GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Lase elul ennast üllatada!

Tekst: Annika Veimer, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Sport ja maratonid viivad Annika Veimeri sageli maailma eri paikadesse, sel sügisel sattus ta Dublini maratonile Iirimaale.

Järgmist sporditurismi sihtkohta otsides jäi silm peale Dublini maratonile, aga reisiplaane tehes me veel ei aimanud, et 25. jooksumaraton saab olema kogu reisi kõige vähem meenutamist väärt ettevõtmine, sest Iirimaa trügis mingil imelikul moel otse mu seniste lemmikute Norra ja Šotimaa kõrvale.

Rattasõit maalilistes mägedes, kaljude vahele peidetud metsikute randade avastamine, igihaljad lambakarjamaad ja ehe iiri muusika oli see, mis koos sõpradega rajuilmas joostud maratonile pika puuga ära tegi. Aga kõigest lähemalt.

Niiskele kliimale vastukaaluks iirlaste sõbralikkus

Iirimaa võtab meid oktoobris vastu ootus-pärase ilmaga – vihma ei lubata, aga seda sajab iga päev. Harvad ei ole vihmahood läbi päikesepaiste ja vikerkaare, kuid sombune ilm sarnaneb Eesti novembriga – hall, rõske ja hämar. Tuul on vaheldumisi tugev või väga tugev, puhudes vihma mööda asfaldi järsemastki nõlvast üles. Riided ja jalanõud on pidevalt niisked ja nende kuivatamine tubastes oludes kõige lihtsam ülesanne ei olegi. Inimesed on sõbralikud ning kuigi nad ise vestlust alustama ei kipu, siis küsimuste korral on põhjalikud vastused pikitud lahkete soovitustega, oska vaid küsida. Kui iirlane juba pärib, kuidas läheb, siis kuulab ta rõõmuga reisimuljeid, isegi kui hotelli vastuvõtuletis tekib seetõttu pikem järjekord. Nende vahetust, veidi tahumatust põhjamaisest olekust õhkub lihtsust, rahulikkust ja midagi ürgselt viikinglikku. Uhkust, upsakust ja järsku kohtlemist me ei kohanudki.

Gaeli keel ja vasakpoolne liiklus

Dublinis maandudes saime aru, et inglise keel on siin küll olemas, aga mitte päriselt. Kõik sildid on kahes keeles, millest teine – iiri ehk gaeli keel – näeb välja nagu salajane loitsuraamat. Ükski sõna ei tundu häälduvat nii, nagu kirjutatud. Kui Dublinisse sisenedes ütleb teeviit „Baile Átha Cliath“, siis tekib korraks tunne, et oleme sattunud valele mandrile. Autot rentides ei tule vasakpoolne liiklus ju üllatusena. Samas tundub esimene ringristmik nagu mõistatus, mille lahendamiseks on vaja korraga kahte aju ja külma närvi. Iirlased võtavad seda rahulikult – nad ootavad kannatlikult, kuni kollase numbrimärgiga rendiautot manööverdav võõramaalane end õigesse ritta sätib.

Üks üllatusi oligi rahulik liiklus. Jalakäijana võid rohelise fooritule süttimist oodata minuteid, kuid kui see lõpuks tuleb, võid olla täiesti kindel, et ühtegi ootamatut autot ei ilmu. Liikluses puudub igasugune närvilisus ja kaootilisus ning kuna enamik teid on ilma teepervedeta ja kitsad, siis ei teki ka tahtmist rooli taga liiga suurt hoogu tunda. Paari päevaga pudeneb endaltki Tallinna närvilisus maha ja kulgeme kohalike rütmis, rahulikult.

Samas testib Iirimaa elukorraldus meelte erksust igal sammul – kas sa vaatad enne teeületust ikka paremale? Kas sa ootad bussi õigel pool teed? Kõik käigud tuleb paar sammu ette läbi mõelda. Paaril korral tajusin, et liikluse teemal ei tahtnud kohalikud sõna sekka öelda – naljadele tõmmati järsult joon alla ja öeldi, et „meil on siin liiklus nii, nagu see olema peab“, nii et hoidku me silmad teel.

Killarney – looduse lainel

Pärast Dublini jooksumaratoni sõitsime rongiga Killarneysse, et ennast Edela-Iirimaa legendaarsele loodusele lähemale paigutada. Vihjeks – rongipiletid on soovitatav ette osta, et istekoht saada, ja ega seisukohti müüdagi. Triiki täis rongilt Killarneys maha astudes saime kohe aru, et suurlinna kärast oleme kaugel ja saame end loodusmatkade lainele sättida.

Killarney ise on väike, umbes Kuressaare suurune idülliline peatuspaik inimestele, kes otsivad emotsioone loodusest. Rattarendipoodidest ja koerapesujaamast – jah, ka neljajalgsed vajavad pärast pikemaid jalutuskäike kasimist, mida selvepesula paari mündi eest pakkus – mööda jalutades ning kohaliku pubi töötajaga suhtlemise järel saime aru, et tuleb teha põhimõttelisi valikuid. Parim mõte oligi autorendi aega koomale tõmmata ja alustuseks ratastega kuulus Ring of Kerry läbida. Autoga oleks distantsiks olnud 180 kilomeetrit ning ratastega tegime mõistagi lühema ringi. 50 kilomeetrit rajast, mida Killarneyst soovitatakse sõita vastupäeva, saime umbes pool maad kulgeda kohtades, kuhu jalgsi poleks jõudnud ja autoga poleks saanud. Ja need on need parimad kohad – reisi erksaimad muljed ongi sellest rattasõidust, kui välja arvata paari esimese kilomeetri järgne rehvivahetus.

Hunnitud kurud, kitsad teed, see vähene, aga värvikirev mets, lambad, heinamaad. Ja veel kord lambad, kes omanike tuvastamiseks eri värvi märgistustega üpris kentsakad välja nägid. Ilmataat oli meile armuline – vähemalt ei saanud me rattasõidul tõuse võttes ämbriga vihma krae vahele. Oktoober on Iirimaal juba hooaja lõpp ning tee peale jäänud üksikud kohvikud olid vaiksed. Saime teada, et needki panevad uksed oktoobri lõpus kinni. Samas tegi hingele pai ühes kohvikus rippunud silt, et kehva internetiühenduse tõttu ei saa kaardiga maksta, ent kui sularaha ei ole, siis näljasena kedagi jätkumatkale ei saadeta. Sildil oli julgustus asjast rääkida, sest igale murele leitakse lahendus.

Vana ajalooga Muckrossi kloostri varemeid ja Ballymalise lossi me tee peal põhjalikult ei uudistanud, sest kippusime pimeda peale jääma. Küll aga põikasime sisse Torci kose juurde, mis jättis mulje veidi suureks paisutatud vaatamisväärsusest, kuid kosed tõmbava mingil veidral moel inimesi alati nagu magnetiga. Õnneks kulges kose juurest tee linnakesse tagasi tuntavalt allamäge ning saime juba mõelda õhtusöögi valikute üle.

Spontaanne pubikultuur

Iiri pubikultuurist ei saa muidugi mööda vaadata – pubid on omaette nähtus. Need on enamasti üsna lihtsad, aga omamoodi võluvad, täis suminat ja sõbralikke kohalikke. Toit on lihtne ja aus, portsjonid suured ning lambahautis on midagi, mida peab vähemalt korra proovima. Samas ei maksa pubist oodata erilist gurmee-elamust – pigem on see koht, kus saab sooja söögi, Guinnessi ja killukese ehedat Iirimaad. Kui aga kõht soovis midagi muud kui traditsioonilist paneeritud kala ja friikartuleid, leidsime end toitvat õhtusööki otsimas hoopis Aasia või Itaalia restoranidest, kus itaallastest ja tailastest kokad pakkusid autentset kehakinnitust.

Küll aga üllatas pubides iiri muusika – elava muusika väljareklaamimine oli tavaline ja sageli ei tähendanudki see mingil kindlal kellaajal alustavat bändi. Muusikutele oli reserveeritud laud – nad lihtalt kogunesid ja mängisid. Alguses paar-kolm inimest, lõpuks üle kümne. Vahepeal aeti juttu, joodi õlut ja mängiti edasi, igaühel mitu pilli kaasas. Eestlase kõrvale tundusid paljud lood üsna sarnased ja küllap arvaksid iirlased sama meie rahvalauludest. Ometi oli muusika vahetu ja ehe – mikrofone ja võimendeid ei kasutatud ning pikapeale õppisime pillide helisid üksteisest eristama. Neis õhtutes oli mõnusat spontaansust ja soojust.

Kohalike soovitused viivad turistilõksudest eemale

Nagu ikka, sünnivad just pubis kohalikega suheldes järgmiste päevade reisiplaanid. Tee viis meid Dingle’i poolsaarele, mille Slea Head Drive’i tuleb läbida autoga, mitte suure turismibussiga. Ainult nii leiab üles Atlandi-äärsesse metsikusse loodusesse hästi peidetud rannad, mis pakuvad tugevate tuulte käes uhkeid vaatemänge. Peatusi tuleb teha täpselt nii palju, kui kitsastel ja käänulistel teedel kohti leidub, ning hunnituid vaateid on rohkem, kui peatuda jõuab. Kõik suvalised ookeani poole suunduvad teeotsad tasub läbi sõita – enamasti ootavad ees tõelised üllatused.

Leidsime üles kuulsa Coumeenoole’i ranna, mille karm ilu on tuttav ka „Tähesõdade“ fännidele – just siin filmiti osa Luke Skywalkeri üksildase saare stseenidest. Valge liivaga randa ümbritsev kaarjas kaljusein kaitseb lahte tugevate tuulte eest. Väiksed lapsed sulistasid kalipsodes ennastunustavalt vees. Meie aga, sulejopedes ja mütsid kõrvuni tõmmatud, kaalusime kaldal, kas varbaid üldse vette panna kannatab. Päraste katsetamist tegime kokkuvõtte, et ei kannatagi.

Järgmisena leidsime võimsaid tormilaineid pakkunud inimtühja Clogheri ranna. Hingasime karget õhku, lihtsalt istusime ja nautisime vaadet, kuni huuled olid soolased. Ja siis – järsku, ei kusagilt – tuli paduvihm, mille eest jõudsime vaevu kuivalt autosse liduda.

Õhtuks jõudsime Lahinchi külakesse ning kohalike soovitus võtta teekonna märkimisväärseks lühendamiseks praam osutus päeva parimaks otsuseks. Alla pooletunnine praamisõit Tarbertist üle Síoni lahe Killimeri hoidis kokku kaks tundi, mis oleks kulunud Limericki kaudu autoga sõitmisele. Üks Iirimaa õppetunde ongi, et väljaspool põhimaanteid saab sõita umbes 50–60 km/h.

Lahinch tervitas meid järgmisel hommikul tüüpilise Iirimaa sügisilmaga – külm, märg ja tuuline. Plaan minna Moheri kaljusid vaatama hakkas pisut kõikuma, kuniks taas juhuslik kohalikelt töömeestelt saadud soovitus meid edasi aitas: „Minge õue – kui üle lahe hooned paistavad, siis on Moheri kaljudele mõtet minna.“ Jalutasime rannajoonele ja testisime soovitu kohe ära ning saime aru, et Moheri kaljude vaatamine vahele ei jää.

Raske öelda, kas põhjuseks seikluslik rattasõit, Dingle’i poolsaare vaated või kehv ilm, kuid Moheri kaljud erinevalt ootustest ohoo-elamust ei pakkunud. Suu-silmad vihmavett täis, kõndisime mööda turistide rohket teed vaateplatvormidele. Muidugi olid vaated uhked ja teid palistavad kiviaiad Eesti omadest sootuks erinevad – teravate servadega, kandilistest kividest. Aga midagi jäi nagu puudu ning selle korvasime imekauni paari tänavaga külakese hubases kohvikus, nautides kuumi kaneelisaiakesi ja hõrku kohvi. Pärast kohvikut jäigi vaid aega Limericki sõiduks, kus auto ära andsime, et meeleoluka pubiõhtu järel järgmisel päeval rongiga Dublinisse tagasi minna.

Dublin – maraton, linnamelu, raamatukogu ja kõige truum kaaslane vihm

Dublinis viibimise ainus eesmärk oli joosta maraton ning peale erakordselt kehva ilma see muid teravaid elamusi ei pakkunud. Dublin ise on suurlinn – küll ilma pilvelõhkujateta, kuid siiski metropol, kus turistid iiri hõngu ja pealinna tunnet otsivad. Linna ülerahvastatuse põhjuseks oli ilmselt nii paarikümne tuhande osalejaga jooksufestival kui ka maratoni eelõhtul toimunud jalgpallimatš. Tänavad oli televiisorist tuttavat melu täis ning turistid sisustasid ootuspäraselt vaba aega – kes õlle- või viskitehases, kes pubides, kes niisama jalutades.

Meie valisime Trinity Kolledži raamatukogu, mis on Iirimaa suurim. Taas soovitus pilet veebist ette osta, sest kohapeal võib uksetagune saba kujuneda tundide pikkuseks. Raamatukogu kahekorruseline peasaal on märkimisväärse arhitektuuriga ja 65-meetrises „Pikas saalis“ on üle 200 000 raamatu. Paraku on praegu käsil raamatute digitaliseerimine, mille tõttu seisid enamik riiuleid tühjana. Küll aga oli eksponeeritud kuulus 1661. aastast pärit Book of Kells – illustreeritud Uue Testamendi kalligraafiline käsikiri – ja see mõjus hämaras ruumis klaaskupli all omajagu pidulikult.

Dublinis suurt rohkem ringi ei vaadanudki, sest soovisime eelkõige näha ja kogeda Iirimaa loodust, millest räägitakse ikka vaid ülivõrdes. Jooksumaratonist alguse saanud reis ületaski kõik ootused. Raja ääres elasid iirlased kaasa nii, nagu nad seda iga spordi suursündmuse puhul teevad – kirglikult. Adusime Dublini maratoni järel, et vihm on tegelikult kõige ausam kaaslane, kes sind kunagi maha ei jäta, ning tuul pidi küll ratturi sõber olema, aga heale jooksutulemusele see kuidagi kaasa ei aidanud. Imeline loodus korvas aga kõik.

Suur osa Iirimaast jäi nädalaga nägemata ning see maa jääb kindlasti loetellu, kuhu soovin tagasi tulla – suvel, kui ilm pisut halastavam ning aega rohkem, et ringi uudistada ja ka saare põhjapoolsem osa läbi matkata. Tulevikuks on plaan paigas: naasta plaanivabalt, sest kõige ägedamad reisielamused saan ikka siis, kui kohalikelt nõu küsin ja elul ennast üllatada lasen.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused