänaseni hakanud edukalt roomama, lihtsa vaevaga püsti tõusma, suurte sööki sööma, vett jooma ja mehepeeru laskma. Vähemalt ühe korra ütles ka „emme“. Temast saab homme teadaolevalt noorim eestlane, kes purjelaeval üle ookeani sõitnud.

26. detsember. Taaskohtumine Kiaraga ja lokkav troopika

Olime Le Marini lahe ees märgistatud laevatee lävel ehk ookean oli ületatud. Täitus 3032 meremiili Tenerifelt, 2125 meremiili Mindelost ja 2105 meremiili Santo Antão külje alt. Santo Antãost väljasõitmisest oli möödunud 14 päeva ja 17 tundi. Ülesõidu keskmine kiirus jäi 5,96 sõlme. Viimased 16 tundi olime sõitnud ühe mootori ja Code 0-ga. Päris lõpu jälle ainult Code 0-ga. Saarte (ka St. Lucia) kuma ja tuled olid paistma hakanud südaöö paiku ehk umbes seitse tundi enne jõudmist, kell 4.00 jõudsime Prantsusmaa vetesse. Hispaaniast alates olid kõik külastatud saared olnud suurema roheluseta poolkõrbed. Nüüd jõudsime lokkavasse troopilisse rohelusse.

Le Marini me sisse siiski ei sõitnud, kuna mu õde teatas, et Kiaral eile alanud palavik oli hommikul jälle üleval ja Le Marini tulemine käib neile üle jõu. Sõitsime hoopis edasi pealinna Fort-de-France’i, kuhu jäi veel 20 meremiili. Kella 10 paiku pressisime end teiste paatide vahelt läbi ja ankurdasime kalda poolt esimeseks 2 meetri sügavusse. Meie sugulased ja Kiara lehvitasid kaldal. Jõudmisest rohkem mõtlesime Annmariga Kiara kallistamise peale. Armastus oma lapse vastu on teadagi üks väga suur armastus, aga kolmenädalane eemalolek oli selle tunde täiesti hoomamatult suureks puhunud.

Atlandi ületusega seonduvatest tunnetest tagantjärele

Esimestel päevadel polnud mahti selle peale mõelda, kuna tempo jäi üles ja isegi kasvas. Tüdimus oli kõigil veel sees ja kahetsusväärselt jagus mitmel meist, sh mul endal, aeg-ajalt üksteisele, mul eriti Annmarile, etteheiteid. Neid etteheiteid polnud keegi tegelikult ära teeninud. Aga tüdimus tekitab üleloomulikud ootused kõige ja kõigi suhtes.

Ühiselt õppisime järgmistel päevadel, et selliste negatiivsete tunnete ja õhustiku kogunemise vastu aitab päriselt andestamine. Me kõik teeme aeg-ajalt suuremaid eksimusi ja meil kõigil on kroonilisi vigu. Need tuleb üksteisele andestada, sest see on armastav tegu ning armastav tegu kutsub esile veel ja veel armastusväärseid tegusid. Kui me ei oota üksteiselt perfektsust, oleme rohkem avatud üksteisele andma ja tegema üksteise heaks neid asju, mida me oskame.

Tagasi ja ettevaatavalt keeruline on ja keeruliseks jääb Kioni hoidmine ja Annmari ülekoormus. Lahendus ei ole see, et ta on ainult emme ja kõik muu jagame ümber. Ta ei jaksa olla hommikust õhtuni ainult emme. Aga ma usun, et leiame tasakaalu.

Kogu see paadi ja purjetamise osa ookeani ületamisest oli tegelikult ära tehtud sellele eelnenud kolme kuu jooksul ning jooksvalt oli laeva juhtimine väga lihtne. Laev ujus, purjed vedasid, poom, jah, tuli masti küljest lahti, aga see on tagantjärele mõistetav ja sai lahendatud, varusid jagus. Pikkade ülesõitude põhiline väljakutse on inimestevaheline koostöö, kooselamise klapp, üksteise aktsepteerimine. Pärast neli nädalat peatustega ületust oleme veel nädal hiljem kõik koos pardal, oleme nädala veel ja oleme üksteisele läbitehtu eest tänulikud. Kõik tegid heas mõttes oma ära.

Meist ja Kariibi mere saartest meie silmade läbi saate lugeda järgmisest numbrist.

∗∗∗

Kes reisivad?
Mihkel (36) – kapten,
Annmari (35) – ema, kokk, meedik,
Kiara (5) ja Kion (parajasti 3 kuud) ning vahelduvad külalised.

Millega?
Purjekatamaraaniga „Wailana“.

Kuhu?
Mööda ümbermaailma purjetamise marsruuti vähemalt Prantsuse Polüneesiani ja teiselt poolt tagasi.

∗∗∗

Ajakirja ilmumise ajal otsime „Wailana“ laevaperre kahte-kolme liiget, kellega aprillis Vaikne ookean ületada ja mai lõpuni Markiisaari ja esimesi Tuamotusid avastada.
Huvi korral kirjuta mihkel1989@gmail.com

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused